Post by rikkie on Jul 16, 2008 23:23:23 GMT 3
Kaldkirjas ja värviliselt on tema mõtted.
Uskumatu, nagu võlujõud
1.osa
Laara istus oma voodil ning joonistas. Teisel pool seina oli kuulda karje ,, Oskar, lõpeta ära. Vaata nüüd meil pole mitte sentigi, sest sind vallandati töölt et sa jõid," nuttis Laara ema. ,, Ku*radi, jää vait. Mine too parem õlut. Kui ei taha õues magada." Laara, 13 aastane tüdruk, kes oli koolis naeruväärne. Esiteks ta elab nagu fantaasia maailmas. Teiseks ta usub lendavaid hobusied, sõbralikke hunte jne. Aga kõige rohkem usub Laara merineitsisi. Ta teadis tegelikult, et neid polnud olemas ja ka teisi tema väljamõeldud olendeid. Koolis narriti tema fanaasia üle. Laara, tüdruk kes on väga nõrga hingeline hakkab igaasja peale nutma. Nii hakkas ta nutma ka oma ema ja isa tülide pärast. Kõige parem viis mida ta teha sai, et end rahustada minna oma salakohta. Laara võttis taskurätiku ning pühkis oma silmi. Ta pani oma vanad räpelenud tossud jalga. Kuna ta pere olid väga vaised ei saanud nad Laarale normaalseid riideid lubada. Ta ei hakkanud võtma oma jopet, kuna see haises. Kuid sellesse kohta kuhu tema läheb on küllalt külm. Laara ronis aknale ja hüppas sealt. Laara elas korteris, mis oli esimesel korrusel. ,, Aiiii," karjatas Laara. ,,Valus, valus, valus." Ta hüppas valust ning hoidis jalga käega. Hüppamisel, hüppas ta kivi peale. Laara istus maapinnale ning vaatas oma jalga. See oli verine. Laaral oli väga valus. Ta mõtles minna tagasi koju. Laara sai jalule ning sammus oma trepikoja juurde, siis jäi seisma ja läks edasi. Ta astus mustadele, vana puu trepiastmetele. Lõpuks jõudis Laara oma ukse ette. See oli valge, kuid paistis olevad must. See oli väga vana, samuti puust. Ta astus sisse ja läks oma tuppa. ,, Laara," karjus isa. ,, Kust kuradi sina olid?" ,, EEm, õues," vastas Laara kartlikult. ,, Vaata, mis kell on. Juba peaaegu kuus. Noh veame kihla, et olid poisiga. Jaa, muidugi. Magasite ka..." hakkas Laara isa endale fantaseerima. ,, Ma olen alles kolmteist," ei suutnud Laara enam oma viha isale varjata. ,, Sa oleks ka taregem, ise päevaotsa teiste naistega oled. Mind keegi koolistki ei vaata, ega taha minuga sõprustada SEST MUL ON SELLINE KODU," Laaral oli viha silmades, kuid samas ka kurbus. Iga hetk võis ta nutma hakkata. Usukumatu, et ma seda ütlesin talle. Isa kees vihast, kuidas tema enda tütar võiks nii öelda. ,, Laara, kullake mine parem oma tuppa," ütles lahkelt Laara ema, Margera. Maregera pühkis veel silmi. Margera oli naisterahvas, kes oli suurte siniste silmadega ning pikka kasuvuga naine. Tal on pikad blondid juuksed ning ta töötab baaris tantsjana. Laara naeratas oma emale, kui enda päästjat. Ta jooksis oma tuppa. Ta vaatas oma jalga ning polnudki haava ainult mingi must, muld.
Ema, ma armastan sind.
2.osa
2 nädalat hiljem.
Laara ema, Margera töötas baaris tantsjana.Ta käis tööl argipäeviti kella kuuest kuni kolme ööseni. Laara, kes ootas alati oma ema, et pärast temaga lahedaid asju arutleda. Kuid sel pühapäeval ta ei tulnud kolm öösel, vaid varahommikul. Keegi avas Laara toa ukse. ,,Kullake," äratas Margera, Laara ema. Ta andis Laarale musi. Laarai tundis tema huulu enda põsketel. Järsku tegi ta silmad lahti ja ei näinud ema. ,, Ema," karjatas Laara vaikselt. Ta läks elutuppa ning nägi. Ta nägi.... uskumatu. Ta kukkus põlvili, silmades voolasid pisarid. Ta nägi .... tapetud naist, naine kelle tütar on Laara. Laara nägi oma ema, kes oli elutoas voodis surnuna.. Ta oli nuga kõhus ning silmad ilusti kinni ning ta oli paljas. Laara vaatas teda umbes kolmkümmend sekundit ning tema silmel hakkas kaduma pilt. Laara oli minestanud.......
*
,,Cessy see on väga õudne ja kurb lugu," ütles õpetaja Smith vahele. Cessy noogutas õpetajale. ,,Ma pean helistama su vanematele," muutis õpetaja teemat. Cessy tegi suureks silmad.
,, Miks?"
,,Sest selles jutus on palju vägivalda ja arvan sul kodus on samuti." Cessy tahtis õpetaja peada, aga ta teadis proua Smithi ei peata miski.
Samal ajal istus tüdruk Marianna viimases pingis ning mõtles. Õumaigaat, mis tobe lugu. Mis lo*ll tüdruk on et uskuda merineitsisi.
Kell helises ja kõik jooksid klassist välja. Cessy aga jäi klassi kurvalt pinki istuma.
-----------------------------------------------------------
Kell helises tundi ja lapsed jooksid tagasi klassi. ,, Nüüd esitab lugu Marianna," hüüdis õpetaja läbi karjuvaid hääleid klassis. Marianna, see olen ju mina.. ehmus Marianna. Ta tõsusis püsti võttis seljakotist kortsus paberi ning läks klassi ette. ,, Emoo, läks.hahaha," karjus üks poiss eel-viimases pingis. Marianna vaatas taha ja tegi kurja pilgu ning läks edasi. ,, Appi, Marianna mis see on?" näitas õpetaja näpuga tema paberile. ,, Minu leht," oli Marianna pettunud. Ma vist unustasin selle harjaga pühkida.
,, Leht, üks vana kortsus leht. Mitu korda ma olen sellest sulle rääkinud. Maksimum lehte peab olema kaheksa ja see on veel kortsus," proovis õpetaja mitte närvitseda.
,, Aaa unustasin ära. Õigus jahh." proovis Marianna näidelda õpetaja ees, et ta oli seda unustanud. Tegelikult ta teadis lihtsalt ta oli selleks liiga laisk.
See ei ole võimalik!
3,osa
Järgmine päev..
,,What the Fu...?" karjus Marianna. Keegi tormas Marianna tuppa. ,, Mis on kallis?" oli Marianna ema ehmunud. ,, Vaata seda kirja," olid Mariannal ehmunud ja suured silmad. Ta võttis kirjaümbriku. See oli sinine ja kaladega kaunistatud. Ta tegi selle lahti ning seal oli paber.
,, Vaata, mis siin kirjutatud on." ,, Midagi pole," pettus Marianna ema. Marianna vaatas kirja ja karjus: ,, Aga siin oli, oli, oli. Mis kur*adi siin toimub? Appi ema kas ma olen tõesti hulluks läinud. Siin oli ju kiri." Marianna ema vaatas Mariannat, kui psühopaati. ,, Mis seal siis oli?" ,, Noh, see polnud meie keeles, aga see oli minu käes, kui ärkasin ülesse. Arvasin, et sina panid." ,, Rahune maha, Marianna. Sa pead magama." ema läks toast ära ning pani ukse vaikselt kinni. Marianna vaatas jälle kirja. Appi, jälle see kiri. ,, Emaa, näe see tuli. Vaata! Tule siia," hüüdis Marianna rõõmsalt. Ema tulli ruttuga sinna. ,, Noh näita," Ema vaatas paberile ja jälle tühi. ,, Midagi siin pole, kallis sa pead vist magama." Marianna võttis kirja jah see oli tühi.
----------------------------------
3 tundi hiljem
Marianna mõtles jalutada mereäärde ja võtta kirja ümbrikuga kaasa. ----
Ta istus liivale ning hakkas mõtlema. Mis siin tomub? Ta võttis taskust ümbirku, tegi selle lahti ja nägi seal jälle seda kummalist, kirja. Marianna polnud kunagi sellist kirja näinud, kuigi ta on koolis võõrkeeli ja nende kirjutamis natukene õppinud. Ta oli emale öeldnud, et see on võõrkeeles kirjutatud, kuid ise polnud ka kindel kas sellist keelt on olemas.Ta hoidis seda tükk aega, ja järsku lendas see talt käest. Tobe, tuul. Kiri lendas merre. Marianna kiirustas ning jooksis kirja suunas. Ja kiri vedeles mereääres, poolmärjana. Fu**, Ta võttis selle ettevaatlikult ära ning pühkis vetikatest puhtaks Võttis taskust salfrätiku ning kuivatas seda kergelt ning ettevaatlikult.
Ta läks tagasi oma kohale( liivale, kus ta enne istus) ning vaatas kirja. Appi Seal oli kirjutatud inglis keeles, Marianna emakeeles. Seal oli kirjutatud.....
Siis, kui päike loojub ning kuu tõuseb. On õige hetk.
Mis see võiks tähendada?- mõtles Marianna.
Ta teadis, et toimumas on midagi kummalist......
Uskumatu, nagu võlujõud
1.osa
Laara istus oma voodil ning joonistas. Teisel pool seina oli kuulda karje ,, Oskar, lõpeta ära. Vaata nüüd meil pole mitte sentigi, sest sind vallandati töölt et sa jõid," nuttis Laara ema. ,, Ku*radi, jää vait. Mine too parem õlut. Kui ei taha õues magada." Laara, 13 aastane tüdruk, kes oli koolis naeruväärne. Esiteks ta elab nagu fantaasia maailmas. Teiseks ta usub lendavaid hobusied, sõbralikke hunte jne. Aga kõige rohkem usub Laara merineitsisi. Ta teadis tegelikult, et neid polnud olemas ja ka teisi tema väljamõeldud olendeid. Koolis narriti tema fanaasia üle. Laara, tüdruk kes on väga nõrga hingeline hakkab igaasja peale nutma. Nii hakkas ta nutma ka oma ema ja isa tülide pärast. Kõige parem viis mida ta teha sai, et end rahustada minna oma salakohta. Laara võttis taskurätiku ning pühkis oma silmi. Ta pani oma vanad räpelenud tossud jalga. Kuna ta pere olid väga vaised ei saanud nad Laarale normaalseid riideid lubada. Ta ei hakkanud võtma oma jopet, kuna see haises. Kuid sellesse kohta kuhu tema läheb on küllalt külm. Laara ronis aknale ja hüppas sealt. Laara elas korteris, mis oli esimesel korrusel. ,, Aiiii," karjatas Laara. ,,Valus, valus, valus." Ta hüppas valust ning hoidis jalga käega. Hüppamisel, hüppas ta kivi peale. Laara istus maapinnale ning vaatas oma jalga. See oli verine. Laaral oli väga valus. Ta mõtles minna tagasi koju. Laara sai jalule ning sammus oma trepikoja juurde, siis jäi seisma ja läks edasi. Ta astus mustadele, vana puu trepiastmetele. Lõpuks jõudis Laara oma ukse ette. See oli valge, kuid paistis olevad must. See oli väga vana, samuti puust. Ta astus sisse ja läks oma tuppa. ,, Laara," karjus isa. ,, Kust kuradi sina olid?" ,, EEm, õues," vastas Laara kartlikult. ,, Vaata, mis kell on. Juba peaaegu kuus. Noh veame kihla, et olid poisiga. Jaa, muidugi. Magasite ka..." hakkas Laara isa endale fantaseerima. ,, Ma olen alles kolmteist," ei suutnud Laara enam oma viha isale varjata. ,, Sa oleks ka taregem, ise päevaotsa teiste naistega oled. Mind keegi koolistki ei vaata, ega taha minuga sõprustada SEST MUL ON SELLINE KODU," Laaral oli viha silmades, kuid samas ka kurbus. Iga hetk võis ta nutma hakkata. Usukumatu, et ma seda ütlesin talle. Isa kees vihast, kuidas tema enda tütar võiks nii öelda. ,, Laara, kullake mine parem oma tuppa," ütles lahkelt Laara ema, Margera. Maregera pühkis veel silmi. Margera oli naisterahvas, kes oli suurte siniste silmadega ning pikka kasuvuga naine. Tal on pikad blondid juuksed ning ta töötab baaris tantsjana. Laara naeratas oma emale, kui enda päästjat. Ta jooksis oma tuppa. Ta vaatas oma jalga ning polnudki haava ainult mingi must, muld.
Ema, ma armastan sind.
2.osa
2 nädalat hiljem.
Laara ema, Margera töötas baaris tantsjana.Ta käis tööl argipäeviti kella kuuest kuni kolme ööseni. Laara, kes ootas alati oma ema, et pärast temaga lahedaid asju arutleda. Kuid sel pühapäeval ta ei tulnud kolm öösel, vaid varahommikul. Keegi avas Laara toa ukse. ,,Kullake," äratas Margera, Laara ema. Ta andis Laarale musi. Laarai tundis tema huulu enda põsketel. Järsku tegi ta silmad lahti ja ei näinud ema. ,, Ema," karjatas Laara vaikselt. Ta läks elutuppa ning nägi. Ta nägi.... uskumatu. Ta kukkus põlvili, silmades voolasid pisarid. Ta nägi .... tapetud naist, naine kelle tütar on Laara. Laara nägi oma ema, kes oli elutoas voodis surnuna.. Ta oli nuga kõhus ning silmad ilusti kinni ning ta oli paljas. Laara vaatas teda umbes kolmkümmend sekundit ning tema silmel hakkas kaduma pilt. Laara oli minestanud.......
*
,,Cessy see on väga õudne ja kurb lugu," ütles õpetaja Smith vahele. Cessy noogutas õpetajale. ,,Ma pean helistama su vanematele," muutis õpetaja teemat. Cessy tegi suureks silmad.
,, Miks?"
,,Sest selles jutus on palju vägivalda ja arvan sul kodus on samuti." Cessy tahtis õpetaja peada, aga ta teadis proua Smithi ei peata miski.
Samal ajal istus tüdruk Marianna viimases pingis ning mõtles. Õumaigaat, mis tobe lugu. Mis lo*ll tüdruk on et uskuda merineitsisi.
Kell helises ja kõik jooksid klassist välja. Cessy aga jäi klassi kurvalt pinki istuma.
-----------------------------------------------------------
Kell helises tundi ja lapsed jooksid tagasi klassi. ,, Nüüd esitab lugu Marianna," hüüdis õpetaja läbi karjuvaid hääleid klassis. Marianna, see olen ju mina.. ehmus Marianna. Ta tõsusis püsti võttis seljakotist kortsus paberi ning läks klassi ette. ,, Emoo, läks.hahaha," karjus üks poiss eel-viimases pingis. Marianna vaatas taha ja tegi kurja pilgu ning läks edasi. ,, Appi, Marianna mis see on?" näitas õpetaja näpuga tema paberile. ,, Minu leht," oli Marianna pettunud. Ma vist unustasin selle harjaga pühkida.
,, Leht, üks vana kortsus leht. Mitu korda ma olen sellest sulle rääkinud. Maksimum lehte peab olema kaheksa ja see on veel kortsus," proovis õpetaja mitte närvitseda.
,, Aaa unustasin ära. Õigus jahh." proovis Marianna näidelda õpetaja ees, et ta oli seda unustanud. Tegelikult ta teadis lihtsalt ta oli selleks liiga laisk.
See ei ole võimalik!
3,osa
Järgmine päev..
,,What the Fu...?" karjus Marianna. Keegi tormas Marianna tuppa. ,, Mis on kallis?" oli Marianna ema ehmunud. ,, Vaata seda kirja," olid Mariannal ehmunud ja suured silmad. Ta võttis kirjaümbriku. See oli sinine ja kaladega kaunistatud. Ta tegi selle lahti ning seal oli paber.
,, Vaata, mis siin kirjutatud on." ,, Midagi pole," pettus Marianna ema. Marianna vaatas kirja ja karjus: ,, Aga siin oli, oli, oli. Mis kur*adi siin toimub? Appi ema kas ma olen tõesti hulluks läinud. Siin oli ju kiri." Marianna ema vaatas Mariannat, kui psühopaati. ,, Mis seal siis oli?" ,, Noh, see polnud meie keeles, aga see oli minu käes, kui ärkasin ülesse. Arvasin, et sina panid." ,, Rahune maha, Marianna. Sa pead magama." ema läks toast ära ning pani ukse vaikselt kinni. Marianna vaatas jälle kirja. Appi, jälle see kiri. ,, Emaa, näe see tuli. Vaata! Tule siia," hüüdis Marianna rõõmsalt. Ema tulli ruttuga sinna. ,, Noh näita," Ema vaatas paberile ja jälle tühi. ,, Midagi siin pole, kallis sa pead vist magama." Marianna võttis kirja jah see oli tühi.
----------------------------------
3 tundi hiljem
Marianna mõtles jalutada mereäärde ja võtta kirja ümbrikuga kaasa. ----
Ta istus liivale ning hakkas mõtlema. Mis siin tomub? Ta võttis taskust ümbirku, tegi selle lahti ja nägi seal jälle seda kummalist, kirja. Marianna polnud kunagi sellist kirja näinud, kuigi ta on koolis võõrkeeli ja nende kirjutamis natukene õppinud. Ta oli emale öeldnud, et see on võõrkeeles kirjutatud, kuid ise polnud ka kindel kas sellist keelt on olemas.Ta hoidis seda tükk aega, ja järsku lendas see talt käest. Tobe, tuul. Kiri lendas merre. Marianna kiirustas ning jooksis kirja suunas. Ja kiri vedeles mereääres, poolmärjana. Fu**, Ta võttis selle ettevaatlikult ära ning pühkis vetikatest puhtaks Võttis taskust salfrätiku ning kuivatas seda kergelt ning ettevaatlikult.
Ta läks tagasi oma kohale( liivale, kus ta enne istus) ning vaatas kirja. Appi Seal oli kirjutatud inglis keeles, Marianna emakeeles. Seal oli kirjutatud.....
Siis, kui päike loojub ning kuu tõuseb. On õige hetk.
Mis see võiks tähendada?- mõtles Marianna.
Ta teadis, et toimumas on midagi kummalist......