|
Post by Mari . on Jan 16, 2008 20:10:12 GMT 3
jahh .!
|
|
|
Post by Lauren on Jan 16, 2008 21:30:41 GMT 3
Ma tulin just väljast ja hakkan Bettyt vaatama ja siis lähen duðði alla ja siis magama, nii et homme ehk ?
|
|
|
Post by Mari . on Jan 16, 2008 22:49:00 GMT 3
kohe peale kooli! KOHE!!!
|
|
|
Post by Lauren on Jan 20, 2008 14:47:50 GMT 3
See "homme" ehk neljapäev tuli mulle sõbranna külla ja reedel olin peol, eile olin niisama väljas, Loll on see, kes vabandust ei leia, eks ;D.
|
|
|
Post by Mari . on Jan 20, 2008 21:04:14 GMT 3
ikka aga nüüd OTSEKOHE!
|
|
|
Post by Lauren on Jan 20, 2008 23:16:37 GMT 3
Anni vanemad, Anni ise ja Mihkel istusid autosse. "Ilusad lilled sul," sõnas Anni Mihklile. Kuradi jobu oled ikka küll, mõtles Mihkel ja pööritas silmi. "Need on sulle, sorri, ma unustasin või nii," punastas poiss ning ulatas lilled tüdrukule. Vana hea Mihkel, ikka punastab ja unustab, naeratas Anni mõtteis. Vana hea Anni, alati sama enesekindel ning rõõmsameelne. Kuid kuidas ta nii rahulik saab olla? Minu sees möllab torm, kuid tema on vana rahu ise… mõtles poiss sõrmi mudides. „Kaua sa Eestis oled?“ küsis Mihkel seejärel. „No, esialgu ma mõtlesin, et väga kaua ei saa olla, et kuu kindlasti. Mu majahoidja on selline vanem naisterahvas, kes ei suuda ka väga kaua võõras voodis magada, nii et me leppisime kokku, et hiljemalt kuue kuu pärast olen tagasi. Kuid see võib varem juhtuda. Oleneb asjaoludest.“ „Mis asjaoludest?“ Neiu vaatas aknast välja ning sõnas - „Sinust ja minust, ilmast ja mu vanematest, teistest sõpradest ja, noh, kõigest…“ „Minust ka?“ „Jah…“ Ülejäänud teekond möödus vaikides, kuna mida vanadel armastajatel, kes proovivad mõlemad näidata, et on üle saanud, ikka rääkida on. Auto peatus ainult eramajadega tänaval. Anni, Mare ja Andrus väljusid autost. Andrus võttis Anni kohvrid ja üle pika aja jälle kokku saanud õnnelik perekond hakkas jutustades maja poole sammuma. Mihkli vaikset väljumist autost ning nukrat kõndi kõrvalmaja poole ei märganud keegi. Poiss pööras pilgu üles, Anni toa akna poole. Kas kardin liikus? Vaevalt. Milleks? Miks oleks pidanud Anni, see nii enesekindel ja rahulik Anni teda oma toa aknast piiluma. Mitu korda oli ta selle aja jooksul Anni peale mõtelnud. Miljoneid-miljoneid. Tuhandeid kordi oli ta meenutanud, kuidas Anni igal õhtul enne magama minekut oma akna pealt Mihklile õhumusi saatis ning kuidas Mihkel samaga vastas. Sama palju kordi oli ta unistanud sellest, kuidas Anni järsku ta ukse taga on ja nad saavad kõigest koos üle. Unistused on unistused ja nendeks need ka jäävad.. kui just Mihkel midagi ette ei võta. Ei, ta ei suuda teist korda seda tüdrukut kaotada. Tuleb tegutsema hakata. Poiss kiirendas sammu, ph, mis kiirendas, ta lausa ruttas koju. Majja jõudes jooksis ta oma tuppa, istus laua äärde ja hakkas kirjutama. --- Kirjutasin mingi lühikese osa, loodan, et Marii'le sobib siis
|
|
|
Post by Mari . on Jan 21, 2008 18:45:34 GMT 3
jah, ma arvan, et marile sobib aga edasii!
|
|
|
Post by Lauren on Mar 10, 2008 19:01:58 GMT 3
Kallis Anni, kirjutas ta. Sa oled ja jääd mu südamesse tähtsale kohale ning ma olen ülimalt õnnelik, et sa tagasi oled, kui ma pole kindel, et me koos peaksime olema. „Issand, mida ma kirjutan, just seda ma ju tahan!“ kurjustas poiss iseendaga, kortsutas paberi ning viskas selle prügikasti. Ta näris pliiatsit ning alustas uuesti. Anni! Tule homme kell 18:00 kohvikusse, kus me viimati kohtusime, palun. Sinu Mihkel. Mihkel polnud kindel, kas kiri Annile läkitada või mitte. Siiski, olenemata pikast lahusolekust tunneb poiss ju sama, mis neli aastat tagasi, ning loota ju võib, et ka Anni seda tunneb. Poiss murdis paberi kokku, pani selle ümbrikusse, kirjutas ümbrikule ANNI ning jooksis õue. Vahepeal oli vihma sadama hakanud, kuid Mihklit see ei heidutanud. Ta pistis kirja endale põue, et see vett ei saaks ning ruttas Anni maja juurde. Ta pani kirja postkasti, seisatas korra ning jooksis tagasi oma majja. Anni jõudis oma koju. Üle nelja pika aasta oli ta Eestis ja nägi taas oma pere ning kodu. Tüdruk ütles emale-isale, et tassib kotid üles, vahetab riided ning tuleb alla Inglismaast rääkima. Ta võttis kohvrid kätte ning tatsas trepist üles. Esimese asjana jooksis ta akna juurde, lootes näha veel Mihklit, kuna too oli nii märkamatult seltskonnast lahkunud. Ta liigutas kardinat ning silmad Mihklit. Poiss just vaatas üles, Anni toa poole ning Anni pidi kardina ruttu tagasi laskma. Tüdruk jäi lootma, et poiss teda ei näinud ning istus laua äärde. Tüdruk mõtles aastatest Inglismaal, kahest poiss-sõbrast ning nende ja Mihkli sarnasustest. Need ju puudusid. Inglise poisid olid ülbed ning üleolevad, Mihkel see-eest sõbralik ning alati teistega arvestav. Kunagi ei öelnud Mihkel, et too mulle kapist õlut ja jää kööki istuma, kuna mul on sinuga mark oma sõprade ees olla. Inglismaal olles otsustas Anni, et lõpetab poistega suhted, vähemalt inglastega ja jääb paremaid aegu ootama. Ehk just nüüd ongi nood paremad ajad, koos Mihkliga, Eestis. Võiks ju. „Anni, kas sa juba tuled? Me tahame kõigest kuulda!“ karjus ema alt Annile. Neiu pühkis vahepeal silmanurka tekkinud pisara, vahetas ruttu riided ja ruttas alla.
Esimesed päikesekiired paistsid Annile silma ning uni kadus. Tundus, nagu oleks päike öelnud, et tere hommikust Anni, aja ennast nüüd püsti ja ole kasulik. Anni muigas seda mõtet mõeldes. Ta vahetas riided ning ruttas alla. „Hommik!“ ütles unine isa ning jõi kohvi. Anni noogutas, võttis pliidilt pannkoogi ja hakkas seda sööma. „Kas postkastis midagi minule ka oli?“ küsis ta, kui oli rasvased näpud pluusi sisse pühkinud. „Anni! Nagu väike laps. Nüüd see pluus on ju must,“ riidles ema tüdrukuga ning vangutas pead. „Haha, täpselt nagu vanasti,“ naeris isa, pani ajalehe käest ning võttis laualt ümbriku. „See oli, aga ma ei ole kindel, kas see mingi oluline asi on…“ „Kõik, mis mulle saadetakse, on oluline,“ muigas tüdruk, võttis kirja enda kätte ning jooksis oma tuppa seda avama. „Tore, et tirts tagasi on,“ lausus isa tüdrukule järgi vaadates. „Pole ta enam nii tirts midagi, täiesti arvestatav noor naine juba,“ targutas ema ning lõi Andrust õrnalt rätikuga. „Koduvägivald,“ naeris Andrus ja jõi oma kohvi edasi. Anni see eest oli juba oma tuppa jõudnud. Ta viskas ennast voodile pikali ning avas kirja. Tüdruk lasi silmadega üle ridade, pani kirja enda kõrvale voodile ning vaatas lakke, pisar silmis. Kuidagi imelik oleks minna, ma ju ei kuulanud teda eelmine kord äragi ja nii… Tüdruk pühkis pisara ning lausus endale – „Homme sina, Anni, lähed Rootsi-Turu kohvikusse kella kuueks ja ei vaidle ka. Täna aga helista vanadele sõpradele, et suhteid soojendada.“ Neiu naeratas iseendale ning valis telefonis sõprade numbreid. Kell oli saamas kuus. Mihkel oli juba pool kuus kohvikusse läinud. Ta tellis endale kohvi ning jäi Annit ootama. Täpselt kell kuus astus Anni rõõmsalt majast välja ning suundus pargi poole, kus nad tavaliselt sõpradega kokku olid saanud. Juhan, Robert ja Sigrid juba ootasid teda. Järgnes soe vastuvõtt kallistuste ja komplimentidega ning rõõmus meeleolu. Nad rääkisid üksteisele eelnevaist aastatest, kuna ka Robert oli paar päeva tagasi Saksamaalt tagasi koju lennanud. Kell oli pool kaheksa. Annit polnud ikka. Mihkel otsustas kaheksani oodata, ning siis lahkuda. Poiss vaatas aknast välja. Ta nägi seal neljaliikmelist seltskonda rõõmsalt möödumas. Üks neist oli Anni. Ah sellepärast ta siis ei tulnudki. Tal oli vaja oma sõpradega kokku saada. No muidugi, arusaadav. Noormees hoidis nuttu kinni, maksis oma viienda kohvi eest, kinkis Annile ostetud lilled ja koogi vastaslauas istuvale naisele ning jooksis kodupoole. Kell oli üheksa ja Anni oli koju jõudnud. Tal oli väga tegus ja tore päev ning meel oli rõõmus. Tüdruk heitis koheselt magama. See-eest kõrvalmajas jätkus juba teist tundi meeleheitlik nutt ning õhus hõljus kurbus.
|
|