Post by Nasicc on Nov 29, 2007 17:04:00 GMT 3
Pidime koolis kõnet tegema. (Koolis kirjutatud! (A) )
Õps ütles peale selle ära kuulamist, et pidi mu esinemisoskust hindama, kuid keskendus hoopis sisule (A) . Ja ta mainis, et võiks mind lastevanemate koosolekule esinema kutsuda... See selleks.
Teemasid oli tegelikult juba palju. 9. klassi lõpukõne... Kõne vanemate juubelil... Sebrade kokkutulek Zimbabwes... Kõiki teemasid olid kasutatud, aga selle teema võtsin ainult mina (H)
Tere!
Minu nimi on Sille ja ma tulin täna teile rääkima õpilaste vahelistest suhetest. Kuna olen ka ise õpilane, tean nii mõndagi viimasel ajal kajastust leidnud intsidentide varjukülgedest.
Ma usun, et me kõik mäletame eelmisel nädalal aset leidnud sündmust, kus viiendik trepist alla ´kukkus´ ning käeluu murdis. Peagi selguski, et lugu polnud väga süütu - tuli välja, et Lauri lükkasid alla kaks üheksandikku. Kuna pealtnägijaid polnud ja need kaks poissi üles ei tunnistanud, jäi kõik sinnapaika. Kuid kas see on õiglane?
Täna tahaksingi arutada koolivägivalda tema igast küljest.
Niisiis, teema juurde.
Koolivägivald on absoluutselt kõikide koolide probleem. Igas koolis on keegi erinev - kas oma pangaarve suuruse, pere või õppeedukuse poolest.
Vägivalda on kahte liiki - vaimset ja füüsilist.
Sageli kipuvad paranema vaid füüsilised haavad, kuid needki võivad ajapikku muutuda vaimseteks.
Iga päev kiusatakse kedagi teie lastest ning ka teie lapsed on need, kes kiusavad. Tuleks mõelda taoliste asjade põhjustele. Ma ei soovi kedagi solvata või end halvasti tundma panna, kuid ma arvan, et kõigi teiste võimalike põhjuste seas on ka keskkond, kus on kasvatud. Vanemad on kõigile eeskujuks ning mööda nende ettetallatud rada käib inimene oma esimesed eluaastad.
Kuigi areng käib läbi elu, muutub inimeses vähe. Tema mõttemaailm ja maailmavaade võivad muutuda, kuid selle taga on ikka see sama inimene. Mälestused tuhmuvad, kuid ei kao. Ei loe, kas inimene muutub paremuse või halvemuse poole. Halvad ja ebameeldivad asjad jälitavad meid kogu elu, jättes psüühikasse oma jälje.
Mida ma öelda tahan, on, et me peaksime jälgima ja suunama end ümbritsevaid inimesi, et nad kasvõi natukene rohkem oma tegudele ja nende tagajärgedele mõtleksid. Kuigi me ei saa muuta inimest ennast, võime panna teda mõtlema. Ja see mõtlemine, austatud lapsevanemad, apeab algama teist.
Tänan!
Õps ütles peale selle ära kuulamist, et pidi mu esinemisoskust hindama, kuid keskendus hoopis sisule (A) . Ja ta mainis, et võiks mind lastevanemate koosolekule esinema kutsuda... See selleks.
Teemasid oli tegelikult juba palju. 9. klassi lõpukõne... Kõne vanemate juubelil... Sebrade kokkutulek Zimbabwes... Kõiki teemasid olid kasutatud, aga selle teema võtsin ainult mina (H)
Tere!
Minu nimi on Sille ja ma tulin täna teile rääkima õpilaste vahelistest suhetest. Kuna olen ka ise õpilane, tean nii mõndagi viimasel ajal kajastust leidnud intsidentide varjukülgedest.
Ma usun, et me kõik mäletame eelmisel nädalal aset leidnud sündmust, kus viiendik trepist alla ´kukkus´ ning käeluu murdis. Peagi selguski, et lugu polnud väga süütu - tuli välja, et Lauri lükkasid alla kaks üheksandikku. Kuna pealtnägijaid polnud ja need kaks poissi üles ei tunnistanud, jäi kõik sinnapaika. Kuid kas see on õiglane?
Täna tahaksingi arutada koolivägivalda tema igast küljest.
Niisiis, teema juurde.
Koolivägivald on absoluutselt kõikide koolide probleem. Igas koolis on keegi erinev - kas oma pangaarve suuruse, pere või õppeedukuse poolest.
Vägivalda on kahte liiki - vaimset ja füüsilist.
Sageli kipuvad paranema vaid füüsilised haavad, kuid needki võivad ajapikku muutuda vaimseteks.
Iga päev kiusatakse kedagi teie lastest ning ka teie lapsed on need, kes kiusavad. Tuleks mõelda taoliste asjade põhjustele. Ma ei soovi kedagi solvata või end halvasti tundma panna, kuid ma arvan, et kõigi teiste võimalike põhjuste seas on ka keskkond, kus on kasvatud. Vanemad on kõigile eeskujuks ning mööda nende ettetallatud rada käib inimene oma esimesed eluaastad.
Kuigi areng käib läbi elu, muutub inimeses vähe. Tema mõttemaailm ja maailmavaade võivad muutuda, kuid selle taga on ikka see sama inimene. Mälestused tuhmuvad, kuid ei kao. Ei loe, kas inimene muutub paremuse või halvemuse poole. Halvad ja ebameeldivad asjad jälitavad meid kogu elu, jättes psüühikasse oma jälje.
Mida ma öelda tahan, on, et me peaksime jälgima ja suunama end ümbritsevaid inimesi, et nad kasvõi natukene rohkem oma tegudele ja nende tagajärgedele mõtleksid. Kuigi me ei saa muuta inimest ennast, võime panna teda mõtlema. Ja see mõtlemine, austatud lapsevanemad, apeab algama teist.
Tänan!