Post by Nasicc on Jun 30, 2008 15:15:37 GMT 3
Ohhissandjumalmindküllnoh.
Jälle uus jutt... Ja mai saa aru... miks ma eelmistest kogu aeg ära tüdinen? Tglt MG´st pole tüdinenud, ideekriis on tegelikult.
Tglt võiks eelnevaid jutte ka vaikselt lõpetada üritada... Eks näis.
Võiks ju selle üles panemata jätta, kuid teisalt... las ta olla.
Suletud.
„Mida sa tegid?” päris Dave šokist halvatuna oma mugavasse ohtrate polsterdustega tugitooli maandudes ning kätega nägu triikides. Tema hoolikalt triigitud ülikond kortsus, kui see puutus vastu tugitooli nahast jäika pinda. Kostus väike kriiksatus ning tool nihkus paar sentimeetrit tahapoole. Ta vaatas oma harali sõrmede varjust üles, silmnähtavalt marus Markkuse poole.
Mees libistas oma harali sõrmedega käe omakorda läbi turritavate juuste ning ohkas, kui ta sõbra ette diivanile istuma kukkus. „Ma ei suuda uskuda, et ma selle unustasin... Ma oleks pidanud mäletama, nii tähtis...” Ta lasi end diivanile pikali ning pani jalad üle käetoe ääre. „Loll, loll mina...” pomises ta vihaselt rusikaga vastu diivanit virutades. Aknast sisse hoomava päikese käes olid näha tõusvad tolmukübemed.
„Helga ei saa kohe üldse oma tööga hakkama...” pomises Dave ärritunult, kui oli tolmusadu märganud.
„Unusta-helga-ja-keskendu-minule!” pressis Markkus läbi hammaste. Päike, mis enne head oli tõotanud, hakkas talle närvidele käima. Öö, öö, öö... See oleks kõik, mis ta vajab. Anete oli kuskil seal, väljas... koos tema dokumentidega.
„Noh... helista talle. Uuri, kus ta on. Teeskle, et unustasid... mingi kiire asjaajamine. Lähed ja kohtud temaga, võtad oma asjad ning haihtud. Kui raske see ikka on?” kostis Dave mõne hetke pärast käsi laual ristates ning altkulmu sõbra poole vaadates. „Mis valikut sul on? Kui tahad oma asju, alusta läbirääkimisi...”
„Sa ei tunne teda, sa ei tea teda. Sa pole temaga isegi kunagi rääkinud!” purskas Markkus lõpuks. „Ma andsin need asjad inimesele, kes räägib kuute võõrkeelt, kellel on jumal teab, mis kategooria sõidukite juhiload, kes on nutikam, kui arvuti, kellel on tutvusi igal pool ning kellele on enesekaitset õpetatud juba enne teadliku elu algust. Ja noh,” mees vehkis meeleheitlikult õhus kätega. „Lisaks kõigele teab ta nüüdseks kindlasti nimetatud asjade tähtsust ning on minu vastu negatiivselt meelestatud! See on raske!” Markkus hingas sügavalt sisse ning üritas rahuneda. Sügavalt sisse ja rahulikult välja tagasi... Rahu tagab selge mõtlemise.
Tema kaaslane naeris rõõmutult ning lisas siis tõsiselt: „Teinekord vali oma ohvreid paremini. Sina sõidutasid ta siia, sina oled teda koolitanud, ja sina andsid talle kõik tema ressursid. Sa oled rohkem eelistatud, kui arvata võid.” Ta tõmbas oma tooli lauale lähemale ning haaras sealt telefoni.
Markkus oli tema ees enne, kui ta numbreidki valima jõudis hakata. Markkus hingas tugevalt sisse ning toetas end vastu sõbra kirjutuslauda, sõrmenukid haarde tugevusest valged. Tema metsikud silmad puurisid Dave´i omadesse ning laubal moodustus väike sädelev higipiisk. Dave ei teadnud kõike.
„Helista talle. Mul on nüüd töö, mis vajab tegemist. Ta on kõigest üks plika.” Dave ütles viimase sõna silmi pööritades ning Markkus pöördus, pannes vastu soovile sõbra hambad kurku lüüa. Hüvasti jätmata lendas ta Dave´i kontorist välja, jättes tähelepanuta mehe sekretäri, ning tormas mööda vahekäiku edasi, sealt paremale, lift...
Lifti sisenedes haaras ta oma taskust mobiiltelefoni. Kergelt metallilt oma välimusele hinnangut andes vajutas ta parema käe põidlaga juba niigi tuttavat numbrit. Anete pidi juba praeguseks tema uuest numbrist teadlik olema... Markkus lõi selle mõtte peale pea tugevasti vastu lifti seina ära. Ta ohkas ning jälgis kahanevaid korrusenumbreid seinal. Mitme korruse jagu oldi talle aega antud oma mõtteid korrastada. Kolmandal korrusel lisandus keegi soliidse välimusega naine.
Hirmura pilgu pilgu ülevalt alla ja taas alt üles libistanud, üritas ta oma mõtteid naise kehakumerustelt eemale saada. Tal oli tähtsamatki, millele mõelda. Sõrm ootavalt helistamise nupul, jälgis ta naise lahkumist esimesel korrusel. Õnnelik taaskord saabunud üksinduse üle, üritas Markkus end koguda. Kohe saab ta autosse, kuulab oma lemmikmuusikat ja mõtleb toimunu üle järele. Just nii. Lahendus on tema silme ees. Ta lihtsalt ei näe seda. On liiga pime. Veel.
Parklakorrusel lifti jätnud, astus ta kindlal sammul kohta, kuhu ta oma auto oli jätnud. Vaikides oma musta porsche ukse avanud, kahetses ta esimest korda oma valikut kiirele ja maadligi autole. Istumine tegi ta tunde veel väiksemaks. Nüüd see enam ei upitanud ego. Juhtus midagi vastupidist.
Ta lasi oma pea vaikselt seljatoele ning vaatas lakke. Pildid tema silme ees oli elavad, kui ta meenutas suppi, kuhu sattunud oli.
Jälle uus jutt... Ja mai saa aru... miks ma eelmistest kogu aeg ära tüdinen? Tglt MG´st pole tüdinenud, ideekriis on tegelikult.
Tglt võiks eelnevaid jutte ka vaikselt lõpetada üritada... Eks näis.
Võiks ju selle üles panemata jätta, kuid teisalt... las ta olla.
Suletud.
„Mida sa tegid?” päris Dave šokist halvatuna oma mugavasse ohtrate polsterdustega tugitooli maandudes ning kätega nägu triikides. Tema hoolikalt triigitud ülikond kortsus, kui see puutus vastu tugitooli nahast jäika pinda. Kostus väike kriiksatus ning tool nihkus paar sentimeetrit tahapoole. Ta vaatas oma harali sõrmede varjust üles, silmnähtavalt marus Markkuse poole.
Mees libistas oma harali sõrmedega käe omakorda läbi turritavate juuste ning ohkas, kui ta sõbra ette diivanile istuma kukkus. „Ma ei suuda uskuda, et ma selle unustasin... Ma oleks pidanud mäletama, nii tähtis...” Ta lasi end diivanile pikali ning pani jalad üle käetoe ääre. „Loll, loll mina...” pomises ta vihaselt rusikaga vastu diivanit virutades. Aknast sisse hoomava päikese käes olid näha tõusvad tolmukübemed.
„Helga ei saa kohe üldse oma tööga hakkama...” pomises Dave ärritunult, kui oli tolmusadu märganud.
„Unusta-helga-ja-keskendu-minule!” pressis Markkus läbi hammaste. Päike, mis enne head oli tõotanud, hakkas talle närvidele käima. Öö, öö, öö... See oleks kõik, mis ta vajab. Anete oli kuskil seal, väljas... koos tema dokumentidega.
„Noh... helista talle. Uuri, kus ta on. Teeskle, et unustasid... mingi kiire asjaajamine. Lähed ja kohtud temaga, võtad oma asjad ning haihtud. Kui raske see ikka on?” kostis Dave mõne hetke pärast käsi laual ristates ning altkulmu sõbra poole vaadates. „Mis valikut sul on? Kui tahad oma asju, alusta läbirääkimisi...”
„Sa ei tunne teda, sa ei tea teda. Sa pole temaga isegi kunagi rääkinud!” purskas Markkus lõpuks. „Ma andsin need asjad inimesele, kes räägib kuute võõrkeelt, kellel on jumal teab, mis kategooria sõidukite juhiload, kes on nutikam, kui arvuti, kellel on tutvusi igal pool ning kellele on enesekaitset õpetatud juba enne teadliku elu algust. Ja noh,” mees vehkis meeleheitlikult õhus kätega. „Lisaks kõigele teab ta nüüdseks kindlasti nimetatud asjade tähtsust ning on minu vastu negatiivselt meelestatud! See on raske!” Markkus hingas sügavalt sisse ning üritas rahuneda. Sügavalt sisse ja rahulikult välja tagasi... Rahu tagab selge mõtlemise.
Tema kaaslane naeris rõõmutult ning lisas siis tõsiselt: „Teinekord vali oma ohvreid paremini. Sina sõidutasid ta siia, sina oled teda koolitanud, ja sina andsid talle kõik tema ressursid. Sa oled rohkem eelistatud, kui arvata võid.” Ta tõmbas oma tooli lauale lähemale ning haaras sealt telefoni.
Markkus oli tema ees enne, kui ta numbreidki valima jõudis hakata. Markkus hingas tugevalt sisse ning toetas end vastu sõbra kirjutuslauda, sõrmenukid haarde tugevusest valged. Tema metsikud silmad puurisid Dave´i omadesse ning laubal moodustus väike sädelev higipiisk. Dave ei teadnud kõike.
„Helista talle. Mul on nüüd töö, mis vajab tegemist. Ta on kõigest üks plika.” Dave ütles viimase sõna silmi pööritades ning Markkus pöördus, pannes vastu soovile sõbra hambad kurku lüüa. Hüvasti jätmata lendas ta Dave´i kontorist välja, jättes tähelepanuta mehe sekretäri, ning tormas mööda vahekäiku edasi, sealt paremale, lift...
Lifti sisenedes haaras ta oma taskust mobiiltelefoni. Kergelt metallilt oma välimusele hinnangut andes vajutas ta parema käe põidlaga juba niigi tuttavat numbrit. Anete pidi juba praeguseks tema uuest numbrist teadlik olema... Markkus lõi selle mõtte peale pea tugevasti vastu lifti seina ära. Ta ohkas ning jälgis kahanevaid korrusenumbreid seinal. Mitme korruse jagu oldi talle aega antud oma mõtteid korrastada. Kolmandal korrusel lisandus keegi soliidse välimusega naine.
Hirmura pilgu pilgu ülevalt alla ja taas alt üles libistanud, üritas ta oma mõtteid naise kehakumerustelt eemale saada. Tal oli tähtsamatki, millele mõelda. Sõrm ootavalt helistamise nupul, jälgis ta naise lahkumist esimesel korrusel. Õnnelik taaskord saabunud üksinduse üle, üritas Markkus end koguda. Kohe saab ta autosse, kuulab oma lemmikmuusikat ja mõtleb toimunu üle järele. Just nii. Lahendus on tema silme ees. Ta lihtsalt ei näe seda. On liiga pime. Veel.
Parklakorrusel lifti jätnud, astus ta kindlal sammul kohta, kuhu ta oma auto oli jätnud. Vaikides oma musta porsche ukse avanud, kahetses ta esimest korda oma valikut kiirele ja maadligi autole. Istumine tegi ta tunde veel väiksemaks. Nüüd see enam ei upitanud ego. Juhtus midagi vastupidist.
Ta lasi oma pea vaikselt seljatoele ning vaatas lakke. Pildid tema silme ees oli elavad, kui ta meenutas suppi, kuhu sattunud oli.