Post by rikkie on Oct 27, 2008 13:20:58 GMT 3
Ma astusin garderoobi ning nägin oma klassiõdesid, kes hakkasid itsitama ning vaatasid mind imelikult. Panin jakki nagisse ning vahetasin vahetusjalanõud ära, siis läksin 3. korrusele, kus pidavalt algama ajaloo tund. Ma nägin inimesi, kes hoidsid minust eemal ning sositasid üksteisele. Ma olin jõudnud 2.korrusele. Lõpuks hakkasin astuma 3.korruse trepiastmele, kuid mind peatas õpetaja. ,, Kulla noorneiu, kuhu te kiirustate?" küsis õpetaja Marge, kes oli kooli kõige rangem ja vihatum õpetaja. Ma vaatasin taha ning jäin rahulikuks. ,, Kes mina we? Ei ma ei kiirustanud," vastasin mina natukese häbelikul häälel. Õp. Marge vahtis mind ikka lõpuks lisas ta: ,, Täna peale tunde." Ja ta läks ära. Ma olin kurnatud ja kõige hullem oleksin nutma peaaegu hakkanud. Ma küsisin ainult endal Mille eest?
Kell helises ja ma ruttasin ruttu ajaloo klassi, ees uksel nägin oma klassikaaslat Karlit ja hüüatasin talle: ,, Karli oota mind!" Karlit tegi aga sellise näo nagu ta poleks midagi kuulnud ja astus edasi klassi. Olin suures šokkis ja veel hullem kurnatud. Ma ei saanud aru, miks Karlit tegi nii. Kas ta tõesti ei kuulnud mind, ma hüüatasin nii kõvasti, et terve kool kajas.
Ma ei hakkanud sellepeale mõtlema, vaid läksin klassi. Kõik pilgud olid suunatud mulle.
,, Neiu kuhu teie ruttate?" küsis minult õpetaja Raivo. Vaatasin klassi ja nägin, et ma olen hoopis inimeseõpetuse klassis. Mulle sai selgeks, et astusin valesse klassi. Ma vabandasin ning läksin sealt minema kiiresti. Niisiis jõudsin ajaloo klassi ukse ette, ma avasin ning nägin oma klassikaaslaste kavalaid pilke. Seal nägin ajaloo õpetajad kurja pilguga mind vahtimas. Ja ma mõtlesin Mis nüüd siis, mida ma olen nüüd teinud?. ,, Te hilinesite tundi!" karjus õpetaja.
Ma hakkasin nutma, ma jooksin pisarad silmis sealt minema.
Ma jooksin, jooksin ja äkki jooksin ühe vanamehe vastu. Vanamees kukkus ning ütles vaikselt: ,, Noored." Ma ei suutnud seda vaadata, ma ei suutnud seal seista, ma ei suutnud lihtsalt midagi teha. Mulle vahepeal tulid enesetapu mõtted, kuid rahustasin end sellega et see on ainult kohutav päev.
Ma ei öeldnud vanamehele vabandust, vaid lihtsalt jooksin sealt minema, mis võis kõrvalt näha inetuna. Inimesed, kes seda nägid hakkasid minust eemale hoidma, pelgama. Eemal nägin enda vanuseid poisse, kes tegid suitsu. Ma läksin nendest mööda, aga äkki käsi hoidis mind kinni. Ma vaatasin taha, ja nägin poissi, kes küsis: ,, Halb päev!"
Ma pühkisin pisarad näost ära ja vastasin: ,, Njaahh." Ma pelgasin kunagi neid inimesi, kes joovad, suitsetavad aga nüüd näisid nad mulle just rahustanavad välja. Keegiki minuga suhtleb- rahustas mind ka see mõtte.
Tagant hüüdis üks poiss: ,,Võta suitsu." See oli pakkumine. Ma ei tahtnud seda, aga ma võtsin, kartes end näitada et oled tatt. Panin suitsu suhu ja hakkasin suitsetama. Kuigi mõtlesin kuidas inimesed saavad selle vastu sõltuvad olla. Blond poiss ütles: ,, Tõmba sügavamale, siis on parem." Nii ma teginki. Parem polnud. Eestpoolt tulid veel poistekamp. Nad ütlesid: ,, Mis piiga te veel leidnud olite?" Minu juurest üks poiss vastas: ,, Ähh, kena plika või mis?"
Ma punastasin, kas ta tõesti mõtles, et olen kena. Teine poiss vastas: ,, On jahh, ainult vaikne."
Need poisid viisid kuhugi mind. Nad ei lubanud mul vaadata, ma küsisin miks. ,, Sellepärast, et sa teistele ei ütleks teed." Ma jäin vait.
Imelik oli see, et ma usaldasin neid millegipärast. Võib-olla sellest, et olin endast läbi, aga kes seda teab. Me läksime edasi, äkki kostis hääl: ,,Tõsta jalg." Ma jõudnud reageerida kiiresti ja sellepärast komistasin ja kukkusin. ,, Romp kust sina siia sattusid?" küsis, üks poiss kes hoidis mul silmad kinni, ( ta küsis sellel sellilt, kes mulle ütles, et tõstaksin jalga) Poiss vastas kelle nimi oli vist Romp: ,,Keegi ütles, et te toote üli kena piiga siia ning siin peaks olema mingi suur pidu." Piiga ??- mõtlesin mina. Kas nad mõtlesid seda minust, küsisn ma end. Ma vedelesin ikka maas, koperdades maapinnale sain haiget põlvele. Ma hoidsin selle kinni, et see ei valutaks. Ma ehmatusin, sest keegi oli pannud oma käe mu põlvele, see oli vist see sama Romp. Ma vaatasin ta silmadesse, mis oleksid kui puhas meri, tema juuste värv nii orginaalne. See poiss oli lihtsalt perfeck.
Ma ütlesin edale : Palun ära armu! Palun ära armu!
Ta vaatas mind, kuid viimaks vältis mu pilgu. Mikss?, küsisin end. See oli nii ilus, lihtsalt vaadata üksteisele silmadesse. Romp vältis mu pilku ja ütles teistele: ,, Ma arvan, et ma lähen juba."
Üks poiss blondi peaga, kes enne hoidis mu silmad kinni hüüdis: ,,Mees, missuga viga on? Kas sa ei tulegi peole." Romp proovis vaadata mind, kuid ta ikka pööras oma silmi mujale. See tegi mulle haiget.
Romp vastas: ,,Ma olen väsinud!" See vastus oli suvakas ning ta oli pikka aega mõttes. Misstaga viga on? sosistasid hääled.
Romp läkski minema ja ma vastasin kiiresti: ,,Ma arvan, et ma lähen kah kojuu." Blond poiss lähenes mu juurde ja ütles: ,,Ei lähe sa enam kuhugi, see öö oled sa minu." Ja ta puudutas mu põske õrnald.
Ojj, nüüd sain ma aru missugusesse jamasse olen sattunud. Ma teadunud, mida teha. Äkki põgeneda, joosta lihtsalt minema, agaaa..... nad saavad ikkagist mu kätte. Ma jooksin, poiss jooksis mu järele ja püüdis mu ja pani suu kinni ning surus vastu seina ja ütles sosinal: ,,Saa aru, ma ei tee sulle midagi, lihtsalt veeda üks öö minuga ja sa oledki vaba." Ma karjusin: ,,Loll peast, ma tahan koju. Jäta mind!" vehkisin kätega. Ta ei lasknud mind lahti ja hakkas suudlema mu kaela, aga teised ei teinud midagi nad ajasid lihtsalt juttu, muidugi olid nad kaugemalja või-olla ei näinud nad meid, kuna auto oli ees. See oli nii vastik kui ta suudles mind. Ma karjusin: ,,Appi"
,, Appi." Poiss karjus mu peale: ,,Jää kuradi li*s vait" Ta hoidis mind kaua kinni ja musitas kaela, kuni tuli Romps ja ütles: ,,Jäta ta rahule!" See tema toon oli karm.
,, Jäta tüdruk rahule!" ütles veelkord Romp. Olin nii õnnelik, ma ei tea võib-olla oleksin Romb-ile karganud sülle ja hüüdnud aitäh, aitäh, aitäh, aga selleks polnud õige aeg ja nagunii ma ei teeks seda, kuna olen liiga arglik. Poiss, kes hoiab mind vastab Rombile: ,,Kuule Romp, jäta järele. Mees missinuga viga on? Tõesti, ta on minu saa aru." Romp astus ühe sammu lähemale, ning minu kindluse tunne kasvas. ,, Kas sa ei saa aru, et ta ei taha!" Ojj, hetkeks sain aru missugune peab olema tõeline mees, mees nagu Romp. Ma pole eluseeski kunagi nii vaprat poist kohanud, oot...... tegeld kunagi kui olin u. 10 aastane kohtasin poist, kes püüdis mu kinni, kui komistasin ning pärast kaitses ta mind koduteel mingi poiste kamba eest. Jaa ma mäletan isegi ta lauseid, ta ütles selgelt: ,,Kui tüdruk, ei taha siis ta ei pea!" See poiss oli tohutult armas. Agaaa... see oli ammu.
Poiss, kes hoidis mind lasi mu lahti ja ma tundsin kuidas mu käed valutavad ja on nii valusad. ,, Romp kuuule, oled muutunud mingi?? Mis sinu asi on , mind ei koti mida ta tahab. Ise olid kunagi samasugune kui mina, käisid tibidega, ega sind ei kotinud nende arvamus." See lause oli inetu, ma ei uskunud tema sõnu. See oli võimatu. Alatu, alatu poiss. Kuidas ta võib? Mis õiguseid tal on nii rääkida Rombist?
Romp ei teinud tast, aga välja. Vaid vahtis ikka seda poissi, siiski vastab lõpuks blondi peaga poiss: ,,Olgu, seekord Romp. Tead järgmine kord see sul välja ei tule." ja ta tuli mulle lähemale ja sosistas: ,,Mu musi järgmine kord jätkame!" ja ta läks minema teiste juurde. Ja siis olime meie Rombiga kahekesi, vaatasime üksteist ja olime vait. Ma ei osanud lihtsalt midagi öelda, ega tema kaa. See oli nii mõnus vaadata talle silmadesse. Ma naeratasin.
Olen kuskil lugenud on naeratamine on parem, kui 1000 sõna.
Ma tahtsin nii Rombile öelda aitäh, kuid ma ei suutnud seda öelda, ma värisesin külmast, kuid mind see ei hoolinud, mõtlesin ikka temast. Kas ma ikka armusin? Sest hetkel ma ei suutnud teha midagi, kui unistada tema soojade käte vahel olla. Ma ju ütlesin endale enne, ära armu, ära armu. Mikss siis ikka?
Ma ei uskunud oma silmi, ta keeras ära ning läks minema. Kas see ongi kõik? Päästab mu ja läheb minema lihtsalt. ... Ei ei ei, kerige aeg tagasi!! Kõik peab olema teisiti. See pole võimalik ta lihtsalt läheb minema, mina seisan nagu loll ja mõtlen. Mõtlen millestki, mida minagi ei saa aru. Ma tahtsin karjuda ta peale: ,, Kas see ongi kõik, päästad mu ja lähed minema lausumata?" - mõtlesin ma. Mul hakkasin isegi pisarad tulema, eeiieeii, mite praegu miks just praegu pean ma nutma hakkama . Just preagu. Ma ei nutnud, aga pisarad mul voolasid. Tema aga ikka sammus edasi vaatamata taha. See oli kõik alatu. See on minu kõige, kõige halvem päev maailmas.
Kell helises ja ma ruttasin ruttu ajaloo klassi, ees uksel nägin oma klassikaaslat Karlit ja hüüatasin talle: ,, Karli oota mind!" Karlit tegi aga sellise näo nagu ta poleks midagi kuulnud ja astus edasi klassi. Olin suures šokkis ja veel hullem kurnatud. Ma ei saanud aru, miks Karlit tegi nii. Kas ta tõesti ei kuulnud mind, ma hüüatasin nii kõvasti, et terve kool kajas.
Ma ei hakkanud sellepeale mõtlema, vaid läksin klassi. Kõik pilgud olid suunatud mulle.
,, Neiu kuhu teie ruttate?" küsis minult õpetaja Raivo. Vaatasin klassi ja nägin, et ma olen hoopis inimeseõpetuse klassis. Mulle sai selgeks, et astusin valesse klassi. Ma vabandasin ning läksin sealt minema kiiresti. Niisiis jõudsin ajaloo klassi ukse ette, ma avasin ning nägin oma klassikaaslaste kavalaid pilke. Seal nägin ajaloo õpetajad kurja pilguga mind vahtimas. Ja ma mõtlesin Mis nüüd siis, mida ma olen nüüd teinud?. ,, Te hilinesite tundi!" karjus õpetaja.
Ma hakkasin nutma, ma jooksin pisarad silmis sealt minema.
Ma jooksin, jooksin ja äkki jooksin ühe vanamehe vastu. Vanamees kukkus ning ütles vaikselt: ,, Noored." Ma ei suutnud seda vaadata, ma ei suutnud seal seista, ma ei suutnud lihtsalt midagi teha. Mulle vahepeal tulid enesetapu mõtted, kuid rahustasin end sellega et see on ainult kohutav päev.
Ma ei öeldnud vanamehele vabandust, vaid lihtsalt jooksin sealt minema, mis võis kõrvalt näha inetuna. Inimesed, kes seda nägid hakkasid minust eemale hoidma, pelgama. Eemal nägin enda vanuseid poisse, kes tegid suitsu. Ma läksin nendest mööda, aga äkki käsi hoidis mind kinni. Ma vaatasin taha, ja nägin poissi, kes küsis: ,, Halb päev!"
Ma pühkisin pisarad näost ära ja vastasin: ,, Njaahh." Ma pelgasin kunagi neid inimesi, kes joovad, suitsetavad aga nüüd näisid nad mulle just rahustanavad välja. Keegiki minuga suhtleb- rahustas mind ka see mõtte.
Tagant hüüdis üks poiss: ,,Võta suitsu." See oli pakkumine. Ma ei tahtnud seda, aga ma võtsin, kartes end näitada et oled tatt. Panin suitsu suhu ja hakkasin suitsetama. Kuigi mõtlesin kuidas inimesed saavad selle vastu sõltuvad olla. Blond poiss ütles: ,, Tõmba sügavamale, siis on parem." Nii ma teginki. Parem polnud. Eestpoolt tulid veel poistekamp. Nad ütlesid: ,, Mis piiga te veel leidnud olite?" Minu juurest üks poiss vastas: ,, Ähh, kena plika või mis?"
Ma punastasin, kas ta tõesti mõtles, et olen kena. Teine poiss vastas: ,, On jahh, ainult vaikne."
Need poisid viisid kuhugi mind. Nad ei lubanud mul vaadata, ma küsisin miks. ,, Sellepärast, et sa teistele ei ütleks teed." Ma jäin vait.
Imelik oli see, et ma usaldasin neid millegipärast. Võib-olla sellest, et olin endast läbi, aga kes seda teab. Me läksime edasi, äkki kostis hääl: ,,Tõsta jalg." Ma jõudnud reageerida kiiresti ja sellepärast komistasin ja kukkusin. ,, Romp kust sina siia sattusid?" küsis, üks poiss kes hoidis mul silmad kinni, ( ta küsis sellel sellilt, kes mulle ütles, et tõstaksin jalga) Poiss vastas kelle nimi oli vist Romp: ,,Keegi ütles, et te toote üli kena piiga siia ning siin peaks olema mingi suur pidu." Piiga ??- mõtlesin mina. Kas nad mõtlesid seda minust, küsisn ma end. Ma vedelesin ikka maas, koperdades maapinnale sain haiget põlvele. Ma hoidsin selle kinni, et see ei valutaks. Ma ehmatusin, sest keegi oli pannud oma käe mu põlvele, see oli vist see sama Romp. Ma vaatasin ta silmadesse, mis oleksid kui puhas meri, tema juuste värv nii orginaalne. See poiss oli lihtsalt perfeck.
Ma ütlesin edale : Palun ära armu! Palun ära armu!
Ta vaatas mind, kuid viimaks vältis mu pilgu. Mikss?, küsisin end. See oli nii ilus, lihtsalt vaadata üksteisele silmadesse. Romp vältis mu pilku ja ütles teistele: ,, Ma arvan, et ma lähen juba."
Üks poiss blondi peaga, kes enne hoidis mu silmad kinni hüüdis: ,,Mees, missuga viga on? Kas sa ei tulegi peole." Romp proovis vaadata mind, kuid ta ikka pööras oma silmi mujale. See tegi mulle haiget.
Romp vastas: ,,Ma olen väsinud!" See vastus oli suvakas ning ta oli pikka aega mõttes. Misstaga viga on? sosistasid hääled.
Romp läkski minema ja ma vastasin kiiresti: ,,Ma arvan, et ma lähen kah kojuu." Blond poiss lähenes mu juurde ja ütles: ,,Ei lähe sa enam kuhugi, see öö oled sa minu." Ja ta puudutas mu põske õrnald.
Ojj, nüüd sain ma aru missugusesse jamasse olen sattunud. Ma teadunud, mida teha. Äkki põgeneda, joosta lihtsalt minema, agaaa..... nad saavad ikkagist mu kätte. Ma jooksin, poiss jooksis mu järele ja püüdis mu ja pani suu kinni ning surus vastu seina ja ütles sosinal: ,,Saa aru, ma ei tee sulle midagi, lihtsalt veeda üks öö minuga ja sa oledki vaba." Ma karjusin: ,,Loll peast, ma tahan koju. Jäta mind!" vehkisin kätega. Ta ei lasknud mind lahti ja hakkas suudlema mu kaela, aga teised ei teinud midagi nad ajasid lihtsalt juttu, muidugi olid nad kaugemalja või-olla ei näinud nad meid, kuna auto oli ees. See oli nii vastik kui ta suudles mind. Ma karjusin: ,,Appi"
,, Appi." Poiss karjus mu peale: ,,Jää kuradi li*s vait" Ta hoidis mind kaua kinni ja musitas kaela, kuni tuli Romps ja ütles: ,,Jäta ta rahule!" See tema toon oli karm.
,, Jäta tüdruk rahule!" ütles veelkord Romp. Olin nii õnnelik, ma ei tea võib-olla oleksin Romb-ile karganud sülle ja hüüdnud aitäh, aitäh, aitäh, aga selleks polnud õige aeg ja nagunii ma ei teeks seda, kuna olen liiga arglik. Poiss, kes hoiab mind vastab Rombile: ,,Kuule Romp, jäta järele. Mees missinuga viga on? Tõesti, ta on minu saa aru." Romp astus ühe sammu lähemale, ning minu kindluse tunne kasvas. ,, Kas sa ei saa aru, et ta ei taha!" Ojj, hetkeks sain aru missugune peab olema tõeline mees, mees nagu Romp. Ma pole eluseeski kunagi nii vaprat poist kohanud, oot...... tegeld kunagi kui olin u. 10 aastane kohtasin poist, kes püüdis mu kinni, kui komistasin ning pärast kaitses ta mind koduteel mingi poiste kamba eest. Jaa ma mäletan isegi ta lauseid, ta ütles selgelt: ,,Kui tüdruk, ei taha siis ta ei pea!" See poiss oli tohutult armas. Agaaa... see oli ammu.
Poiss, kes hoidis mind lasi mu lahti ja ma tundsin kuidas mu käed valutavad ja on nii valusad. ,, Romp kuuule, oled muutunud mingi?? Mis sinu asi on , mind ei koti mida ta tahab. Ise olid kunagi samasugune kui mina, käisid tibidega, ega sind ei kotinud nende arvamus." See lause oli inetu, ma ei uskunud tema sõnu. See oli võimatu. Alatu, alatu poiss. Kuidas ta võib? Mis õiguseid tal on nii rääkida Rombist?
Romp ei teinud tast, aga välja. Vaid vahtis ikka seda poissi, siiski vastab lõpuks blondi peaga poiss: ,,Olgu, seekord Romp. Tead järgmine kord see sul välja ei tule." ja ta tuli mulle lähemale ja sosistas: ,,Mu musi järgmine kord jätkame!" ja ta läks minema teiste juurde. Ja siis olime meie Rombiga kahekesi, vaatasime üksteist ja olime vait. Ma ei osanud lihtsalt midagi öelda, ega tema kaa. See oli nii mõnus vaadata talle silmadesse. Ma naeratasin.
Olen kuskil lugenud on naeratamine on parem, kui 1000 sõna.
Ma tahtsin nii Rombile öelda aitäh, kuid ma ei suutnud seda öelda, ma värisesin külmast, kuid mind see ei hoolinud, mõtlesin ikka temast. Kas ma ikka armusin? Sest hetkel ma ei suutnud teha midagi, kui unistada tema soojade käte vahel olla. Ma ju ütlesin endale enne, ära armu, ära armu. Mikss siis ikka?
Ma ei uskunud oma silmi, ta keeras ära ning läks minema. Kas see ongi kõik? Päästab mu ja läheb minema lihtsalt. ... Ei ei ei, kerige aeg tagasi!! Kõik peab olema teisiti. See pole võimalik ta lihtsalt läheb minema, mina seisan nagu loll ja mõtlen. Mõtlen millestki, mida minagi ei saa aru. Ma tahtsin karjuda ta peale: ,, Kas see ongi kõik, päästad mu ja lähed minema lausumata?" - mõtlesin ma. Mul hakkasin isegi pisarad tulema, eeiieeii, mite praegu miks just praegu pean ma nutma hakkama . Just preagu. Ma ei nutnud, aga pisarad mul voolasid. Tema aga ikka sammus edasi vaatamata taha. See oli kõik alatu. See on minu kõige, kõige halvem päev maailmas.