Post by gaffuolen on Jul 15, 2008 21:42:10 GMT 3
Lugege. Istutab pisarad silmanurka...
Kõigepealt näen ma ühte tüdrukut, kes nutab... mul on tast kahju kuid ma ei saa midagi teha,
sest olen unes pealtvaataja ja mind selle tüdruku jaoks olemas ei ole. see tüdruk hoiab käes mingit riiet...
kellegi pluusi ja siis äkki kerib nagu aeg ennast tagasi ja ma näen poissi ja tüdrukut.
tundub nagu oleks see nende esimene kohtumine. Nad istuvad koos järve ääres suurel kivil ja räägivad.
on öö, suveöö ja väljas on veel päris valge. Nad vaatavad koos päikesetõusu ja naudivad teineteise kohalolekut.
Siis läheb kõik edasi jällegi kiirendatult. Nad kohtuvad palju kordi, areneb armastus ja suur usaldus.
Nad teavad, et on teineteise jaoks õiged, et nad on loodud siia ilma et teineteist toetada.
Kui nad esimest korda kohtusid, oli tüdruk 14 ja poiss 15. Mööduvad mõned aastat. Nad räägivad iga päev.
Nende vahel on küll sadakond kilomeetrit kuid nad on nende aastate jooksul palju kohtunud ja nad mõlemad tunnevad,
et elu ei saa minna teisiti, kui nad abielluvad, saavad palju lapsi ja on igavesti õnnelikud.
Paraku kõik ei l'he alati nii nagu me soovime ja unistame. Ühel päeval poiss ei helista, ega anna endast mingit märki.
Tüdruk ei oska midagi halba kahtlustada, kuid siiski on tal sees imelik tunne.
Tüdruku isa tuleb koju ja kallistab tüdrukut ning lausub, et on juhtunud midagi väga jubedat.
Tüdruk ei mõista kohe, mis toimub. ta peas tiksuvad ainult üksikud sõnad: õnnetus, autod, surnud.
Äkki hakkavad tüdruku silmist voolama ojadena pisarad. Ta läheb oma toanurgakesse ja sulgeb ennast oma mõtetega üksi.
toa sein on täis pilte neist kahest. Nende silmis on enneolematu õnn ja rõõm.
Ta vaatab neid pilte ja kõik ta silme eest läheb mustaks. kõik need unistused ja nende ühine tulevik.
Tüdruku riidekapis on veel mõned poisi asjad, kui too viimati külas käis.
ta võtab poisi lemmikpluusi enda kaissu ja kallistab seda nii kõvasti. pluusil on veel poisi lõhn.
Ta oleks just nagu siin. Tüdruk aina nutab ja nutab. Ta keeldub söömast ja joomast. ta ainult nutab.
Vahel ta jääb tukastama, kuid isegi unes voolavad pisarad mööda ta põske. Nii möödub nädal.
Tüdruk ei käinud poisi matustel, ega isegi tema haual. Tüdruku vanemad püüavad tüdrukut lohutada kuid tulutult.
Ühel päeval tuleb tüdruku isa ja kisub maha kõik pildid mis on seintel.
ka need mis tüdruk on üksi olles arvutist välja printinud ja seina peale pannud.
neid pilte on oma kolmesaja jagu. Tüdruk nutab ja palub oma pilte tagasi, kuid isa ei anna.
Tüdruk muutub agresiivseks ja ründab oma enda isa et saada kätte oma kallima pilte.
Ta hammustab ja peksab, käitub nagu metsloom. Isa annab pildid tagasi.
Tüdruk naaseb oma tuppa, ning sulgeb endasse. Vanemad mõistavad, et nad ei saa oma tütart kuidagi aidata.
Järgmisel päeval tulevad kaks meest valges ja viivad tüdruku ära. Kui tüdruk ärkab on ta vaimuhaiglas.
Tal ei ole ühtegi pilti, ega ka poisi pluusi. Tal ei ole enam millestki kinni hoida.
Kui poiss veel elas siis nad vahel rääkisid mis siis saab kui... Tüdruk oli lubanud poisile sel juhul järele minna.
Ta ei mõistnud miks ta seda juba kohe peale poisi surma ei teinud. ta ei leia toas midagi millega endalt elu võtta.
Ta hakkab jooksma peaga vastu seina, lootes murda oma kaelaluu või muu elutähtsa organi.
Jälle tulevad kaks meest ja ... Ärgates on tüdruk üleni valges pehmes toas. ei ole aknaid, ei ole midagi.
Tüdruk ainult nutab nurgas. Ta ei söö suutäitki ega joo ka vett. Arstid panevad sellist tahtejõudu imeks.
Tüdruk ainult nutab ja vahel, kui mõni õde või arst ukse taha tuleb, palub ta,
et talle halastataks ja oma mehekese juurde lastaks. Ta nutt muutub hüsteeriaks
ja muud ta ei tee kui karjub kallima nime ning et teda tema juurde lastaks.
Vahel ta märkab, et ukse taga käivad teda vaatamas tema omakesed, kuid ta ei taha kedagi näha.
Ühel päeval näeb ta ukse taga surnud poisi ema. Ta läheb ukse juurde ja küsib, kas tema aitaks teda poisi juurde.
Ema ei vasta midagi, vaid avab ukse. Nende silmad kohtuvad ja nad mõistavad teineteist täielikult.
Kuidagiviisi on nad äkki autos ja sõidavad surnuaia poole. Auto peatub. Ainult tüdruk astub välja.
Ta läheb poisi haua juurde. Ta teab täpselt kuhu minna, kuigi pole kordagi seal käinud. On talv.
Sajab laia lund ja õues on oma 20 kraadi külma. Tüdruk on paljajalu ja ainult öösärgi väel.
tema on ainuke kes nii hilja veel surnuaias on. Ta l'heb poisi haua juurde ja heidab hauakääpa kõrval pikali.
Paneb käe üle mulla ja embab niimoodi poissi. Tüdruk on nutmisest nõrk, peale selle on teda elus hoitud ainult tilgutitega,
kuna ta on keeldunud söömast. Ta lamab seal rahulikult. Ta tunneb kuidas tal hakkab korraga soe. Ta tunneb turvatunnet.
Sama tunne mis oli tal olles koos poisiga. Järsku tunneb ta kellegi helli käsi silitamas tema pead ja embamas.
Ta avab silmad. Ta lamab soojas voodis ja talle vaatavad vastu poisi sinised silmad.
Tema hell naeratus ja hellad käed ümber tüdruku piha. Tüdruk mõistab, et ta on jõudnud koju.
Nende oma koju. Kõik on ideaalne, täpselt nii nagu peab olema. Nende jaoks ei ole suuremat õnne.
Nad on jälle koos...
Hommikul leiab juhuslik surnuaiakülastaja külmunud tüdruku keha.
Teatatakse omakestele. Tüdruk maetakse poisi kõrvale, kuna nüüd alles mõistsid ka vanemad,
kui suur oli nende armastus ja et nad peavad edaspidi koos olema igavesti.
Kõigi kurbus on matusepäeval suur. Kõigi silmad on pisarais välja arvatud poisi ema omad.
Kolme peotäit mulda visates ta naeratab. Ta tunneb et on teinud maailma suurima heateo
ja tunneb kuidas tüdruk ja ta poeg tänavad teda oma südames ja mõtetes...
Kõigepealt näen ma ühte tüdrukut, kes nutab... mul on tast kahju kuid ma ei saa midagi teha,
sest olen unes pealtvaataja ja mind selle tüdruku jaoks olemas ei ole. see tüdruk hoiab käes mingit riiet...
kellegi pluusi ja siis äkki kerib nagu aeg ennast tagasi ja ma näen poissi ja tüdrukut.
tundub nagu oleks see nende esimene kohtumine. Nad istuvad koos järve ääres suurel kivil ja räägivad.
on öö, suveöö ja väljas on veel päris valge. Nad vaatavad koos päikesetõusu ja naudivad teineteise kohalolekut.
Siis läheb kõik edasi jällegi kiirendatult. Nad kohtuvad palju kordi, areneb armastus ja suur usaldus.
Nad teavad, et on teineteise jaoks õiged, et nad on loodud siia ilma et teineteist toetada.
Kui nad esimest korda kohtusid, oli tüdruk 14 ja poiss 15. Mööduvad mõned aastat. Nad räägivad iga päev.
Nende vahel on küll sadakond kilomeetrit kuid nad on nende aastate jooksul palju kohtunud ja nad mõlemad tunnevad,
et elu ei saa minna teisiti, kui nad abielluvad, saavad palju lapsi ja on igavesti õnnelikud.
Paraku kõik ei l'he alati nii nagu me soovime ja unistame. Ühel päeval poiss ei helista, ega anna endast mingit märki.
Tüdruk ei oska midagi halba kahtlustada, kuid siiski on tal sees imelik tunne.
Tüdruku isa tuleb koju ja kallistab tüdrukut ning lausub, et on juhtunud midagi väga jubedat.
Tüdruk ei mõista kohe, mis toimub. ta peas tiksuvad ainult üksikud sõnad: õnnetus, autod, surnud.
Äkki hakkavad tüdruku silmist voolama ojadena pisarad. Ta läheb oma toanurgakesse ja sulgeb ennast oma mõtetega üksi.
toa sein on täis pilte neist kahest. Nende silmis on enneolematu õnn ja rõõm.
Ta vaatab neid pilte ja kõik ta silme eest läheb mustaks. kõik need unistused ja nende ühine tulevik.
Tüdruku riidekapis on veel mõned poisi asjad, kui too viimati külas käis.
ta võtab poisi lemmikpluusi enda kaissu ja kallistab seda nii kõvasti. pluusil on veel poisi lõhn.
Ta oleks just nagu siin. Tüdruk aina nutab ja nutab. Ta keeldub söömast ja joomast. ta ainult nutab.
Vahel ta jääb tukastama, kuid isegi unes voolavad pisarad mööda ta põske. Nii möödub nädal.
Tüdruk ei käinud poisi matustel, ega isegi tema haual. Tüdruku vanemad püüavad tüdrukut lohutada kuid tulutult.
Ühel päeval tuleb tüdruku isa ja kisub maha kõik pildid mis on seintel.
ka need mis tüdruk on üksi olles arvutist välja printinud ja seina peale pannud.
neid pilte on oma kolmesaja jagu. Tüdruk nutab ja palub oma pilte tagasi, kuid isa ei anna.
Tüdruk muutub agresiivseks ja ründab oma enda isa et saada kätte oma kallima pilte.
Ta hammustab ja peksab, käitub nagu metsloom. Isa annab pildid tagasi.
Tüdruk naaseb oma tuppa, ning sulgeb endasse. Vanemad mõistavad, et nad ei saa oma tütart kuidagi aidata.
Järgmisel päeval tulevad kaks meest valges ja viivad tüdruku ära. Kui tüdruk ärkab on ta vaimuhaiglas.
Tal ei ole ühtegi pilti, ega ka poisi pluusi. Tal ei ole enam millestki kinni hoida.
Kui poiss veel elas siis nad vahel rääkisid mis siis saab kui... Tüdruk oli lubanud poisile sel juhul järele minna.
Ta ei mõistnud miks ta seda juba kohe peale poisi surma ei teinud. ta ei leia toas midagi millega endalt elu võtta.
Ta hakkab jooksma peaga vastu seina, lootes murda oma kaelaluu või muu elutähtsa organi.
Jälle tulevad kaks meest ja ... Ärgates on tüdruk üleni valges pehmes toas. ei ole aknaid, ei ole midagi.
Tüdruk ainult nutab nurgas. Ta ei söö suutäitki ega joo ka vett. Arstid panevad sellist tahtejõudu imeks.
Tüdruk ainult nutab ja vahel, kui mõni õde või arst ukse taha tuleb, palub ta,
et talle halastataks ja oma mehekese juurde lastaks. Ta nutt muutub hüsteeriaks
ja muud ta ei tee kui karjub kallima nime ning et teda tema juurde lastaks.
Vahel ta märkab, et ukse taga käivad teda vaatamas tema omakesed, kuid ta ei taha kedagi näha.
Ühel päeval näeb ta ukse taga surnud poisi ema. Ta läheb ukse juurde ja küsib, kas tema aitaks teda poisi juurde.
Ema ei vasta midagi, vaid avab ukse. Nende silmad kohtuvad ja nad mõistavad teineteist täielikult.
Kuidagiviisi on nad äkki autos ja sõidavad surnuaia poole. Auto peatub. Ainult tüdruk astub välja.
Ta läheb poisi haua juurde. Ta teab täpselt kuhu minna, kuigi pole kordagi seal käinud. On talv.
Sajab laia lund ja õues on oma 20 kraadi külma. Tüdruk on paljajalu ja ainult öösärgi väel.
tema on ainuke kes nii hilja veel surnuaias on. Ta l'heb poisi haua juurde ja heidab hauakääpa kõrval pikali.
Paneb käe üle mulla ja embab niimoodi poissi. Tüdruk on nutmisest nõrk, peale selle on teda elus hoitud ainult tilgutitega,
kuna ta on keeldunud söömast. Ta lamab seal rahulikult. Ta tunneb kuidas tal hakkab korraga soe. Ta tunneb turvatunnet.
Sama tunne mis oli tal olles koos poisiga. Järsku tunneb ta kellegi helli käsi silitamas tema pead ja embamas.
Ta avab silmad. Ta lamab soojas voodis ja talle vaatavad vastu poisi sinised silmad.
Tema hell naeratus ja hellad käed ümber tüdruku piha. Tüdruk mõistab, et ta on jõudnud koju.
Nende oma koju. Kõik on ideaalne, täpselt nii nagu peab olema. Nende jaoks ei ole suuremat õnne.
Nad on jälle koos...
Hommikul leiab juhuslik surnuaiakülastaja külmunud tüdruku keha.
Teatatakse omakestele. Tüdruk maetakse poisi kõrvale, kuna nüüd alles mõistsid ka vanemad,
kui suur oli nende armastus ja et nad peavad edaspidi koos olema igavesti.
Kõigi kurbus on matusepäeval suur. Kõigi silmad on pisarais välja arvatud poisi ema omad.
Kolme peotäit mulda visates ta naeratab. Ta tunneb et on teinud maailma suurima heateo
ja tunneb kuidas tüdruk ja ta poeg tänavad teda oma südames ja mõtetes...