|
Post by Loore on Nov 29, 2007 22:26:02 GMT 3
humoorikas? pigem kahtlane ja konarlik:D
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Nov 29, 2007 22:37:49 GMT 3
Aga seda on kõik ebastandardsed naljad ;D
|
|
|
Post by Loore on Nov 29, 2007 22:39:07 GMT 3
okei fain siis:D
|
|
|
Post by Loore on Dec 19, 2007 2:32:38 GMT 3
oki see osa tuli kahtlane:D ja lpp veel eriti:D aga ikkagi:DLuurekolli peitusemäng
Nii kui nad toast välja asutsid käis ere sähvatus ning nad olid hetkega toast kadunud. Koll kes neid taga oli ajanud vaatas seda imestunult, kuid Becca ja James olid juba paarsada aastat edasi rännanud. Nad ilmusid tuppa mis oli koli täis. Kõik esemed seal olid kaetud paksu tolmukihiga ning tundus nagu poleks seal juba aastaid keegi olnud. Kuid siis märkasid noored väikeseid jalajälgi mis viisid kellakappi. Millegi pärast hakkasid Becca ja James mööda neid jälgi aeglaselt edasi minema. „Tead…“ alustas Becca sosistades. Millele mees talle vaid kerge ühatusega vastas. „See on nagu õudusfilmides kus tegelased alat mingit kahtlast asja jälitavad ja siis ära surevad kuna mingi koll hüppab sealt välja“ sõnas neiu nüüd juba natuke rohkema häälega. Nad ei peatunud siiski ning olid juba kellakapile päris lähedal. Noored lähenesid sellele ning James pani käe vastu kappi sellelt veidike tolmu pühikdes. Selle seest aga kõlas prõksatus, kuid peale seda valitses ruumis jälle täielik vaikus. Becca võpatas kergelt hääle peale ning tundis kerget hirmu, kui James asetas käe pidemele, et kappi avada reageeris neiu kiiresti ning asetas oma käe noormehe käele. James peatus seepeale ning vaatas siis küsivalt Beccat. „Ära ava seda“ sõnas neiu veidike ähvardavalt ning võttis oma käe ära. James vaatas hetkeks Beccat ning siis oma kätt, kui ta aga nägi et neiu pöörab ümber ja hakkab ära kõndima, vaatas mees veel hetkeks kellakappi ning tegi siis paar kiiret liigutust, et neiule järgi jõuda. Ta võttis Becca ümbert kinni ning vaatas talle siis sügavalt otsa. „Me veel pääseme siit,“ lausus mees ja embas Beccat hellalt. Naine naeratas nõrgalt ja toetas ennast hetkeks Jamesile.
Siis kuulsid nad kuidas vana kell lööma hakkas. Kella hääl kõlas üle terve toa ning kajas tagasi. Kas tõesti asju täis ruumid kajavad mõtles Becca hetkeks kahtlustavalt ning eemaldus veidike Jamesist siiski tal käest kinni hoides. Nad vaatasid mõlemad ärevalt kellakapi poole ning ei teadnud, kas põgeneda või paigale jääda.
Järgmisel hetkel paiskus kapp lahti ja jälle jäi kõik vaikseks. Noored vaatasid siiski ikka veel justkui oleks oodanud, et midagi juhtub. Ja neil oli õigus. Midagi oligi juhtumas, kuid seda, mis see on nad ei teadnud. Kapist kõlas hele naer ning selle serva tagant hakkasid paistma kaks suurt roosat silma ning nende taga paar paari pisikesi rohelisi kõrvu.
Becca jälgis kahtlustavalt väikest elukat kallutades oma pea veidike viltu. Järsku oli koll kadunud ning noored vaatasid mõlemad segaduses olles ringi. Klaver, molbert, kapp, kell luges Becca mõttes esemeid millest ta pilk üle libises. Kollase täpi, roosade silmade, punase saba ja roheliste kõrvadega täpiga klaver täpsustas Becca enda loetelu ning pööras pilgu tagasi klaveri poole.
Nähes seal kahtlase välimusega kolli, kes oli omatomoodi ka armas ehmus ta jälle veidike kuna sellist elukat polnud ta varem näinud ning neiu ei teadnud, kas seda karta või mitte. Järgmisel hetkel oli elukas aga jälle kadunud või vähemalt ei olnud teda näha. „Ämmm…väga…kahtlane elukas või nh…pigem nagu luurekoll, kes mängib peitust,“ sõnas James nüüd ja võttis siis neiu piha ümbert kinni. Nad kõndisid koos toast välja ja lootsid, et ei kohta enam selliseid elukaid kes neid ära üritavad tappa.
Kui nad toast välja läksid jõudsid nad koridori mis nägi uhke välja, kuid ka see oli vähe hoolitsetud ja räämas. Noored tundsid koridori ära ning teadsis täpselt kus nad hetkel asuvad. Siiski se teadmine neile ei meeldinud kuna just see maja oli kõiges süüdi. „Huvitav mis juhtuks kui me majast lahkuksime“ lausus Becca ning vaatas välisukse poole. Tema kõige suurem unistus sellel hetkel oli saada tagasi enda ellu ja sealt majast välja pääseda, kuid millegipärast tundus se talle võimatuna.
„Ma kardan, et seda ei tasu isegi mitte proovida“ vastas mees veidike kurvameelselt ning vaatas igatseva pilguga ust. Ka tema soovis väga, et nad ei peaks seal olema. Järsku kuulsid nad selja tagant kiireid samme. Nagu ikka tulid sammud trepist alla. Inimene kes sealt alla tuli oli noor, võibolla kõige rohkem seitsmeteist aastane, kuid ta näost oli näha, et ta on kogenud palju rohkem halba, kui mõned inimesed terve elu jooksul. Poisil oli väsinud ilme ja ta jume oli väga kahvatu või isegi mitte kahvatu vad pigem lubivalge. Ta käe peal oli aga näha suur piklik arm.
Poiss kõndis otse Becca ja Jamesi vahelt läbi ning tundus nagu ta ei olnud neid üldse näinud. Siiski enne, kui poiss kolituppa läks vaatas ta Beccale otsa ning sõnas külmal ja tuimal toonil: „Aidake meid“ Ta näolimes oli aga aru saada täielikku meeleheidet. Poiss pöördus aga ainult hetkeks ning paari sekundi pärast oli ta juba ukse avanud ja sisse läinud.
James ja Becca vaatasid korraks üksteisele otsa ning läksid siis ukse juurde, et näha mida poiss teeb. Ta seisis keset tuba ja vaatas tuima näoga kellakappi. Juhtus see mis ennegi ja kapi äärde ilmusid roosad silmad ja kõrvad. Kuid seekord ei olnud need enam sama ilmega, kui enne oli see elukas armas tundunud, siis nüüd oli se pilk täis viha. „Tule välja Luurekoll, aitab peitusemängust“ sõnas poiss külmal toonil ja vaatas lae poole. Seejärel pööras poiss pilgu jälle kellakapi poole. Nüüd aga oli ta pilk palju elavam kui varem. Koll liikus samal ajal väga sujuvalt kapist välja ja poisi poole. „ Nüüd on mäng läbi, sa andsid alla“ kostisi hele ja piuksuv hääl läbi kolli punase londi. Poiss noogutas tuimalt ega liikunud paigast.
Becca vaatas seda ja liikus pidevalt rohkem vastu Jamesi. Ta ei teadnud kas aidata poissi või arvata et nii peab minema kuidas läheb, kui nad ei sekku. Ta vaatas seda siiski hirmuga kuna aimas mis tulemas on. Luurekoll liikus poisile järjest lähemale, kuid ta ise ei paistnud ka midagi tegevat, et ennast päästa.
Elukas kes nüüd oli juba poisile suhteliselt lähedal sirutas oma londi välja. Ta asetas selle poisi varba juurde ning siis tekkisid londi otsa kihvad. Nendega haakis ta ennast varba külge ning poiss paistis järjest nõrgemaks minevat. Paari sekundi pärast oli ta juba pikali maas ja vaatas suurte silmadega Becca ning Jamesi poole, kes nüüd ennast isegi liigutada ei julgenud. Poisi näost paistis ka viimane värv kaduvat ja silmas muutusid tühjaks. Mõne hetke pärast oli temast järgi vaid luud ja nahk. James aga astus ühe sammu ette ning sisenes tuppa. Koll vaatas teda veidi vildakalt ja hakkas siis tema poole liikuma.
„Tead…“ alustas James ettevaatlikult, et elukat mitte välja vihastada. „…ma arvan….“rääkis noormees aeglaselt edasi „…et meid…“ lisas ta veel aeglaselt. „Sa juba tühjaks imeda ei saa“ lõpetas mees kiiresti ning ootas reageeringut.
Koll vastas talle kileda naeruga ja kusagil naeru keskel üritas ta ka miks küsida. „Sest… sa ei seedi… tuhka“ lausus ta lõpuks ja asetas käe taskusse. „Kuidas sa seda teadsid?“ küsis elukas nüüd imestusega ja jäi hetkeks seisma. „Ausaltöeldes ei teadnudki „ vastas James nüüd ja itsitas natuke. „ Enam sa peitust ei mängi“ sõnas noormees siis ja võttis taskust tuha mille ta Luurekollile otse londi sisse viskas. „Huvitav kas se mõjub nagu hape“ küsis James Beccalt kerge muie suul ning vaatas kuidas koll järjest ära kaob.
|
|
|
|
Post by Loore on Dec 19, 2007 15:27:55 GMT 3
natuke:D ma arvan et lähemal vaatlsuel mitte:D
|
|
|
|
Post by Loore on Dec 19, 2007 16:04:28 GMT 3
tglt lonti saaks t väga edukalt ka kägistamisel kasutada.
|
|
|
Post by Loore on Jan 3, 2008 3:42:54 GMT 3
nii... valmis sain just:D head lugemist siis:D suht pikk osa tuli vist:D
Lukustatud
Nagu ikka muutus just sellisel hetkel kõik ja ruum kujundas end ümber muutudes nüüd kõledaks ja räpaseks ruumiks. Noortele tundus nagu polekski nad tegelikult seal vaid jälgiks seda kõike nagu kusagilt mujalt, kusagilt ülevalt. Becca vaatas enda ümber ringi, kui seda sai enda ümber vaatamiseks nimetada sest tal polnud õrna aimugi, mis toimub ja, kas ta üldse eksisteerib. Ta vaatas vasakule ning nägi seal üht kuju. Üht kuju, mis tundus veidike läbipaistev, aga vaatamata sellele kuidagi tuttav. Kui kuju, mis meenutas inimest, kui mitte arvestada ta läbipaistvust, keeras näo Becca poole hakkas neiu naerma.
„Tead James nüüd oled sa kummitus“ lausus ta vaevaga naeru vahele. „Ega sa ise ka parem pole“ sõnas noormees. Becca jäi selle peale vait ja vaatas oma käsi. „Pead sa ka koguaeg tõtt rääkima“ ütles neiu naljaga ja uuris läbi oma käte põrandat. „Jep, muidugi pean“ sõnas noormees nüüd aeglaselt edasi hõljudes. Becca liikus talle sujuvalt järgi samal ajal ringi vaadates. Oh issand ma ei taha teada, mis seal on mõtles Becca vaadates koridori lõppu kust paistis suus ruum, muidugi tulid sealt ka igasuguste inimeste hääled. Siiski ei jätnud neiu liikumist ja juba mõne hetke pärast olid nad ruumis sees. Kõik kes seal olid jäid hetkeks vait ja hakkasid siis karjuma.
„Me oleks pidanud selle peale mõtlema, et inimestele vist väga ei meeldi kummitused“ sõnas James vaikselt Beccale ning tüdruk noogutas tuimalt vaadates kõiki neid kiljuvaid ja karjuvaid inimesi pööras neiu ennast seina poole ja hõljus sujuvalt seina sisse. Selle peale ma ei tulnudki mõtles James ning järgnes kaaslasele. Nad jõudsid pisikesse ruumi, mis oli täiesti tühi.
„ Tead see kummituse värk on päris lahe“ sõnas poiss ja pani käe seinast läbi. Jälle oli teisest toast kuulda kiljatusi. „Nagu väike poiss ausõna“ lausus Becca veidike näägutava tooniga vaadates Jamesi lõbustatud ilmet. Noormees tõmbas käe kiiresti tagasi ning tegi näo nagu tema ei ole midagi teinud. Mida me nüüd edasi teeme? Kuidas me siit minema pääseme? Mis meid siin ees ootab keerlesid Rebecca peas mitmed ja mitmed küsimused, mille vastust ta ei suutnud välja mõelda.
Ta vaatas Jamesile tõsiselt otsa ning nägi, et too on jälle tegelemas hirmutamisega. Tüdruk kergitas selle peale kulmud ja jäi noormeest silmitsema. James ei pannud seda muidugi tähele ja lõbustas ennast edasi. Kui ta lõpuks Becca pilku märkas ütles ta:“midaa? Inimesi peab ju hirmutama kui võimalus on“ sõnas ta, kuid võttis käe ja jala siiski tagasi õigele poole seina.
„Mida me teeme nüüd?“ küsis neiu veidi mureliku tooniga. James aga ei öelnud midagi vaid kehitas õlgu. „Mida sa teed“ hüüatas Becca järsku, kui noormees hakkas oma nägu seinast läbi panema. „Me peame ju teadma vähemalt, mis koht siin seekord on“ sõnas mees sellise tooniga nagu see oleks kõige loogilisem asi üldse. „Hea mõte“ sõnas tüdruk vaikselt ning pani ka oma näo seina sisse, aga nii et ta teiselt poolt väga väheke paistis. Ruum mida nad nägid oli suhteliselt suur, kuigi see oli jagatud trellidaga väikesteks kongideks, kus igas kongis oli kaks voodit. Kongid olid kahel pool seina ning nende vahes oli vahekäik, kus edasi tagasi kõndis mundris tüüp. Seal oli palju mehi, kellest enamus tundusid nagu kurjategijad, kes nad muidugi ka olid.
„Ma ei teadnudki, et siin kunagi vangla oli“ sosistas Becca Jamesile ning vaatas vahekäigus ringi kõndivat kahtlaselt suure ja vanamoodse püssiga vanameest. „Ma ka mitte“ vastas James sosinal ning võttis siis näo seinast välja. „aga kuule… seina me ei tunne eks, aga kas me näiteks üksteist või inimesi tunneksime … või noh saaksime puudutada“ rääkis James aeglaselt. „Seda saab alati järgi proovida“ lausus Becca ning tuli üleni tagasi ruumi. Ta tõstis aeglaselt oma käe üles ning asetas selle poisi põse juurde. Tüdruk soovis, et ta noormeest tunneks ja selle suure lootusega liigutas ta oma käe Jamesi näo sisse. Poiss vaatas hetkeks alla poole ja nägi et tüdruku käsi on tema näo sees. Järgmisel hetkel oli tüdruk oma käe juba ära võtnud ja jõudnud endale nukra ilme manada.
„Noh siis ei saa järelikult keegi meid ära tappa“ sõnas mees ja üritas teha rõõmsat nägu. Se tal aga õnneks või kahjuks ei tulnud eriti hästi välja. „ Jah SEST ME JUBA OLEME SURNUD“ ütles neiu peaaegu karjudes. James vaatas teda ning ei osanud enam midagi teha ega öelda.
Nad mõlemad vaikisid tükk aega kuni James lõpuks ütles häält kõrgendades:“ ega mina selles süüdi pole ju!“ Ja ta hõljus toast välja. Becca jäi veel hetkeks sinna, kuid juba hetke pärast mõistis ta mida poiss öelnud oli ja tormas talle järgi.
Ta läks läbi samast seinast ning seisatas siis vaadates htkeks ringi. Tüdruk nägi, et Jamesist pole seal jälgegi ning tormas läbi järgmise seina. Ta jõudis ruumi, kus oli kaks pehmet diivanit, ja palju igasugust muud kabineti värki. Neiu vaatas toas ringi ning nägi seal seina ääres hõljuvat kummitust. Becca läks Jamesi kõrvale ning lausus siis vaikselt: „ Anna andeks ma ei mõelnud seda nii.“
Noormees pööras näo neiu poole ja ta suunurk tõmbles paratamatult. Tüdruk naeratas selle peale säravalt ja ütles siis: „Tule, lähme uurime kuidas me siit minema saaksime.“ James ei vastanud midagi vaid noogutas hetkeks ja hakkas seina poole minema.
„Oota!“ ütles Becca järsku, kui talle oli midagi pähe tulnud. James seisatas selle peale ja pööras ennast jälle neiu poole. „Mis?“ sõnas ta siis ootavalt ja vaaatas neiule otsa. „Äkki me peaksime öö ära ootama ja siis mingi vangi käest küsima kas siin mõni koll või kuri tüübu on?“ „Siin on ju enam vähem kõik kurjad… me oleme ju vanglas.“ „Nojah aga üks tüüp nägi seal normaalne välja ja pealegi on meil ju iga kord tulnud mingi koll üle elada.“ „Ma arvan, et seekord pole asi üle elamises vaid alistamises. Ja kui me midagi ega kedagi puutuda ei saa siis mida me ikka teha saame isegi kui siin mingi koll on.“ „Mida sina siis välja pakud?“ „Et kõigepealt uurime ise ja siis hangime endale inimese appi“ „Lähme siis“ lausus Becca ja nad hõljusid koos ruumist välja.
Nad seisatasid seina sees ja vaatasid järgmisesse tuppa. Jälle oli tegemist kabinetiga, kuid seal olid sees kaks vanemapoolset meest. Noored jäid seina sisse seisma ja kuulasid, mida räägiti.
„Mis mõttega te neid siin hoiate tahaks teada“ „Vanglates peab ka ju ometigi inimesi olema keda karistada“ „Aga miks te peate panema kõik süütud inimesed vangi?“ „Vanglad teenivad raha, aga ei ole ju ometigi nii palju kurjategijaid, et kõik vanglad neist täis panna. See aga tähendab seda, et luku taha tuleb panna inimesed, kes on süütud ja näevad välja nagu kurjategijad“ „ Sel juhul lähen ma minema ja lihtsalt kutsun mõne politsei või detektiivi, kes teid paljastaks.“ „EI! Siin majas on lukustatud kõik, kes selle saladusest teada saanud. Pakkige ennast kokku meil on teile mõnus vangikong valmis pandud“
Järgmisena oli ruumist kuulda karjumist ja lohistamist. Käis veel ukse pauk ja kõik jäi vaikseks. Oli kuulda vaid kiireid samme, mid tundusid edasi tagasi käivat. James ja Becca taganesid kiiresti eelmisesse ruumi. Nende õnneks oli se ka tühi. Nad vaikisid hetkeks ja siis hakkas Becca rääkima: „Tundub et seekord on niiöelda pahad hoopis head ja vastupidi.“
James noogutas vastuseks hajameelselt ja vaatas ukse poole. „Me peame neid aitama“ lausus mees lõpuks olles otsustanud kõik tüübid vabastada. „Jah, aga kuidas me seda tegema peaks?“ küsis neiu Jamesilt ning lisas siis:“me ei saa ju midagi isegi puudutada ilma et me sellest läbi ei läheks.“ „Üritame ilma mingit meest hirmutamata temaga rääkida“ vastas noormees ja hõljus siis toast välja tagasi vangikongide poole.
„Kohe?“ jõudis Becca veel vaikselt lausuda ja läks poisile järgi. Nad liikusid seina sees ühe kongi juurde mis tundus olevat kõige rohkem varjatud. Becca liikus esimesena seinast välja ning nägi seal üht meest, kes lihtsalt istus voodil. „Kuku…“ alustas neiu kõige pealt ja pani siis sõrme suule, et anda mehele märku, et too kisama ei hakkaks „…ära ehmu, me tahame aidata“ jätkas siis tüdruk ja lootis mehe koostööle.
Ka James oli juba seina seest välja tundnud ja mehe kõrvale liikunud „ me aitame teil põgeneda“ lausus noormees ja ootas mehe reageeringut.
Tüübi ilme oli täiesti vapustatud, kuid siiski vastas ta: „Mida ma tegema pean?“ „Nõua vetsu minemist ja, kui nad on kongi avanud ja sina välja läinud tuleme meie ja hajutame „natuke“ tähelepanu, et sina saaksid avada kõik kongid rääkides neile kiiresti, et nad peavad majast välja lööma või lukustama kõik meeskonna liikmed“ rääkis James kiiresti, enne kui Becca suugi sai lahti teha oli noormees juba lõpetanud ning vang valmis tegutsema.
„Ruttu peitu“sõnas neiu ja liikus koos Jamesiga seina sisse jäädes ootama õiget hetke välja tulemiseks. Mees tegi täpselt nii nagu vaja oli ja juba mõne hetke pärast oligi ta juba väljas ning noorad hüppasid seina seest välja. Valvur karjus ja hakkas Jamesi pool püssiga vehkima „Kas sa tõesti arvad et kummitused kardavad relvi“ lausus noormees ning jälgis vangi, kes oli juba võtmed kätte saanud ja kongide avamise kallale asunud.
Kõik ülejäänud vangid karjusid täiest väest olles jälle vapustunud kummituste nägemisest. Varsti tuleb valvurile abivägi mõtles Becca veidi hirmuga, kuid tegeles siiski tüübi hirmutamisega edasi. Varsti kuulis ta oma selja tagant kiireid samme ning vaatas siis vangi kes oli vabastamisega juba peaaegu lõpule jõudnud.
Neiu vaatas selja taha ning hakkas kiiresti appi tõttavate tüüpide poole liuglema. Need pistsid muidugi tagasi ja need kellel vähegi aru peas oli hakkasid tagasi trepist üles jooksma. Becca lasi kuuldavale õela naeru, et neid veel rohkem hirmutada. Ka se üks valvur kes seni üsna julgelt oli vastu pidanud jooksis nüüd paanikas koridori poole. Kõik vangid olid nüüd aga vabastatud ja siblisid peidukohta, et valvureid tagasi oodata. „Ma läen trepist sa mine teiselt poolt. Ajame need kuridikud puuri“ sõnas Becca ja liikus kiiresti trepist üles.
Ta liugles mööda seina, jooksutades iga hingelise alla vangikongidesse. Lõpuks jõudis ta ka ise tagasi alla hirmutades sinna ka enda ees jooksva koha ülemuse. „Miks sul nii kaua läks“ oli esimene asi mida neiu kuulis ning muidugi kõlas se Jamesi suust kes seisis koridori avas hirmutades inimesi et need temast läbi minna ei julgeks. „no… oli tegemist noh“ sõnas neiu naljaga ning vaatas siis ringi askeldavaid eksvange, kes viimaseid kohale jooksnuid kongi lukustasid.
Peale seda hakkasid nad järjest välisukse poole liikuma. Viimane kes minema hakkas oli samam mees, kes neid kõige rohkem aidanud oli. „ Aitäh teile“ sõnas mees noortele ja lahkus siis jooksusammul. Kummitused lehvitasid rõõmsalt mehele järgi ning pöördusid siis kongis olevate poole:“head…igavikku teile siin,“ lausus James ja nad liikusid koos Beccaga kongist järjest eemale.
|
|
|
|
Post by Loore on Jan 3, 2008 18:49:26 GMT 3
ma olen kindel et pikk aga selles et kõige parem julgen kahelda:D
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jan 4, 2008 16:10:54 GMT 3
AAAAAAAAAAAAAAAAAHHHH! LAAAAAV ITTT! (: See viimane oli tõesti parim. Ma ei tea, miks, aga oli! (: UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT! (Kui nii umbes viie sekundi pärast ei tule (e siis tänase päeva jooksul, enne üheksat), siis ma ei vii su kinki Mammi juurde. Vot misss!
|
|
|
Post by Loore on Jan 4, 2008 17:29:37 GMT 3
kas ainult teie loetegi seda?
|
|
|
Post by Mari . on Jan 16, 2008 23:37:40 GMT 3
ei, mina lugesin kaaa. püksi tegin peaaegu
|
|
|
Post by Loore on May 13, 2008 18:24:42 GMT 3
oki uus osa:D lühike ja igav aga ikkagist:D
Kivist…
Noored ilmusid ruumi, kus oli suur puituks erinevate nikerdustega. Seal oli ka Lai kivist trepp, mis tundus kohe kokku kukkuvat. Nad vaatasid toas ringi ega teadnud mida teha.
Järsku kuuldus teisest toast kolistamist. Becca liikus natuke eemale kuid James otsustas välja uurida, mis hääl se oli. Ta liikus ukse poole, mis oli pärani lahti. Ettevaatlikult vaatas ta teise tuppa ning nägi seal vana naist vihmavarjule toetamas.
Siis kuulis ta selja tagant liikumist ning liikus kiiresti ukse taha peitu. Becca oli juba kummuti taha pugenud. Nad vaatasid trepi poole, kust hääl kostus. Sealt tuli jooksuga alla üks noor naine. „Vanaema…Vanaema kus sa oled?“ hüüdis naine ja jooksis tuppa, kus oli vana naine. „Tead, ma…“ alustas ta vana naisega rääkimist, kuid peatus siis ja toas jäi vaikseks.
James vaatas ukse praost tuppa, et näha mis toimub. Vana naise silmad olid läinud täiesti valgeks. Ja noorem naine oli ematusest veidike taganenud. James nägi kuidas naine oli täiesti liikumatu. Just nagu ei saakski ta liikuda mõtles noormees ehmatusega ning jälgis siis vanemat naist kelle tõsine ilme oli kiiresti muutunud kurjakuulutavaks irveks.
Mõne hetke pärast oli ruumist kuulda kõrvulukustavat naermist. Becca vaatas kummuti tagant välja Jamesi poole näol pilk, mis väljendas tõelist segadust.
Noormees andis talle märku, et ka tema ei saa täpselt aru mis toimub ning pööras siis pilgu tagasi ruumi.
Noor naine oli nüüd juba üleni halli värvi. James kissitas silmi, et kogu asjast paremini aru saada ning nägi siis et naine polnud enam normaalne lihast ja luust inimene vaid oli lihtsalt üks elutu ja liiumatu kivikuju.
See ehmatas noormeest, kuid siiski ei lõpetanud ta vaatlemist. Vana naise silmad olid ikka veel üleni valged, kuid siis se muutus. Ta silmad läksid tagasi normaalseks.
James nägi vanakese silmades puhast ehmatust, kui oli märganud kivikuju keset tuba. Naise silmad läksid vett täis ning ta vajus põrandale istuma.
Kuju oli väga tõeline. Naise silmadest võis lugeda ehmatust ja kartust ning ta kehakeelest oli mõista, et kuigi ta oli ehmunud ei osanud ta midagi sellist karta. Naine oli olnud ilus. Tal olid pikad blondid juuksed ja eresinised silmad. Nüüd aga oli ta vaid üks hall mass, millel tundusid siiski olevat tunded ja emotsioonid. Järsku märkas mees, et kuju silmad liiguvad.
Need vaatasid ehmunult toas ringi ja oli aru saada, et naine on segaduses. Vanake, kes oli põrandale vajunud vaatas hirmunult toas rigi aru saamata, kes kül nii võis teha.
James vaatas hetkeks hirmunult Becca poole ning jälgis siis toas toimuvat edasi. Vana naine üritas ennast püsti ajada olles ikka veel täielikus shokis. Lõpuks hakkas ta aru saama, mida ta teinud oli ning üksikud pisarad voolasid üle naise kortsus põskede. Ta silmad oli täitunud pisaratega ja neist peegeldus hirmu ja kahetsust.
James jälgis hoolikalt naist ja üritas aru saada, mis toimunud oli. Kas ta tõesti teeb midagi sellist endale aru andmata mõtles noormees. Veel paljus küsimused keerlesid ta peas ja kivistunud naise silmadest võis eeldada, et ka temal on palju küsimusi ning ta vajab vastuseid.
James viipas kiiresti Beccale, et nad kohad vahetaksid. Ta tahtis, et ka tüdruk näeks seda mida tema nägi.
Neiu tuli kiiresti ukse taha ja James hiilis kummuti taha. Kui Becca alguses ukse vahelt sisse vaatas ei mõistnud ta, mis seal toimub aga veidike Jamesiga veheldes suhenud hakkas ka tema toimunust aru saama.
Kui neiu oli natuke jälginud toas toimuvat läks ta kiiresti ja vaikselt Jamesi juurde. „Mis nüüd saab?“ küsis ta sosinal. „Ma ei tea“ vastas noormees vaikselt. Mõneks hetkeks säilis ruumis täielik vaikus. Oli ainult kuulda vaikset halamist teisest toast.
„Ma kardan, et me ei saa siit enne minema, kui ka selle lahendame“ lausus neiu vaadates Jamesi poole. „Aga kuidas seda teha? Kuidas hävitada inimest kes nagu ei ole ka inimene?“ sõnas James mõtlikult ja pani käe õrnalt Becca ümber. „Ma tõesti ei tea“ lausus neiu ja toetas ennast noormehe peale.
Nad mõlemad vaikisid taasja väga tähelepanekult kuulates oleks arvastavati kuulnud nende ajude ragiesmist ja kui väga tähelepanelikult vaadata oleks võibolla ka silmanud väikseid mõttelambikesi mis järjest eredamaks muutusid.
Nad vaatasid järsku korraga ükksteisele otsa ja justkui lugesid üksteise mõtteid. „Äkki aitab se kui naine sealt toast väja tuua“ lausus Becca. „Seda mõtlesin ka mina“ sõnas James, kuid muutus siis tõsisemaks. „Aga kuidas seda teha ja kuidas se naine tagasi normaalesks saada?“ küsis James lootes et Becca teab sellele vastust.
Kuid ka neiu ei teadnud kuidas seda teha ja nad mõlemad jäid jälle mõtteisse.
„Ma arvan et lihtsalt proovime,“ sõnas Becca ja tõusis siis kummuti taga püsti. Ta lükkas oma riiete pealt veidike tolmu ära ning sammus siis kindla sammuga toa poole. Alguses vana naine teda ei näinud kuid kuuldes samme, mis järjest talle lähenesid märkas ta Beccat.
Ta silmad muutusid peaaegu koheselt üleni valgeks ja naise käsi tõmbles kahtlaselt.
James oli Beccale järgnenud, kuid tal oli õnnestunud jääda märkamatuks. Ta liikus vaikselt seina ääres vana naise selja taha.
Becca jälgis ainiti naist kes muutus järjest jubedamaks. Järsku mõistis neiu, et ei saa enam liigutada. Ta üritas paaniliselt oma jalga edasi liigutada, kuid oli justkui paigale tardunud. Ta vaatas alla poole ja nägi kuidas ta alates varvastest hakkas halli värvi muutuma.
James vaatas kõike seda ehmatusega ning esialgu ei teadnud mida teha, kuid otsustas, et peab kiiresti tegutsema enne, kui naine teda märkab ja ka tema kiviks muutub.
Becca silmad käisid toas ringi ja ta jälgis pingsalt mida James teeb. Ka teine noor naine jälgis nende tegemisi.
James võttis ennast kiiresti kokku ja läks vanakese juurde. Ta tõstis naise vaevaga üles ja peaaegu vedas ta ruumist välja.
Ta asetas naise trepi kõrvale ja pani tähele, et ta silmad pole enam valged. Endamisi muiates lahkus ta koridorist ja läks tagasi tuppa kus oli Becca ja se teine naine. Ta sulges enda järel ukse, et vana naine talle sinna ei järgneks. „Äkki aitab ka nende toast välja tassimine“ lausus mees iseendale ning sammus siis Becca kuju juurde. Ta pani oma käed ümber neiu ning üritas kuju siis tõsta.
„Tead kivina oled sa veel raskem kui muidu“ ütles mees Beccale muigega ning mõtles siis mida edasi teha. Ta sammus närviliselt mööda tuba ringi ja jälgis naisi. Ta pani tähele, et ka nende silmad liikusid sinna kuhu noormees läks.
Veidike aega toas ringi käies komistas ta nagi jala taha ning riiul mis seina peal oli kukkus alla üsna Becca lähedale. Selle peal olnud küünal kukkus täpselt naise jala kõrvale.
James tahtis ruttu appi minna ja küünla ära võtta kuni märkas et küünla leek sulatab kivimit ja se muutub tagasi nahaks. Mees võttis küünla kätte ja asetas seda neiu erinevate kehaosade juurde kuni Becca oli täielikult tagasi inimeseks muutunud. Nad kordasid sama protseduuri ka võõra naisega.
Nii kui naine oli kivistusest vabaks saanud jooksis ta toast välja. Ja jättis Becca ning Jamesi kahekesi ruumi.
„Kuidas me saame veenduda, et se uuesti ei juhtu?“ küsis Becca murelikult, kuid James juba tegutses. Tal oli käes küünal ning kardina oli ta sellega juba süüdanud. Nüüd jättis ta küünla vaibale ning võttis Beccal käest.
|
|