|
Post by Tavaline Autor on Sept 29, 2007 23:59:14 GMT 3
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Sept 30, 2007 0:01:39 GMT 3
öösel küll mitte
|
|
|
Post by Loore on Sept 30, 2007 0:16:21 GMT 3
miks mitte? öösel on just lahe kirjutada ja lugeda ju:D aga lahe:) uut!
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Sept 30, 2007 19:22:03 GMT 3
Njaa...ikkagi tÄna uus osa suht lühike, aga ma ei viitsinud pikemat teha VKathleen lükkas punase sametiga ja pihlakapuust kirstu lahti. Ta oli ühes kongis, kõrval veid**e väiksem tühi kirst. Need olid kunagised vangikoopad, kus ta viibis. Ta vahetas päevariided ööriiete vastu ja avas krigiseva ukse, vaadates nii paremale kui ka vasakule. Mõlemal poole laiusid kuni pimedusena erineva suurusega ruumid, kuid ainult pooled neid olid tegelikult täidetud. Katty sammud kajasid kivist põrandal, kui ta ühest uksest sisse keeras, veidi trepist edasi jõudis ja uude ruumi jõudis, seekord vooditega. Seth istus täiesti ärtkev voodis. Kui Katty sisenes, tõstis ta äreva pilgu, suu vaevu liikumas. „Ma tegin seda. Tunni aja eest.” Kathleen kuulas hetkel mõistamatult, kuid siis jõudis talle kohale. Sethist oli täieõiguslik vampiir saanud. Ta istus poisi kõrvale ja asetas käe õlale. „Täna peaks täiskuu olema. Kas sa lähed koos teistega metsa?” küsis ta ettevaatlikult temalt. Seth raputas pead. Kathy ohkas. „Mina ka mitte. Ma jään seekord lossi. Tunni aja pärast oli kogunemine, kus Kathleen ütles, et jääb koos Sethiga seekord siia. Marcus oli nõus, kuid saatis neile kahtlustava pilgu. Poolsada vampiiri tunglesid ukse juurde ja iga kord kui keegi üle kuristiku lendas, lasi ta kriiske kuuldavale ning liugles kuuvalgusega ülekallatuna metsa poole. Lõpuks olid nad kõik läinud, kõik läinud oma igakuisele orgiale. „Paistab, et oleme kahekesi,” ütles Kathleen ringi kõndides. Ta istus ühte tugitooli, milles oli hästi ust näha, kuid teda mitte. Seth mainis, et läheb raamatukokku. Nooruk võttis laualt mingi pooliku pudeli ja kallas endale peekrisse veripunast vedelikku. Katty kuulis, kuidas uks kääksatas. Ta tõstis üllatunud pilgu, millele järgne suu kerge lahtivajumine. Keegi astus sisse. Väga tuttav keegi. *** „Häh, nad on ukse lahti jätnud,” ütles James põlastavalt Rhoni järel sisenedes. Neile avanes avar eesruum, kus olid mitmed tühjad tugitoolid, lauad, riiulid, suur ja uhke kroonlühter, kaks treppi, üks ülesse korrusele, teine ilmselt alumisele. Sisustus paistis olevat enamasti nahkne, must ja punane. „Neil pole eriti maitset,” mainis Rhon nina kirtsutades. Kuskilt kostis ohe, mis tegi mõlemad vaikseks. „Mine teisele korrusele, nagu plaanisime,” pomises Rhon suunurgast. Jamesi oli peaaegu võimatu märgata, kui ta ühe trepi poole hiilis. „Jacob?” küsis naisehääl. Rhon tahtis saata selles suunas Püha Veega immutatud noole, kuid miski liigutas mälestustes...kahesaja aasta eest. „Lähme tantsima,” ütles ta kergelt kummardades Kathleen naeratas ja andis talle oma käe. Nad keerlesid tantsuplatsil... „Tule homme meile...mul on sulle tähtis jutt” sosistas ta tüdrukule kõrva. „Jah, Jacob...” „Ei,” pomises Rhon, silmad pimedust kammimas. Tema vaatevälja ilmus aeglaselt kõndiv kogu. Mees langetas oma vibu. Nad astusid edasi, kuni nende nägu valgustas kuuvalgus. „Kath?” küsis ta naeratades. Tütarlaps noogutas. Rhon, teise nimega Jacob tahtis teda kallistada, kuid mingi osa mõistusest ütles, et vampiirile oma kaela paljastamine pole just kuigi hea tegu. Samas...Kathleen polnud tema jaoks lihtsalt vampiir. Ja oma mõistusest loobudes, embas ta naist kõvasti. Katty käele kukkus üksik pisar. Nii kaua... Nad tõmbusid eemale ja vaatasid üksteisele otsa, mõlemist peegeldumas mineviku mälestused. Võib-olla kestis see minuteid, võib-olla tunde, kuid mõlemad kuulsid vihast hüüatust ülemiselt korruselt, mis tõi nad transist välja. „Seth!” hüüatas Kathleen samal ajal, kui Rhon ”James!” karjatas. Mõlemad jooksid trepi suuna ja sama ajal võis kuulda sealt mitmeid mütsatusi. Ka väljast hakkas eristama kriiskeid, karjusmist. Ilmselt oli petekas läbi läinud. Raamatukogus avanes laastunud pilt: Ülevalt, umbes kahekümne meetri kõrguselt sadas vanu köited ning noor poiss sisises seal, kätel hirmsad küünised ja isegi vampiiri kohta ebaharilikult suured irevil hambad. Lauad ja toolid olid ümber, puruks ning nende keskel saatis lumivalgeid nooli omaenese käest James, nägu vihast moondunud. Ilmselt oli teda kuidagi isiklikult solvatud. Kumbi ei paistnud tähele panevat sisenejaid. Kuu tungis laudadest läbi. Seth ronis nagu ämblik lakke, saatis rünnaku kriiske teele ja sukeldus Jamesi suunas, kes sama hetkel... Muutus. Isegi poiss oli seisma jäänud, näol jahmatus. Smith vaatas oma sõrmi, millele kasvasid vähemalt viie tollised küünised. Ta tiris oma keebi seljast, sest ribid mutusid silmapaistvamateks, nägu tõmbus piklikuks, ülemised hambad venisid koonuks ning elajalikud kihvad vaatasid vastu. Jalgadest käis kraksatus läbi, kui need rohkem konksu tõmbusid. Nahk oli hallikasmusta värvuse omandanud ja veidi soomuse moodi. Silmavalge muutus üleni mustaks.[/i] Oi ei, mõtles Kathy. Ta oli sellisest olevuses ainult lugenud. Pooleldi libahunt, pooleldi vampiir. Neil pidi olevat üüratu jõud olema ja väga haruldased. Mõlemist seisjast käis läbi väris, kui uus olevus oma tiivad avas ja ülesse sööstis, jättes küüntes põrandasse vaod. Seth irvitas ja mutis sõrmi, olles kõigest üheksa aastase poisi kohta erakordselt hirmuäratav. Nad sööstsid üksteise poole Ja õhuvõitlus algas.
|
|
|
Post by Tavaline Autor on Sept 30, 2007 19:38:40 GMT 3
Laavin seda UUUUUUTTTTTT JA KKKKOOOOHHHHHEEEEEE
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Post by Sands on Oct 6, 2007 13:27:54 GMT 3
Omgomgomgomgomg. Kui hea! Tõsiselt hea! Ma pole vist viimasel ajal midagi nii suurepärast lugenud!
Nii, mulle jäi selle viienda osa lõpp natuke segaseks. Alguses ei saanud teksti järgi aru, kes muutus ja kuidas, kuid loogiliselt mõeldes saab aru ka. Mulle meeldib, kuidas sa kirjeldad. Nagu jumala tõepäraselt ja värki, lihtsalt ülihea.
Praegu mõtlen, et oleksid võinud kirjeldada rohkem raamatukogu sisustus ja välimust, näiteks, et millised raamatud seal olid, kas seal käis tihti vampiire jne.
Aga ma tahan juba kohutavalt edasi lugeda, sest see on ülihea! [/i]
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Oct 6, 2007 14:41:09 GMT 3
Gratias ago Enivei, 6. osa tuli pika aja peale ja suht lühike ja segane...nagu teisedki
VI
Olevused põrkasid kõrvulukustava kriiskega kokku. Nad veeresid mööda seinu, haavates vastast küünte ja ka hammastega. James, kes oli muundunud ametliku nimega vespertilio lupus´eks ehk rahvakeeles libavampiiriks, tõmbas poisikese näole sügava haava. Seth aga samas kobas midagi taskust. Järgmiselt hetkel viskas vampiir Jamesile mingi pudeli näkku. Mees kriisaks kõrvulukestavalt ja Seth kasutas võimalust talle jalaga kõhtu anda, nii et too lendas läbi akent varjavate laudade kuuvalgusesse. Hetkeks kostis ainult noorte hingamist. Aeglaselt laskus Seth alla. Küüned ja hambad võtsid normaalse kuju, kui ta veidi vankuval vammul Kathleeni ja Rhoni juurde astus. Nad võisid näha, kuidas verine haav kiiresti kinni kasvas. „Mida sa viskasid?” küsis Kathy uudishimulikult, unustades Rhoni kohaloleku. Mees oli jooksunud kohe akna juurde ja seisis seal ikka veel. „Groomi õli. Tekitab kolmanda astme põletushaavu,” vastas Seth küllaltki napilt, vidutades silmi kolmanda isiku poole. „Kes see on?” päris ta järsku. „Üks vana tuttav;” ütles Kathleen kiiresti, öeldes välja ainult poolt tõde. Koheselt viis ta aga teema ohtlikult alalt mujale. ”Mis siin üldse juhtus?” Paistis, et Seth polnud küll seletusega rahul, kuid oli nõus teemavahetusega: „Ma lugesin raamatust selle Groomi õli kohta. Kui ma parajasti seda tagasi panin, avastasin selle samuse sealt tagant. Küllap keegi oli unustanud. Kui ma selle tasku panin, haistsin, et midagi on valesti. Keegi naeris all ja mehehääl podises turtsatades. Ma langesin ettevaatusabinõusid kasutamata alla ja avastasin enda eest...oma isa,”
Rhoni pea nõksatas uskumatusest püsti, ka Kathy paistis olevat suhteliselt üllatanud. Kuid Seth jätkas rahumeeli, hääl jäine, märkamata äkitselt kasvanud huvi. „Mu ´isa´ jättis meid aasta eest maha. Lihtsalt kadus. Ma läksin raevu, nähes teda siin ja ilmselt tema samuti. Tundis mu ära ja viskas mu poole laua, kuid see tabas riiulit. Raamatud lendasid. Ja siis..ma tundis kuidas mu küüned ja hambad kasvavad, mingi teine olevus tõstis minus pead. Ka tema muundus, ma ei tea milleks, kuid ta oli päris hirmuäratav. Ma arvan, et umbes sellel ajal jõudsite te kohale..” Poiss lõpetas veidi vaikselt ja viltuse näoga. Küllap oli ta nii pettunud kui ka vapustatud oma teost. Ta oli ju oma isa ilmselt tõsiselt vigastanud. Veidi aega oli kuulda ainult õuest kostvat sõjakisa. Vampiiridega oli see häda, et kuid neid rünnati, ei lõpetanud nad enne, kui vastane oli löödud. „Noh, paisab, et temaga pole just kõige hullem, sest kusagil siin teda pole. Ilmselt lendas minema,” ütles Rhon ettevaatlikult. Talle ei pakkunud mõnu ihuüksi kahe vampiiriga toas viibida. Mis siis, et üks oli ilmselt tema poolt. Ta võpatas, kui Seth tema peale urises. „Õu, rahune,” ütles Kathy kätt rahustavalt Sethi õlale pannes. Poss vaatas Rhoni nüüd äärmiselt kahtlustavalt. ”See mees on maag,” sisistas ta silmi pilutades. Äkitselt meenus Kathleenile Marcuse ülesanne ja sisemus tõmbus otsekui kokku, mõistes kui palju kurja oli Rhon teinud. „Seth, mine korra välja,” ütles ta teravalt. Poiss kuuletus veidike vastumeelselt, kuid sulges enda järel mürglis imekombel terveks jäänud ukse. Katty astus mehele paar sammu ligemale, mõistus äärmiselt selge. „Marcus käskis sind tappa, Rhon Voustome,” ütles ta aeglaselt. Rhon vaatas kahtlevalt Kathyt, kaaludes kas naine teeb või ei tee seda ja pahvatas siis: ”See oli Monterhknos, kes mind välja õpetas. Pärast seda on ta mind aina hullemaid tegusid tegema sundinud, et ma ikka surma saaksin. Ka James õppis tema juures, kuid ühes lahingus sai ta peaaegu järjest nii libahundilt kui ka vampiirilt hammustada,” ta taganes kuni seinani, sest Kathleen oli ta nurka surunud. Neid lahutas ainult mõni sentimeeter. Järsku tundis Rhon südames tugevat valu.
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Post by Sands on Oct 6, 2007 15:12:26 GMT 3
Ma armastan sinu kirjeldust selle osa alguses. (llll). Tõsiselt hea, ausõna. Aga see, Seth rääkis pärast veidi liiga täiskasvanulikult minu meelest, kui võrrelda seda tema eelmise käitumisega. Kuid võimalik, et tema tõeliseks vampiiriks saamine võis seda põhjustada.
Aga ma tahan kohutavalt edasi lugeda !! [/i]
|
|
|
Post by Bränduuu. on Oct 9, 2007 23:42:34 GMT 3
Wowts. Greit. Nagu. Super. Tõsiselt. Piisavalt kirjeldusi, põnev sündmustik, hea sõnakasutus jne. Greit. ( : Ruttu uut P:[/color]
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Oct 14, 2007 18:25:22 GMT 3
okei. 7. osa . Vampiiri-kriis möödas
VII
„Me ei pane neile enam kaua vastu!” karjus keegi. Kisa oli kurdistav ja iga sekund langes keegi, kas nende või teiste hulgast. Hiljem hakkas see väike, kuid otsustav sõda kandma nime Igaviku Lahing, sest mõlemad pooled olid surematud. See samune vana mees, kes oli umbes nädala eest koopas kõnelenud, vaatas lossi poole. Tal oli seljas maani säravvalge rüü, ja kui habe ka arvestada, võisid mõned teda Jumalaks endaks pidada „Kiirusta,” pomises ta, kuulamata hädaldajat. Ja järsku helises vaikus hõbekellukesena nende kõigi kohal. Juurde tulnud vampiirid seisatasid, vibukütisd lasid nööri lõdvaks, isegi raskelt haavatute oiged vaikisid. Lossist visati keegi välja. Sekund hiljem aga see keegi lendas õõtsudes nende poole, lastes kõlada ebamaisel kriiskel, mis tõstis ihukarvad püsti. Just see kõigi tähelepanu ärataski Põletushaavad küll piinasid Jamesi, kuid ta oli hullemat talunud. Teda oli elusalt maetud, põletatud, poodud ja kes teab mida veel tehtud. Ta paiskas esimese ettejuhtuva vaenlase teelt eest. Too paiskus vastu puud ning kiunatas, kui terav oks oli ta südamest läbi löönud. Libavampiir jätkas oma tööd, samal ajal kui madin raevukamaks muutus. Kusagilt voolas aina rohkem vampiire ja ka mõned lihtrahva seast kogunesid tasapisi maa alla. „Monterhknos, kas te teate mis asi see on?” küsis noorem hääl põrnitsevalt raugalt. Keegi oli tõrviku läitnud, nii et nüüd oli midagigi näha. Mehed tulistasid väikestest laskeavadest, mõned õnnetud pildusid lumivalget tuld õues, kus neid pidevalt välja vahetati. Nooled, purgid vedelikega ja muud sellised asjad vedelesid maas. Greggouros noogutas, helesinised silmad teraselt võitlust jälgimas. „See on James Smith, muundunud libavampiir,” teatas ta. Üks munk, kes oli peidikusse saadetud sõja kulgu jälgima, pistis halama, luges issameiet ja pomises midagi põrgudeemonitest. Enamik nõustus temaga, kui Greggouros ainult muigas, olles samaaegselt murelik. Midagi imelikku oli seal juhtumas. „Ma lähen lossi,” teatas ta, kuid kohe, kui ta seda ütles, lõi talle rindu valu. Ta haaras ühe käega sealt ja teise käega toetus seinale, silmad ja suu kinni kindlalt pigistatud. Sama järsku see lõppes. ”Ma lähen kindlalt sinna,” ütles ta vihaselt, haaras saua ning avas mingi luugi.
***
Ja sama järsku see lõppes. Rhon hingeldas seina najal, parem käsi endiselt natuke valutavast kohast kinni hoidma. Millegi pärast auras ta sinakalt. See ´aur´ kogunes ühte, moodustas pentagrammi ja haistus siis. Kathleen vahtis teda jahmunult ,saamata aru, mis juhtus. Ainult Rhon pigistas silmad kinni ja lausus läbi kokku pressitud hammaste: „Ma olen nüüd surelik.”
***
Saanud punkrist välja, kadus Greggouros Monterhknos silmapilkselt. Ja ilmus uuesti lossi ees välja. Ajas rändamine, nagu ta seda ise nimetas, oli kõrgema astme kunst ning vajas täielikku keskendumist. Kuid tema oli hoopis midagi muud loonud... Ta seisis puuraami ning laudade rusudel ja vaatas mõeldes ülesse. Korraks kõverdas ta veid**e põlvi ning siis andis ta sellise hoo, mis lennutas mehe otse kõrgtele piitadele, raamatukogu aknale. Talle avanes sama laastav vaatepilt, mis teistelegi ennist sisenejatele. Kuid seal oli ka veel võõras noor naine ja...Rhon. Maag kõkutas, pälvides sellega tähelepanu. Kathy pööras pea sinnapoole ja sisistas. Kes iganes see ka polnud, pidi too võimas olema, et sõjast läbi murda ja siis veel teisele korrusele hüppata. Automaatselt hüppas Kathleen lakke, paljastades tagurpidi olles ja turtsudes oma kihvad. Rhon koperdas eemale. Tõotas tulla järjekordne võitlus, millesse tema hetkel ei suutnud sekkuda. Ta polnud võimeline isegi sissetungijat ära tundma, kuigi too tundus häguselt tuttav. Monterhknos ründas esimesena. Ta viibutas agressivselt saua ning pikk sügavroosa juga lendas otse vampiiritari suunas. Kuid Kathleen veeres raskusteta mööda lage, hävitav kiir talle järgnemas. Laest lendas tükke. Hämmastaval kiirusel tõusis Katty püsti ja jooksis väledalt mehe poole, kes oli ruumi astunud ning saatis mitte enam roosasid, vaid lumivalgeid energipalle. Sinna, kuhu need maangusid, jättis nõidus tugeva jälje. Tütarlaps tegi viimase hüppe, teravad küüned ees, kihvad välkumas. „Jok-„ alustas Greggouros, kuid sõnad hääbusid, kui teda tabas jalalöök näkku, seejärel lõikuvad küüned ja lõpuks ka valupiste kaelal- Rhon, Kath olid oma töö teinud. Viimasel hetkel oli noormees maagi ära tundnud ja toorest jõudu kasutades teda näkku tanksaapaga löönud. Tema kaaslane oli oma töö teinud. Nende silme all hääbus vastane tasapisi. Nägu vajus lohku, nahk tõmbus kokku, silmad vajusid koopasse, hambad kukkusid välja, huuled tõmbusid sissepoole ja lõpuks polnud tast mitte midagi järel kui ainult luud. Sel hetkel tormas Seth sisse. „Mis siin toi-?” ta vakatas, nähes jäänuseid maas. Pilku tõstes nägi ta veidi uimast Rhoni ja Kathleeni, kes toetus seinale. Paistis, et kumbi ei soovi talle seletada. All paiskusid suure müraga uksed lahti, pälvides kolmiku tähelepanu.
|
|
|
Post by Bränduuu. on Oct 15, 2007 20:42:25 GMT 3
Heaaa. (:[/color]
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Post by Sands on Oct 15, 2007 20:42:26 GMT 3
HEA! HEA! HEA! Kuidagi kiiresti hakkas see tegevus toimuma, eelmise osaga võrreldes. Eelmine meeldis mulle veidi rohkem. Kuid siin - „Jok-„ alustas Greggouros, kuid sõnad hääbusid, kui teda tabas jalalöök näkku, seejärel lõikuvad küüned ja lõpuks ka valupiste kaelal- Rhon, Kath olid oma töö teinud. - oli parim! Tahan kohutavalt edasi lugeda! [/i]
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Oct 16, 2007 15:11:32 GMT 3
Ma venitasin seda osa nädal aega, sest mul ei tulnud üldse ideed
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Post by Sands on Oct 18, 2007 18:44:30 GMT 3
Kohutav, kuidas ma seda juttu ja vampiire armastan (lll).[/i]
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Nov 8, 2007 18:47:33 GMT 3
Yaay, lõpuks sain peatükki valmis Aega võttis ja lühike tuli kah veel...aga sündmus lendab uuele tasemele
Remark: Ma tahtsin kohe päikesevalgust kasutada, aga mulle tuli meelde, et seda ei saa, nad ju vampiirid ikkagi Kathleen ja Seth vaatasid mõistmatult ukse poole. Ka Rhon proovis kõrvu teritada, kuid esialgu asjatult. Tasapisi hakati häältest aru saama. „Elfi võtab Elizabethi, Karolise ja Ryani kaasa ning läheb allkorrusele,” kajas käske jagav võimukas meeshääl.”Mina, Alex ja Gloria teisele korrusele. Ülejäänud, vaadake ringi, äkki leiate midagi huvitavat,” Küllaltki suur kamp naeris valjusti, ning tuhmid mütsatused andsid märku maja sassikeeramisest. Katty reageeris kõige esimesena. „Me peame kaduma,” ütles ta mõistlikult, vaadates abiotsivalt Rhoni otsa. Mees kehitas õlgu. „Lendame?” pakkus ta veidike hädiselt, pidades silmas vampiiride erilist võimet. Kathy lõi käega, praegu sobis seegi plaan. Ta haaras Rhonist kinni, jooksis akna juurde, kuid viskus kiunatades tagasi sina äärde, tõmmates hämmeldunud Sethi endaga kaasa. Esimesed koidukiired tungisid pilvede vahelt läbi. „Siitkaudu,” sisistas Seth, tõmmates mõlemaid ühe raamaturiiuli juurde. „Johnes, Groom ja Vernus,” pomises ta, tõmmates kolme erinevat raamatut veidike väljapoole. Midagi kriiksatas ja väike osa riiulitest avanes, tuues kaasa natuke kopitanud lõhna. „Salauks!” sosistas Kath imestunult ning sisenes pikemalt mõtlemata pilkasesse pimedusse. Peaaegu kohe see ka sulgus. Samas süüdati tõrvik ja Kathleen pidi tahes-tahtmata silmad kissi tõmbama. „Kust sa sellest kohast teadsid?” küsis Rhon ettevaatlikult ümbrust uurides. See polnudki salauks, vaid hoopis käik, mis paistis olevat väga pikk ja vonklev, täielik labürint. Maakividest tunnel näis olevat isetehtud, koha vanusest rääkisid nii mõnedki seinast välja kukkunud kivid ja ämblikuvõrgus olid igas võimalikus kohas. „Juhuslikult avastasin,” vastas Seth ebamääraselt, silmad helkimas.”Tulge, minu järel!” Ja nii nad läksid, Seth ees, Kathleen Rhoni järele vedamas. Pimeduses kaotati ajataju, kuid oli aru saada, et nad rändasid kaua. Nad rääkisid vähe, pigem säästsid jõudu. Käänak käänaku järel, jõudsid nad lõpuks avarasse koopasse. Seda oli aru saada, sest Kathy oli just küsinud, millal me kohale jõuame ning koht kajas kõvasti vastu. See tundus üüratu. Kuna mõlemad vampiirid olid suurepärase kass-nägemisega, said nad paremini orienteeruda. Tõrvikuvalgus paistis millegi läikiva peale. Pärast väikest kobamist leiti ka sellele alus, et valgesendjat käes ei peaks tassima. Rhoni näos peegeldus mõistmine, ning ta peaaegu jooksis selle helkleva asjanduse poole. Kerge kriuksatus ja saal täitus maheda, veidike kollakate kiirtega. Kakskümmend ümmargust peeglit asetsesid paralleelselt nende ees, kõikidelt kumamas valgus. Isegi Kathleen ahhetas kergelt. „Häh, pole midagi,” lõi Rhon käega.”Vana-Egiptuse trikk. Nad oskasid kõike ära kasutada enda tarbeks.” Võttes nüüd juhtimise üle, hakkasid nad oma peatuspaika uurima. Nagu alguses oligi arvata, olid nad väga suures, kuid täiesti kuivas maa-aluses koopas. Mõndadel kohtadelt oli leida tööriistade jälgi, järelikult olid elavad hinged siia oma panuse andnud, kuid suuremas osas oli teinud töö loodus. Väike solin eemal seinas andis märku ka veest, mis osutus suureks järveks .Kitsast, päikesevalgust sisse laskvast pilust tuli ka hapnikku, kuid ilmselt pidi mujalgi avasid olema, miks muidu koopas nii palju värsket õhku oli. Kuid milleks peeglid? küsis Kathy, uudistades just sealt. Ta lasi oma pikkade kahvatute sõrmedega üle liivaseguse mulla, aga tõmbas äkitselt kiunatades ära. „Jacob!” kajas hüüe, ning üsna pea oli kuulda paremalt Rhoni lohisevaid jooksusamme, teiselt poolt aga Sethi lühikesi ja kiireid. Mõlemad jõudsid üheaegselt ja küsisid nagu ühest suus: „Mis juhtus?”. Mõnes teises olukorras oleks see naljaks olnud, kuid mitte praegu. Sõnatult vaatas ta mehe otsa ja osutas maha, seletades lühidalt. Rhon noogutas ja kükitas, pühkides sealt veidike käega. Külm, hõbehall pind ilmus nähtavale. Seth tahtis appi minna, kuid ta peatas poisi.”See on ilmselt hõbe. Pole vampiiridele just kõige soovitatav,” lisas ta natuke sarkastiliselt ja süngelt samaaegu. Ta jätkas, kuni umbes poole meetri suurune luuk oli paljastatud, peaaegu sarnane sellele, kust nädal aega tagasi endine maag sisse hüppas. Rhon tõusis, vaadates tõsiselt mõlemile otsa. „Ma arvan, et me peaksime selle pärastiseks jätma. Täna on nii palju juhtunud, uni kuluks meile ära.” Alles nüüd mõistis Katty, kui väsinud ta siiski oli. Jacobi avastamine, Sethi võitlus, tema enda oma, põgenemine- kõik vajus talle peale. Üheskoos lepiti kokku vahikord ning nad kõmpisid järve kaldale, et pikali heita. Esimene valve määrati Sethile, kes selle tegelikult vabatahtlikult vastu võttis ja ka tule ära puhus. Nad pidid ju kokkuhoidlikud olema, päikesevalgus ei saanud kasutada.
|
|