Post by Leht on Jan 2, 2008 17:57:57 GMT 3
Kuna see on mu esimene fikk siin foorumis, siis peab ju kohe draamatsema hakkama..
1.osa.
Susannah ja tema parim sõbranna Clarette jalutasid kiiresti mööda metsateed, laagrikärast eemale. Susannahil olid pikemat blondid juuksed ning päris hõbedast värvi silmad. kuid kui palju Susannah ka ei üritanud oma juukseid sirgendada, läksid need ikkagi lokki. Tema sõbrannal olid seevastu helepruunid juuksed, mis talle koguaeg silmale vajusid. Tütarlapse pruunid silmad sobisid sellega suurepäraselt kokku ning kuigi Susannah' arvates, oli tema silmavärv juustega mitte kokku sobiv, arvasid kõik teised vastubidi.Peagi Susannah peatus ja jäi uudishimulikult ühe põõsa poole vaatama. Tüdruk oli vist lihtsalt ette kujutanud, et seal taga oli keegi liigutanud, ja pealegi oli siin metsa lähedal ka loomi.
" Mis lahti? " küsis Clarette, kui nägi sõbrannat huvitunult põõsast silmitsemas.
" Mulle tundus... vahet pole. " vastas too ning peagi jooksid tüdrukud sooja suveilma nautides, õhukesed riided taga lehvimas mööda teed edasi.
Lõpuks vajus Susannah ühe suure puu alla istuma, kus paistis parajalt päikest, kuid ei kõrvetanud nende juukseid. " Kas sulle ei tundu, et täna on mets kuidagi eriti kutsuv? "
Kui Clarette noogutas, jõudis nendeni üks ainus, peaaegu kuuma tuuleiil.
" Isegi tuul on kuum. " Naljatas ta ning vaatas siis kuumusest hajameelselt metsa poole. " Kas siin kusagil oli see tiik? " küsis ta ning selle peale hakkas Suse naerma. " See ei ole ju tiik, see on midagi.. hmm, allika või siis... Nojah see on tiik, aga see on siit natuke eemal. Minu poolest võiks me tagasi teiste juurde minna. "
Kui Clar ennast haigutades püsti ajas ning ennast kohendas, oli Susannah püsti hüpanud ning vaatas üle tee jämeda puu poole.
" Mis jälle on? " Küsis sõbranna ning ilma tagasi vaatamata võttis ta Susannahi võrgust tehtud varukast ning sikutas siis tagasiteele.
Kui tüdrukud tagasi vee äärde jõudsid, ei olnud koaldal peaaegu et kedagi. Ainult kaks meest seisid ja vaatasid ujujaid, kes lõbusalt teineteist pritsisid ja muidu end jahutasid.
Lapsed võtsid riided ujumisriiete pealt ära ning läksid omavahel naerdes ja rääkides vette.
Õhtu saabudes oli rahvas väsinult oma telkides, haagistes, autodes või kodudes tagasi. Susannah ei olnud Clarettele öelnud, et oli puu taga justkui kedagi ennast varjamas näinud, kuid teda ennast kripeldas see veel enne uinumist kaua. Ta nägi väga kahtlast und, kus ta seisis keset metsa, ajas käed laiali ja naeris manjakaalselt samal ajal, kui tema ümber olevad põõsad vappusid.
Ärgates oli Suse ikka veel natuke väsinud, kuid seda eirates läks ta teistega koos lõbusalt järgmist sooja päeva nautides välja.
Päeva paiku, kui inimesed olid just ennast jahutamast veest välja tulnud, juhtus midagi kahtlast. Laagrisse tuli üks mees, kellel olid seljas pika ja kohutavalt paksuna tunduv mantel ning must kaabu.
Mees kõndis juhtumisi Susannahi perekonna juurde ning kuna Susannah ja Clarette olid ainukesena seal, küsis ta neilt: " Kas te oskate mulle öelda, kus asub Pufferfield? "
Mehe hääl tekitas Susannahis kõhedust. Tüdrukule tundus, nagu oleks rääkinud keegi teine, mitte mees. Ta hääl oli jahe ning susannah'le tuli isegi mõtte, et kui ta puhuks, hakkaks lund sadama.Clarette ei pannud aga midagi tähele ning raputas pead.
Kõnevõime kiiresti tagasi saanud, ütles Susannah: " Me oleme siin lihtsalt matkamas..."
Clarette segas tema jutule vahele: " Vabandage, aga kui tohib küsida, siis miks te seda mantlit kannate? "
Enne, kui Susannah Clar'le ribidesse jõudis müksata, sähvatas mehe süsimustades silmades vihatuluke. " Äkki..." ütles ta järsku ning nii Susannah kui ka Clarette võpatasid. " Ei võinud sa seda küsida.. " Mehe hääl oli tarduma panev, kui ta salvavalt Clarettepoole pöördus. Ta kohendas keepi, noogutas Susannahile lahkumiseks ning viimast mürgist pilku teise tüdruku poole saates, läks ta laagrist minema ning kadus peagi järve ümbritseva metsa varju. Alles nüüd julges Clarette oma ribisid hõõruda ning vaatas siis Susele küsivalt otsa. Õlgu kehitades istus sõbranna sügavatesse mõtetesse vajunult käterätile päevitama.
1.osa.
Susannah ja tema parim sõbranna Clarette jalutasid kiiresti mööda metsateed, laagrikärast eemale. Susannahil olid pikemat blondid juuksed ning päris hõbedast värvi silmad. kuid kui palju Susannah ka ei üritanud oma juukseid sirgendada, läksid need ikkagi lokki. Tema sõbrannal olid seevastu helepruunid juuksed, mis talle koguaeg silmale vajusid. Tütarlapse pruunid silmad sobisid sellega suurepäraselt kokku ning kuigi Susannah' arvates, oli tema silmavärv juustega mitte kokku sobiv, arvasid kõik teised vastubidi.Peagi Susannah peatus ja jäi uudishimulikult ühe põõsa poole vaatama. Tüdruk oli vist lihtsalt ette kujutanud, et seal taga oli keegi liigutanud, ja pealegi oli siin metsa lähedal ka loomi.
" Mis lahti? " küsis Clarette, kui nägi sõbrannat huvitunult põõsast silmitsemas.
" Mulle tundus... vahet pole. " vastas too ning peagi jooksid tüdrukud sooja suveilma nautides, õhukesed riided taga lehvimas mööda teed edasi.
Lõpuks vajus Susannah ühe suure puu alla istuma, kus paistis parajalt päikest, kuid ei kõrvetanud nende juukseid. " Kas sulle ei tundu, et täna on mets kuidagi eriti kutsuv? "
Kui Clarette noogutas, jõudis nendeni üks ainus, peaaegu kuuma tuuleiil.
" Isegi tuul on kuum. " Naljatas ta ning vaatas siis kuumusest hajameelselt metsa poole. " Kas siin kusagil oli see tiik? " küsis ta ning selle peale hakkas Suse naerma. " See ei ole ju tiik, see on midagi.. hmm, allika või siis... Nojah see on tiik, aga see on siit natuke eemal. Minu poolest võiks me tagasi teiste juurde minna. "
Kui Clar ennast haigutades püsti ajas ning ennast kohendas, oli Susannah püsti hüpanud ning vaatas üle tee jämeda puu poole.
" Mis jälle on? " Küsis sõbranna ning ilma tagasi vaatamata võttis ta Susannahi võrgust tehtud varukast ning sikutas siis tagasiteele.
Kui tüdrukud tagasi vee äärde jõudsid, ei olnud koaldal peaaegu et kedagi. Ainult kaks meest seisid ja vaatasid ujujaid, kes lõbusalt teineteist pritsisid ja muidu end jahutasid.
Lapsed võtsid riided ujumisriiete pealt ära ning läksid omavahel naerdes ja rääkides vette.
Õhtu saabudes oli rahvas väsinult oma telkides, haagistes, autodes või kodudes tagasi. Susannah ei olnud Clarettele öelnud, et oli puu taga justkui kedagi ennast varjamas näinud, kuid teda ennast kripeldas see veel enne uinumist kaua. Ta nägi väga kahtlast und, kus ta seisis keset metsa, ajas käed laiali ja naeris manjakaalselt samal ajal, kui tema ümber olevad põõsad vappusid.
Ärgates oli Suse ikka veel natuke väsinud, kuid seda eirates läks ta teistega koos lõbusalt järgmist sooja päeva nautides välja.
Päeva paiku, kui inimesed olid just ennast jahutamast veest välja tulnud, juhtus midagi kahtlast. Laagrisse tuli üks mees, kellel olid seljas pika ja kohutavalt paksuna tunduv mantel ning must kaabu.
Mees kõndis juhtumisi Susannahi perekonna juurde ning kuna Susannah ja Clarette olid ainukesena seal, küsis ta neilt: " Kas te oskate mulle öelda, kus asub Pufferfield? "
Mehe hääl tekitas Susannahis kõhedust. Tüdrukule tundus, nagu oleks rääkinud keegi teine, mitte mees. Ta hääl oli jahe ning susannah'le tuli isegi mõtte, et kui ta puhuks, hakkaks lund sadama.Clarette ei pannud aga midagi tähele ning raputas pead.
Kõnevõime kiiresti tagasi saanud, ütles Susannah: " Me oleme siin lihtsalt matkamas..."
Clarette segas tema jutule vahele: " Vabandage, aga kui tohib küsida, siis miks te seda mantlit kannate? "
Enne, kui Susannah Clar'le ribidesse jõudis müksata, sähvatas mehe süsimustades silmades vihatuluke. " Äkki..." ütles ta järsku ning nii Susannah kui ka Clarette võpatasid. " Ei võinud sa seda küsida.. " Mehe hääl oli tarduma panev, kui ta salvavalt Clarettepoole pöördus. Ta kohendas keepi, noogutas Susannahile lahkumiseks ning viimast mürgist pilku teise tüdruku poole saates, läks ta laagrist minema ning kadus peagi järve ümbritseva metsa varju. Alles nüüd julges Clarette oma ribisid hõõruda ning vaatas siis Susele küsivalt otsa. Õlgu kehitades istus sõbranna sügavatesse mõtetesse vajunult käterätile päevitama.