Post by mademoiselle on Jun 28, 2008 21:26:58 GMT 3
Rännak eikellegimaale.
Minu nimi on Meliisa Kuusk. Ning siin maailmas olen otsinud oma kohta juba peagi 18. aastat. Okey, seda aastate järgi, tegelikult olen veel 17. Eesti Vabariigi seaduste kohaselt veel laps, aga kuu aja pärast saan ma suureks, täiskasvanud ilmakodanikuks, kellel on õigus poelettidelt alkoholi osta ja muud taolist VÄGA täiskavalikku tegevust korda saata. Kuigi alkohol on minu meelest väga lapsik värk. Eks see vist ongi minu autsaideriks olemise peamisi põhjuseid, sest NORMAALSETE noorte meelest on imelik, kui ma ennast iga nädalavahetus pildituks ei joo. Aga üritan nüüd oma teema juurde tagasi jõuda, kuid ma tean juba ette, et selliseid juturännakuid saab tulema veel mitmeid, olen vast niivõrd ebapüsiv inimene. Aga teismeliseks ma ennast enam kutsuda ei lase. Aga saladuskatte all võin öelda, et neid „tsutsufrei“ hetki tuleb veel ette. Ja näed, jälle olen jõudnud kuskile hoopis kaugele oma jutustusest. Välimus, hmm, minu välimus. Raske küsimus, igal juhul on mul tumepruunid juuksed ja hallid silmad, sügavhallid, ja ma olen nende üle uhke, mitte nagu mõned, et endal hallid silmad peas, aga eputamise pärast neid rohelisteks ristivad. Jah, siis ma olen pikk (täpsemalt 175 cm), vähemalt nii nad väidavad, kuigi ma ikkagi tunnen ennast nagu kääbus, kui mingi nn kõrgklassi tibi oma kahe meetriste kontsadega minust mööda tuhiseb. Tõeliselt lõhestunud isiksus?! Seda arvad sa kindlalt, eriti peale seda teadaannet nimelt olen ma paks, väga paks, kaalun 60kg. Jube, kuigi teised (kindlasti minu depreka vähendamiseks) vastupidist väidavad ja bikiinides ma ennast sugugi mugavalt ei tunne. Kuna sellest ma ei tahtnud rääkida, ei, ma tahtsin rääkida sellest, kuidas mina maailma avastasin. Umbes nagu Kolumbus omal ajal, kuigi mingit üksikut „Indiat“ ma ülesse ei leidnud. Kahjuks, vist. Aga ikkagi on mul midagi öelda, ma käisin elu mõtet otsimas. Ha-ha, mõtled nüüd sa, mingi mõttetu nooruk käis ELU MÕTET otsimas, aga ma ei saa sind süüdistada. Ma ise naersin ka. Algul.
Nii, kas on mõtet jätkata?
Kuidas tundub?
Minu nimi on Meliisa Kuusk. Ning siin maailmas olen otsinud oma kohta juba peagi 18. aastat. Okey, seda aastate järgi, tegelikult olen veel 17. Eesti Vabariigi seaduste kohaselt veel laps, aga kuu aja pärast saan ma suureks, täiskasvanud ilmakodanikuks, kellel on õigus poelettidelt alkoholi osta ja muud taolist VÄGA täiskavalikku tegevust korda saata. Kuigi alkohol on minu meelest väga lapsik värk. Eks see vist ongi minu autsaideriks olemise peamisi põhjuseid, sest NORMAALSETE noorte meelest on imelik, kui ma ennast iga nädalavahetus pildituks ei joo. Aga üritan nüüd oma teema juurde tagasi jõuda, kuid ma tean juba ette, et selliseid juturännakuid saab tulema veel mitmeid, olen vast niivõrd ebapüsiv inimene. Aga teismeliseks ma ennast enam kutsuda ei lase. Aga saladuskatte all võin öelda, et neid „tsutsufrei“ hetki tuleb veel ette. Ja näed, jälle olen jõudnud kuskile hoopis kaugele oma jutustusest. Välimus, hmm, minu välimus. Raske küsimus, igal juhul on mul tumepruunid juuksed ja hallid silmad, sügavhallid, ja ma olen nende üle uhke, mitte nagu mõned, et endal hallid silmad peas, aga eputamise pärast neid rohelisteks ristivad. Jah, siis ma olen pikk (täpsemalt 175 cm), vähemalt nii nad väidavad, kuigi ma ikkagi tunnen ennast nagu kääbus, kui mingi nn kõrgklassi tibi oma kahe meetriste kontsadega minust mööda tuhiseb. Tõeliselt lõhestunud isiksus?! Seda arvad sa kindlalt, eriti peale seda teadaannet nimelt olen ma paks, väga paks, kaalun 60kg. Jube, kuigi teised (kindlasti minu depreka vähendamiseks) vastupidist väidavad ja bikiinides ma ennast sugugi mugavalt ei tunne. Kuna sellest ma ei tahtnud rääkida, ei, ma tahtsin rääkida sellest, kuidas mina maailma avastasin. Umbes nagu Kolumbus omal ajal, kuigi mingit üksikut „Indiat“ ma ülesse ei leidnud. Kahjuks, vist. Aga ikkagi on mul midagi öelda, ma käisin elu mõtet otsimas. Ha-ha, mõtled nüüd sa, mingi mõttetu nooruk käis ELU MÕTET otsimas, aga ma ei saa sind süüdistada. Ma ise naersin ka. Algul.
Nii, kas on mõtet jätkata?
Kuidas tundub?