Post by Loore on Oct 2, 2007 17:30:52 GMT 3
oki esimene osa siis. kui kellegile meeldib siis teen vb isegi edasisuht lühike aga siiski:)
Kui seinad saaksid rääkida
Rebecca ja James istusid kahekesi suurel uhkel nahkdiivanil. Tuba kus nad olid oli väga antiikne ja vana. Maja oli hiiglaslik. Seal oli 9 magamistuba. Iga magamistoa juurde kuulus ka suur elutuba. Lisaks oli majas veel palju selliseid tube kus keegi ei olnud sajandeid käinud ning ka päris mitu salajast käiku ja ruumi.
Majal oli muidugi ka kelder kuid sinna ei julgenud sel ajal keegi minna kuna sealt kostis vahest õudsaid hääli ja kolistamist.
Becca ja James olid selle maja 1347 omanikud ning neil polnud aimugi mis selles majas varem toimunud oli ning kes seal elanud olid, kuid nüüd se kõik muutus.
Nad vaatasid kahekesi praksuvat tuld kaminas ning rääkisid. Becca toetas ennast õrnalt vastu Jamesi ning mehe käsi oli naisel ümber. Nad olid selles majas elanud vaid nädala ja paar päeva, kui djuba oli neil suur soov sealt minema saada.
Mõne aja pärast said paaril teemad otsa, kuni Becca ütles: „ Mõtle kui seinad saaksid rääkida“
„Nad saavadki“ kostus kusagilt vaikne hääl.
„Ära tee nalja“ ütles Becca Jamesile.
Mees vaatas teda arusaamatult ning üritas aru saada kust hääl kostus. see ei saa ju ometigi sein olla mõtles James paaniliselt.
„Kuulake mind“ kostus nüüd juba tugev hääl teiselt poolt tuba ning üks sein hakkas lähemale nihkuma.
Rebecca ja James vaatasid seda väga suurte silmade ja hirmunud pilguga ning ei julgenud midagi öelda. ja nii se siiski on mõtles James.
„Kuulake mind. Teil ei ole siit mingit pääsu enne kui mina lõpetan nii et ärge mitte proovigegi mind närvi ajada“ kostus kõle ja tugev hääl.
Ei mees ega naine ei julgenud midagi öelda.
„Kas mõistate mind?“ kostus jälle se sama hääl.
Becca ja James noogutasid kiiresti.
„Vastake! Ma olen sein mitte ämblik mul ei ole silmi“ kõlas jälle se hääl. Viimane osa lausest oli öeldud nagu see peaks kõigile juba ammu selge olema, et seinad ei näe.
„Jah“ vastasid nüüd Becca ja James kiiresti kooris.
Selle järel tekkis hetkeline vaikus, kuid selle lõhestas seina kõle hääl.
„ma tean et te sooviksite lahkuda, kuid see teil kahjuks ei õnnestu. Uks on täiesti minu valduses ja uskuge mind sellest teil läbi murda ilma, et mina märkaks on rohkem kui võimatu.“ Sõnas sein rahulikul toonil.
Becca ja James vaatasid üksteisele hirmunult otsa ega öelnud midagi.
„Te lihtsalt peate mind ära kuulama ja selleks on lausa kaks mõjuvat põhjust. Esiteks ei ole teil muud võimalust. Ja teiseks ei taha te ometi et ma igaveseks rääkima jääks“ ütles sein „Muidu ma räägin kellegile teisele mida te tegite“ lisas sein sosinal.
.
Kui seinad saaksid rääkida
Rebecca ja James istusid kahekesi suurel uhkel nahkdiivanil. Tuba kus nad olid oli väga antiikne ja vana. Maja oli hiiglaslik. Seal oli 9 magamistuba. Iga magamistoa juurde kuulus ka suur elutuba. Lisaks oli majas veel palju selliseid tube kus keegi ei olnud sajandeid käinud ning ka päris mitu salajast käiku ja ruumi.
Majal oli muidugi ka kelder kuid sinna ei julgenud sel ajal keegi minna kuna sealt kostis vahest õudsaid hääli ja kolistamist.
Becca ja James olid selle maja 1347 omanikud ning neil polnud aimugi mis selles majas varem toimunud oli ning kes seal elanud olid, kuid nüüd se kõik muutus.
Nad vaatasid kahekesi praksuvat tuld kaminas ning rääkisid. Becca toetas ennast õrnalt vastu Jamesi ning mehe käsi oli naisel ümber. Nad olid selles majas elanud vaid nädala ja paar päeva, kui djuba oli neil suur soov sealt minema saada.
Mõne aja pärast said paaril teemad otsa, kuni Becca ütles: „ Mõtle kui seinad saaksid rääkida“
„Nad saavadki“ kostus kusagilt vaikne hääl.
„Ära tee nalja“ ütles Becca Jamesile.
Mees vaatas teda arusaamatult ning üritas aru saada kust hääl kostus. see ei saa ju ometigi sein olla mõtles James paaniliselt.
„Kuulake mind“ kostus nüüd juba tugev hääl teiselt poolt tuba ning üks sein hakkas lähemale nihkuma.
Rebecca ja James vaatasid seda väga suurte silmade ja hirmunud pilguga ning ei julgenud midagi öelda. ja nii se siiski on mõtles James.
„Kuulake mind. Teil ei ole siit mingit pääsu enne kui mina lõpetan nii et ärge mitte proovigegi mind närvi ajada“ kostus kõle ja tugev hääl.
Ei mees ega naine ei julgenud midagi öelda.
„Kas mõistate mind?“ kostus jälle se sama hääl.
Becca ja James noogutasid kiiresti.
„Vastake! Ma olen sein mitte ämblik mul ei ole silmi“ kõlas jälle se hääl. Viimane osa lausest oli öeldud nagu see peaks kõigile juba ammu selge olema, et seinad ei näe.
„Jah“ vastasid nüüd Becca ja James kiiresti kooris.
Selle järel tekkis hetkeline vaikus, kuid selle lõhestas seina kõle hääl.
„ma tean et te sooviksite lahkuda, kuid see teil kahjuks ei õnnestu. Uks on täiesti minu valduses ja uskuge mind sellest teil läbi murda ilma, et mina märkaks on rohkem kui võimatu.“ Sõnas sein rahulikul toonil.
Becca ja James vaatasid üksteisele hirmunult otsa ega öelnud midagi.
„Te lihtsalt peate mind ära kuulama ja selleks on lausa kaks mõjuvat põhjust. Esiteks ei ole teil muud võimalust. Ja teiseks ei taha te ometi et ma igaveseks rääkima jääks“ ütles sein „Muidu ma räägin kellegile teisele mida te tegite“ lisas sein sosinal.
.