Post by Lällu on Jul 20, 2008 14:56:24 GMT 3
OT - Mina kirjaviade eest ei vastuta
Varakevade hommikul köitis päike tüdruku aknast sisse, kui neidis end uniselt teki all liigutas. Samal hetkel hakkas ka äratuskell tööle ning Emily uniselt pea tõstis. Juuksed silme-eest lükanud, tõusis ta püsti ja pani oma vormiriided selga. Valmistunud ette järgnevaks koolipäevaks , suundus ta alla kööki. Toit jahtus laual kuid vanemaid polnud jälle kusagil näha,ainult teenijad sibasid edasi-tagasi majas ringi. Ohke saatel,võttis Emily toolil istet ja asus vaikselt sööma oma ahjukartuleid.
Kui söök söödud sai, viis Emily pilgu esiku peeglile. Vastu vaatas pihani ulatuvate blondide juuste ja tumepruunide silmadega tütarlaps, kes oli pikemat kasvu. Koolivorm oli tumesinist värvi, mis tüdrukule eriti ei meeldinud, kuid see ei seganud õppimist ja võtteid, mida temal eluks vaja läheb.
Esimene september - teine aasta läheb kui Emily saadeti omasuguste kooli, Internaati , kus on samasuguste võimetega lapsed nagu tema.
Emily , noor tüdruk, 17. aastane pidi veel kolm aastat seal koolis õppima, enne kui sai lõpliku hariduse oma võimete ja võlukunsti kohta. Kokkuvõttes oleks võlukunsti õppimine huvitavam olnud, kui õpetajad oleksid ka paremad. See mõte pani tüdruku silmi pööritama ning ta lahkus majast.
Suur hall viiekorruseline maja laius mustade gooti stiilis väravate taga. Aias oli veel temavanuseid nii nooremaid kui ka vanemaid õpilasi, kes omavahel juttu ajasid või lihtsalt istusid ja lugesid raamatuid. Emily astus aeda ning võttis suuna kohe kooli trepi poole, mille kaudu ta koolimajja sisse astus. Koolimajas oli samuti õpilasi, kes sammusid oma kappide juurde või ajasid juttu oma klassikaaslaste või sõpradega.
Vaikselt avas Emily oma kapi ning asetas oma mütsi ülemisele riiulile ning võttis sealt ka oma tumeprunase värvusega nahkkoti, mille ta õlale asetas ja suure saali poole sammud seadis. Mõned professorid seisid poodiumil ja ajasid omavahel juttu ning viisid vahepeal pilke õpilastele, kes saali kogunenud olid. Saal enesest oli kaunistatud värvirohkete lintidega ja lava nurkadel olid sametist punast värvi kardinad, mis õrnalt läikisid, kui saalis pimedaks läks.
Kostus vali meloodiline heli, mis näitas, et aktus on alanud, kogunesid ka ülejäänud õpilased saali ja otsisid omale istekohad ning kas jätkasid oma juttu sõpradega, kes sättisid end üksteise kõrvale istuma või vaatasid professorite poole, kes poodiumil igaüks oma ettemääratud toolil istet võtnud oli.
Viiekümnendates aastates naine tõusis püsti ja vaigistas sellega kogu saalis kostva sumina ning tõstis tänu avalduseks parema käe: ,,Tere tulemast Võlukunsti Internaati, nii noored kui ka vanad tegelased," alustas ta ning pani käed kõhu ees risti. ,,tuletan teile meelde, et peale kella üheksat ei kola te koolimaja peal enam ringi, vaid olete oma magamistubades , kell kümme on öörahu ja selleks ajaks peate korralikult voodis olema.." sõnas ta viies pilgu uutele õpilastele ja Emily klassipoistele, kes nähtavalt näitasid välja oma kurbuse. Naine köhatas vaikselt ning jätkas :,,Sellel aastal toimuvad ka mõned võistlused ja meile tulevad mitmed külalised ja hoiatan teid kohe ära- need kes ei suuda korralikult käituda, siis jäävad minu juurde kaheks päevaks peale tunde." naeratas direktor oma leebet naeratust.
Emily jalutas jutustavate tüdrukute seltsis puhketoa poole. Poistel ja tüdrukutel olid eraldi puhketoad, mis neid eraldasid, kuid päev otsa said nad koos ringi jalutada või juttu ajada. ,,Mis te täna teete?" küsi Maria, kes oli võtnud tugtoolil istet ja kõiki oma klassikaaslasi huviga vaadanud. ,,Proovin mõnda uut loitsu," vastas Emily pisut tüdinult, kui koti rohelist värvi siidi materjalist diivanile viskas ja ise selle kõrvale istuma potsatas. ,,Ähh, sa teed seda juba teist aastat järjest!" pirtsutas Sarah, kes oli Emily kõrvale istuma end sättinud ja tüdrukut küünarnukiga toksanud. ,,Vähemalt ma saan oma tarkust pärast ära kasutada.." sõnas Emily pisut nipsakalt ja ajas nina tähtsalt püsti. ,,C'moon! Selle tarkusega ei hakka sa ju maailma vallutama?" irvitas Maria, vaadates Emily tumepruunidesse silmadesse.
Varakevade hommikul köitis päike tüdruku aknast sisse, kui neidis end uniselt teki all liigutas. Samal hetkel hakkas ka äratuskell tööle ning Emily uniselt pea tõstis. Juuksed silme-eest lükanud, tõusis ta püsti ja pani oma vormiriided selga. Valmistunud ette järgnevaks koolipäevaks , suundus ta alla kööki. Toit jahtus laual kuid vanemaid polnud jälle kusagil näha,ainult teenijad sibasid edasi-tagasi majas ringi. Ohke saatel,võttis Emily toolil istet ja asus vaikselt sööma oma ahjukartuleid.
Kui söök söödud sai, viis Emily pilgu esiku peeglile. Vastu vaatas pihani ulatuvate blondide juuste ja tumepruunide silmadega tütarlaps, kes oli pikemat kasvu. Koolivorm oli tumesinist värvi, mis tüdrukule eriti ei meeldinud, kuid see ei seganud õppimist ja võtteid, mida temal eluks vaja läheb.
Esimene september - teine aasta läheb kui Emily saadeti omasuguste kooli, Internaati , kus on samasuguste võimetega lapsed nagu tema.
Emily , noor tüdruk, 17. aastane pidi veel kolm aastat seal koolis õppima, enne kui sai lõpliku hariduse oma võimete ja võlukunsti kohta. Kokkuvõttes oleks võlukunsti õppimine huvitavam olnud, kui õpetajad oleksid ka paremad. See mõte pani tüdruku silmi pööritama ning ta lahkus majast.
Suur hall viiekorruseline maja laius mustade gooti stiilis väravate taga. Aias oli veel temavanuseid nii nooremaid kui ka vanemaid õpilasi, kes omavahel juttu ajasid või lihtsalt istusid ja lugesid raamatuid. Emily astus aeda ning võttis suuna kohe kooli trepi poole, mille kaudu ta koolimajja sisse astus. Koolimajas oli samuti õpilasi, kes sammusid oma kappide juurde või ajasid juttu oma klassikaaslaste või sõpradega.
Vaikselt avas Emily oma kapi ning asetas oma mütsi ülemisele riiulile ning võttis sealt ka oma tumeprunase värvusega nahkkoti, mille ta õlale asetas ja suure saali poole sammud seadis. Mõned professorid seisid poodiumil ja ajasid omavahel juttu ning viisid vahepeal pilke õpilastele, kes saali kogunenud olid. Saal enesest oli kaunistatud värvirohkete lintidega ja lava nurkadel olid sametist punast värvi kardinad, mis õrnalt läikisid, kui saalis pimedaks läks.
Kostus vali meloodiline heli, mis näitas, et aktus on alanud, kogunesid ka ülejäänud õpilased saali ja otsisid omale istekohad ning kas jätkasid oma juttu sõpradega, kes sättisid end üksteise kõrvale istuma või vaatasid professorite poole, kes poodiumil igaüks oma ettemääratud toolil istet võtnud oli.
Viiekümnendates aastates naine tõusis püsti ja vaigistas sellega kogu saalis kostva sumina ning tõstis tänu avalduseks parema käe: ,,Tere tulemast Võlukunsti Internaati, nii noored kui ka vanad tegelased," alustas ta ning pani käed kõhu ees risti. ,,tuletan teile meelde, et peale kella üheksat ei kola te koolimaja peal enam ringi, vaid olete oma magamistubades , kell kümme on öörahu ja selleks ajaks peate korralikult voodis olema.." sõnas ta viies pilgu uutele õpilastele ja Emily klassipoistele, kes nähtavalt näitasid välja oma kurbuse. Naine köhatas vaikselt ning jätkas :,,Sellel aastal toimuvad ka mõned võistlused ja meile tulevad mitmed külalised ja hoiatan teid kohe ära- need kes ei suuda korralikult käituda, siis jäävad minu juurde kaheks päevaks peale tunde." naeratas direktor oma leebet naeratust.
Emily jalutas jutustavate tüdrukute seltsis puhketoa poole. Poistel ja tüdrukutel olid eraldi puhketoad, mis neid eraldasid, kuid päev otsa said nad koos ringi jalutada või juttu ajada. ,,Mis te täna teete?" küsi Maria, kes oli võtnud tugtoolil istet ja kõiki oma klassikaaslasi huviga vaadanud. ,,Proovin mõnda uut loitsu," vastas Emily pisut tüdinult, kui koti rohelist värvi siidi materjalist diivanile viskas ja ise selle kõrvale istuma potsatas. ,,Ähh, sa teed seda juba teist aastat järjest!" pirtsutas Sarah, kes oli Emily kõrvale istuma end sättinud ja tüdrukut küünarnukiga toksanud. ,,Vähemalt ma saan oma tarkust pärast ära kasutada.." sõnas Emily pisut nipsakalt ja ajas nina tähtsalt püsti. ,,C'moon! Selle tarkusega ei hakka sa ju maailma vallutama?" irvitas Maria, vaadates Emily tumepruunidesse silmadesse.