Post by Nasicc on Jul 2, 2007 18:00:26 GMT 3
Uus jutt siis ;D.
loodan, et meeldib
***
Saatuse iroonia.
„Mine ja räägi siis temaga, kui ta sulle nii meeldib,” ärgitas Helen sõbrannat lootusetusega vaadates. „Sa näed teda siin iga päev, tellimuse suudad küll vastu võtta, aga et rääkida- sa oled lootusetu!” Helen tõstis kohvitassi ning vaatas mõtlikult üle selle kordamööda noormeest ja Tinat.
„Segane old või? Kuidas see vestlus sinu arust välja näeks? Tere, tere, tead, sa meeldid mulle, aa siis. Mitte mingisugust romantikat! Tema peab minuga rääkima tulema!” sädistas tüdruk oma pruune patsis juukseid närviliselt siludes.
Helen ägas ning tõstis kohvitassi suu juurde. Tina võis küll päris tore olla, aga vahest... „Minu arust on ta sinuga juba rääkinud,” vastas tüdruk taas poissi seirates. Too polnud tegelikult midagi erilist. Ei mingit tõmmut nahka, suuri, pruune hurmavaid silmi ja lopsakaid juukseid. Poisil olid need tegelikult päris lühikeseks pügatud. Noormees polnud isegi lihastes. Ta kandis mingit tüdruku arust jubedat palmidega särki ning jalas olid naljakad retuusid. Kokkuvõttes polnud temas midagi erilist, kuid Tinale see ei lugenud.
„Ei tea, huvitav, kuidas? Unenägudes? Sest need unenäod ei loe absoluutselt,” tegi tüdruk nüüd tähtsa näo pähe.
„Ta küsib sult pea iga päev tellimust,” pillas Helen hooletult, mil Tina vahelduseks poisile teda vahtis. Tüdruk ajas silmad pahupidi ning raputas pead, andes sellega teada, kuivõrd tühine see on.
„Oi, vaheaeg on läbi,” lausus ta pilku kellale heites. „Õhtul rannas näeme siis,” lausus tüdruk oma kohvitassi haarates ning kohviku sisemusse kadudes. Helen heitis veel mõne kaalutleva pilgu poisile.
Jumal temaga, mõtles tüdruk viimast kohvitilka endale sisse kallates ning poisi poole minnes.
„Tere,” lausus ta lihtsalt, kui oli jahmunud poisi vastu istunud. Nüüd, lähemalt vaadates muutus noormees tüdruku jaoks veel tühjemaks kohaks. Poisi silmad olid tavalised, hallid ning suu üpris kriips. Helen tänas jumalat, et tema latt kõrgemal on.
„Tere,” vastas poiss kohmetult tüdrukut vahtides. Heleni blondid juuksed olid lainjad ning moodustasid tüdruku pea ümber ilusa kontrasti. Tüdruku silmad olid sinised ning põsesarnad kõrged. Iga normaalse poisi silm puhkas temal.
„Tead, sa meeldid väga ühele mu sõbrannale,” hakkas helen kärmelt oma jutuga pihta, et poisist ruttu eemale saada. „ja ta kutsus sind koos meiega täna õhtul kell 6 randa. Me kohtume tavaliselt selle rannavalve torni juures. Oled tulija?”
„Miks ta ise kutsuma ei tulnud?” kpüsis noormees kahtlustavalt.
„Ta tahtis just kutsuma tulla, aga siis sai ta vaheaeg läbi,” leiutas tüdruk ülehelikiirusel. Hämmastaval kombel veeres jutt ladusalt. „Vaata, ta töötab siin kohvikus.”
Poiss vaatas instinktiivselt kardinate poole. Mõne hetke pärast taas Heleni poole pöördudes ütles ta laialt naeratades: „Ma tulen.”
Helenit hämmastasid poisi säravvalged hambad.
loodan, et meeldib
***
Saatuse iroonia.
„Mine ja räägi siis temaga, kui ta sulle nii meeldib,” ärgitas Helen sõbrannat lootusetusega vaadates. „Sa näed teda siin iga päev, tellimuse suudad küll vastu võtta, aga et rääkida- sa oled lootusetu!” Helen tõstis kohvitassi ning vaatas mõtlikult üle selle kordamööda noormeest ja Tinat.
„Segane old või? Kuidas see vestlus sinu arust välja näeks? Tere, tere, tead, sa meeldid mulle, aa siis. Mitte mingisugust romantikat! Tema peab minuga rääkima tulema!” sädistas tüdruk oma pruune patsis juukseid närviliselt siludes.
Helen ägas ning tõstis kohvitassi suu juurde. Tina võis küll päris tore olla, aga vahest... „Minu arust on ta sinuga juba rääkinud,” vastas tüdruk taas poissi seirates. Too polnud tegelikult midagi erilist. Ei mingit tõmmut nahka, suuri, pruune hurmavaid silmi ja lopsakaid juukseid. Poisil olid need tegelikult päris lühikeseks pügatud. Noormees polnud isegi lihastes. Ta kandis mingit tüdruku arust jubedat palmidega särki ning jalas olid naljakad retuusid. Kokkuvõttes polnud temas midagi erilist, kuid Tinale see ei lugenud.
„Ei tea, huvitav, kuidas? Unenägudes? Sest need unenäod ei loe absoluutselt,” tegi tüdruk nüüd tähtsa näo pähe.
„Ta küsib sult pea iga päev tellimust,” pillas Helen hooletult, mil Tina vahelduseks poisile teda vahtis. Tüdruk ajas silmad pahupidi ning raputas pead, andes sellega teada, kuivõrd tühine see on.
„Oi, vaheaeg on läbi,” lausus ta pilku kellale heites. „Õhtul rannas näeme siis,” lausus tüdruk oma kohvitassi haarates ning kohviku sisemusse kadudes. Helen heitis veel mõne kaalutleva pilgu poisile.
Jumal temaga, mõtles tüdruk viimast kohvitilka endale sisse kallates ning poisi poole minnes.
„Tere,” lausus ta lihtsalt, kui oli jahmunud poisi vastu istunud. Nüüd, lähemalt vaadates muutus noormees tüdruku jaoks veel tühjemaks kohaks. Poisi silmad olid tavalised, hallid ning suu üpris kriips. Helen tänas jumalat, et tema latt kõrgemal on.
„Tere,” vastas poiss kohmetult tüdrukut vahtides. Heleni blondid juuksed olid lainjad ning moodustasid tüdruku pea ümber ilusa kontrasti. Tüdruku silmad olid sinised ning põsesarnad kõrged. Iga normaalse poisi silm puhkas temal.
„Tead, sa meeldid väga ühele mu sõbrannale,” hakkas helen kärmelt oma jutuga pihta, et poisist ruttu eemale saada. „ja ta kutsus sind koos meiega täna õhtul kell 6 randa. Me kohtume tavaliselt selle rannavalve torni juures. Oled tulija?”
„Miks ta ise kutsuma ei tulnud?” kpüsis noormees kahtlustavalt.
„Ta tahtis just kutsuma tulla, aga siis sai ta vaheaeg läbi,” leiutas tüdruk ülehelikiirusel. Hämmastaval kombel veeres jutt ladusalt. „Vaata, ta töötab siin kohvikus.”
Poiss vaatas instinktiivselt kardinate poole. Mõne hetke pärast taas Heleni poole pöördudes ütles ta laialt naeratades: „Ma tulen.”
Helenit hämmastasid poisi säravvalged hambad.