Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Mar 14, 2008 21:59:42 GMT 3
Uus jutt siis. Mingi suht lamp idee veel... tuleb kohandada. Loodan, et meledib. Elust surmani. Täisikka jõudma hakkav noormees kõndis rahutult edasi-tagasi sillal, mis kõrgus vaikselt vuliseva vee kohal. Noormehe silmad olid suunatud punkti, kuhu vaid mõni hetk tagasi oli kadunud pikkade blondide juustega noor neiu. Käsi tasku pannes, silmitses ta pilti, mis oli jäänud pidama kahe oksarao vahele. Kaks õnnelikku nägu rannas vastu vaatamas. Kumbki neist polnud enam endine. Mõne hetke pärast noormees ohkas raskelt ning istus siis silla äärele. Taskust võetud uur näitas, et ta saab kolme ja poole minuti pärast 18. Nii palju oli ta siin ilmas elanud... 18 pikka aastat. Taaskord ekslesid ta mõtted kaotatud inimestele ning eriti neiule, kes just kaugusse kadunud oli. Uuriga kätt taskusse pistes, vaatas ta raskelt tumedasse vette. Oli juba hilja ning miski peale üksikute plartsatuste ja vee kohina ei reetnud all laiuvat sügavikku. Järgmine pilk uurile näitas, et jäänud on vaid kaks minutit. Noormees kõlgutas jalgu ning ajas pea kuklasse. Nii palju oli mõelda, mõista... Kas see on seda väärt? Mis ta peaks tegema? On ta segaseks läinud? Või on ta lihtsalt... tema ise. Maast üht kivi võttes ning vette visates mõtles ta kodus ootavale vanaemale. Ta polnud naisest kunagi aru saanud, kuid nüüd... Tema vanaema oli kaugeltki liiga imelik inimene. Kohati tundus nagu suudaks ta peatada aega. Ühel hetkel on asjad halvasti, teisel hetkel hästi... ilma, et asjade parandamiseks midagi tehtud olduks. Noormees lihtsalt ei osanud seda seletada. Veel pool minutit... Mida kasulikku selle ajaga teha? Hüvastijätukirja jaoks on vähe aega. Ta jõuaks heal juhul pastaka paberile panna – kui tal see olekski. Karjuda? Sel pole mõtet... Niisama istuda? Tema viimased pool minutit... Isegi need tundusid olevat samuti raisku läinud nagu kõik need 18 pikka aastat. Ta ajas end püsti ning tundis, kuidas tuul ta juukseid sasis. Hetkeks silmad sulgenud, immitses sealt alt üks pisar – taas oli neiu nägu tal silme ees. Ei, ta ei tahtnud, et tüdruk isegi ta surmas tema mõtetes oleks. Neiu polnud seda väärt. Polnud kunagi olnud. Vanaema oleks seda nagu kogu aeg teadnud, vaid tema oli seda hilja mõistnud... Nüüd turgatas poisile midagi pähe – ehk oli vanus see, mis tegi inimese targaks? Jagas teadmisi ja õpetas elama? Kahjuks ei olnud temal võimalust seda kõike näha ja kogeda. Miks teha läbi taoline piinarikas katsumus hetkelise õnnehetke jaoks? Ehk oleks see seda kõike väärt? Aga ei... 10 sekundit veel. Noormees astus ääre poole ning vee kohin tema kõrvus muutus vaikselt kurdistavaks. Ta oleks soovinud sel hetkel kuulda midagigi lohutavat, julgustavat... mis aitaks tal edasiseks valmistuda. Uuri seier lähenes kaheteistkümnele. Noormees ohkas ning pani uuri lahtiselt taskusse. Mõtteis luges ta sekundeid aina edasi, edasi... 5, 4, 3, 2... Üksik pisar, mis segunes veega, kui noormees sellesse maandus.
|
|
|
Post by cipzu on Mar 15, 2008 14:46:44 GMT 3
Ma tahan igal juhul uut Meeldis! hästi hea ^^
|
|
|
Post by Pingu on Mar 15, 2008 16:05:42 GMT 3
*OSSAPOISS!!! Ma pole niii kaua su uskumatult megahüperhäid kirjeldusi, võrdlusi ja kujundeid lugeda saanud Ma ei saanud arugi, kui väga ma su jutte igatsen niiisiis KOHE! Kasi kirjutama!
|
|
|
Post by spring on Mar 15, 2008 20:05:09 GMT 3
Nõustun täiesti Cipzu ja Pinguga . Uut.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Mar 23, 2008 13:29:50 GMT 3
Uus osa. Noormees avas silmad ning avastas, et jõllitab veekogu mudast põhja. Segaduses olles üritas ta end käte toel üles ajada. Sõrmed vajusid mutta, kuid õige pea seisis ta püsti, raputades oma läbivettinud pikki juukseid. Üritades toimuvat mõista, libistas ta oma käe taskusse ning tõi sealt välja endiselt terve uuri. Vähemalt nii terve, kui terve üks uur pärast sellist retke olla saab. Seier oli jäänud paigale sekund enne keskööd. Noormees ohkas. Ringi vaadates nägi ta kaldal seismas üht kängus kogu. Silmi kissitades võttis ta suuna sellele. Vaadanud sillale, läks tal süda pahaks. Miks ta seda teinud oli? Ja miks see õnnestunud polnud? Ta ei tahtnud kannatada, kuid enesetapp oleks ta ju põrgusse viinud... Justkui midagi mõistes haaras ta keset jõge seisma jäädes oma kaelas rippuvast ristist ning palus oma iseka teo eest andeks. Hetke veel nii seisnud, jätkas ta aga oma teed kalda poole. Vanakeseni jõudnud, tundis noormees temas ära oma vanaema. Vaikselt naise kõrvale istunud, ei julgenud noormees hingatagi. Tundus, et vanakegi ei tee asja talle kergemaks. Nii nad lihtsalt istusid seal. „See oli väga loll tegu, et teaksid...” sõnas naine lõpuks vaikselt. „Ma ei üritagi seda eitada, emake...” Vaikus. „Olid sa kogu see aeg siin?” uuris noormees mõne hetke pärast. „Olin küll...” „Miks sa mind ei takistanud?” „See pole minu elu.” Raske ohe. „Et sa teaksid... see tüdruk pole seda väärt... Temast saab peagi läbipõlenud enese müüja, kes kerjab almust nurudes tänavatel... olles ärakasutatav kõigi meeste poolt, kellele ta vähegi silma jääb... Usu mind.” Noormees võpatas ning vaatas oma vanaema poole. Talle ei meeldinud viis, kuidas vanake Maarjat maha tegi. Pealegi nüüd, mil toimunust on nii vähe aega möödas... „Tead, ta ei pruugi sulle meeldida, kuid temast nii rääkida...” alustas noormees kaitsvalt. „Markkus, ma ei räägi seda asjata. Aega läheb mööda – küll siis näed.” Vana naine ajas end oma kepi peale püsti ning vaatas alla, tütrepoja poole. „Tule, lähme praegu koju. Meil on paljustki rääkida.” Kodus kolde ette istunud, jälgis noormees, kuidas vanaema end tugitooli istuma sätib ja oma kudumise maha, kaltsuvaibale asetab. Ruum, kus nad viibisid oli väike, kuid õdus. Koldest kumav valgus heitis kõigele mahedat valgust ning kogu noormehe trots koos selle tohutu vihkamise ja valuga haihtus hetkeks. Hetke oma lapselast jälginud, palus vanaema noormehe uuri näha. Kahtlustava pilguga poisilt selle kätte saanud, keerutas naine seda tükk aega käes enne, kui lõpuks avas. „Seda ma arvasingi... seda ma arvasingi...” pomises ta vaikselt uuri taas sulgedes ning noormehele ulatades. Vaadates, kuidas too kahtleva pilguga uuri taskusse libistab, hakkas naine vaikselt rääkima: „Sa ju tead, kuidas see kell sinu kätte sai ning missugune ajalugu temaga kaasas käib... Uur väljendab meie suguvõsa jätkumist. See pärandatakse edasi oma poegadele, tütardele, tütretütardele, pojapoegadele... kuni viimse kohtupäevani.” Noormees noogutas ning jälgis kivistunult vanaema põlvi edasi. „Sinu käes on uur peatunud... Ma võin vaid oletada kuna ma ei saa kindel olla. Kuid kui mu oletused on vettpidavad, hakkab uur tööle vaid siis, kui sa leiad oma tõelise armastuse, kellega sa oleksid koos elu lõpuni, kindlustades meie suguvõsa jätkumise...” Noormehe põsed olid hakanud õhetama ning esimest korda õhtu jooksul ta naeratas. Taolist juttu oli vanaema käest vägagi veider kuulda. Käed süles ristanud, üritas ta siiski vanakese jutule keskenduda, üritades sealjuures välja mõelda viisi, kuidas uur lambist tööle peaks hakkama. „Eriti huvitav on fakt, et uur on jäänud seisma hetk enne sinu 18 aastaseks saamist. Ma ei teagi, mida selle kohta arvata... Aga palju õnne sünnipäevaks,” sõnas naine mõnevõrra lahkema naeratuse saatel.
|
|
|
Post by cipzu on Mar 23, 2008 13:35:37 GMT 3
Hästi hea ! Meeldis see kolde kirjeldamine, kuidas see poisilt paha tuju ära viis mõnus ^^,
|
|
|
Post by Pingu on Mar 23, 2008 20:46:25 GMT 3
oihoo tõesti mõnuus osa Vanaema jättis veits boheemlase mulje (aaa) Kuigi tema jutu järgi sai aru, miks ta selline on Ee... Kuidas see sõna nüüd oligi... Mega? Näkää. Parim? juu vist Et siis rutturutturuttu uut osa
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Mar 24, 2008 19:23:43 GMT 3
Super! *ootab kannatamatult uut*
|
|
|
Post by Loore on Mar 27, 2008 21:50:17 GMT 3
Lahee:) uut
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Apr 1, 2008 21:57:43 GMT 3
Uus osa. Päike oli loojumas ning heitis oma punakat kuma üle küla, kui Markkus oma söepliiatsite ja paberiga vanaema poekesest väljus. Ühe väikese lagunenud laua peale istudes vaatas ta veel viimaseid tänaval ekslevaid kujusid. Noormees oli üle tüki aja väljas ning tundis, kuidas värske õhk teda iga hetkega aina rohkem ergutas. Vahejuhtumist oli möödas peaaegu kaks kuud ning tundus, et lõpuks hometi hakkab Markkus taastuma. Mõtlikult pliiatsit paberile asetades vaatas ta ringi. Noormehe toanurga seinad olid täis kõikvõimalikke joonistusi kodukülast, kuid need kõik olid kaotanud oma võlu peale Maarja minekut. Noormees tahtis midagi uutmoodi ja ergastavat. Justkui palumise peale ilmus tänava lõpust selle maalilise taeva taustal välja õrn naisekuju, kellest alguses ei olnud võimalik eristada muud, kui piirjooni. Tema lähenedes võis aimata tema kunagist ilu, mis hetkel oli peidetud mustuse ja kaltsude taha. Tüdruku rüht oli kohutav. Tundus nagu ta kardaks iga hetk nurga tagant välja kargavat koletist. Noormees oli sellest omapärasest kujust lummatud kuni ta mõistis, kellega on tegu. „Maarja...” pomises Markkus vaikselt, vaadates nüüd kuju juba kerge kulmukortsutusega. Neiu komberdas vaikselt lähemale ning selle räämas fassaadi taga oli aimata rõõmsamaks muutunud olekut. Tüdruk võttis suuna vanale poekesele ning vaatas hetke kohmetult Markkust. Siis, sõnagi ütlemata, tõmbas ta endale tooli ning istus noormehe vastu.Laual vaikselt käed ristanud, vaatas ta Markkuse poole. Noormees silmitses Maarja siluetti ning tema rasvaseid ning pulstunud juukseid, mis kohmakalt õlgadele langesid. Ta oli sõnatu. „Noh... tere siis vast...” alustas neiu lõpuks ebaledes juttu. Markkus ei vastanud. Mõne hetke pärast tüdruk ohkas ning nõjatus küünarnukkidele, seejuures end natukene noormehe pool kallutades. Nüüd jõudis Markkuseni juba see kohutav hais, mis tundus olevat segu higist ja millestki, mis talle vaid ähmaselt tuttav oli. „Tead... mul on kahju selle pärast, mis juhtus...” Tüdruku nägu oli surmtõsina, kui ta käed hoopis sõrmseongusse sättis. Tema silmad olid langetatud ning Markkus nägi pikkadel ripsmetel pärlendavat pisarat . „Kuid,... ma tõesti-tõesti arvasin, et meie suhtel Gregoriga on tulevikku... Kuid siis...” ta nõjatus noormehele parema ülevaate andmiseks vastu tooli seljatuge „avastasin ma end ühel hetkel tema ikkest... vanemate, sõprade ja.. mis kõige tähtsam... sinuta... ja ma kahetsen seda.” Neiu vaatas üles. „Ma kardan, et selleks on juba liiga hilja. Ma pean silmas, et sina olid see, kes lõpetas... Ja mida sa must oodata saaksidki? Midagi.” Noormees vaatas nüüd kordamööda paberit ja Maarjat, üritades jäädvustada neiu näojooni ja olekut. Pööramata tähelepeanu tüdruku muutunud näoilmele ja kramplikumale hoiakule, visandas noormees kiirelt kontuurid. Vanaemal oli nähtavasti õigus olnud. Ainult... kuidas ta teadis? „Ma vajan lihtsalt natukene abi...” sõnas Maarja lõpuks. „Et tagasi rööbastesse saada... Sina oled ainus, kelle poole pöörduda oskasin...” Noormees vaikis taas tükk aega ning tõmbas joonistusele juurde paar peamist joont tüdruku näos. „Ma ei tea, kes või mis... kuid mina see inimene pole,” sõnas Markkus külmalt. Tundus, nagu oleksid kõik tema positiivsed tunded Maarja vastu haihtunud just sel hetkel. „Kokku keedetud supp tuleb alati ise ära lürpida. Keda selleks veel kasutada?” küsis ta kerge kulmukergituse saatel oma asju koomale tõmmates ning end vaikselt püsti ajades . „Hüvasti,” sõnas ta pilku üle Maarja libistades ning poekesse kadudes.
|
|
|
Post by Pingu on Apr 1, 2008 23:07:09 GMT 3
õhh minul oleks Maarjast kahju hakanud muudjä.^^ ma oleks talle vähemalt siis pilkavalt 10 ega visanud XD Aga oooh, kui heaaaa Sa kirjutad ikka maailmapariminixD
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Apr 2, 2008 7:17:57 GMT 3
(AAA) ja (AAA)
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Apr 2, 2008 10:04:58 GMT 3
Tubli töö, Markkus. Maarja peabki oma õppetunni kätte saama
|
|
|
Post by cipzu on Apr 3, 2008 20:15:39 GMT 3
mmm, heaaaa ^^
|
|
|
Post by Loore on Apr 3, 2008 20:39:37 GMT 3
Laheee Uuuut:)
|
|