Post by Pingu on Aug 5, 2007 11:57:43 GMT 3
nuniih, uus jutt See on võibolla normaalsem kui eelmised (kõik oleks korras välja arvata), sest see on teises kategoorias. Õudukat ma varem kirjutanud pole.
Reaalsuse taga
Jason lõi silmad lahti ja ajas end istukile. Ta oli enda kodus ja ei suutnud uskuda, mida ta unes näinud oli. Õudu täis silmadega tõttas ta magamistoast vanamoodsasse vannituppa. Ta haaras peegli taga olevast kapist enda tabletipurgi ja viskas kohe neli tillukest tabletti suhu.
Tundes, kuidas hirm järjest väheneb ja peaaegu kaob jäi Jason vannituppa kraanikausi kohale hingeldama. Unenäo seigad jooksid ikka mehe silmeeest läbi.
Tema ja John mingis metsas. Jooksmas. Millegi eest, mida nad ei tunne. See tundus nii ebamaine, kuid samas kummaliselt reaalne. Tema üksi mingis metsas. Põgenemas. Johni elutu kogu juurest.
Hirmunult vedas ta kätega üle näo, soovides seda jubedust unustada. Taas toetas ta peopesad kraanikausi äärele ja uuris enda peegelpilti. Halli-pruuni segused juuksed mõjusid noortele tudengipreilidele jalgu rabavalt. Asjale aitasid kaasa ka targad pruunid silmad.
Keskealine Jason Longtime töötas ühes tuntuimas ülikoolis üle maa.
Enda loengutel rääkis ta psühholoogiast ja alati kuulas teda täissaal.
Hetke vaatas ta veel enda peegelpilti ja uuris enda näol üksikuid kortse, mis tema naiskolleegide sõnul talle ainult tarkust juurde andsid.
Siiski ei olnud mees hetkel enda välimusest huvitatud. Ta uuris hoopis enda vasakut põske, millel ilutses värske haav. Verd küll ei jooksnud, kuid nahk oli sealt õrn ja ei talunud hästi mehe kohmakat puudutust. Jason üritas meenutada, kuidas ta selle saanud oli.
Ärkvel olles ei olnud midagi juhtunud, kuid unenäos oli ta metsas jooksnud.
Mees lasi sõrmedel üle haava libiseda ja talle meenus valus löök ühelt erakordselt teravalt oksalt.
Jason virutas rusikaga vastu kraanikaussi ja tõttas elutuppa. See oli maitsekalt sisustatud, kuid siin-seal oli näha vereplekke.
Hirmunult silmi kinni pigistades tõttas ta ruumist läbi ja avas silmad alles esikusse jõudes. Paaniliselt haaras ta lauatelefoni ja vajus toolile istuma. Närviliselt valis ta numbri ja ootas, et vastu võetaks.
“tere” kostus telefonist unine hääl
“Tere Tom! Mina, Jason siin” sosistas Jason paaniliselt telefonitorru.
“Ja mis nüüd?”
“Jälle need vereplekid... Ja täna oli unenägu... Sa ei kujuta ette! Ma pean sind nägema!”
***
Jason istus närviliselt ŠwinŠwini kohvikus ja voltis hoolikalt salvrätti kokku. Kui salvrätik koos oli harutas ta selle jälle lahti ja alustas voltimisega otsast.
Meest jälgis üle laua sõrmi ristav mees, kes oli mahedate roheliste silmadega ja punase esmapilgul hirmutava kitsehabemega.
Äkitselt hakkas Jason rääkima “Ma nägin jälle seda unenägu...” Mees tõstis enda hirmu täis silmad salvrätikult ja ütles verdtarretama paneva abitu inimese häälega “Ma tapsin ta jälle!”
“Kuidas sa seda tegid?”
“Pussitasin – nagu tavaliselt”
Nüüd hakkas Jason jälle lumivalget salvrätti kokku lappima ise kuulates Tomi rahulikku häält.
“Pea meeles, Jason, see on vaid uni. Sa kujutad seda ette. See ei ole päris!” rääkis Tom ja rõhutas igat sõna.
Jason noogutas ja voltis enda salrätti edasi, kuulates pingsalt enda psühholoogi juttu.
“Ma tahaks sulle ühte inimest tutvustada. Ta on sarnane sinuga. Tal on sarnased ilmutused nagu sinul alguses.”
Jasoni ilme muutus sügavamaks ja mehe ilmest suutis Tom välja lugeda vaid ilmselget õudust.
“Jaa ma tahaks temaga kohtuda,” ütles Jason peaaegu kohe.
Tom naeratas ja näppis enda kitsehabet. “Kas ma kutsun ta siia?” päris ta ärevalt.
Jason noogutas ja sahkerdas enda salvrätikuga edasi.
Tom tõmbas taskust rohelise telefoni ja hakkas telefoniga rääkima, kuid Jasoni tähelepanu pälvis hoopis teine asi. Tom parema õla kohalt paistis meeste tualeti uks ja see oli irvakil. Ukse praost paistsid kellegi käsi. See ei olnud tavaline käsi. Sellel käel oli õõvastav oliiviroheline toon ja käelabal puudus keskmine sõrm.
Jason oli hirmust halvatud. Ta kuulis justkui miilide tagant Tomi häält, mis midagi telefoni torusse pomises.
Nüüd hakkas uks aeglaselt avanema. Järjest rohkem kasvas Jasoni hirm, kuna käe omanik ei olnud sugugi kenam. Antud mehel oli seljas räbaldunud kallis ülikond ja ta südame kohal oli suur punane plekk, mis tundus siiani niiske. Mehe näost puudus naha tükke ja see andis talle laiba välimuse.
Jasoni huultel moodustus hääletu sõna “John.”
Nüüd jälgis Johni laip Jasonit ja küsis kohutavalt krigiseva ja kareda häälega “Miks sa seda tegid? Miks?”
Vaikselt ja imelikul kombel, mitte kellegi silma jäädes, liikus John Jasoni poole.
Jason ei suutnud äkitselt enam hingata. Hirmunult surus ta silmad kinni ja kartis, et kohe võtab temast kinni külm ja koolnud käsi.
________
Teate... ma arvan, et ma isegi ei löö teid, kui te kritiseerida julgete xD
Reaalsuse taga
Jason lõi silmad lahti ja ajas end istukile. Ta oli enda kodus ja ei suutnud uskuda, mida ta unes näinud oli. Õudu täis silmadega tõttas ta magamistoast vanamoodsasse vannituppa. Ta haaras peegli taga olevast kapist enda tabletipurgi ja viskas kohe neli tillukest tabletti suhu.
Tundes, kuidas hirm järjest väheneb ja peaaegu kaob jäi Jason vannituppa kraanikausi kohale hingeldama. Unenäo seigad jooksid ikka mehe silmeeest läbi.
Tema ja John mingis metsas. Jooksmas. Millegi eest, mida nad ei tunne. See tundus nii ebamaine, kuid samas kummaliselt reaalne. Tema üksi mingis metsas. Põgenemas. Johni elutu kogu juurest.
Hirmunult vedas ta kätega üle näo, soovides seda jubedust unustada. Taas toetas ta peopesad kraanikausi äärele ja uuris enda peegelpilti. Halli-pruuni segused juuksed mõjusid noortele tudengipreilidele jalgu rabavalt. Asjale aitasid kaasa ka targad pruunid silmad.
Keskealine Jason Longtime töötas ühes tuntuimas ülikoolis üle maa.
Enda loengutel rääkis ta psühholoogiast ja alati kuulas teda täissaal.
Hetke vaatas ta veel enda peegelpilti ja uuris enda näol üksikuid kortse, mis tema naiskolleegide sõnul talle ainult tarkust juurde andsid.
Siiski ei olnud mees hetkel enda välimusest huvitatud. Ta uuris hoopis enda vasakut põske, millel ilutses värske haav. Verd küll ei jooksnud, kuid nahk oli sealt õrn ja ei talunud hästi mehe kohmakat puudutust. Jason üritas meenutada, kuidas ta selle saanud oli.
Ärkvel olles ei olnud midagi juhtunud, kuid unenäos oli ta metsas jooksnud.
Mees lasi sõrmedel üle haava libiseda ja talle meenus valus löök ühelt erakordselt teravalt oksalt.
Jason virutas rusikaga vastu kraanikaussi ja tõttas elutuppa. See oli maitsekalt sisustatud, kuid siin-seal oli näha vereplekke.
Hirmunult silmi kinni pigistades tõttas ta ruumist läbi ja avas silmad alles esikusse jõudes. Paaniliselt haaras ta lauatelefoni ja vajus toolile istuma. Närviliselt valis ta numbri ja ootas, et vastu võetaks.
“tere” kostus telefonist unine hääl
“Tere Tom! Mina, Jason siin” sosistas Jason paaniliselt telefonitorru.
“Ja mis nüüd?”
“Jälle need vereplekid... Ja täna oli unenägu... Sa ei kujuta ette! Ma pean sind nägema!”
***
Jason istus närviliselt ŠwinŠwini kohvikus ja voltis hoolikalt salvrätti kokku. Kui salvrätik koos oli harutas ta selle jälle lahti ja alustas voltimisega otsast.
Meest jälgis üle laua sõrmi ristav mees, kes oli mahedate roheliste silmadega ja punase esmapilgul hirmutava kitsehabemega.
Äkitselt hakkas Jason rääkima “Ma nägin jälle seda unenägu...” Mees tõstis enda hirmu täis silmad salvrätikult ja ütles verdtarretama paneva abitu inimese häälega “Ma tapsin ta jälle!”
“Kuidas sa seda tegid?”
“Pussitasin – nagu tavaliselt”
Nüüd hakkas Jason jälle lumivalget salvrätti kokku lappima ise kuulates Tomi rahulikku häält.
“Pea meeles, Jason, see on vaid uni. Sa kujutad seda ette. See ei ole päris!” rääkis Tom ja rõhutas igat sõna.
Jason noogutas ja voltis enda salrätti edasi, kuulates pingsalt enda psühholoogi juttu.
“Ma tahaks sulle ühte inimest tutvustada. Ta on sarnane sinuga. Tal on sarnased ilmutused nagu sinul alguses.”
Jasoni ilme muutus sügavamaks ja mehe ilmest suutis Tom välja lugeda vaid ilmselget õudust.
“Jaa ma tahaks temaga kohtuda,” ütles Jason peaaegu kohe.
Tom naeratas ja näppis enda kitsehabet. “Kas ma kutsun ta siia?” päris ta ärevalt.
Jason noogutas ja sahkerdas enda salvrätikuga edasi.
Tom tõmbas taskust rohelise telefoni ja hakkas telefoniga rääkima, kuid Jasoni tähelepanu pälvis hoopis teine asi. Tom parema õla kohalt paistis meeste tualeti uks ja see oli irvakil. Ukse praost paistsid kellegi käsi. See ei olnud tavaline käsi. Sellel käel oli õõvastav oliiviroheline toon ja käelabal puudus keskmine sõrm.
Jason oli hirmust halvatud. Ta kuulis justkui miilide tagant Tomi häält, mis midagi telefoni torusse pomises.
Nüüd hakkas uks aeglaselt avanema. Järjest rohkem kasvas Jasoni hirm, kuna käe omanik ei olnud sugugi kenam. Antud mehel oli seljas räbaldunud kallis ülikond ja ta südame kohal oli suur punane plekk, mis tundus siiani niiske. Mehe näost puudus naha tükke ja see andis talle laiba välimuse.
Jasoni huultel moodustus hääletu sõna “John.”
Nüüd jälgis Johni laip Jasonit ja küsis kohutavalt krigiseva ja kareda häälega “Miks sa seda tegid? Miks?”
Vaikselt ja imelikul kombel, mitte kellegi silma jäädes, liikus John Jasoni poole.
Jason ei suutnud äkitselt enam hingata. Hirmunult surus ta silmad kinni ja kartis, et kohe võtab temast kinni külm ja koolnud käsi.
________
Teate... ma arvan, et ma isegi ei löö teid, kui te kritiseerida julgete xD