Post by kamme944 on Jul 18, 2008 15:06:42 GMT 3
Mets, peaaegu et taevani kuused, tumerohelised, tumedad kuused... Nende vahel väike järvekene, kuhu voolab kosest müstiliselt puhas vesi. Ümber järve igasuguseid müstilisi taimi. Mööda väikest rohtunud rada oli selle müstilise järve juurde sattunud noormees, Dwan. Ta oli rabatud sellest paigast, ta istus järve äärde pehmele murule, jalga puhkama. Järsku hakkas järves vesi mässama, ja läks uduseks, järve pinnale oli tõusnud keegi. Tal olid pikad põlvedeni kuldpruunid juuksed, helehelesinised maagilised silmad. Kuid Dwan ei näinud seda kõike, ta ei näinud üldse, et midagi oleks toimunud. See keegi, kes oli järvepinnale tõusnud, teda kutsutakse Dihelyne'ks.
"Kas sa näed mind, palun!? Vasta!" nuuksus Dihelyne Dwan'i poole. Kuid too ei näinud. "Palun sind! Palun! Näe mind, meie maailm vajab päästmist, mul on sind appi vaja" nuttis Dihelyne, kuid tulutult... Dihelyne vajus põlvedele ja nuttis, nuttis täiest südamest... "Kuidas sa siia sattusid!?" kuulis Dihelyne kedagi ennast kõnetamast. Dihelyne tõstis pilgu, talle vaatas otsa see sama noormees, Dwan. "Kas sa näed mind!?", "Muidugi näen, kuidas sa siia said?" vaastas talle Dwan "Kes sa oled?". "Ma eksisteerin vaid muinasjuttudes... Palun sa pead mind aitama, meie maailm vajab päästmist!" Dwan tegi uurivatiiru ümber Dihelyne "Sul on tiivad?" päris Dwan imestusega. "Jah, need eksisteerivad sul, kui sa oled haldjas." "Oh, sa poiss! Oota ma tulen kohe tagasi!" oli Dwan vaimustuses. "Ei! Mitte nii, see ei käi nii, palun me oleme abitud sa pead meid päästma!"
Kuid Dwan oli juba minema jooksnud ta tuli peaaegu, et tunni aja pärast tagasi. Ta oli kaasa kutsunud oma sõpru. "Me saame ju rikkaks!" hõiskas üks tema sõpradest, "Kus on puur!?" käsutas teine. "Ei, see kõik on vale, sa pead mind ju aitama, meid!" Kuid nad pistsid Dihelyne puuri. Nad sõidutasid ta linna, möödus paar päeva ja lõpuks läks kõik Dwani ja tema semude plaani järgi. Nad olid saanud loa, puur Suurele Väljakule välja panna ja selle eest rahvalt raha küsida. Nad olid haldja väljapanekuks teinud, enda huvides. Haldjas Dihelyne istus täiesti puuri tagaservas, pea põlvedel ja tihkus nutta. Keegi publikust röökis "Hei, vaata siia ka!". Dihelyne tõstiski pea, tema helehelesinised silmad olid üleni hallid, tema nägu oli kahvatum veel, kui enne. "Hihanjah, sihura timunja tikerjahustah!" sosistas haldjas Dwani suunas. Kui see päev oli möödas läks Dwan salaja haldja puuri juurde, "Anna mulle andeks, ma lasen su nüüd vabaks! Aga luba, et sa minema ei jookse!". Dwan keeras aeglaselt puuri lukust lahti ja paotas ukse, otse kohe kui ta oli seda teinud jooksis Dihelyne puurist välja, viimasel hetkel haaras Dwan ta veel oma haardes, mille peale haldjas hakkas rabelema ja röökima:" Sihatah, hitajuhatih niheruh nihuterah!" "Jää vait!" röökis Dwan. Dihelyne rabeles nii kõvasti, et sai lõpuks Dwani haardest vabaks, ta sööstis tagasi metsa. Dwan tema kannul. Dihelyne jõudis järveni ja sumpas vees otse kose alla, Dwan jäi kaldale vaatama. Dihelyne hakkas kose all keerutama ja lausuma :" Nitunuhah, nitunuhah!" järsku tundis ta seljas tugevat valu...
sorri, ma ei jaksa praegu edasi trükkida muidu on mul lugu lõpuni valmis mõeldud.
"Kas sa näed mind, palun!? Vasta!" nuuksus Dihelyne Dwan'i poole. Kuid too ei näinud. "Palun sind! Palun! Näe mind, meie maailm vajab päästmist, mul on sind appi vaja" nuttis Dihelyne, kuid tulutult... Dihelyne vajus põlvedele ja nuttis, nuttis täiest südamest... "Kuidas sa siia sattusid!?" kuulis Dihelyne kedagi ennast kõnetamast. Dihelyne tõstis pilgu, talle vaatas otsa see sama noormees, Dwan. "Kas sa näed mind!?", "Muidugi näen, kuidas sa siia said?" vaastas talle Dwan "Kes sa oled?". "Ma eksisteerin vaid muinasjuttudes... Palun sa pead mind aitama, meie maailm vajab päästmist!" Dwan tegi uurivatiiru ümber Dihelyne "Sul on tiivad?" päris Dwan imestusega. "Jah, need eksisteerivad sul, kui sa oled haldjas." "Oh, sa poiss! Oota ma tulen kohe tagasi!" oli Dwan vaimustuses. "Ei! Mitte nii, see ei käi nii, palun me oleme abitud sa pead meid päästma!"
Kuid Dwan oli juba minema jooksnud ta tuli peaaegu, et tunni aja pärast tagasi. Ta oli kaasa kutsunud oma sõpru. "Me saame ju rikkaks!" hõiskas üks tema sõpradest, "Kus on puur!?" käsutas teine. "Ei, see kõik on vale, sa pead mind ju aitama, meid!" Kuid nad pistsid Dihelyne puuri. Nad sõidutasid ta linna, möödus paar päeva ja lõpuks läks kõik Dwani ja tema semude plaani järgi. Nad olid saanud loa, puur Suurele Väljakule välja panna ja selle eest rahvalt raha küsida. Nad olid haldja väljapanekuks teinud, enda huvides. Haldjas Dihelyne istus täiesti puuri tagaservas, pea põlvedel ja tihkus nutta. Keegi publikust röökis "Hei, vaata siia ka!". Dihelyne tõstiski pea, tema helehelesinised silmad olid üleni hallid, tema nägu oli kahvatum veel, kui enne. "Hihanjah, sihura timunja tikerjahustah!" sosistas haldjas Dwani suunas. Kui see päev oli möödas läks Dwan salaja haldja puuri juurde, "Anna mulle andeks, ma lasen su nüüd vabaks! Aga luba, et sa minema ei jookse!". Dwan keeras aeglaselt puuri lukust lahti ja paotas ukse, otse kohe kui ta oli seda teinud jooksis Dihelyne puurist välja, viimasel hetkel haaras Dwan ta veel oma haardes, mille peale haldjas hakkas rabelema ja röökima:" Sihatah, hitajuhatih niheruh nihuterah!" "Jää vait!" röökis Dwan. Dihelyne rabeles nii kõvasti, et sai lõpuks Dwani haardest vabaks, ta sööstis tagasi metsa. Dwan tema kannul. Dihelyne jõudis järveni ja sumpas vees otse kose alla, Dwan jäi kaldale vaatama. Dihelyne hakkas kose all keerutama ja lausuma :" Nitunuhah, nitunuhah!" järsku tundis ta seljas tugevat valu...
sorri, ma ei jaksa praegu edasi trükkida muidu on mul lugu lõpuni valmis mõeldud.