Post by Nasicc on May 4, 2008 19:55:11 GMT 3
Midagi uut siis jälle.
Järge ei pruugi tulla. Lihtsalt... kirjutamine on ainus asi, kus ma end välja saan elada... Ja mul lihtsalt oli vaja see kõik endast välja saada...
S.Bg. e Elu seadusteta.
Sa lihtsalt elad. Nii kerge see ongi. Elad, vaatad asjadele läbi sõrmede ja hoolitsed selle eest, et sul endal on hea olla. Teised inimesed on üldjuhul kõrvalprodukt, millega ei arvestata. Kui sa oled harjunud elama elu, kus pole reegleid, tabab reaalne maailm sind valusamalt, kui teisi endasuguseid pubekaid. See on nagu mingisugune... kuidas seda nüüd öelda... lühidalt öeldes kaotad sa oma mina. Ma ei oleks seda kunagi pidanud tegema, kuid juhtub asju. Asju, mis muudavad fakte lõplikult. Kui sa valid selle tee, siis tagasiteed enam pole, ole sa nii puhas kui tahad. Kord sa pöörasid ära, läksid edasi, ja seljatagune põrmustus. Nii lihtne see ongi.
Üldjuhul mulle lähedased inimesed arvavad, et tunnevad mind. Mõnel on isegi ülbust arvata, et ta teab minust kõike. See viimane väide on juba üksi seisteski absurdne. Pange siis kokku mind ja mõnd inimest, kes ütleb, et teab minust kõike, saate üsna pea aru, et see pole lihtsalt võimalik. Ma võin tunduda avatud, seda ma olengi, kuid inimesed teavad sellegipoolest vaid üht sajandikku minust. Nad ei arvesta inimeste isikupära ja vajadustega. Kõik muutub. Juhtub siis sitta või midagi positiivset, alati muutub midagi. Igal pool leierdatakse, et homme polda enam see, kes täna. Pean üleoleva kibedusega teatama, et suurem osa inimesi ütlevad seda vaid suusoojaks. Neile tundub olevat see lihtsalt üks järjekordne sügava tähendusega fraas. Kahjuks ei jätku enamusel neist ajukurde, et mõista, mida nood asjad tähendavad. Ja sellest sünnibki meie ühiskonna alamklass. Masendav. Lihtsalt masendav. Ja sellepärast ma toonitangi, et iial ei saa inimest piinlike üksikasjadeni tunda. Sa näed ainult fassaadi. Ei tea, mis toimub inimese sees, mida ta mõtleb, mis muutub. Ning mis peamine – kuidas ühiskond teda samm sammu haaval muudab. Vastavalt tahtmisele, hoovustele ja ilmale on sammud väiksemad ja suuremad.
Ja siis see tavaliselt juhtubki... Inimene tunneb end oma kookonis mugavalt. Ta on sisse seadnud uues ühiskonnas, ta teab, mis talle meeldib ja mida ta hindab. Ta on teinud läbi selle piinarikka kadalipu enda leidmiseks. Just neil hetkedel ilmub keegi nurga tagant välja ja pöörab kogu su maailma pea peale. Järgnevad sündmused ja avastused, mida poleks osanud uneski näha. Juhul, kui sul on veel piisavalt mõistust, et unenägusid näha.
Ma olen kogenud lausa uskumatuna tundunud asju. Ja seda kõike alates kohtumisest Markkusega. Pole vist inimest, kes oleks mind rohkem muuta suutnud. Ta on esimene inimene, kes tunneb läbi ja lõhki minust kahte sajandikku, selle ühe või veelgi väiksema arvuga sajandikest. Oli temaga tutvumine mulle päästerõngas või köis, millest ma kõikidele pingutustele – kui neid oligi – kinni haarata ei suutnud?
Kui ma vahest tagasi mõtlen... ega siin enam eriti muud teha polegi, kui mõelda, siis ma arvan, et teeksin seda kõike uuesti. Vaatamata sellele, et ma teaksin, mis on ohus – mina ja kõik mind ümbritsev. On kogemusi, millest ei tohiks lahti lasta. On asju, mille eest peab võitlema. Ja nüüd hakkab mul sellest lobast ka endal sutsu imelik...
Kui ma nüüd tagasi mõtlen, pole mu senises jutus olnud pea ühtki vandesõna. See on üks maagilistest muutustest, mis toimuvad. Ma olen näinud end ümbritsevat... kuidas toredad, avatud inimesed tõmbuvad enesesse, hakkavad tegelema millegagi, mida nad tõeliselt armastavad, kuid mida nad teavad, et ei näita teistele kunagi. Need on seda sorti inimesed, kes on teinud oma minani jõudmiseks valesid valikuid. Ja selle all ei pea ma silmas narkootikume või vargusi või tänavale kolimist... Selle all pean ma silmas valede inimeste usaldamist.
Ma ei väida, et olen ise selles parim. Ilmas on vaid paar inimest, kellele sa suudad oma muresid kurta. Ja elu on näidanud, et need paar inimest pole üldjuhul seda kõike väärt. Need kõige lähedasemad inimesed tõukavadki meid masendusse ja muudavad meid enim. Seda kõike ühel lihtsal põhjusel – nendest me ju hoolime.
Ma olin 14, kui see kõik mulle nagu rahe kaela sadas. Ma pole enam laps. Nii palju oli rääkida. Ma tegingi seda, kuid inimesed, keda ma enne usaldasin, kes olid alati mind ära kuulanud, polnud enam need, kes enne. Naeruvääristatud mured ja mõtted... Ja siis sa otsid lohutust ükskõik, kust. Filmidest, raamatutest, muusikast... Ja aegamisi kujunebki välja uus, iseseisvam sina.
Selle sinana muutusin minagi kinnisemaks ja iseseisvamaks. Tulid uued hobid ja tõekspidamised. Hakkasin vajama üha vähem inimesi. Kuid väliselt, oma fassaadiga, olin ma samasugune, kui varem. Vahest harva üritasid need inimlikkuse jäägid must välja saada, kuid saadud tõrjutud, nad minu sisse ka jäid. Võib-olla sellepärast ma siin seda räägingi – mul on vaja see lõpuks ometi, kibedusepisaratega, kuid siiski, endast välja saada.
Selle punkti juures ma jõuangi tagasi selle tundmise teema juurde. Inimesed arvasid, et tunnevad mind. Arvasid. Tõesti arvasid. Või nii mulle tundus. Või olen ma jälle enesekeskne? Ei tea, ega taha ka teada. Need inimesed on saanud ajaga minevikuks. Nendega on olnud lausa uskumatuid aegu, kuid mõned asjad ongi mõeldud minevikku jääma. Võib-olla on asi selles, et nemad muutsid mind, kuid ei olnud seejärel nõus nende muutustega kaasa minema.
Mu jutt võib kiskuda keeruliseks. Et seda mõista, on ehk vaja see kõik ise läbi teha. Need tunded ja teadmised... Samas, ehk on see iga teismelise probleem? Tegelikult, kui aus olla, siis nii laialdaselt see levinud ei tohiks olla... muidu poleks ma siin üksi.
Nii. Tundmine, inimesed ja arusaamad. Suhteliselt lai mõiste, mis? Teate, kui te olete muutunud ja see uus maailm koos kõigi oma pahede ja asjadega on uus, ja te oletegi seda uut ihanud, igatseb osake teist siiski millegi vana järele. Ma kartsin lahti lasta inimestest, kes enne olid mulle nii palju tähendanud. Mida ma üksi peale hakkan? Aeg näitab, et eks see üksi olek olegi kõige parem. Sa pead võitlema enda eest, mitte üritama teistele vana mina teesklemisega meele järele olla.
Seepärast Markkuse tulek mind arvatavasti nii rööpast välja viiski. Ja ma ei mõtle ainult „rööpast välja” emotsionaalset, tavapärast tähendust.
Järge ei pruugi tulla. Lihtsalt... kirjutamine on ainus asi, kus ma end välja saan elada... Ja mul lihtsalt oli vaja see kõik endast välja saada...
S.Bg. e Elu seadusteta.
Sa lihtsalt elad. Nii kerge see ongi. Elad, vaatad asjadele läbi sõrmede ja hoolitsed selle eest, et sul endal on hea olla. Teised inimesed on üldjuhul kõrvalprodukt, millega ei arvestata. Kui sa oled harjunud elama elu, kus pole reegleid, tabab reaalne maailm sind valusamalt, kui teisi endasuguseid pubekaid. See on nagu mingisugune... kuidas seda nüüd öelda... lühidalt öeldes kaotad sa oma mina. Ma ei oleks seda kunagi pidanud tegema, kuid juhtub asju. Asju, mis muudavad fakte lõplikult. Kui sa valid selle tee, siis tagasiteed enam pole, ole sa nii puhas kui tahad. Kord sa pöörasid ära, läksid edasi, ja seljatagune põrmustus. Nii lihtne see ongi.
Üldjuhul mulle lähedased inimesed arvavad, et tunnevad mind. Mõnel on isegi ülbust arvata, et ta teab minust kõike. See viimane väide on juba üksi seisteski absurdne. Pange siis kokku mind ja mõnd inimest, kes ütleb, et teab minust kõike, saate üsna pea aru, et see pole lihtsalt võimalik. Ma võin tunduda avatud, seda ma olengi, kuid inimesed teavad sellegipoolest vaid üht sajandikku minust. Nad ei arvesta inimeste isikupära ja vajadustega. Kõik muutub. Juhtub siis sitta või midagi positiivset, alati muutub midagi. Igal pool leierdatakse, et homme polda enam see, kes täna. Pean üleoleva kibedusega teatama, et suurem osa inimesi ütlevad seda vaid suusoojaks. Neile tundub olevat see lihtsalt üks järjekordne sügava tähendusega fraas. Kahjuks ei jätku enamusel neist ajukurde, et mõista, mida nood asjad tähendavad. Ja sellest sünnibki meie ühiskonna alamklass. Masendav. Lihtsalt masendav. Ja sellepärast ma toonitangi, et iial ei saa inimest piinlike üksikasjadeni tunda. Sa näed ainult fassaadi. Ei tea, mis toimub inimese sees, mida ta mõtleb, mis muutub. Ning mis peamine – kuidas ühiskond teda samm sammu haaval muudab. Vastavalt tahtmisele, hoovustele ja ilmale on sammud väiksemad ja suuremad.
Ja siis see tavaliselt juhtubki... Inimene tunneb end oma kookonis mugavalt. Ta on sisse seadnud uues ühiskonnas, ta teab, mis talle meeldib ja mida ta hindab. Ta on teinud läbi selle piinarikka kadalipu enda leidmiseks. Just neil hetkedel ilmub keegi nurga tagant välja ja pöörab kogu su maailma pea peale. Järgnevad sündmused ja avastused, mida poleks osanud uneski näha. Juhul, kui sul on veel piisavalt mõistust, et unenägusid näha.
Ma olen kogenud lausa uskumatuna tundunud asju. Ja seda kõike alates kohtumisest Markkusega. Pole vist inimest, kes oleks mind rohkem muuta suutnud. Ta on esimene inimene, kes tunneb läbi ja lõhki minust kahte sajandikku, selle ühe või veelgi väiksema arvuga sajandikest. Oli temaga tutvumine mulle päästerõngas või köis, millest ma kõikidele pingutustele – kui neid oligi – kinni haarata ei suutnud?
Kui ma vahest tagasi mõtlen... ega siin enam eriti muud teha polegi, kui mõelda, siis ma arvan, et teeksin seda kõike uuesti. Vaatamata sellele, et ma teaksin, mis on ohus – mina ja kõik mind ümbritsev. On kogemusi, millest ei tohiks lahti lasta. On asju, mille eest peab võitlema. Ja nüüd hakkab mul sellest lobast ka endal sutsu imelik...
Kui ma nüüd tagasi mõtlen, pole mu senises jutus olnud pea ühtki vandesõna. See on üks maagilistest muutustest, mis toimuvad. Ma olen näinud end ümbritsevat... kuidas toredad, avatud inimesed tõmbuvad enesesse, hakkavad tegelema millegagi, mida nad tõeliselt armastavad, kuid mida nad teavad, et ei näita teistele kunagi. Need on seda sorti inimesed, kes on teinud oma minani jõudmiseks valesid valikuid. Ja selle all ei pea ma silmas narkootikume või vargusi või tänavale kolimist... Selle all pean ma silmas valede inimeste usaldamist.
Ma ei väida, et olen ise selles parim. Ilmas on vaid paar inimest, kellele sa suudad oma muresid kurta. Ja elu on näidanud, et need paar inimest pole üldjuhul seda kõike väärt. Need kõige lähedasemad inimesed tõukavadki meid masendusse ja muudavad meid enim. Seda kõike ühel lihtsal põhjusel – nendest me ju hoolime.
Ma olin 14, kui see kõik mulle nagu rahe kaela sadas. Ma pole enam laps. Nii palju oli rääkida. Ma tegingi seda, kuid inimesed, keda ma enne usaldasin, kes olid alati mind ära kuulanud, polnud enam need, kes enne. Naeruvääristatud mured ja mõtted... Ja siis sa otsid lohutust ükskõik, kust. Filmidest, raamatutest, muusikast... Ja aegamisi kujunebki välja uus, iseseisvam sina.
Selle sinana muutusin minagi kinnisemaks ja iseseisvamaks. Tulid uued hobid ja tõekspidamised. Hakkasin vajama üha vähem inimesi. Kuid väliselt, oma fassaadiga, olin ma samasugune, kui varem. Vahest harva üritasid need inimlikkuse jäägid must välja saada, kuid saadud tõrjutud, nad minu sisse ka jäid. Võib-olla sellepärast ma siin seda räägingi – mul on vaja see lõpuks ometi, kibedusepisaratega, kuid siiski, endast välja saada.
Selle punkti juures ma jõuangi tagasi selle tundmise teema juurde. Inimesed arvasid, et tunnevad mind. Arvasid. Tõesti arvasid. Või nii mulle tundus. Või olen ma jälle enesekeskne? Ei tea, ega taha ka teada. Need inimesed on saanud ajaga minevikuks. Nendega on olnud lausa uskumatuid aegu, kuid mõned asjad ongi mõeldud minevikku jääma. Võib-olla on asi selles, et nemad muutsid mind, kuid ei olnud seejärel nõus nende muutustega kaasa minema.
Mu jutt võib kiskuda keeruliseks. Et seda mõista, on ehk vaja see kõik ise läbi teha. Need tunded ja teadmised... Samas, ehk on see iga teismelise probleem? Tegelikult, kui aus olla, siis nii laialdaselt see levinud ei tohiks olla... muidu poleks ma siin üksi.
Nii. Tundmine, inimesed ja arusaamad. Suhteliselt lai mõiste, mis? Teate, kui te olete muutunud ja see uus maailm koos kõigi oma pahede ja asjadega on uus, ja te oletegi seda uut ihanud, igatseb osake teist siiski millegi vana järele. Ma kartsin lahti lasta inimestest, kes enne olid mulle nii palju tähendanud. Mida ma üksi peale hakkan? Aeg näitab, et eks see üksi olek olegi kõige parem. Sa pead võitlema enda eest, mitte üritama teistele vana mina teesklemisega meele järele olla.
Seepärast Markkuse tulek mind arvatavasti nii rööpast välja viiski. Ja ma ei mõtle ainult „rööpast välja” emotsionaalset, tavapärast tähendust.