Post by kallislaps on Feb 27, 2009 21:39:35 GMT 3
Tüdruku suured rohelised silmad peatusid üks õhtu tema mobiiltelefonil, millelt paistis Tallinna number. ,,Jaa?!...,’’ vastas tüdruk. ,,Tsau!...Marten olen, mäletad mind?’’ No see nüüd küll Tallinna number polnud, see tuli siit samast, Tartust natukene väljas poolt. Tüdruku mõtetes käis läbi tunne mida ta pole tundnud juba aastaid. Suurest ehmatusest pani ta telefoni ära. Mitu korda veel peale seda püüti tagasi helistada kuid tüdruk ei võtnud vaevaks vastata. ,,Kuidas ma saaksin sellist poissi unustada nagu seda on Marten,’’ küsis ta endalt. Terve öö otsa mõtles ta sellele, kuidas ja kust ta sai tüdruku telefoni numbri. See küsimus vaevas suurte roheliste silmadega ja paksude tume pruunide juustega tüdruku pead. Kuid juba järgmine päev sai ta vastuse probleemile mille üle ta vaevas pead terve pika ja pimeda öö. Nimelt numbri sai poiss interneti kaudu. Järgmisel päeval kutsus Marten tüdruku välja, kuid temaga koos oli ka tema enda sõber ja tüdruku sõbranna, kes oli ka Martenit tundnud juba kaua aega. Nad rääkisid juttu, naersid, jalutasid – kõik oli justkui unenäos, sest see kõik oli liiga hea ja ilus. Lõpuks peatusid Marten, ta sõber ja tüdruk Marteni pool. Seal mängiti kaarte, kuulati muusikat ja tuletati meelde vanu häid aegu, mida Marten ja tüdruk tagasi tahtsid.
31.08.2007 23.15 – Õhtu oli juba hiline. Tüdruku ema kutsus koju. Kuigi Marten palus tüdrukul jääda , otsustas siiski tüdruk minna koju ja suhelda poisiga arvuti kaudu. Marten ja ta sõber saatsid tüdruku koju. See asus suures üheksa kordses majas, mille ees asub suur muruplats ja väikestele lastele ka liivakast ja turnimis torud. Teel koju, tegi tüdruk Martenile ja ta sõbrale ettepaneku paari nädalapärast uuesti kokku saada ja korralda peo. Pidu toimus tüdruku enda juures kuhu kutsus ta palju rahvast, seal kaasaarvatud Marten ja ta sõber. Kõikidel näis olevat lõbus. Aeg läks justkui lennates ning kella tunniosuti oli juba kuue peale jõudnud. Enamus rahvas oli ära läinud kuid mõned veel magasid. Tüdruk, Marten, tema sõber ja kaks tüdruku sõpra olid ärkvel. Olid kõik koos suures ja kirjus elutoas. Olenemata hilisest õhtutunnist ei olnud kellegil mahti magama minna. Ajaviiteks mängisid nad kaarte kuni ka teised tasapisi ärkama hakkasid. Vahepeal lasi ka tüdruk oma suured rohelised silmad kinni, et kasvõi hetkeks, mida ta tollel hetkel eriti väärtsutas, puhkust saada. Tüdrukul oli pidevalt tunne, et Marten teda vaatas oma suurte, ilusate pruunide silmadega. See oli nagu seitsmes meel. Tüdruk tundis ennast tollel hetkel õnnelikumana kui kunagi varem.
Järgmisel päeval peale pidu kutsus Marten tüdruku enda poole filmi vaatama. Kui poisi vend oli lahkunud hakkasid Marten ja tüdruk filmi vaatama, mis oli tütarlapse lemmik film. Filmi oli vaadatud juba tükk aega ning oli vaja väikest pausi. Marten tegeles oma asjadega ja tüdruk ootas kuni saab uuesti hakata filmi vaatama. Kui Marten naases sinna tuppa kus vaadati telekat nägi ta tüdrukut seismas voodi kõrval. Marten läks ja võttis tüdrukul ümbert kinni ning väga ootamatult tüdrukule kukutas poiss neid mõlemaid voodi peale. Nad maandusid üksteisele hästi lähedale. Õhkkond nende vahel oli nagu täidetud õhkõrna klaasseinaga, mida tüdruk täiest jõust tahtis vahelt ära lõhkuda. Hetk hiljem leidis tüdruk ennast Marteni telefoni uurimas, mille ta ära krabas poisi käest. Tüdruk uuris, pilte, sõnumeid, helinaid kui järsku tundis ta kuidas poisi käsi üle tema läks. Poiss nagu oleks tahtnud sealtpoolt midagi võtta kuid hoopis jättis oma käe tüdruku kõhu peale. Marten jäi magama. Tüdruk tundis poisi tungevaid hingetõmbeid oma kaela vastas. Ta ei julgenud ennast liigutada. Tüdruk nautis seda hetke kuni võimalust oli.
31.08.2007 23.15 – Õhtu oli juba hiline. Tüdruku ema kutsus koju. Kuigi Marten palus tüdrukul jääda , otsustas siiski tüdruk minna koju ja suhelda poisiga arvuti kaudu. Marten ja ta sõber saatsid tüdruku koju. See asus suures üheksa kordses majas, mille ees asub suur muruplats ja väikestele lastele ka liivakast ja turnimis torud. Teel koju, tegi tüdruk Martenile ja ta sõbrale ettepaneku paari nädalapärast uuesti kokku saada ja korralda peo. Pidu toimus tüdruku enda juures kuhu kutsus ta palju rahvast, seal kaasaarvatud Marten ja ta sõber. Kõikidel näis olevat lõbus. Aeg läks justkui lennates ning kella tunniosuti oli juba kuue peale jõudnud. Enamus rahvas oli ära läinud kuid mõned veel magasid. Tüdruk, Marten, tema sõber ja kaks tüdruku sõpra olid ärkvel. Olid kõik koos suures ja kirjus elutoas. Olenemata hilisest õhtutunnist ei olnud kellegil mahti magama minna. Ajaviiteks mängisid nad kaarte kuni ka teised tasapisi ärkama hakkasid. Vahepeal lasi ka tüdruk oma suured rohelised silmad kinni, et kasvõi hetkeks, mida ta tollel hetkel eriti väärtsutas, puhkust saada. Tüdrukul oli pidevalt tunne, et Marten teda vaatas oma suurte, ilusate pruunide silmadega. See oli nagu seitsmes meel. Tüdruk tundis ennast tollel hetkel õnnelikumana kui kunagi varem.
Järgmisel päeval peale pidu kutsus Marten tüdruku enda poole filmi vaatama. Kui poisi vend oli lahkunud hakkasid Marten ja tüdruk filmi vaatama, mis oli tütarlapse lemmik film. Filmi oli vaadatud juba tükk aega ning oli vaja väikest pausi. Marten tegeles oma asjadega ja tüdruk ootas kuni saab uuesti hakata filmi vaatama. Kui Marten naases sinna tuppa kus vaadati telekat nägi ta tüdrukut seismas voodi kõrval. Marten läks ja võttis tüdrukul ümbert kinni ning väga ootamatult tüdrukule kukutas poiss neid mõlemaid voodi peale. Nad maandusid üksteisele hästi lähedale. Õhkkond nende vahel oli nagu täidetud õhkõrna klaasseinaga, mida tüdruk täiest jõust tahtis vahelt ära lõhkuda. Hetk hiljem leidis tüdruk ennast Marteni telefoni uurimas, mille ta ära krabas poisi käest. Tüdruk uuris, pilte, sõnumeid, helinaid kui järsku tundis ta kuidas poisi käsi üle tema läks. Poiss nagu oleks tahtnud sealtpoolt midagi võtta kuid hoopis jättis oma käe tüdruku kõhu peale. Marten jäi magama. Tüdruk tundis poisi tungevaid hingetõmbeid oma kaela vastas. Ta ei julgenud ennast liigutada. Tüdruk nautis seda hetke kuni võimalust oli.