Post by secret on Feb 25, 2009 20:33:09 GMT 3
See on mu esimene selline jutt. Ei ole vist just kõige parem. Kriitika on oodatud... ;D
Ma pole kunagi osanud kirjeldada, mida ma tunnen. Või kas ma ikka tunnen midagi? Kõik on liigagi segane. Ma olen 16 aastat vana ja peaksin praegu oma sõbrannade või poisiga olema. Kuid mul... Mul pole ju kedagi. Ei ühtki sõpra. Poisist rääkimata. Poissi ei saa ma muidugi kunagi. Miks? Kes tahaks endale ratastoolis tüdrukut? Sina? Taluksid sa kõigi pilke? Taluksid sa nii suurt tähelepanu?
Umbes 3 aastat tagasi... Oli suvi, kõik oli ilus. Ma olin oma „sõpradega“. Jah, siis olid nad veel minu kõrval. Me olime järve ääres. Mängisime võrkpalli, mis siis, et me ei teadnud reegleid... Lõbus oli ikkagi. Ma pole kunagi õieti servida osanud... Seekord lõin ma palli autoteele. Ma jooksin sellele ruttu järele. Kuulsin veel sõbrannasid oma nime hüüdvat...
Ärkasin haiglas. Esimene mõte oli: „Jess. Ma olen elus!“ Veidi hiljem jõudsid haiglasse ka mu vanemad. Selgus, et ma olin terve suve koomas olnud. Siis aga avastasin, et... Et ma ei tunne oma jalgu. Kohe üldse mitte. See oli õudne... Mu rõõm, et elus olen kadus hetkega. Naljakas, et üks hetk võib pisarad naerust hoopis nutust tingitud pisarateks muuta. See oli õudne, oleks tahtnud siiski autoõnnetuses surra. Ma teadsin, et nüüd on kõik... Mul pole enam sõpru. Ma tundsin neid liialt hästi. Samas ma ei olnud vihane nende peale... Ma saan neist isegi aru. Milleks vaevata oma pead mingi ratastoolis tüdrukuga? Nii oligi – ma ei näinud neid enam kunagi... Kertut nägin ükskord, poes, aga kui ma ta nime hüüdsin, oli ta kadunud...
Mu vanemad ei taipa, mida ma tunnen. „ole õnnelik, et sa vähemalt elus oled.“ „Kas meil siis ei ole sinuga raske? Ei ole raske sind igale poole vedada nagu titte?“ „Ma'i viitsi sinuga jamada praegu.“ ja nii edasi on mu vanemate igapäevased väljendid.
Võib-olla ongi parem nad siia, ilma minu ja mu ratastoolita jätta? Piisaks vaid paarist noa torkest ja neil oleks kergem. Minul oleks kergem.
Siin see ongi! Hea, et ema seda ära ei pannud. Isegi tomatiseemned on veel küljes... Ilus... Terav... Nuga – minu ja teiste päästja. Nii... Ma teen selle ära. Ma suudan. Valus! Tegelt... Hea... Ma... Äkki... Hilja...
Võib-olla oligi see hea, et ma nii tegin, kõigile oli nii parem... Siin üleval... Siin on hea. Ma tean nüüd, kuidas mu perekond must hoolis... Hoolib. Kuid mu tegu... Ma olen sellega rahul. Ema, isa... Ma armastan teid... Nii nagu teie mind... Kunagi näeme... Siin, üleval!
Ma pole kunagi osanud kirjeldada, mida ma tunnen. Või kas ma ikka tunnen midagi? Kõik on liigagi segane. Ma olen 16 aastat vana ja peaksin praegu oma sõbrannade või poisiga olema. Kuid mul... Mul pole ju kedagi. Ei ühtki sõpra. Poisist rääkimata. Poissi ei saa ma muidugi kunagi. Miks? Kes tahaks endale ratastoolis tüdrukut? Sina? Taluksid sa kõigi pilke? Taluksid sa nii suurt tähelepanu?
Umbes 3 aastat tagasi... Oli suvi, kõik oli ilus. Ma olin oma „sõpradega“. Jah, siis olid nad veel minu kõrval. Me olime järve ääres. Mängisime võrkpalli, mis siis, et me ei teadnud reegleid... Lõbus oli ikkagi. Ma pole kunagi õieti servida osanud... Seekord lõin ma palli autoteele. Ma jooksin sellele ruttu järele. Kuulsin veel sõbrannasid oma nime hüüdvat...
Ärkasin haiglas. Esimene mõte oli: „Jess. Ma olen elus!“ Veidi hiljem jõudsid haiglasse ka mu vanemad. Selgus, et ma olin terve suve koomas olnud. Siis aga avastasin, et... Et ma ei tunne oma jalgu. Kohe üldse mitte. See oli õudne... Mu rõõm, et elus olen kadus hetkega. Naljakas, et üks hetk võib pisarad naerust hoopis nutust tingitud pisarateks muuta. See oli õudne, oleks tahtnud siiski autoõnnetuses surra. Ma teadsin, et nüüd on kõik... Mul pole enam sõpru. Ma tundsin neid liialt hästi. Samas ma ei olnud vihane nende peale... Ma saan neist isegi aru. Milleks vaevata oma pead mingi ratastoolis tüdrukuga? Nii oligi – ma ei näinud neid enam kunagi... Kertut nägin ükskord, poes, aga kui ma ta nime hüüdsin, oli ta kadunud...
Mu vanemad ei taipa, mida ma tunnen. „ole õnnelik, et sa vähemalt elus oled.“ „Kas meil siis ei ole sinuga raske? Ei ole raske sind igale poole vedada nagu titte?“ „Ma'i viitsi sinuga jamada praegu.“ ja nii edasi on mu vanemate igapäevased väljendid.
Võib-olla ongi parem nad siia, ilma minu ja mu ratastoolita jätta? Piisaks vaid paarist noa torkest ja neil oleks kergem. Minul oleks kergem.
Siin see ongi! Hea, et ema seda ära ei pannud. Isegi tomatiseemned on veel küljes... Ilus... Terav... Nuga – minu ja teiste päästja. Nii... Ma teen selle ära. Ma suudan. Valus! Tegelt... Hea... Ma... Äkki... Hilja...
Võib-olla oligi see hea, et ma nii tegin, kõigile oli nii parem... Siin üleval... Siin on hea. Ma tean nüüd, kuidas mu perekond must hoolis... Hoolib. Kuid mu tegu... Ma olen sellega rahul. Ema, isa... Ma armastan teid... Nii nagu teie mind... Kunagi näeme... Siin, üleval!