Post by Padjanägu :pp on Jun 17, 2008 2:26:14 GMT 3
Niisiis, minu järjekordne jutt, mille ma tüüpiliselt esmalt siia kategooriasse lisan
see on selline tüüpiline. suht loetav, aga samas mitte midagi erilist : D
votsellineonminuarvamussiis:D
Esimene osa on küllaltki rõõmus, edasi veel vaatab ˇˇ
***
I osa (;
Äärelinna puumaja uksel kõlas umbes kolmas närviline koputus. Võtsin silmipööritades kõrvaklapid peast ja läks veidi ärritatult uksele. “Jah ?” küsisin ülbelt kulme kergitades, kui lõpuks ukse avanud olin. Mu ees seisis minust kõige rohkem 5 aastat vanem mees, ühes äes kollane ümbrik ja teine käsi arvatavasti taaskord koputamiseks üles tõstetud. Kui ka tema pilk minul peatus, läksid ta silmad imetsusest pärani. Võtame siis asja kokku. Mingi võõras mees tuleb kolgib minu uksetaga ja kui ma viisakalt ukse lahti teen jääb ta mind jõllitama, kas pole mitte kena ? “Tahtsid kaa midagi ?” küsisin lõpuks tüdinud ohke saatel ning jäin teda oma ülbe ilmega silmitsema. Mehel olid sügavrohelised silmad, pruunikad juuksed ning küllaltki tõmmu näojume.Riietuseks olid tavalised teksad, pikk punane triiksärk, mille ülemised nööbid hooletult lahti olid ning selle peal oli lahtiste hõlmadega pintsak. Üsna kobe, peaks mainima. “..elab siis siin ?” lõpetas võõras oma küllaltki pika küsimuse, mille algus mul liigse silmitsemise tõttu käest oli libisenud. “Mm, ma arvan, et te olete majaga eksinud..” laususin sellest hoolimata. Mehe näole tekkis väike kulmu kortsutus “Olete te kindel ?” küsis ta üle. “Ei,” vastasin ning endalegi imestuseks laius järgmisel hetkel mu näol naeratus. Mees vaatas mulle kahtleva ja mõistmatu näoga otsa, kuid järgmisel hetkel viibis tema pilk juba millelgi, mis oli kas minu seljataga ja minust kõrgem või siis minu pea kohal. See kord oli tegu esimese variandi - mu õega. “Marcus,” lausus mu õde küllaltki imestunud tooniga. “Rebecca.” vastas mees ning kõik see pinge ja ärritus asendus temas kerge ettevaatlikusega. “Katie, ma sain aru, et sul oli seal üleval mingi asi pooleli ?” lausus mu õeke kõllaltki sellise mine-nüüd tooniga. Mis seal ikka. Heitsin viimase pilgu sellele niinimetatud Marcusele, noogutasin ning läksin siis tagasi üles, oma tuppa. Huvitav, kes ta on ? Kust ta mu õde teab ? Mitme aastane ta on ? Kus ta elab ? Oi mis mõtted.. mõtlesin ma ning muigasin tahtmatult. Avasin uuesti märkmiku ning hakkasin sinna lõpuks üht lauset maalima.
Ukse juures...
“Mida sa siin teed ?” küsis Rebecca küllaltki jäise tooniga. “Tulin rääkima.” vastas Marcus ning viis siis küllaltki vihjeid täis pilgu tütarlapsest mööda, maja koridori. “Tohin ma sisse tulla ?” küsis ta lõpuks edasi. “Ei,” vastas Rebecca lihtsalt. “Saame me rääkida ?” jätkas Marcus järjekindlalt. Rebecca raputas pead, kuid oma pearaputusele vatsuoluliselt haaras ta kapilt võtmed, ajas kiirelt mingid potased jalga ning oli minuti pärast õues. Ukse nende taga kinni tõmmanud ja ka lukku keeranud, lausus ta vaid ühe sõna. “Park.” Sinna ka noorukid suundusid.
Paarkümmend minutit vaikuses jalutanud, maandus Rebecca kiirelt pargipingil. Marcus võttis istet tema kõrval. “Pole ammu näinud..” lausus ta vaikselt ning viis oma pilgu naisele. “Ega jah.” vastas too külmalt ning viis siis samuti pilgu mehele. Mõne hetke üksteisega tõtt vahtinud, küsis Beca “Miks sa tulid ?” Naine jäi Marcusele tungivalt silma vaatama. “Tegelikult ma ei tulnud sinu pärast..” vastas nooruk veidi vabandava tooniga. Rebecca kortsutas silmnähtavalt kulme umbes nagu mõeldes, mis asja ta üldse nende uksetaha otsis siis ? Mõni hetk oli vaikus ning siis Marcus jätkas. “Mulle ei tulnud isegi meelde, et sa siin elad aga nohh. Ükshetk oleksin ma oma uute naabritega niikuinii kokku juhtunud..” Paar sekundit kohale jõudmiseks, pingeline vaikus ja siis sellele kõigele järgnev shokk. “MISASJA ?” Rebecca põhimõtteliselt hüppas pingilt püsti. “Sa kolisid s i i a ?” lausus ta ning vaatas sädemeid pilduva pilguga nooruki poole. “Ma teadsin, et sa nii reageerid.” vastas nooruk vaid ning lisas siis “Nüüd on see öeldud, neljapäeval võite soolaleivale tulla. Nägudeni.” Rebecca ahmis õhku. “Ja nii lihtsalt see käibki ? Kolid üht äkki mu naabriks ja siis peaksime me läbi saama nii nagu vanasti ?” küsis ta sellise süüdistava tooniga. “Ei, sa said vist millestki valesti aru. Ma kolin su naabriks ja me peaksime läbi saama nagu naabrid, mitte nagu armunud.” lausus Marcus rahuliku, kuid tüdinud tooniga. Beca vangutas nõutult pead. “Mehed on sead.” pomises ta ning marssis siis minema, jättes Marcuse kergitatud kulmudega teda pilguga ära saatma.
Samal ajal..
Vaatasin oma joonistuse naeratades üle. See oli küllaltki hästi välja kukkund. Mu pilk libises aknale ja otsemaid ka kaugenevatele kogudele, kelles ma tundsin ära oma õe ja selle Marcuse-tüübi. Hmh, ja minu jätate siia igavlema ? Mõtlesin kulme kortsutades. Pistsin joonistusega märkmiku taskusse ning läksin alla. Endale jaki peale visanud ja valged nike'id jalga pannud, läksin õue. Ukse samuti ilusti lukku keeranud, hakkasin pargi poole jalutama. Ma lihtsalt teadsin, et nad sinna lähevad ja pealegi, mind kannnnngesti huvitas, mis värk nendel kahel on. See Marcus tundus ikkagistki mingi jumala kobe olevus ju ? Endalegi teadmata tegin inglisilmi. Kui olin juba umbes 15 minutit kõninud, kostusid minuni kellegi jooksu sammud. Keerasin huvitunult ringi. Üks minu vanune noormees oleks mu peaaegu jalust maha jooksnud. “Eee, tere ?” laususin kulme kortsutades kuid siiski üsna lõbusalt. Nooruki tuttavlikult sügavroheliste silmade pilk kinnitus mulle, kui ta käed põlvedele toetas ja veidike lõõtsutas. “Amnn, millega olen ma teeninud ära säärase au ?” laususin hääletoonis kõlamas väike iroonia ja lõbustatuse noot. “Teie..võtmed..” lausus poiss lõpuks, ajas end taas sirgu ning ulatas mulle siis mu enda maja võtmed. “Ma, oh, misasja ?” puterdasin lõpuks. Misasja teevad minu võtmed selle tänaseks juba teise võõra noormehe käes ? Mõtlesin. “Need kukkusid teil teie maja ees maha.” lausus poiss võluvalt naeratades ning siis kätt ette sirutades. “Martin.” lausus ta. Surusin taaskord lõbustatud muigega tema kätt, libistasin võtmed taskusse ning tol hetkel, kui tahtsin oma nime öelda, kostus meieni Rebecca hüüatus “Katie !?” Naeratasin vabandavalt ning pöördusin oma õe poole. “Jah ?” laususin mitte just eriti suure innuga. “Ma siis lähen,” kostus Martini vaikne hääl kuskil minu seljataga ning järgmiseks oli kuulda vaid kaugenevaid samme. “kes see oli ?” küsis Rebecca kulme kortsutades, kui minuni jõudis. “Martin,” naeratasin lihtsalt ning tema küsivast pilgust välja tegemata lisasin lõbusalt. “kas suundume nüüd koju ?” Rebecca, kes oli ilmselgelt hämmingus mu heast tujust noogutas vaid ning seejärel läksime veidi lühemat teedpidi taas kodu poole, kust ma alles 20 minutit tagasi väljunud olin.
see on selline tüüpiline. suht loetav, aga samas mitte midagi erilist : D
votsellineonminuarvamussiis:D
Esimene osa on küllaltki rõõmus, edasi veel vaatab ˇˇ
***
I osa (;
Äärelinna puumaja uksel kõlas umbes kolmas närviline koputus. Võtsin silmipööritades kõrvaklapid peast ja läks veidi ärritatult uksele. “Jah ?” küsisin ülbelt kulme kergitades, kui lõpuks ukse avanud olin. Mu ees seisis minust kõige rohkem 5 aastat vanem mees, ühes äes kollane ümbrik ja teine käsi arvatavasti taaskord koputamiseks üles tõstetud. Kui ka tema pilk minul peatus, läksid ta silmad imetsusest pärani. Võtame siis asja kokku. Mingi võõras mees tuleb kolgib minu uksetaga ja kui ma viisakalt ukse lahti teen jääb ta mind jõllitama, kas pole mitte kena ? “Tahtsid kaa midagi ?” küsisin lõpuks tüdinud ohke saatel ning jäin teda oma ülbe ilmega silmitsema. Mehel olid sügavrohelised silmad, pruunikad juuksed ning küllaltki tõmmu näojume.Riietuseks olid tavalised teksad, pikk punane triiksärk, mille ülemised nööbid hooletult lahti olid ning selle peal oli lahtiste hõlmadega pintsak. Üsna kobe, peaks mainima. “..elab siis siin ?” lõpetas võõras oma küllaltki pika küsimuse, mille algus mul liigse silmitsemise tõttu käest oli libisenud. “Mm, ma arvan, et te olete majaga eksinud..” laususin sellest hoolimata. Mehe näole tekkis väike kulmu kortsutus “Olete te kindel ?” küsis ta üle. “Ei,” vastasin ning endalegi imestuseks laius järgmisel hetkel mu näol naeratus. Mees vaatas mulle kahtleva ja mõistmatu näoga otsa, kuid järgmisel hetkel viibis tema pilk juba millelgi, mis oli kas minu seljataga ja minust kõrgem või siis minu pea kohal. See kord oli tegu esimese variandi - mu õega. “Marcus,” lausus mu õde küllaltki imestunud tooniga. “Rebecca.” vastas mees ning kõik see pinge ja ärritus asendus temas kerge ettevaatlikusega. “Katie, ma sain aru, et sul oli seal üleval mingi asi pooleli ?” lausus mu õeke kõllaltki sellise mine-nüüd tooniga. Mis seal ikka. Heitsin viimase pilgu sellele niinimetatud Marcusele, noogutasin ning läksin siis tagasi üles, oma tuppa. Huvitav, kes ta on ? Kust ta mu õde teab ? Mitme aastane ta on ? Kus ta elab ? Oi mis mõtted.. mõtlesin ma ning muigasin tahtmatult. Avasin uuesti märkmiku ning hakkasin sinna lõpuks üht lauset maalima.
Ukse juures...
“Mida sa siin teed ?” küsis Rebecca küllaltki jäise tooniga. “Tulin rääkima.” vastas Marcus ning viis siis küllaltki vihjeid täis pilgu tütarlapsest mööda, maja koridori. “Tohin ma sisse tulla ?” küsis ta lõpuks edasi. “Ei,” vastas Rebecca lihtsalt. “Saame me rääkida ?” jätkas Marcus järjekindlalt. Rebecca raputas pead, kuid oma pearaputusele vatsuoluliselt haaras ta kapilt võtmed, ajas kiirelt mingid potased jalga ning oli minuti pärast õues. Ukse nende taga kinni tõmmanud ja ka lukku keeranud, lausus ta vaid ühe sõna. “Park.” Sinna ka noorukid suundusid.
Paarkümmend minutit vaikuses jalutanud, maandus Rebecca kiirelt pargipingil. Marcus võttis istet tema kõrval. “Pole ammu näinud..” lausus ta vaikselt ning viis oma pilgu naisele. “Ega jah.” vastas too külmalt ning viis siis samuti pilgu mehele. Mõne hetke üksteisega tõtt vahtinud, küsis Beca “Miks sa tulid ?” Naine jäi Marcusele tungivalt silma vaatama. “Tegelikult ma ei tulnud sinu pärast..” vastas nooruk veidi vabandava tooniga. Rebecca kortsutas silmnähtavalt kulme umbes nagu mõeldes, mis asja ta üldse nende uksetaha otsis siis ? Mõni hetk oli vaikus ning siis Marcus jätkas. “Mulle ei tulnud isegi meelde, et sa siin elad aga nohh. Ükshetk oleksin ma oma uute naabritega niikuinii kokku juhtunud..” Paar sekundit kohale jõudmiseks, pingeline vaikus ja siis sellele kõigele järgnev shokk. “MISASJA ?” Rebecca põhimõtteliselt hüppas pingilt püsti. “Sa kolisid s i i a ?” lausus ta ning vaatas sädemeid pilduva pilguga nooruki poole. “Ma teadsin, et sa nii reageerid.” vastas nooruk vaid ning lisas siis “Nüüd on see öeldud, neljapäeval võite soolaleivale tulla. Nägudeni.” Rebecca ahmis õhku. “Ja nii lihtsalt see käibki ? Kolid üht äkki mu naabriks ja siis peaksime me läbi saama nii nagu vanasti ?” küsis ta sellise süüdistava tooniga. “Ei, sa said vist millestki valesti aru. Ma kolin su naabriks ja me peaksime läbi saama nagu naabrid, mitte nagu armunud.” lausus Marcus rahuliku, kuid tüdinud tooniga. Beca vangutas nõutult pead. “Mehed on sead.” pomises ta ning marssis siis minema, jättes Marcuse kergitatud kulmudega teda pilguga ära saatma.
Samal ajal..
Vaatasin oma joonistuse naeratades üle. See oli küllaltki hästi välja kukkund. Mu pilk libises aknale ja otsemaid ka kaugenevatele kogudele, kelles ma tundsin ära oma õe ja selle Marcuse-tüübi. Hmh, ja minu jätate siia igavlema ? Mõtlesin kulme kortsutades. Pistsin joonistusega märkmiku taskusse ning läksin alla. Endale jaki peale visanud ja valged nike'id jalga pannud, läksin õue. Ukse samuti ilusti lukku keeranud, hakkasin pargi poole jalutama. Ma lihtsalt teadsin, et nad sinna lähevad ja pealegi, mind kannnnngesti huvitas, mis värk nendel kahel on. See Marcus tundus ikkagistki mingi jumala kobe olevus ju ? Endalegi teadmata tegin inglisilmi. Kui olin juba umbes 15 minutit kõninud, kostusid minuni kellegi jooksu sammud. Keerasin huvitunult ringi. Üks minu vanune noormees oleks mu peaaegu jalust maha jooksnud. “Eee, tere ?” laususin kulme kortsutades kuid siiski üsna lõbusalt. Nooruki tuttavlikult sügavroheliste silmade pilk kinnitus mulle, kui ta käed põlvedele toetas ja veidike lõõtsutas. “Amnn, millega olen ma teeninud ära säärase au ?” laususin hääletoonis kõlamas väike iroonia ja lõbustatuse noot. “Teie..võtmed..” lausus poiss lõpuks, ajas end taas sirgu ning ulatas mulle siis mu enda maja võtmed. “Ma, oh, misasja ?” puterdasin lõpuks. Misasja teevad minu võtmed selle tänaseks juba teise võõra noormehe käes ? Mõtlesin. “Need kukkusid teil teie maja ees maha.” lausus poiss võluvalt naeratades ning siis kätt ette sirutades. “Martin.” lausus ta. Surusin taaskord lõbustatud muigega tema kätt, libistasin võtmed taskusse ning tol hetkel, kui tahtsin oma nime öelda, kostus meieni Rebecca hüüatus “Katie !?” Naeratasin vabandavalt ning pöördusin oma õe poole. “Jah ?” laususin mitte just eriti suure innuga. “Ma siis lähen,” kostus Martini vaikne hääl kuskil minu seljataga ning järgmiseks oli kuulda vaid kaugenevaid samme. “kes see oli ?” küsis Rebecca kulme kortsutades, kui minuni jõudis. “Martin,” naeratasin lihtsalt ning tema küsivast pilgust välja tegemata lisasin lõbusalt. “kas suundume nüüd koju ?” Rebecca, kes oli ilmselgelt hämmingus mu heast tujust noogutas vaid ning seejärel läksime veidi lühemat teedpidi taas kodu poole, kust ma alles 20 minutit tagasi väljunud olin.