Post by Brituu. on Jul 10, 2008 16:30:26 GMT 3
Ines soovitas selle siia üles panna
Jahh, see jutt. Äkki on mõni seda juba reidis jõudnud lugeda ? Võibolla mitte ;d Tegelikult mulle ei meeldi reitti kirjutada, aga see on ainuke koht, kus midagi loetakse. ;d
Tahaks arvamust saada.
I . osa
Oli kesktalv, tuul puhus ja hõre lumekiht maas oli segunenud poriga, millel inimesed kiiresti kõndides libastusid. Linn oli täis kiirustavaid inimesi, kes jooksis koju, kes tööle, kes kuhugi mujale.
Ühel pingil istus tüdruk, seljas õhuke jakk, püksid mis olid augulisteks kulunud ning jalas saapad, mis olid samuti vanad. Tal ei olnud kuskile kiire, ta lihtsalt vaatas inimesi oma süütu ja paluva näoga ning naeratas siis omaette, kui keegi talle paar krooni jalge ette pani.
Tüdruk elab tänaval, on juba paar kuud elanud, pärast seda, kui ta lastekodust minema jooksis, koos oma parima sõbraga, kes kahjuks paar nädalat hiljem autoõnnetuses surma sai.
Neiust möödub kamp noori, kolm tüdrukut, kes teda pilkavad ja üks poiss, kes tüdruku jalge ette ühe saja kroonilise poetab. Tüdrukul läheb aega, et aru saada, mis talle just jalge ette pandi. Ta jõllitab kutti selja tagant ning võtab paberraha ja paar münti maast üles ning paneb need jaki taskusse.
Tüdruk tõuseb pingilt ning jookseb esimese poe juurde, astub uksest sisse ning kõnnb otsejoones saia leti poole, kust ta endale ühe paki juustukukleid võtab ja siis leti juurde läheb. Neiu asetab kuklid letile ning annab poemüüjale sajase. Poemüüja vaatab tüdrukut ning annab talle tagasi palju vähem raha.
"Vabandust, te andsite mulle kakskümmend krooni vähem," lausub tüdruk.
Poemüüja jõllitab vihaselt neiut ning ulatab talle kaks kümnelist. Tüdruk tänab teda ning väljub poest, võtab ühe juustukukli ning muigab. Midagi on lastekodus õpitust ikka kasu kaa..
Hommik, üle pika aja oli pilvede tagant päikese kiiri näha, tüdruk ärkas selle peale, kui keegi teda müksas. Neiu avas silmad ning nägi vana, pika habemega meest, kes oli samas olukorras nagu tema, elas tänaval ja kes teda oma pudeleid täis kotiga müksas.
Kuule, lase mind palun istuma. Jalad valutavad kohutavalt, varsti lähen viin taara ka ära, sõnas mees.
Tüdruk võttis jalad pingilt ning muigas.
"Aitäh," tänas mees.
"Ma olen Felisity, lausus tüdruk ning ulatas mehele ühe juustukukli, mis tal eilsest alles oli."
Jahh, see jutt. Äkki on mõni seda juba reidis jõudnud lugeda ? Võibolla mitte ;d Tegelikult mulle ei meeldi reitti kirjutada, aga see on ainuke koht, kus midagi loetakse. ;d
Tahaks arvamust saada.
I . osa
Oli kesktalv, tuul puhus ja hõre lumekiht maas oli segunenud poriga, millel inimesed kiiresti kõndides libastusid. Linn oli täis kiirustavaid inimesi, kes jooksis koju, kes tööle, kes kuhugi mujale.
Ühel pingil istus tüdruk, seljas õhuke jakk, püksid mis olid augulisteks kulunud ning jalas saapad, mis olid samuti vanad. Tal ei olnud kuskile kiire, ta lihtsalt vaatas inimesi oma süütu ja paluva näoga ning naeratas siis omaette, kui keegi talle paar krooni jalge ette pani.
Tüdruk elab tänaval, on juba paar kuud elanud, pärast seda, kui ta lastekodust minema jooksis, koos oma parima sõbraga, kes kahjuks paar nädalat hiljem autoõnnetuses surma sai.
Neiust möödub kamp noori, kolm tüdrukut, kes teda pilkavad ja üks poiss, kes tüdruku jalge ette ühe saja kroonilise poetab. Tüdrukul läheb aega, et aru saada, mis talle just jalge ette pandi. Ta jõllitab kutti selja tagant ning võtab paberraha ja paar münti maast üles ning paneb need jaki taskusse.
Tüdruk tõuseb pingilt ning jookseb esimese poe juurde, astub uksest sisse ning kõnnb otsejoones saia leti poole, kust ta endale ühe paki juustukukleid võtab ja siis leti juurde läheb. Neiu asetab kuklid letile ning annab poemüüjale sajase. Poemüüja vaatab tüdrukut ning annab talle tagasi palju vähem raha.
"Vabandust, te andsite mulle kakskümmend krooni vähem," lausub tüdruk.
Poemüüja jõllitab vihaselt neiut ning ulatab talle kaks kümnelist. Tüdruk tänab teda ning väljub poest, võtab ühe juustukukli ning muigab. Midagi on lastekodus õpitust ikka kasu kaa..
Hommik, üle pika aja oli pilvede tagant päikese kiiri näha, tüdruk ärkas selle peale, kui keegi teda müksas. Neiu avas silmad ning nägi vana, pika habemega meest, kes oli samas olukorras nagu tema, elas tänaval ja kes teda oma pudeleid täis kotiga müksas.
Kuule, lase mind palun istuma. Jalad valutavad kohutavalt, varsti lähen viin taara ka ära, sõnas mees.
Tüdruk võttis jalad pingilt ning muigas.
"Aitäh," tänas mees.
"Ma olen Felisity, lausus tüdruk ning ulatas mehele ühe juustukukli, mis tal eilsest alles oli."