Post by Susie on Jul 17, 2008 2:05:10 GMT 3
[glow=red,2,300]See on puhtalt selleks, et ma kõik endast välja saaksin kirjutada, absoluutselt kõik. [/glow]
---
" Kui kahju, et ei saanud olla mitte keegi sinule", mõtles tüdruk üksilduses. Diagnoosiks ajuvähk, polnudki enam vaja mõtelda. Tal oli ammu peas viimistletud valmis perfektne plaan, mis tema viimastest kuudest saama peab. Ta oli olnud kunagi üks hall hiireke selles suures segaduses. Südant oli tal kõigile pakkuda, hinge võis vabalt sõbra eest anda. Ainuke edasiviiv jõud oli see, mis teised temast arvasid. Kõik mis temas talletus-halvad, head, see kõik ükskord vihapurskena laiali langes ja sõbrad kiirelt minema jooksid. Nüüd on ta üksi ja ükskõikne. Süda on pooljäätunud elutu tükk, mis peagi tuhaks saab. Ometigi ta plaan nägi ette seda, et koolist lahkub ta kohe ning võtab elu nii, et ta võiks oma viimastel hetkedel öelda " Mu elu oli ilus" ja suleda silmad. Kõiges selles hallis massis, kõik need kannatused ja pisarad, ta lootis, et taevas on tema jaoks. Tüdruk oli elanud enda maapealses põrgus, aeg oli minna taevariiki. Kõik ei saanud nii kergelt kätte tulla. Need paar kuud olid antud selleks, et kogeda kõike, mida kogeb inimene terve oma pika elu jooksul . Ta pidi lõpetama lõpetamata laused, vastama küsimustele, mis olid vastustetta, ta pidi jätma hüvasti oma inimestega. Oma enda inimestega. Lõpuks oli jäänud vaid üks, kes kuulas iga ta veidrust, iga ta rumalat mõttet ja sinisilmset unistust. Talle rääkis ta sellest, kuidas kord hullumajast luuletuse kirjutas ja sellest kuidas armastust sealt lootis leida. Kõneldud sai ka sellest, kuidas vahest tüdruk endale haiget tegi ja plaastrid peale kleepis, teistele seletades, et see oli vaid õnnetu kukkumine kruusateel. Läbi käisid rumalad laused sellest, et ta tahtis oma elu muuta, ta tahtis kogeda kasvõi narkomaani või anoreksiku elu, et oleks miskit kogeda. Ta rääkis sellest, kuidas kord liialt juues tal tekkis õudne tahtmine end suitsukoniga põletada. Sellele inimesele võis rääkida kõike, sest ta oli elu näinud ja palju kannatanud. Nende mõtted olid sarnased, nende sihiks oli ükskord siiski surra, aga mitte kõrges vanuses. Läbi lipsas kuldne 27, mil on surnud erinevad muusikalised geeniused, kes polnud surma väärt. Ometigi rääkisid nad sama juttu, et elu elamine on nõrkadele, suremine tugevatele. Filosoofid ja egoistid on alati väitnud teisiti ja eks nii see jäebki. Nikotiin, valuvaigisti ja alkohol- need tegid viimsed päevad justkui helgeks. Mahv kosutavat õhku, tablett mis kaotab kõik valud ja jook mis teeb tuimaks sinu keha. Mida olekski rohkem tahta tüdrukul? Ometi lubasid arstid lõpus valurikkast surma haiglatoas, ta ei kavatsenud kunagi sinna minna. Ta jalutas selle asemele öösiti tänavatel, et ükskord kohata oma armsamat. Ta ootas bussijaama pinkidel, siis kui vihma sajas pladinal. Ta koostas omale nimekirja lauludest, mis teda hauda saadavad. Need laulud kõlasid iga päev. Ja nendele, kes polnud väärt kuulama tõtt, ta naeratas justkui talle on vastu astumas järekordne päiksepaisteline homme. Nad ei saanudki kunagi teada, mis tüdrukul neile öelda oli. Ajalehes surmakuulutust silmitsedes nad ehk pilgutasid ehamtusest silmi, aga see oli ka kõik. Viimsel päeval hülgas tüdruk oma kodu, see polnud ehk viimane päev, tal oleks olnud veel mõned päevad-nädal, aga ta otsustas, et sellest saab viimne päev. Hommikul varakult ärgates kraamis ta kokku oma asjad, kirjutas pika kirja oma ainsale sõbrale ja perele. Ta hoidus tõest, sest ta teadis, et see jäeb teiste südamele igaveseks. Ta hoidus liigsetest süüdistustest ja unistustest. Ta kirjutas vaid üht, et tema lõpp on alles teist algus. Kunagi vaatate te kõik tema hauale ja pisar palgel meenutate, et ta oli andnud kõik. Ometigi tüdruk tundis endas ebakindlust, et ta ei olnud andnud oma viimset piiri. Aga täna oli see päev. Ta pani selga oma viimased riided, võttis kaasa oma armsaks saanud noa ja laulude nimekirja, mis pidi teda hauda saatma. Teekond kestis pool tundi, järgnes pikk ootamine kaljunõlval. Allpool plaksusid lained ja õhus häälitsesid kajakad. Surnuaed tema kõrval justkui soosiks peadset surma. Ta ootas. Kas oli võimalik, et ta ei tulegi? Ta ootas, et lõpuks ometi jõuaks tema juurde armsaim, keda oodanud terve elu. Lükates edasi minuteid, lõpuks tunde, ta jäi tulemata. Tüdruk teadis, et miskit polnud enam teha, muuta ta enam ei saa. Tehes oma viimase suitsu ja nautides oma viimast mahvi tõmbas ta vaikselt läbi oma veenid ja ootas hetke, kus saabub surm. Ei ühtegi kahtlust, ei ühtegi küsimust enam, ta oligi loodud igavesti olema üksi. Keha läks äkitselt tuhmhalliks ja külmaks, silmi kaunistas klaasistunud pilk. Süda lakkas tuksumast ja ta oli nüüd läinud... Paar minutit hiljem helistas arst tüdruku emale koju ja ütles, et nad olid teinud vea. Õnneks polnud laboritulemused õiged ja tüdruk võib elada edasi tavalist elu. Milline jultumus. Ema jooksis õnnepisarates tütre voodi juurde ja ta leidis kirja. Ta ei pidanud seda avama, et aimata, mis oli juhtunud. Arvatavasti tüdruk polnud enam elavate kirjas. " Kallis, miks ometi sa ei oodanud!" ja ema varises voodi kõrval kokku...[/color]
---
" Kui kahju, et ei saanud olla mitte keegi sinule", mõtles tüdruk üksilduses. Diagnoosiks ajuvähk, polnudki enam vaja mõtelda. Tal oli ammu peas viimistletud valmis perfektne plaan, mis tema viimastest kuudest saama peab. Ta oli olnud kunagi üks hall hiireke selles suures segaduses. Südant oli tal kõigile pakkuda, hinge võis vabalt sõbra eest anda. Ainuke edasiviiv jõud oli see, mis teised temast arvasid. Kõik mis temas talletus-halvad, head, see kõik ükskord vihapurskena laiali langes ja sõbrad kiirelt minema jooksid. Nüüd on ta üksi ja ükskõikne. Süda on pooljäätunud elutu tükk, mis peagi tuhaks saab. Ometigi ta plaan nägi ette seda, et koolist lahkub ta kohe ning võtab elu nii, et ta võiks oma viimastel hetkedel öelda " Mu elu oli ilus" ja suleda silmad. Kõiges selles hallis massis, kõik need kannatused ja pisarad, ta lootis, et taevas on tema jaoks. Tüdruk oli elanud enda maapealses põrgus, aeg oli minna taevariiki. Kõik ei saanud nii kergelt kätte tulla. Need paar kuud olid antud selleks, et kogeda kõike, mida kogeb inimene terve oma pika elu jooksul . Ta pidi lõpetama lõpetamata laused, vastama küsimustele, mis olid vastustetta, ta pidi jätma hüvasti oma inimestega. Oma enda inimestega. Lõpuks oli jäänud vaid üks, kes kuulas iga ta veidrust, iga ta rumalat mõttet ja sinisilmset unistust. Talle rääkis ta sellest, kuidas kord hullumajast luuletuse kirjutas ja sellest kuidas armastust sealt lootis leida. Kõneldud sai ka sellest, kuidas vahest tüdruk endale haiget tegi ja plaastrid peale kleepis, teistele seletades, et see oli vaid õnnetu kukkumine kruusateel. Läbi käisid rumalad laused sellest, et ta tahtis oma elu muuta, ta tahtis kogeda kasvõi narkomaani või anoreksiku elu, et oleks miskit kogeda. Ta rääkis sellest, kuidas kord liialt juues tal tekkis õudne tahtmine end suitsukoniga põletada. Sellele inimesele võis rääkida kõike, sest ta oli elu näinud ja palju kannatanud. Nende mõtted olid sarnased, nende sihiks oli ükskord siiski surra, aga mitte kõrges vanuses. Läbi lipsas kuldne 27, mil on surnud erinevad muusikalised geeniused, kes polnud surma väärt. Ometigi rääkisid nad sama juttu, et elu elamine on nõrkadele, suremine tugevatele. Filosoofid ja egoistid on alati väitnud teisiti ja eks nii see jäebki. Nikotiin, valuvaigisti ja alkohol- need tegid viimsed päevad justkui helgeks. Mahv kosutavat õhku, tablett mis kaotab kõik valud ja jook mis teeb tuimaks sinu keha. Mida olekski rohkem tahta tüdrukul? Ometi lubasid arstid lõpus valurikkast surma haiglatoas, ta ei kavatsenud kunagi sinna minna. Ta jalutas selle asemele öösiti tänavatel, et ükskord kohata oma armsamat. Ta ootas bussijaama pinkidel, siis kui vihma sajas pladinal. Ta koostas omale nimekirja lauludest, mis teda hauda saadavad. Need laulud kõlasid iga päev. Ja nendele, kes polnud väärt kuulama tõtt, ta naeratas justkui talle on vastu astumas järekordne päiksepaisteline homme. Nad ei saanudki kunagi teada, mis tüdrukul neile öelda oli. Ajalehes surmakuulutust silmitsedes nad ehk pilgutasid ehamtusest silmi, aga see oli ka kõik. Viimsel päeval hülgas tüdruk oma kodu, see polnud ehk viimane päev, tal oleks olnud veel mõned päevad-nädal, aga ta otsustas, et sellest saab viimne päev. Hommikul varakult ärgates kraamis ta kokku oma asjad, kirjutas pika kirja oma ainsale sõbrale ja perele. Ta hoidus tõest, sest ta teadis, et see jäeb teiste südamele igaveseks. Ta hoidus liigsetest süüdistustest ja unistustest. Ta kirjutas vaid üht, et tema lõpp on alles teist algus. Kunagi vaatate te kõik tema hauale ja pisar palgel meenutate, et ta oli andnud kõik. Ometigi tüdruk tundis endas ebakindlust, et ta ei olnud andnud oma viimset piiri. Aga täna oli see päev. Ta pani selga oma viimased riided, võttis kaasa oma armsaks saanud noa ja laulude nimekirja, mis pidi teda hauda saatma. Teekond kestis pool tundi, järgnes pikk ootamine kaljunõlval. Allpool plaksusid lained ja õhus häälitsesid kajakad. Surnuaed tema kõrval justkui soosiks peadset surma. Ta ootas. Kas oli võimalik, et ta ei tulegi? Ta ootas, et lõpuks ometi jõuaks tema juurde armsaim, keda oodanud terve elu. Lükates edasi minuteid, lõpuks tunde, ta jäi tulemata. Tüdruk teadis, et miskit polnud enam teha, muuta ta enam ei saa. Tehes oma viimase suitsu ja nautides oma viimast mahvi tõmbas ta vaikselt läbi oma veenid ja ootas hetke, kus saabub surm. Ei ühtegi kahtlust, ei ühtegi küsimust enam, ta oligi loodud igavesti olema üksi. Keha läks äkitselt tuhmhalliks ja külmaks, silmi kaunistas klaasistunud pilk. Süda lakkas tuksumast ja ta oli nüüd läinud... Paar minutit hiljem helistas arst tüdruku emale koju ja ütles, et nad olid teinud vea. Õnneks polnud laboritulemused õiged ja tüdruk võib elada edasi tavalist elu. Milline jultumus. Ema jooksis õnnepisarates tütre voodi juurde ja ta leidis kirja. Ta ei pidanud seda avama, et aimata, mis oli juhtunud. Arvatavasti tüdruk polnud enam elavate kirjas. " Kallis, miks ometi sa ei oodanud!" ja ema varises voodi kõrval kokku...[/color]