Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Sept 17, 2007 21:12:30 GMT 3
Mingi vampiiri stoori. Mõne koha peal on mul nii, et paneb köhatama Igatahes, kõige parem see pole, veitz segane ja lühike I Udus kostis kriiskamist, vihinaid ja allasurutud vihakarjeid. Natuke edasi mines ilmusid välja kaks võitlejat, üks kõrgel õhus, teine kilbi varjus, umber igasugused kaitseelemendid, viskamas lendajat millegagi. Kathleen vandus ja põikas, kui vai tema poole lendas. Ta susises vihaselt Thomase de Bixenti peale ning sooritades nüüd vägeva sööstu alla, pikkade küüntega käed ees, ja paljastas ta oma ebanormaalselt suured hambad. Ta tegi pettemanöövri, millele Thomas hilja pihta sai ja sekundi jooksul oli Kathy oma vampiirilikul kombel kihvad mehe kaela vajutanud. Vähesel määral immitses verd maha, põhiliselt veeres see Kathleeni kurgust alla. Saanud vajaliku koguse, lendas noor naine koos surnukehaga lossi poole. „Sain kätte,” ütles ta kõrgil häälel, visates veritseva kogu Marcuse ette. Mees noogutas ning andis loa lahkumaks. Kathy pääras selja ning väljus toast kontsaklõbinal. Nooruk sammus otse oma tuppa, lõi keebi tagant ära, et see ukse vahele ei jääks ja istus laua taha. Tema kõrval oli väike peegel. Sealt ei paistnud mitte midagi, ainult tühi ruum ilma Kathleenita Lucifyta. Tüdruk oli 17, sirgete lühikeste tumepruunide juuste, kõrgete põsesarnade, kahvatu, suurte mustade silmadega -mis meenutasid kassi pupilli-, heleroosade kitsaste huultega, pikliku näokujuga noor vampiiritar. Marcus hammustas teda 2 sajandit tagasi, kui Kathleen oli veel 16, külapeolt hilisemale ajale jäänud rõõmsameelne tüdruk. Ta mäletas selgest äkilist valusähvakat kaelal ning järgmisel hetkel oli ta ärganud öösel selles toas, nähes maailma täiesti uues valguses. Iga heli, iga detail oli midagi uut. Alguses oli ta keeldunud end verega toitmast. Kristlase kasvatuse järgi oli see ju suurim patt ja äärmiselt barbaalne tegu. Kuid ajapikku muutus nälg talumatuks ning selle saatuslikul ööl, kui ta oli keskealise naise elu võtnud, sai temas täieõiguslik vapriir. „Kathleen?” katkestas tema mõtisklusi arg lapsehääl, alles hammustatud noor poiss. Kathleen tundis talle kaasa, et ta saab täiskasvanuks väga pika aja jooksul. ”Jah?” Üheksa aastane poiss astus tuppa, pannes ukse enda tagant kinni. T Ta istus ühte tugitooli ja jäi jalgu kõigutades Kathyle otsa vaatama.”Mul on küsimus,” teatas ta lõpuks. „Miks Seb just mind valis?” Kathleen ohkas. „Ta pakkus sulle sellega peret, mida sul enne polnud. Sa jäid just oma lähedastest ilma, eks? Sa olen noor, Seth, sul on väga-väga pikk elu ees, täis suuri saavutusi.” Ja sul on kummaline nimi, mõtles Katty äkki. Ta polnud varem midagi sellist kuulnud. Poiss vaatas teda kuidagi mõistvalt.”Kas keegi on vabatahtlikult vampiiriks hakanud?” Kathy jäi vait ja mõtles. „Minu teada...,” venitas ta, sobrades mälus.”On mõned üksikud. Me valime välja teatud veregrupiga inimesed.”Ta vaatas nukralt Sethi poole. ”Poole tunni pärast tõuseb päike. Kas sa magama ei peaks minema?” Poiss hüppas nagu nõelatult püsti, joostes ukse poole. Kuid enne seda jäi ta seisma.”Kath, kas ma võin sinu kõrvale oma kirstu vedada?" Kathleen vaatas kuidagi nukralt ja väsinult poissi, kuid noogutas. Ta läks talle appi magamisaset nihutama, vaadates kergelt muiates Sethi keksimist. Millegi pärast on ta mulle siia tulemisest saadik Kath öelnud, mõtles tüdruk äkitselt. Tema õige pere oli talle nii öelnud
|
|
|
Post by Loore on Sept 17, 2007 22:21:42 GMT 3
lahe ju:) kas ma võin oma kirstu sinu oma kõrvale vedada? niii irw:D
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Sept 18, 2007 13:32:24 GMT 3
äww...ma tean imelik lause oli noh
|
|
|
Post by Loore on Sept 18, 2007 14:31:07 GMT 3
nii irw:D uut!
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Post by Sands on Sept 19, 2007 12:59:08 GMT 3
Mulle kohutavalt meeldisid need kirjeldused. Siiski liikus kogu tegevus väga kiiresti edasi ning oli veidi.. ma ei teagi. Selline lõbus, kuigi oleks pidanud olema ülimalt tõsine. Meenutas "Van Helsing"-i filmi, mis alles hiljuti telekast tuli. (Sealt mõte?). Kuid muidu ma tahaksin edasi lugeda, väga. Ja tempo võiks natuke aeglasem olla. Ja teiste tegelaste välimusest oleks ka vapustavalt tore lugeda. Ootan järge. [/i]
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Sept 19, 2007 17:14:52 GMT 3
Suht Van Helsingist tuligi idee, aga mu sõbrants on vampiiri filmide järgi hull, niiet tema juurest hoopis mõte ;D ma tean, tegevuse kiiresti arenemine on mu halb komme aga ma ei viitsi seda jutt eritit venitada (a) mõndade kirjeldused tulevad järgmsies osas, mida ma kohe redigeerima hakkama sai vist kõik *vaatab jutu üle* ups, Sethi pole kirjeldatud aga ma lisan siia postitusse teise osa veel II
L’Empire de la Mort* oli omandanud kurja kuulsuse. Normaalsed inimesed hoidsid siit eemale, kuid ikkagi oli imelikke surmajuhtumeid. Mõned hulljulged mehed proovisid leida kuulujuttudele tõepõhja, et seal lossis elavad vampiirid. Tuhandete aastate jooksul oli ainult üksikuid inimesi tagasi tulnud, mitte ükski enam endine. Rhon Voustome’i talla all krudises värskelt maha sadanud lumi. Noormees võis olla vabalt kahekümne ringis, näos polnud ühtegi kortsu, helepruunid targad silmad asetsesid madala kulmukaare all ja natuke tumedamat tooni juuksed olid laia servaga kübara all hoolikalt peidus. Hakkas vaikselt pimenema. Ta rühkis puude varjus, kuni märkas kaugemal asuvat lossi keset kõrget kivist mäge- L’Empire de la Mort oli oma nime täiesti ära teeninud. Mees hoidis valvsalt puude varju, teades sealsete elanike erakordset silmanägemist öösel. Tema uurimistöö tulemused olid näidanud, et mitte keegi polnud milleeniumi jooksul tapnud ühtegi siinset vereimejat, küll oli aga palju noori hammustatud. Vampiirid ju ise lapsi ei saa. Mees puges päevalt tehtud maa-alusesse peidikusse just siis, kui esimene kriiskamine oli kuulda. See tähendas nende jahiretke algust.
*** Kathleen ilmus Marcuse kabinetti. Mees paistis kuskil 40 ringis, karmide näojoonte, punakasblondide lühikeste juustega. Tavatult suur pikkus andis talle autoriteedi välimuse. Hetkel käis ta mööda lage edasi-tagasi ning tuli sujuvalt alla alles siis, kui tüdruk sisenes. „Ma olen märganud, et sa saad Sethiga hästi läbi,” märkis ta läbitungimatul ilmel. „Jah,” vastas Katty küllaltki ärevalt, teadmata, mis tuleb. „Siis sa pead ilmselt loomulikuks, et ma just sinu valisin tema Õpetajaks,” ütles ta teatud rõhuga, ning puuris oma kassilike silmadega tütarlast. Kathy kõhkles, kuid avas siis vastamiseks suu: „See on au, aga kas mul on piisavalt kogemusi? Ma mõtlesin, et-„ „Ära mõtle nii palju,”sekkus Marcus, aga ei öelnud seda ebaviisakalt.”Poiss usaldab sind. See on tähtis. Sa õpetad talle oma kogemusi ja mida sa oma Õpetajalt kunagi teada said. Sa ju tead kuidas see käib.” Kui see oli ka Kathleenile vastumeelt, ei näidanud ta seda välja, vaid tegi lühikese terava kummarduse ja asus ukse poole. „Ja Kathleen-„ Katty pööras end korraks tagasi. Mehe nägu oli jällegi seletamatu. „Mul on poisi suhtes positiivne eelaimdus. Tee temaga head tööd.”
Kathleen kõndis otsejoones Sethi tuppa, peatudes ainult koputamiseks. Poiss lamas voodil, lugedes ühte raamatu, et saada oma uue perekonna kohta rohkem teada. Oli näha tema plaatinablonde juuksesalke, mis varjasid vertikaalse pupilliga musti silmi kahvatul näol. Kuid ega ükski vampiir päevitunud polnud. Ta pani teose käest ning vaatas ootavalt Kathyt. Tüdruk istus ühte tugitooli. Olukord oli eilsele kummaliselt sarnane, küll aga olid osad vahetunud. „Mind määrati sinu Õpetajaks. Ma oletan, et sa tead, mida see tähendab?” Saanud poisilt jaatava õnneliku vastuse, jätkas ta:”Alustame täna, tunni aja pärast. Me lihvime su lendamst ja siis lähme jahile,” Sethi silmadest käis läbi valuvälgatus, kuuldes viimaseid sõnu. Kathleen sai sellest täiesti õigesti aru. „Pane siis end valmis,” ütles ta veel toast lahkudes ning kiirustas oma tuppa, kohtamata koridoris mitte kedagi. Tund möödus harilikult alati kiiresti seal lossis, aga seekord oli erand. Paistis, nagu oleks aeg meelega veninud. Kathy kordas mõttes läbi põhitõed. Õnneks oli Sethile natuke lendamist õpetatatud, nii et sellega erilist muret ei olnud. Kuid hammustamisega võib tulla jama. Alati on alguses nii. Nad said kokku ukse ees. Nii mõnegi pilgud, kas kahjurõõmsad või mitte, peatusid nendel, kui nad väljusid. Jutud levisid elamus kiiresti ning Õpetaja amet oli ühtaegu vastutus ja samas ohtlik. Kunagi ei võinud teada, mis juhtub. „Nii.” Alustas Kathleen, kui nad kaljuservale jõudsid, millel territoorium ära lõppes.”Kui sa ei saa mõtete üle kontrolli, püüan ma su kinni, arvesta sellega.” Seth astus kindlalt kuristiku poole. Oli näha, et ta keskendub. Ta kõverdas õrnalt jalgu ja hüppas pealtnäha lõputu sügaviku poole. Kuid selle asemel, et edasi langeda, eiras ta gravitatsioonijõudu ja lendas üle augu, tegi paar tiiru selle kohal ning maandus tagasi Kathleeni kõrvale, kellel oli tunnustav nägu peas. „Ma olen harjutanud,” selgitas Seth muiates. „Okei. Sellega on siis korras. Lähme!” Nende sõnadega sööstis neid õhku, poiss tema järel. Kathy õpetas talle mõned nõksud ja seletas silmade eeliseid. Eemalt oli kuulda märguannet, et jaht on alanud. Märkamatult olid nemad aga metsa kohale jõudnud. Ning ilma hoiatamata, vihises nool Kathleeni ja Sethi vahelt läbi. Midagi pritsis Kathile käe peale, ja see miski tegi põrgupiina. Tüdruk karjatas kõvasti, haaras automaatselt Sethil käevarrest ning lendas võimalikult kiiresti tagasi tuldud suunas, käies veidike üles-alla, sest tasakaal oli kadunud ja ka mõtteid ei suutnud eriti kontrolli alla hoida. Kuid ta polnud ainuke olnud. Ka Seth väänles õhus, nii et Kath pidi teda juhtima. Alles uuesti maapinnal olles, lasi ta poisi lahti, keeras enda särgivarruka ülesse. Vastu vaatas kärssav ja pritsmete moodi räige jälg. Ta oiatas vaikselt ja keeras pilgu poisi poole. See vedelik oli teda näkku tabanud, küll aga õnneks vähesel määral. Laps niuksus ja väänles, õrnalt puudutades põsel värsket haava. See ei kasvanud kinni nagu tavalised vigastused, vaid oli edasi, tekitades valu, mida Kathleen polnud oma elu jooksul kunagi tundnud. Nad kiirustasid lossi, kuid leides eest ebaharilikult tühja ruumi, mõistis Kathy, et kõik peale Sebastiani olid läinud toituma. Teises suunas neile kahele, et mitte vahele segada väljaõppele. Keegi oli alati majas ning lõhnast sai aru, et seekord on selleks Sebastian. Seth vajus kokku. Tüdruk vaatas ahastavalt teda, ning käes oma kohutavat valu tähele panemata, tõstis ta kerge poisi sülle. Vastumeelselt jooksis ta Sebi juurde allkorrusele. „Mis juhtus?” küsis noormees püsti tõustes, kui uks lahti läks, ilmselgelt murelik olles. Kathleen pani minestanud kogu diivanile ning vajus põrandale, seletades katkendlikult juhtunud. Tal hakkas silme eest ringi käima ja aina sagedamini ilmusid sinna tumedad täpid. Viimane, mida ta mäletas, oli Sebasti vandumine ja seejärel edasi must tühjus.
_____________________________________________ 1Peaks mainima, et see tähendab prantsuse keeles Surnute kuningriiki
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Post by Sands on Sept 19, 2007 19:20:25 GMT 3
See osa oli mitu korda parem kui eelmine, ning mulle meeldis väga. Ja see, mida nimi tähendab, mõtlesin ma sinult juba alguses käsida. Väga-väga hea, et sa selle siia alla üles märkisid. Ma midagi sellist aimasin, sest Mort tähendab prantsuse keeles surma.
Nii. Igatahes. Väga meeldis, et sa kirjeldasid siin ka inimesi. Samas on palju olulisemaid asju nende juustevärvist: pikkus, pilk, näokuju ja muu. Seda oled sa ilmselt vaid Kathy kohta kirjutanud. Ja Sethi ning Kathy taustast tahaksin ma rohkem teada. Kes olid nende sõbrad varem? Kas nad tundsid puudust? Kuidas mõtlevad nad sellele elule, mis neist maha jäid? Sa saad selliste kirjeldustega palju huvitavamaks muuta oma lugu ning seda on mõnusam lugeda. Saavad ehk teisedki sinu suurepärastest kirjeldustest targemaks. ^^
Aga mulle meeldis väga. Nüüd tahaks teada, kes on see salapärane meesterahvas, kes minu kullakalleid vampiire haavas. Ära naera - mulle meeldivad ka vampiirid.
Ja muide, Marcust kujutasin ma alati Van Helsingist Draculana, mitte sellisena, nagu sina kirjeldasid. Samas muutis see jutu huvitavamaks. Jätka aga! [/i]
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Sept 19, 2007 19:24:17 GMT 3
tänks :Dja ma proovin end parandada teistes asjades
|
|
|
Post by Loore on Sept 19, 2007 20:30:48 GMT 3
kullakallid vampiirid:D irw aga lahe:) uut! (btw üks trükiviga on:D seal kus Marcus ja Kath räägivad seal Kath ütles et:Ma mõtles, et:D"
|
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Post by Sands on Sept 20, 2007 11:12:39 GMT 3
Trallalalaa, ma tahaksin edasi lugeda seda juba. ^^ Haigena on nii armas midagi sellist head asja lugeda. : d [/i]
|
|
|
Post by Pingu on Sept 21, 2007 15:28:00 GMT 3
mega (YY) Uut ja kohe:D Mina ei oska kritiseerida ;D hetkel mittexD
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Sept 25, 2007 20:59:33 GMT 3
jajaijipijipijai Eelmine III peatükk oli pikem, aga ma muutsin sisu Sands andis oma postitustega mulle mõtte Ahjaa...muutus pealkirjas
IIIRhon irvitas häälekalt, kui kuulis kriiskeid- see tähendas, et ta oli vähemalt kahte teistest eraldi jäänud vampiiri tabanud või haavanud. Ta pani seni asju kokku, kuni hääled vaibusid ja alles siis komberdas peidikust veidi kohmakalt välja. Mees jooksis enne tuldud teed tagasi. Voustoume kihutas oma 200 meetrit, enne kui hingeldades kolme suure kuuse alla seisma jäi. Pikad sõrmed kobasid midagi lumes ning siis haaras ta kinni milleski külmast- hõbedasest lingist. Ta tõstis avastatud luugi just siis ülesse, kui oli kuulata kriiset ehmatavalt lähedalt, ja hüppas sinna sisse, haarates ´ukse´endaga kaasa. Loogiliselt oleks pidanud olema avanenud tunnelis pime, kõle ja imelike häältega, kuid see siin oli tõrvikuvalgusega üleküllatud, soe ja kuidagi kodune. Vähemalt Rhonile. Paarikümne sammu pärast oli kuulda eestpoolt häältekaja ja üsna varsti jõudis ta selle allikasse- suurde avarasse kaljukoopasse. Keskel oli poolkuu-kujulike laud, mille ümber kaksteist tooli. Pooltel nendest istusid tumedates keepides imimesed. Põhjapoolsesse süvendisse oli kuidagi moodi lõke tehtud ja paistis, et suits hajub kuhugi mujale, mitte ruumi. Lõunapoolel, veid**e eraldatud kohas, asetses suur ristilöödud Jeesus Kristuse kuju, ees mõned tarvilikud esemed. Ülejäänud koobas oli sisustatud hädavajalike asjadega. Tema sisenemisel sigines vaikus. Pool tosinat meest vahtisid teda aukartuse, imestusega või mõni isegi suu lahti. Paistis, et paarikümne sekuni pärast- mille jooksul oli Rhon jõudnud piinlikust tundmata laua äärde istuda- vallandus üleüldine möll. Käed langesid ta seljale, kiidusõnad ei paistnud lõppevat. Kuid üks vana mees oli paigale jäänud, pilk laual. Tema nahk oli vahakarva, juukseid polnud ollagi, rohked kortsud andsid märku suurest vanadusest. Luised käed lebasid süles, kunagi mitmest kohast katkimurtud nina õblukeste põhkede vahel. Teda oleks võinud vabalt surnuks pidada või isegi vampiiriks, kuid helesinised silmad olid elu täis, võib-olla isegi rohkem kui mõnel teisel saalisviibijal. Noore mehe väledusega ajas ta ennast sõnagi lausumata püsti. „Sa haavasid kahte vampiiri,” ütles ta. Rhon noogutas, teised uhkusest säramas. Vanamees ohkas. „Esimesel täiskuuööl,” teatas ta. *** Valu... Kuid mitte enam nii piinav. Kathleen oigas ja avas silmad. Ta kompas käevart ja avastas selle sideme alt. „Ma süstisin sulle morfiini. See võtab valu vähemaks. Ära küsi kust ma selle sain,” ütles hääl temast paremal. Hädiselt pead sinnapoole pöörates avastas ta oma imestuseks kergelt irvitava Sebastiani. Pimedusest paistis välja ainult mehe küllaltki madalal asuv pikk nägu, mustad helendavad kassisilmad ja sirge germaanlase nina selle krooniks. Tumedad juuksed ja riided olid toaga ühte sulanud, kuid Kath mäletas, et need olid peaaegu õlgadeni ja kergelt lokkis. „Kaua ma teadvusetu olin? Mis asi s e e oli? Kas Sethiga on kõik okei?” purskusid küsimused tütarlapse suust. Ta pakatas uudishimust ja pelgas veidi tõde. „Viis päeva,” vastas Seb lühidalt, kuid Kathy ahhetas vaikselt. Nii kaua? Mõtles ta ahastavalt, kuid Sebasi jätkas, vaikselt toas ringi liikudes.”Kaitse Grupp töötab selle kallal. Esialgu oleme teada saanud, et see on Püha Vesi Vatikanist, kuid vastumürki pole saanud. Jäi üle ainult maarohtudega ravida. Aga Seth... tema on sinust vasakul, kõrvalvoodis. Tal jääb näole päris kõva arm,” Katty pööras pea näidatud suunas ja noogutas nõustudes. Lapsepõlve trauma... see ei unune kunagi.. Ta sulges silmad. Aeg oleks otsekui tagasikäigu teinud ja ta tundis end jällegi õige teismelisena, tantsimas Jacobiga hoogsalt, kuulamas tema ja enda selget kristallpuhast häälekõla....Talle suruti midagi pihku ja kisuti ettearvamatult tagasi reaalsusesse. „Joo. Ma lähen toast välja kuni sa riided vahetad. Marcus tahab sinuga rääkida.” Oli kuulda ukse sulgumist. Kathleen oli endiselt oma mälukillukeses kinni, kuid võttis siiski kosutava sõõmu mõrkjat punast vedelikku. Ta riietus suhteliselt kiiresti ja just saapalukku kinni tõmmates, tuli talle meelde see kuuldud naer puude juures. Kummaliselt tuttav. „Sa tahtsid mind näha?” Kathleen istus kümme minutit hiljem Marcuse kabinetis, kuna uimasena oli veidi raskem seda leida. „Jah. Ma tean, kes see oli. Rhon Voustoume.” Ta ulatas tüdrukule ühe pildi, kus oli näha laia kübaraga noort meest. „Tagaotsitav meiesuguste seas. Ta on..” jätkas mees Rhoni kirumist, kuid Kathleen ei kuulanud. Ta vaatas ainiti pilti. See pilk, need huuled. Ja see irvitus metsa juures. Liigagi tuttav. See ei saa ju olla... pärast kahte sajandit ei saa see ju ometi Jacob olla?
|
|
|
Post by Tavaline Autor on Sept 29, 2007 19:40:14 GMT 3
Väga lahe Uut ka kindlasti ja ma aimasin juba et see oli püha vesi kuna van helsingis oli samuti püha vesi (A)
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Sept 29, 2007 23:49:10 GMT 3
Paar kohta said suht koomid. Eriti üks nimi IVRhon haigutas oma kõval asemel ja kergitas näo pealt kübarat. Ta polnud juba ammu magada saanud ning ka täna polnud see kõige paremini õnnestunud. Söed veel hõõgusid kergelt tuleasemel ning mitu meest põlvitasid Jeesuse kuju ees. Ilmselt oli jumalateenistus käimas. Rhon sellest osa ei võtnud, ta oli juba ammu oma usu kaotanud, kuid enese heaolu nimel kinnitas ta teistele, et palvetab igal õhtul ja hommikul üksi. Seni oli see mõjunud. Mees hüppas küllaltki kiiresti asemelt püsti ja liikus tammepuust ukse poole, millel oli jällegi hõbedast link. Seda avades, tervitas teda jäine värskus, mis ta virgeks lõi ja silmipimestav valgus. Ennast hetke kogudes, seadis ta sammud kõrtsi poole. Baar oli hommikul suhteliselt tühi, ainult nurgas istus keegi ja baarmen vaatas natuke kahtlustavalt sisenejat. Rhon tellis topeltviski jääga ja istus pika tundmatuga ühte lauda. „Hommik, James,” ütles ta muiates. Mees võttis turtsatades kapuutsi peast. Ilmus noor, veidike heleda naha, sassis mustade juuste, pruunide tusaste silmade, kitsa näo, madalate tumedate kulmude ja tugeva lõuaga isiksus, kes hetkel naeris heasüdamlikult. „Rhon, vana sõber, pole ammu bäinud,” James Smith lõi talle müksu õlapihta, tekitades niimoodi kaaslase viski kerge mahaloksumise.”Ma ei tundnud sind kohe äragi. Kust sa teadsid mind siit leida?” „Sa oled ainuke tüüp peale minu ja ilmselt ka baarimehe, kes hommikuti kirikus ei käi. Ja sind teades pidid sa lihtsalt siin olema,” nöökas Rhon heatahtlikult Jamesi, kes irvitas. „Igatahes, mul on su abi vaja,” muutus ta nüüd tõsisemaks. Inglane vaatas teda korraga nii üllatunult kui ka kahtlustavalt. „Oota, viimati kui sa mult abi küsisid, pidin ma ju libahundile söödaks olema? Ega mitte midagi sellist?” „Noh, sa jäid ellu ja see on peamine. Aga see ei ole päris selline-” „Päris?” „Noh, sa võiksid mul aidata vampiiridest jagu saada,” ütles mees süütult ja vaatas teadlikult lakke. Smith vahtis teda uskumatult. „Sa lähed aina segasemaks,” möirgas ta äkitselt naerda.”Ja mina samuti. Ma teen seda, mis see ka poleks, ainult selle pärast, et sa oled korduvalt mu elu päästnud ja me head sõbrad oleme. Niisiis, mida täpsemalt?” Rhon oli rahulolev. Ta teadis, et Jamesi tuleb ainult natuke veenda, ta lihtsalt armastas riske. Ning koos temaga oli ta avastanud palju saladusi, üks tähtsama kui teise. Nii olidki nad mõlemad maagia avastanud. „Me lähme täiskuul metsa uutesse peidikutesse. Kui nemad on seal vampiiridega võitlemas, tahan mina lossi hiilida. Loodetavasti tuled sa kaasa. Kui me seal oleme, leiame mõne hästisüttiva koha ja paneme põlema. Sa ikka mäletad seda kivisüütamis nippi?” James paistis säravat. Ilmselt polnud ta ammu midagi ohtlikku teinud ja oli nüüd kõigeks valmis. „Muidugi! Sellest oli Pariis kasu- inimesed ei saanudki aru, kuidas see kindlus põlema läks.” „Ah, ma teadsin, et see on sinu tehtud!” lõi Rhon parema rusikas käe vastu vasakut.”Jõudsid must ette, hah?” James ainult muheles. „Räägime üksikasjad selgeks?” pakkus ta sobrades midagi taskus. Ta võttis välja paberi ja pastaka, mis oli sellel sajandil väga ebaharilik, kuid mitte maagide seas. *** Jacob?„ Lucify, kas kõik on korras?” küsis Marcus kulmu kortsutades. Katty raputas kergelt pead ja manas siis ette vabandava naeratuse. „Okei, aga sa pead sellega kiirustama. Meie peame tast lahti saama, sina pead. See on au küsimus. Pealegi, see annab sulle head võimalused järgmiseks juhiks saada,” ütles Marc rõhutatult. Kathleen kergitas kulme ja oli üllatunud kui kunagi varem. „Tõesti? Aga...ma mõtlesin, et selleks peab vähemalt pool milleniumi vampiir olema.” „On ka erandeid,” ümises Marcus, andes nüüd märku oma kabinetist lahkumiseks. Kathy tõusis kiirelt püsti ja kiirustas minema, otsesuunas oma tuppa. Ta viskus voodile ning vaatas mõtiskledes lakke. Äkki Jacob oli tõesti mõne mooduse leidnud elamiseks? Näiteks...oli üksik vampiir? Ka see võib olla, kuid siis pidi ta mingi kaitsemooduse leiutama, kindlalt. Teda oli ka ju päeval väljas nähtud Kuid võibolla libahunt? Neid ei elanud küll siin, Ida- Prantsusmaa mägistikus, kuid mujal pidi neid küll olema. Äkki jäi ta lihtsalt siia? Oeh, need küsimused. Ilmselt tunnen ma endiselt oma poisist puudust. Kuidas siis muidu. Lootus peab ju olema. Võimalik, et see polnud üldse tema, vaid mõni sugulane. Samas-Kathleen tõusis püsti ja kõndis otsekui transis raamatukokku. Ta ronis mööda redelit kõrgemale ja otsis silmadega midagi. „”Vampiiride välimääraja”,” pomises ta, ajades nimetissõrmedega üle tolmuste raamatupealkirjade,””Surevad surematud”... Ahaa, siin see ongi!” ta libistas ühe suhteliselt õhukese ja iidse väljanägemisega raamatu välja. Katty ronis ettevaatlikult kõrgustest alla- siseruumides polnud eriti mõtekas lennata- ja istus üksikusse lauda. „„Surelikust surematuks”,”luges ta vaikse häälega. Ta keeras ettevaatlikult rabedaid lehti, peatudes mõnikord käsikirja uurimiseks. „Nii...mõnikord saavad surelikud õppida maagideks,” sosistas ta,” kuid tingimusel, et surres läheb hing väljaõpetaja kätte. Ainult armastuse vägi suudab selle ära hoida, sest miski pole sellest iidsem ja võimsam. Mõned õpetajad koguvadki hingi, saades läbi selle võimsamaks. Pahatihti nad ise tapavad oma õpilasi. Üks kuulsamaid on Greggouros Monterhknos, kes on teadaolevalt sajandeid elanud, viimasel andmetel seadis ta end Sotimaa mäestikus. Vaid mõned üksikud maagid leiavad elu saladuse, tavaliselt on neil kaaslane kõrval, et kahekesi sel ohtlikul teel sammuda. Tihti on surelikel selleks muutmiseks kindel põhjus, mis toob vanad Iidsete Aegade võimed uuesti välja. Ilma mõjuva põhjuseta teevad seda vähesed...” Kathy seisatas, lugedes mõttes edasi. Ta suu vajus aina rohkem lahti, saades teada, milleks nood võimelised on. „Kas siis Jacob õppis maagiks?” päris ta tühjalt ruumilt. Tüdruk haigutas ja vaatas kinnikaetud aknaid ja siis kella. Tema silmad läksid suureks, märgates, et kell on pool seiste hommikul. Teised ilmselt magasid juba. Kathleen tõusis püsti, võttis köite kaasa ja asus koobaste poole teele, et üks kosutav uinak teha.
|
|