|
Post by hanna on Jun 20, 2007 14:28:52 GMT 3
Kuule, kas sellest tuleb nüüd laavstoori? Pliispliispliis ütle, et tuleb ;D[/color]
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jun 20, 2007 21:43:42 GMT 3
Tahad, ma avaldan sulle saladuse, mida keegi teine ei tea enne järgmist osa? *sosistab* See poiss on aafriklane.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jun 23, 2007 12:22:24 GMT 3
6. PTK
Elyon vaatas ägedalt silmi pilgutades poissi. Too oli umbes tema enda vanune, kuid tüdruk ei julgenud seda kindlalt väita. Poiss oli lühikeste, mustade ja krussis juuste ning natukene haiglaselt roosakate huultega. Ta oli aafriklane. Ilmselt noormees mõistis neiu kohmetust ning lausus seepärast: „Tere, mina olema Maimba.” Tema hääl oli kuidagi võõramaine ja jutt kõlas kahtlaselt, kuid aksent polnudki kõige hullem. „Elyon.” „Niisiis, Maimba soovima sinuga rääkida. Kas Elyonil olema natukene aega jalutama?” uuris poiss edasi, panemata tähele Elyoni mänglevaid suunurki. „Ikka,” vastas Elyon natukene kohmetult ning noored hakkasid vaikselt mööda mahajäetud tänavat tüdruku kodu poole minema. „Miks... koolnud Elyoniga rääkima?” küsis Maimba lõpuks, oma paljaid käsivarsi kergelt hõõrudes. Poiss oli harjunud palju kuumema kliimaga. Elyon veeretas mõtteis üht mõtet edasi ja tagasi, üritades sellest vormida midagi, mis temast totaalse psühhopaadi muljet ei jätaks. „Kas sa tead neist midagi?” otsustas tüdruk lõpuks küsimusele esialgu vastamata jättes ning seisma jäädes. Ümberringi vaadati neid huvitatult. „Maimba ei tahtma seda siin arutama. Tulgem!” lausus poiss kiirelt ringi vaadates ning tüdrukut endale järgnema ärgitades. Noored kõndisid kiirelt edasi, jättes peagi kodutud selja taha. Kuskilt eemalt paistis ähmaselt ka korterelamu, milles tüdruk elas. „Maimbal olema nendega ühist,” pudistas Maimba. Tema kehahoiak oli kuidagi jäik ning hääl käest ära. „Maimba sind hoiatama,” jätkas poiss neiu kätest hoiatavalt ja tugevalt kinni võttes ning teda enda poole pöörates. Poiss oli oma päritolu kohta üllatavalt pikk. „Nemad ei head tooma. Ei Elyonile, nii nagu ei tooma head Maimbale. Ainult halba.” Tüdrukul oli nüüd juba tõsiseid raskusi näo tõsisena hoidmisega, kuigi ta adus, et Maimba võib olla niidiots kättemaksu täideviimiseni. „Mida poltergeistid sulle teinud on?” uuris Elyon oma käsi hõõrudes – poiss oli lahti lasknud. „Oi, mitte poltergeistid. Siin maailmas muudki halba peidus olema. Aga Maimba on lugema: poltergeistid tegema halbu asju. Nendega ei tasuma tegelema.” „Mis sorti halba?” uuris Elyon poissi lähemalt seirates. Äkki too teab midagi enamat, kui esialgu välja näitab? Poisi silmad olid tõllaratta suurused. „Palju sorti halba. Nad tapma ja... need poltergeistid, kes Elyoniga rääkima – nemad tegema ka palju halba. Aga mitte Elyonile. Ooei. Nemad tegema halba oma tapnud omaksetele. See on paha... see on paha...” Elyon vaatas poissi kulmu kortsutades. Too rääkis nagu mingisugune hull posija, kes inimesi hirmutada tahab, kuid tema jutus oli oma iva. „Aa,” vastas tüdruk kaalukalt, nüüd taas kodu poole astuma hakates. Mööduvad inimesed vaatasid neid imelikult, kui nad möödusid. Noorte vahele oli paisunud pinev vaikus, kuni Elyon jõudis oma koduni. „Ma elan siin... Ma nüüd tuppa. Nägemiseni,” lausus tüdruk ebalevalt poissi seirates. Tundus, nagu too ei tahaks midagi öelda ning tüdruk pöördus, et koju minna, kuni teda peatas poisi hääl. „Maimba lootma, et Elyon ei arvama, et Maimba imelik olema, ainult Maimba nahavärvi ja päritolu pärast. Maimba lootma, Elyon Maimbat uskuma ja mõnikord Maimba poole tulema. Maimbal olema hea ema, kes oskama ennustama ja üleloomulikes küsimustes vastusi andma. Kui Elyon tahtma Maimbat leidma, siis tema tegema seda. Maimba nüüd ka oma koju minema. Head aega,” ning enne, kui Elyon midagi enamat uurida jõudis, oli poiss pöördunud ning eemal oleva bussijaama poole sörkima hakanud. Õlgu kehitades läks Elyon koju ning vaatas ringi. Korteris paistis vaikne olevat. Tüdruk pöördus peegli poole ning vaatas oma väsinud nägu. Talle vaatasid vastu väsinud silmad ja kahkjas jume. Tüdruk tõdes, et Jessical oli tema juuksevärvi koha pealt õigus olnud. Äkki üritaks neile siiski meeldida? Värviks juuksed tagasi blondideks? Ja meik... miks ta enda eest enam ei hoolitse? Äkitselt ilmus peeglisse Alyssa naeratav nägu. Elyon naeratas pooluimases olekus olles ning pani oma parema käe peeglile, et õele pai teha, kuid sel hetkel, mil neiu käsi peeglit puudutas, kadus Alyssa kujutis ning tüdruk vaatas taas ennast. Pettunult pisaraid tagasi hoides lasi Elyon käel mööda peeglit allapoole vajuda. Peeglile jäi midagi tumedat ning tüdruk kummardus kulmu kortsutades ettepoole. Veri. Ähmi täis minnes vaatas too oma peopesasid. Mõistagi oli ta need veriseks teinud sellest verisest tüübist kinni haarates. Viimase pilgu peeglisse heitnud ja otsustanud, et peab minema poodi mõningaid asju ostma, sealjuures juuksevärvi, erinevaid lauvärve ja jumestuskreeme, otsis neiu klaasipuhastusvedeliku ning mõtles rätikuga peeglit nühkides mõrult: Üldsusel on liiga suur võim...
|
|
|
Post by Pingu on Jun 28, 2007 20:48:09 GMT 3
kulä, miks on sigatüükas rohkem osi üleval? *vahib juhmi näoga Sillet* PANE SIIA KA JA KOHE!
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jun 28, 2007 21:22:11 GMT 3
Sest siin pole keegi komminud... *vahib juhmi näoga vastu* Uus osa siis .
***
7. PTK
Maimba kõndis vägagi rahuloleva naeratusega oma kodu poole. Poiss ei teadnud, kuidas täpsemalt ta Elyoniga sõbraks saab, kuid oli kindel, et ta seda teeb. Tüdruk tundus talle nii naiivne, et noormees oli peaaegu kindel oma edus. Maimba lükkas ühe väikese majakese aia lahti ning astus sisse. Aed oli tume, paljude vanade puude ning erinevate taimedega, mida ta ema vajas. Maja ise oli must ja küllalt lagunenud, seepärast töötas poisi ema väljas, ühes püstkoja moodi telgis. Teepeal puult ühe õuna noppinud, suunduski Maimba telgi poole. Ettevaatlikult kuulatanud, ega emal kliente pole, astus ta sisse. Ruum oli hämaralt valgustatud ja salapärane. Laest rippusid erinevad kuivatatud taimed ja asjandused, mis pealiskaudsel vaatamisel meenutasid suitsuliha käntsakat. Tegelikult olid need surnud linnud, mille haisu poisi ema erinevate taimedega summutas. Kogu lõhnade virr-varr ajas vahest südame lihtsalt pahaks. „Tere, ema,” lausus Maimba tema vastu istudes ning naist hoolikalt silmitsedes. Too kandis musta ürpi ning koos oma tumeda nahaga sulas ta suurepäraselt sellega ühte. Väljapaistvamad osad temast olid ehk hiilgavad silmad ja roosatavad huuled, mis judinaid tekitasid. „Tere, Maimba,” vastas too kaardipakki kätte võttes ning seda kergelt segama asudes. „Ma rääkisin Elyoniga, nagu sa tahtsid... Ma usun, et me hakkame hästi läbi saama. Ta uuris poltergeistide kohta,” rääkis Maimba rahulikult, vahetevahel oma punakaid hambaid õuna lüües. „Ma ei öelnud midagi kindlat. Ajasin lihtsalt sellel rajal, et nemad ei tee talle midagi... Ei oskagi rohkem teda iseloomustada. Naiivne suht. Huvitav, kas keegi teab, et ta õde hiljuti suri?” arutles poiss endamisi, jälgides, kuidas ema ta ette lauale kaarte ladus. „Ära alahinda teda. Elyon on targem, kui sa arvatagi oskad. Nutikus ja söakus, need on kaks asja, mis loevad ja mis sinul kahjuks puuduvad. Kuid see ei tähenda, et seda alahinnata tuleks,” lausus too kulmu kortsutades ning kaarte ümber pöörates. Maimba vaatas kerge murega, kuidas ema ta ees kaarte tõstab ning muutus rahutuks asjaolust, et need kaardid olid tumedad ning ei tõotanud eriti head. Ka ema jäi seda vaatama. „Ma vist lähen,” siristas poiss kiiruga püsti tõustes ning haihtudes. Ennustaja vaatas murelikult kohta, kus poiss mõne hetke eest oli ning sosistas justkui vaid iseendale: „Ära alahinda teda...”
***
Elyon viskus oma voodile pikali ning tõmbas sülearvuti lähemale. Neiu oli tükk aega pead murdnud ning lõpuks otsustanud, et kõige parem on Grace Water´i kohta uurida internetist. Tüdruk tippis Google´isse ´Grace Water´ ning jälgis rahuldusega, kuidas tema ette valgusid ükshaaval mitmekümned teemad, kus naisest juttu oli. Erutatult avas ta esimese lehe ning libistas pilgu üle selle. Teade oli umbes pool aastat vana. ´Eile õhtul leiti Broxton´i kõrval olevast metsast 44-aastase naise, Grace Water´i vägivallatunnustega surnukeha. Surnukehga avastasid punt 15 ja 16-aastaseid poisse, kes olid metsa hängima läinud. Grace´i avastas kraavist 15-aastane Oliver, kellelt me kahjuks intervjuud ei saanud. See-eest oskas meid aidata 16-aastane Nick, kes Oliveri kutse peale kohale jooksis. „Oliver karjus, et kraavis on naise surnukeha ning ma jooksin kohale, et asja lähemalt uurida. Kraavis oli naise surnukeha. Nägu, mis sorgus juuste alt paistis oli lilla ning tal oli õudne grimass. Harvey,” Poiss osutab eemal seisvale poisile. „kutsus kiirabi, kellega koos tuli ka politsei. Me keegi ei julgenud naist puudutada, aga,” nüüd tirib üks politseinik Nicki kõrvale ning edaspidi meil temaga rääkida ei õnnestu. Politsei andmeil põhjustas naise surma kaelast poomine ja veel pole kindel, kuidas surnukeha kraavi, niivõrd eraldatud kohta sattus. Ohvrit oldi eelnevalt veristatud.´ Elyon vaatas õudust täis silmadega artikli kõrvale pandud pilti, millel paistis mitmete päästetöötajate taustal surnud naine, kelle tüdruk silma pilgutamata ära tundis – tema poltergeist. Kuid tüdruku silma riivasid hoopis kolm pildile jäänud poissi. Kuigi pildi kvaliteet oli kehva võitu, võis tüdruk oma pea anda, et need olid samad tüübid, kellega ta enne rääkis. Neiu vajutas ´back´ nuppu ning hingas sügavalt sisse, tahtmata hetkel Grace´ist rohkem lugeda. Kindlasti oli tema surma põhjus juba leitud. Võis siis mitte, miks ta muidu veel siin on? Kindlameelselt ´Nick, Oliver, Harvey´ otsingusse kirjutanud, seiras tüdruk tulemusi natukene kartlikult. Esimese lingi avanud, vaatas talle vastu jube pilt kuskil toa põrandal lamavatest poistest, kelle rinnad olid noaga puruks rebitud ning kaelal punane vorp. Kahtlemata poomisest. See artikkel oli umbes 3 kuud vana. `Eile hommikul leiti Sunrise Avenue 28 ühest korterist kolme teismeeas poisi (Nick (16), Harvey (16) ja Oliver (15) ) surnukehad. Noorte poiste juhtum sarnaneb paari kuu tagusele Grace Water´i omale, mil naine oli enne poomist veristatud. Kolme poisi rinnale oldi noaga lõigatud ´Emily´.´ Elyoni hingamine muutus raskemaks ning ta nägi vaeva, et oma mõtteid teksti juures hoida. Tüdruku mälestustest kerkis esile vanaema raamat ning selles sisalduv lühike lõik: ´ Lahkunud hingede jäänused jäävad tavaliselt ´maa peale´ siis, kui neil jäi siin midagi pooleli. Sageli on selle põhjuseks see, et inimene on mõrvatud. Sellisel juhul ei jää poltergeist enne rahule, kui on teda tapnud isiku omaksetele võimalikult palju valu põhjustanud ning ka lõpuks tema omaksed tapnud.´ Ei, see pole võimalik, seda pole juhtunud. See polnud tema, üritas neiu endale sisendada, kuid kahjuks polnud enda selles veenmine kerge töö. Omaksed, kellele haiget teha... Aina kasvava ärevusega luges tüdruk edasi: ´Noorte avastajaks oli Oliveri ema, Thea (38), kes poereisilt naastes leidis köögipõrandalt eest oma poja ja tema kahe sõbra surnukehad. „Esimene reaktsioon oli, et nad teevad nalja, kuid hetke pärast sööstsin telefoni juurde ning helistasin kiirabisse,” seletab Thea kogu keha raputavate nuuksete vahepeal. „Oliver oli nii tubli poiss... ma ei saa aru, kuidas keegi suutis nii teha? Ja kuidas ta sisse sai... uks oli ju lukus...” ei suuda ema enam edasi rääkida. Käesolev juhtum annab alust arvata, et piirkonnas tegutseb sarimõrvar. Seepärast manitseme kõiki kogukonna liikmeid ettevaatlikkusele!´ Elyon veeretas end selili voodile ning üritas loetule sügavamat tähelepanu omastada, kuid see tundus olevat sama optimistlik proov, kui loota, et vettinud paber põlema hakkaks. See ei saa ju tõsi olla, et Emily seda tegi. See on absurd. Miks ta oleks pidanud midagi sellist tegema? Ta pole ju selleks suuteline! Minu ema ei suudaks midagi sellist, ega ju?
|
|
|
Post by Pingu on Jun 28, 2007 21:53:33 GMT 3
osaa,.... Tead... Suva, et ma seda lugenud olen ;D Pane kohe uus osa ;D
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jun 29, 2007 13:17:05 GMT 3
Niih
***
8. PTK
Elyon ärkas valutava peaga ning tänas Jumalat, et üks koolinädal oli möödunud. Ees oli tervelt kaks päeva kestev nädalavahetus ning neiu kavatses sellest võtta kõik, mis saab. Neid kahte päeva ei tohtinud miski tumestada. Ta tõusis, kindla sooviga täna Maimba juurde jõuda. Ainus probleem oli – kuidas? Selle küsimuse üle oli tüdruk pikalt juurelnud ning nüüd, kui peeglisse vaadates silmas ta peegeldusest peale oma nüüd õlgadeni blondide juuste ka oma süleavutit, oli tal vastus käes. Trükkinud otsingusse erinevaid sõnade kombinatsioone, leidis tüdruk lõpuks artikli, kus oli kirjas Maimba ja tema ema elukoht: Lichtein 2. Neiu kortsutas mõtlikult kulmu. Kui ta nüüd endaga päris aus oli, polnud tal õrna aimugi, kus too kant asub. Hiljem, laua ääres oma lõuna ära söönud ja vanematelt vajalikud juhtnöörid saanud, võttis tüdruk südame rindu ning küsis emalt: „Kas me tunneme kedagi Grace Waterit?” Kartlikult vanemaid silmitsedes avastas tüdruk, et ema muutus näest natukene punaseks ning oleks kuivatamise ajal taldriku peaaegu maha pillanud. Isa aga seevastu oli rahulikum, kui suremas kass ning lausus viimast kartulitükki suhu pannes: „Ma oleks tema nime nagu kuskil kuulnud, aga... Ei tea, kullake, ei tea.” Shane tõusis püsti, andis naisele kerge põsemusi ning ruttas tööle. Elyon jäi emaga tõtt vahtima. „Miks sa seda küsid?” uuris Emily taldrikut kappi pannes ning pealtnäha muretult uut taldrikut kätte võttes. „Ma ei tea,” vastas Elyon paaniliselt mõeldes ja oma vaikimse õigustuseks muna suhu toppides. „Mul lihtsalt on see nimi nii-öelda kummitanud paar päeva,” otsustas neiu lõpuks osalise tõe kasuks. „Ja ma pean seda ju järelikult kuskil kuulnud olema... ma arvan. Niisiis küsisin.” „Aa,” lausus Emily mõtlikult Elyoni vastu istudes ning oma kohvitassi kätte võttes. „Aga jahh, mina ei tea sellist.” Nende sõnade peale kiirgus naisest mingit erilist pinget ja vastuolu ning Elyon polnud kindel, kas ta usub ema või ei.
***
Elyon lükkas laguneva aia lahti ning piilus sisse. Kant, kuhu ta sattunud oli, ei meeldinud talle üldse. Kõik oli räpane ja justkui hooletusse jäetud, nagu ei elaks seal kedagi. Mõne sammu edasi astunud, nägi ta kergendustundega Maimbat enda poole tulemas. Poiss oli hirmuäratavalt pikk ning tal oli käes hark, millega ta aias töötanud oli. Noored tervitasid teinetesit viisakalt ning Maimba pani oma käe tüdruku seljale, et teda edasi juhtida, kuid tõmbas selle mõne hetke pärast viltuse irvega ära. „Maimbal mustad käed olema. Ega Maimba Elyoni ära määrima?” küsis poiss vabandavalt, kui neiu oma selga piidles ning õnnelik oli, et otsustas millegi tumedama kasuks. „Ei.” „Tore, et Elyon leidma, kus Maimba elama. Maimba ei käima kuigi palju väljas. Elyon ilusamaks muutunud olema.” Elyon liikus nüüd naeratadea omal käel edasi, uurides ümbrust, mis talle üldse ei meeldinud. Aed oli kuidagi sünge ja räämas, nagu ülejäänud asjadki selles ümbruskonnas. Mõne hetke pärast lõhestas poiss vaikuse ning küsis: „Kas Elyon tahtma Maimba ema nägema?” Neiu polnud kindel, mida ta tahab, kuid ta ei jõudnud enne vastatagi, kui poiss temast kinni haaras ning ühe telgi poole vedama hakkas, panemata enam tähele oma mullaseid käsi. Telgis oli hämar. Paaris nurgas olid tuled, mille peale olid heidetud mõned siidjad rätikud. Elyon arutles, milline inimene suudaks siin töötada ja veel rohkem – milline inimene oleks nõus siia vabatahtlikuna sisenema. Tema nende hulka ei kuulunud. Telgis oli üks vana, lagunenud laud ja kaks tooli, mis kummalgi pool lauda asetsesid. „Kus su ema siis on?” uuris Elyon ringi vaadates. „Siin,” vastas kähe naisehääl nurgast. Elyon vaatas hääle poole ning võis hoolimata naise hämmastavast ühtesulamisest telgiga vanduda, et naine oli toosama sinna ilmunud. Too oli suhteliselt lühikest kasvu ning kandis mingisugust musta mantli moodi asja, mille kapuuts tema näo peaaegu täielikult varjas. Naisel olid haiglaselt heledad huuled nagu tema pojalgi ning tema hääl ajas kohati kananaha ihule. „Tere, mina olen Elyon,” lausus tüdruk naist silmitsedes. „Ma tean seda, kullake. Tean, tean...” vastas tema salapärane hääl. „Kas ma tohin preilile ennustada?” uuris naine edasi. „Maimba ei uskuma, et see eriti hea asi olema,” sekkus poiss nüüd paar sammu edasi astudes ning hoiatavalt ema seirates. Kogu oma pikkuses oli poiss omandanud ähvardavad mõõtmed. Elyonil oli palav soov lihtsalt minema joosta. „Ära räägi lollusi, mu poiss. Tule edasi, Elyon. Tule edasi. Istu siia...” Nagu nõiaväel kargas üks tool tahapoole ning enne, kui Elyon arugi sai, istus ta toolil, oma pingutustest hoolimata suutmatu tõusma. Kartlikult naise kaartide segamist eirates, vaatas ta segaduses näoga vihase maimba poole. Tundus, nagu poiss plahvataks tuhandest asjast, mida tahaks öelda, kuid ta püsis siiski vait. Maimba ema ladus nüüd Elyoni ette kaarte, sealjuures omaette mingis imelikus keeles pomisedes. Elyonile tundus, nagu nõuaks selline lihtne liigutus naiselt suurt pingutust. Lõpuks hakkas naine juba vaikides kaarte ümber pöörama. Hetke neid kulmu kortsutades vaadanud, hakkas too rääkima: „Su õde suri äsja, eksole? Ja sa tahaksid teada rohkem Grace Waterist?” Elyon noogutas tummalt, unustades asjaolu, et ta toolile aheldatud oli ja selle pärast muretsema peaks. „Te oskate mind aidata?” „Oojaa. Oskan küll. Tead, ma olen Grace´iga palju rääkinud. Eks meil, poltergeistidel on palju ühist. Tema nutab mulle, mina talle.” Elyon jõllitas naist. Vabandust, aga... MISASJA? „Kas te oskaksite mulle ta kahest kaaslasest rääkida?” küsis neiu oma kahtlusi maha surudes. „Kas kõige selle teadmine toob sulle rahu?” „JAA!” „Sel juhul... Need on tema pojad, kes koos temaga tapeti ja nad on siin maailmas lõksus täpselt sama kaua, kui Grace nö uuesti tapetakse. Ma arvan, et sa juba tead, kuidas seda tehakse. On sul veel küsimusi, kullake?” Elyon vaatas tummalt enda ette. „Kes Grace´i tappis? Miks nad minu perekonda jahivad? Miks Grace tappis need kolm poissi?” uuris tüdruk söakalt. „Palju küsimusi nii noore inimese kohta.” „Ma olen 17!” „Heakene küll siis. Ma kardan, et Grace tappis need kolm poissi lihtsalt sooja sisse saamiseks.” Elyon vaatas uskumatusega naist. Palju inimese Grace veel niisama läbu pärast tapnud on? „Ja sinu perekonda tahab Grace elusana näha sellepärast, et sinu ema tappis tema.” Elyon jõllitas telgi lage. Nii et see oligi siis tõsi. Tema ema oli Grace´i tapnud ja sellega kogu perekonnale needuse kaela tõmmanud. „Miks?” küsis naiu vesiste silmadega naise poole pöördudes. „Sest,” naine kummardus nõtkelt üle laua. Tema ja Elyoni näod olid vastakuti. Kuskil tagaplaanil hingas Maimba kähinaga sisse. „sina soovisid seda.” Elyon kortsutas kulmu. „Mäletad? Umbes pool aastat tagasi kurtsid sa emale, et mingisugused värdjad tahtsid sind vägistada. Sa ütlesid talle, et sooviksid neid värdjaid surnuna näha. Emily, va naiivne narr võttis sind sõnast. Grace ei pidanudki surema. Ta lihtsalt astus vahele...” seletas Maimba ema siidjal toonil. Tundus, nagu talle pakuks rahuldust sellest teemast rääkida. Elyon kahvatus. „Miks te seda mulle räägite?” „Sa ju ütlesid, et selle teadmine toob sulle rahu. Minu töö ongi inimestele rahu toomine. Aga kahjuks... nüüd tead sa liiga palju, et järgmist hommikut näha. Pealegi, poltergeistid hoiavad alati kokku.” Elyon sattus paanikasse ning hakkas lõhkuma, et toolilt tõusta, kuid kõigist tema jõupingutustest hoolimata pääses ta toolist vabaks alles siis, kui Maimba tal jõhkralt kaenla alt kinni võttis ning endaga kaasa, maja poole vedas. Viimased sõnad, mida tüdruk Maimba ema talle ütlemas kuulis, olid: „Ole ettevaatlik sellega, mida soovid.”
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jul 9, 2007 16:43:41 GMT 3
Panin lõpuni, kuigi keegi ei kommenteeri 9. PTK
Elyon vaatas hämaras ruumis lootusetusega ringi. Nii et Maimba oli siis poltergeist. Tüdrukus kasvas iga minutiga huvi poisi surma asjaolude kohta. Miks poiss oli temaga juttu teinud ja mida see kõik siin tähendab? Tüdrukut huvitas vägagi, mida temaga nüüd tegema hakatakse. Kõige hullem idee oli tapmine, kuid Elyon ei suutnud seda millegi pärast uskuda, kuid samas polnud tal ka teisi ideid. Ta käed ja jalad olid kinni seotud ning Maimba oli neiule päris selgesti seletanud, et karjumisel pole mõtet, kuna siin kandis olevat asustatud väga vähesed majad ning lähikonnas oli tubli tükk tühja maad. Kaugemal elavat vaid vanakesed... Toas endaski polnud midagi erilist. Luitunud ja mõnest kohast maha koorunud pruun, kolletunud tapeet, üks laud, mille üks jalg oli teistest tunduvalt lühem ning kaks tooli. Ühel neist istus Elyon. Üks must aken valgustas räämas tuba ning tüdruk silmas põrandal isegi rotti. Neiul oli juba Maimbast ja tema emast natukene kahju, et nood sellistes tingimustes elavad, kuni talle meenus, mida nad teinud olid. Neiu tuletas meelde Maimba tegelikult vägagi prefektset inglise keelt, millega poiss enda jutu järgi lihtsalt ei uhkusta. Ja nüüd jõudis ta oma mõtisklustes justkui nõiaringina samasse kohta tagasi: mida temaga tegema hakatakse? Mõne hetke pärast sisenes Maimba, hoides käes kandikut toiduga. Kui seda toiduks nimetada saigi... Pool klaasi vett, mis tundus isegi luitunud valguses liiga kollakas ning sai, mis oli õhu käes arvatavasti juba aastaid seisnud. Ei, aitäh. „Ma arvasin, et sul võib kõht tühi olla,” lausus poiss kuidagi alandlikult. Elyon vaatas korra kaalutlevalt toitu ning tema peas küpses vaikselt üks plaan. „Aitäh, Maimba,” lausus ta endale naeratust suule sundides. Vaadanud, kuidas poiss kandiku ohtlikult kõikuvale lauale paneb, hakkas neiu vaiksel edasi rääkima. „Mis te minuga teha kavatsete?” uuris tüdruk nutuse häälega. „Tapate ära?” „Mitte meie,” asus Maimba rahulikult tüdruku käsi lahti sõlmides informatsiooni jagama. „Ema kutsub Grace´i ja tema pojad siia... Kahju tegelikult. Sa meeldisid mulle väga...” Neiu sees kihvatas miski. Poiss tundus talle väga sümpaatsena ning tüdruk oleks teda hea meelega oma sõbrakski pidama hakanud, kui tal ei oleks seda väikest kiiksu – poltergeistiks olemist. „Aga miks teie emaga aitate Grace´i? Mis teie sellest saate?” küsis tüdruk edasi, süütult oma valutavaid randmeid hõõrudes ning poissi seirates. Too ulatas kaalutledes kandiku tüdrukule. „Meilgi on elus sugulasi ja me ei taha, et nendega midagi halba juhtuks. Mu lapselapselapselaps on alles 4-aastane... Grace lihtsalt ütles, et kas me aitame neid või vaatame, kuidas nad surevad.” Tüdrukul hakkas Maimba häält kuuldes taas temast natukene kahju. Ja lapselapselapselaps? Poiss tundus liiga noor lapse jaokski. „Miks te siin kinni olete? Selles, elavate maailmas, ma mõtlen?” „Ausalt öeldes ei tea ma seda isegi... me surime 19 sajandi lõpul... tuberkuloosi,” ütles Maimba kõlatult. Elyon liigutas hääletult huuli: 19 sajand... oi. „Kahju... Aga mind on huvitanud kogu aeg üks asi, sellest ajast saati, mil ma teada sain, et te poltergeistid olete... miks te ei hõlju?” „Ema hõljub, ta varjab seda oma mantliga, aga mina olen lihtsalt oma võimete piire katsetanud ning suutnud edasi elada nagu inimene,” vastas poiss kõlatult. „Miks sa ei söö?” Tüdruk mõtles, kas poiss üldse mäletabki, milline õige söök välja nägi. „Oh... jahh,” lausus neiu klaasi kätte võttes ning seda kinni pigistatud suu juurde tõstes. Tüdruk teeskles joomist. „Kas sa sellest maisest elust ära pole tüdinenud? Äkki seal, kuhu sa edasi läheksid... oleks... kergem?” küsis tüdruk klaasi langetades ning käsi koos sellega muretult jaki tasku juurde asetades. „Vahel... on selline tunne, et lihtsalt ei jõua enam. Ja siis ma lihtsalt... see läheb alati üle,” vastas Maimba saiaga tüdruku poole tulles ning seda talle ulatades. Elyon võttis selle vastu, sealjuures ´kogemata´ oma klaasi kukutades. Sellal, kui poiss klaasi järele kummardus, haaras neiu taskust vaia ning peitis selle seelikuvoltide vahele. Poiss tõusis püsti ning nende näod olid peaaegu kohakuti. Elyon kasutas juhust ning pani ühe käe meelitavalt poisi seljale, mispeale Maimba laialt naeratades tüdrukule lähemale kummardus. „Vabanda,” pomises neiu külma näoga poisile otsa vaadates. Tüdruk võttis vaia ning surus selle noormehe südame kohale. Sisse hinganud, tõmbas tüdruk poisi ägeda liigutusega vaia otsa ning tõmbus eemale. Maimba nägu oli midagi seletamatut. Õnn ja üllatus äkki? „Andesta mulle,” lausus poiss kähiseval häälel, enne õhku haihtumist.
10.PTK
Elyon ahhetas ning lasi vaial tuhmi mütsatusega tolmusele põrandale kukkuda. Ta tundis end kui mõrvar. Neiu sõlmis oma jalad lahti. Tüdruk vaatas kiirelt ringi, haaras siis maast saia ja klaasi, mille ta kandikule pani ja lauale jättis. Tüdruku peas tuksles sadu ideid, mida ja kuidas teha, kuhu minna ja kellega rääkida. Kui ta jääks siia, tuleks tal rinda pista Maimba ema, Grace´i ja tema poegadega. Elyon oli hirmul ning kaalus eri käikude tulemusi. Kui ta lahkuks, siis... oleks ta mõneks ajaks väljaspool ohtu, kui aga jääks, siis saaks ta hea õnne korral Maimba ema koos Grace´i ja tema poegadega edasi saata. Elyon istus raskelt toolile ning toetas pea kätele. Peale aastatena tundunud mõtlemist kuulis neiu väljast mitmeid hääli ning tõstis ehmunult pea. Tüdruk teadis, et enam tal valikut ei ole. Tagasi toolile läinud, keris ta nööri lõdvalt oma jalgade ümber. Tüdruk haaras maast vaia ning vaatas kulmu kortsutades ringi. Tüdruk pani käed selja taha ning surus selle kõvemini pihku. Peagi uks avanes ning neli kogu hõljusid üksteise järel sisse. Neiu peaaegu tundis, kuidas nendega kaasnes mingisugune külm hoovus. Grace liugles dominantselt ees ning peatus teel Elyonini laua juures, kus ta irvega sööki vaatas. Järgmisel hetkel seisis naine aga tüdruku ees ning libistas oma jääkülma käega üle tüdruku põse. „Kahju, et ma oma töö lõpetamiseks nii kaua ootama olen pidanud,” lausus naine kõvera muigega. „Tead, see on t õ e s t i närvesööv olnud,” lausus too nuga välja võttes. Aknast hoovav valgus helkis sellel ähvardavalt. Tüdruk vaatas nuga, mis ohtlikult ta näo poole liikus ning ta mõte töötas palavikuliselt. Grace´i taga seisid tema pojad ja Maimba ema. Kui ta ka Grace´i tapaks, kaoksid tema pojad, aga kuidas jääb Maimba emaga? Tüdrukule meenusid poisi sõnad: „...aga mina olen oma võimete piire katsetanud.” Leidnud, et noormehe ema ei kujuta endast mingit ohtu, avastas tüdruk Grace´i noa oma põselt. „On viimaseid soove?” küsis ta magusalt noa otsa sügavamale vajutades ning seda paar sentimeetrit mööda tüdruku põske vedades. Naine uuris nüüd verist nuga. „Kahju, et minul enam seda ei eksisteeri... tead,” naine kummardus tüdruku kohale, „ma annaksin selle eest kõik.” „Tegelikult, ma tahaks vastuseid,” lausus Elyon väriseva häälega, üritades eirata seda teravat valu põsel. „Ega mul neist kahju pole,” vastas naine nüüd Elyoni juuksesalku pihku võttes ning seda sõrmede vahel libistades. Tüdruk nägi eemalt tema poegi lähemale liikuvat. „Mis täpsemalt ikka juhtus? Siis... kui te surite?” küsis tüdruk kasvava hirmuga – poisid olid tüdruku ette maha istunud ning Elyon oleks võinud pea anda, et nad üritavad seeliku alla piiluda. „Olime kodus. Sõime õhtust, kui keegi meie uksele prõmmima hakkas. Läksime sinna... ja sisse tuli sinu ema. Ta on imelik naine, kas tead. Ei, ära tee siin sellist nägu. Tema juba teab, kuidas tappa. Ega me tal esimesed polnud... ega ka viimased. Igal juhul. Ütles, et tahab mu poisse näha. Ja järsku oli ta käes nuga. Ei – mitte köögi. Ikka korralik pussnuga. Ja ta tahtis minu lapsed ära tappa. Arvad, et ma oleksin sellist asja lubanud? Ei. Ma kaitsesin neid, kuid nagu meie praegusest olukorrast näha...” Naine muigas kõveralt ning suutis selle käigus paljastada ühe kollase hamba, mis üle ta alahuule asetses. „Tema võitis. Pussistas meid poolsurnuks ja poos üles.” Elyon oli vait. Ta ei teadnud, mida edasi teha. Enne oleks tal olnud nii palju küsimusi, kuid nüüd... peale Maimbaga rääkimist – mitte ühtegi, palju ta ka ei mõelnuks. „Niisiis, ma arvan, et sinu kord on surra, kullake. Mingu sul järgmises elus halvasti,” ütles naine naerdes ning oma nuga tüdruku kõrile pannes. „Kas ma võin veel issameie palvet lugeda?” küsis Elyon naerupurset tagasi hoides. Neiu ei teadnud taas, mis siin naljakat oli, kuid teadis, et kui ta tahab naise tappa, ei ole selleks parim asend Grace´i nuga tema kõril. Grace tegi grimassi ning pomises midagi ei sarnast. Neiul ei olnud valikut. Tüdruk lõi jalaga naisele kõhtu ning too koperdas tagurpidi eemale. Tema pojad jälgisid justkui hüpnotiseeritult tegevust, julgemata vahele astuda. „Sa igavene-” sisistas naine hoogsalt tüdruku poole tulles. Justkui aegluubis võttis tüdruk oma käed selja tagant ning lõi juba teist korda päeva jooksul selle läbi kellegi südame. Grace karjatas ning haihtus koos oma poegadega. Naise käes olev nuga pudenes tuhmi mütsatusega põrandale ning sellel peatus kellegi jalg. Tüdruk vaatas ülesse ning pomises: „Oi kurat.”
11. PTK
Maimba ema kõrgus ähvardavalt Elyoni kohal ning millegipärast oli tema käes samasugune vai, mida tüdruk kasutas. Lähemal vaatlusel tegi tüdruk kindlaks, et see oligi tema vai. „Lihtsalt mõned trikid, mida saja aastaga omandada...” lausus naine hooletult vaia käest kätte hüpitades ning lauanurgale istudes. Tema kapuuts oli maha libisenud ning paljastanud naise peaaegu kiila pea. Tüdrukule jäi mulje, nagu Maimba ema oleks surres oma vananemisprotsessi jätkanud. Ta võis olla küll endiselt reibas ja teha kõiki asju nagu noor naine, kuid tema näos peituvad kortsud rääkisid oma loo. „Tead, tüdruk. Sa oled viimastel kuudel näidanud välja rohkem vaprust ja kindlameelsust, kui kõik esimeses maailmasõjas osalenud kokku,” jätkas naine väsinud häälel. „Oled näidanud, mida võib armastus inimesega teha. Ta näitab end tõesti kõige ootamatumatest külgedest. Sina oled puhtalt armastusest tulnud nii kaugele... kahele inimesele vaia südamesse lüüa pole kerge. Oeh...” Tüdruk imestas, kuidas naine Maimbast teab, kuid ei katkestanud teda. Nii kaua, kuni too räägib, on tüdruk väljaspool ohtu. „Ma mõtlen vahest... mis oleks, kui me poleks siia jäänud. Nii mõnigi asi oleks teisiti...” Naine vaatas kaastundliku näoga tüdrukut ning tegi tema näo suunas pühkiva liigutuse. „Mul on kahju sellest osast, mida me sinu pere hävitamises mängisime... aga karistamist väärivad ei tohi selleta jääda, tüdruk. Ja ma arvan, et sa mõistad, mida ma sellega mõtlen.” Naine pidas väikese pausi. „Mis sellest, et ta on su ema. Ta tappis kolm inimest...” Elyon vaatas tuimalt maad ning tundis pisaraid silmisse kerkimas. Kokkuvõttes oli kõik juhtunud tema enda süü. Justkui tema mõtteid lugedes räägis Maimba ema edasi: „Kuigi su ema tegi seda sinu pärast... oli see tema enda valik. Ja sina seda enam muuta ei saa.” Tüdruku silme all pani ta endale vaia südamele ning möönis kurva häälega: „Vahest ma tunnen, et mul on aeg minna... Aga ma olen seda ignoreerinud. Elus olevad sugulased...” Ta ohkas. „See kõik pole lihtsalt nii loodud. Elavad ja surnud peaksid olema lahus... või mitte kokku puutuma. Nii see kord juba on. Ja täna sinule... tänu sinule ma mõistsin seda.” Naine pigistas korraks silmad kinni ning vajutas vaia sügavamale. Elyon ahhetas, kui Maimba ema haihtus ning vai tuhmi kolksatusega põrandale kukkus. Tüdruk oleks võinud vanduda, et kuulis tühjas ruumis kaikumas sõnu: „Karistamist väärivad ei tohi selleta jääda...” Tüdruk tõstis käe oma haava kohale ning libistas käe üle selle. Maimba ema oli selle ta näolt pühkinud.
***
Elyon istus raske südamega voodil ning vaatas aknast välja. Õues oli selge, päikesepaisteline ilm. Justkui paari õela olendi lahkumine oleks seda põhjustanud. Tüdruk ohkas. Ta pidi möönma, et Maimba ema sõnades oli oma mõte. Tal oli õigus olnud ka selles, et ei loe, kes süüdlane sulle on. Ta väärib karistust nagu iga teinegi. Mööda tüdruku põske voolas pisar ning ta avas fotoalbumi, jäädes pidama pildil, kus olid nii tema, Alyssa kui ka nende vanaema. Tüdruk naeratas nukralt, meenutades nende toonast Egiptuse reisi. Nemad Alyssaga olid pidevalt vingunud, kui palav neil on ja vanemate närvid olid läbi... Vaid vanaema oli suutnud normaalseks jääda. Tüdruku äratas mõtisklustest liikumine tema ukse juures ning silmi sinnapoole suunates ei eristanud ta alguses midagi. Pikapeale teravnesid mõned hallikad piirjooned ning Agatha astus jahmunud Elyonile lähemale. „Tere, kullake,” lausus ta nukralt naeratades ning tüdruku pead paitades. Viga oli selles, et tema jääkülm käsi läks tüdruku peast läbi. „Vanaema? Mida- Kuidas- Sina?” Vana naine naeratas ning vaatas ruumis ringi. Mõne hetke pärast hõljus ta tüdruku ette ning ulatas talle pooliku paberilehe, mille Elyon vaikides vastu võttis. „Sa oled tubli olnud, tüdruk,” lausus ta naeratades. „Kui ma tundsin, et mu lõpp on tulemas, usaldasin ma selle sulle teadmisega, et sa saad hakkama. Ja saidki... kuid jubeda hinnaga... Alyssa saadab sulle tervisi.” Elyon vaatas niiskete silmadega ülesse. „Mul on nii kahju. Ma ei saanud midagi teha.. ta tuli ja... oli tema. Mul on nii kahju, et see juhtus. Ma ei tahtnud,” lausus tüdruk nutma hakates. Vana naine lohutas teda. „Sina ei teadnud ju seda. Aga ma olen su üle uhke. Sa said sellega hakkama. Tänu sinule jääte teie isa ja emaga ellu. Sa oled ületanud kõik mu ootused.” Elyon ehmus – ema! „Mida ma emaga peaksin tegema? Maimba ema ütles, et-” „Ma tean, mida ta ütles. Ma olen sind jälginud sellest saati, kui ma... tead küll. Mul on kahju seda öelda, aga tal oli õigus. Su ema on toime pannud kuriteo ja ta peab selle eest maksma.” Naine vaatas kurvalt aknast välja. „Kuidas?” küsis Elyon nukralt fotoalbumit kinni pannes ning seda riiulile asetades. Tüdruk puuris oma silmad paberilehte. Seal oli sama jutt, mille üks kolmest poisist ette oli lugenud. „Selle eest on juba hoolitsetud...” lausus naine eemalolevalt. Elyon ei pannud ta sõnu tähele ning jälgis endiselt paberilehte. „Kust sa selle said?” uuris tüdruk kulmu kortsutades. „Need kolm poissi, kellega sa nädala alguses kohtusid, andsid selle mulle. Nad on sulle tänulikud... lõpuks ometi oli Grace surnud ning nad said edasi liikuda. Sinna, mis ootab neid peale surma – rahu.” Elyon vaikis. „Aga kas Alyssa on ka kummitus?” küsis Elyon tikksirgeks tõustes ning ringi vaadates. Justkui õrna lootusega õde ruumis astumas näha. „Ära näe vaeva, kullake. Teda pole siin. Lihtsalt vahest me... saame võtta ühendust surnutega, kes on edasi liikunud. Arvatavasti teda ei hoidnud siin midagi... sest tema ei saanud surres asjast arugi.” Elyon vaikis taas ning uuris paberilehte. „Kus on teine pool?” „Sinu käes, kuid ega enam sellest kasu pole. See oli see sama paberilipakas, mille sa Alyssalt võtsid ja püksitaskusse unustasid. Ja need püksid on sul ju pestud...” Elyon ohkas ning viskus voodile. Ta ise oli need püksid pessu pannud ja nende taskud suurest ähmist kontrollimata jätnud. „Mis seal kirjas oli?” „Ole ettevaatlik sellega, mida soovid,” vastas vanaema vaikselt. Elyon vaatas teda kulmukortsutusega. „Kõik, mis juhtub, on määratud nii olema,” ütles vana naine lihtsalt. Elyon avastas, et naine hakkab kaduma. „Mis toimub?” küsis ta püsti karates ning vanaema hirmuga seirates. Viimane astus peegli ette ning lausus: „Mina jäin siia selleks, et sinu käekäigul silma peal hoida. See on nüüd tehtud. Mul pole põhjust siia jääda.” Elyon pigistas kirja rusikasse ning kuulis väljast politseiauto sireeni. Taas vanaema poole vaadates nägi tüdruk tema pisaraist läikivaid silmi. „On aeg.”
12. PTK
Elyon istus maas ning jõllitas hauatahvlil olevat suurt A-d, oskamata midagi muud teha. Tüdruku silmadest immitsesid taas pisarad ning tema nägemine oli udune. Ta oli taas siin. Sellest oli aasta. Alyssa oleks praegu 6 -aastane... neiu mõtles paratamatult, et kas nii jääbki tema elu lõpuni? Et ta mõtleb, milline õde praegu oleks ja mida ta teeks? Tüdruk sundis näo rõõmsamaks ning vaatas hauda. Too oli korras hoitud – kindlasti tema endiste tuttavate teene ning haual oli paar roosi – Alyssa lemmiklilled. Elyon ise oli toonud ja mulla alla matnud vaia, millega ta Grace´i tappis. Neiu lootis, et see kõduneb kunagi nende kurbade mälestustega. Ta haaras põlvedest kinni ning kallutas pead. Tüdrukute isa oli ta siia toonud, kuid siis kiiruga lahkunud – ta ei suutnud siin olla. „Tead, Alyssa... Viimasel ajal läheb kõik ülesmäge. Lõpetasin ilusti 11. klassi ja mu sünnipäeval oli isegi külalisi,” lausus tüdruk kurvalt naeratades. „Viisin ka oma lubaduse täide... Grace on läinud... koos paljude teistega. Näiteks emaga... sa kindlasti tead juba kõike. Seda, et tema tappis Grace´i koos tema poegadega ja on nüüd elu lõpuni vanglas...” Tüdruk ohkas, oskamata enam midagi muud öelda. Tal oli nii palju mõtteid ja soove, mida avaldada, kuid tüdruk ei leinud nende jaoks sõnu, kuid miski nööris ta kurku. Suu oli kuiv ja kõik tundus nii veider. Kuigi neiu oli endiselt kurb, oli tal tunne, nagu Alyssa oleks temaga. Taas meenus tüdrukule see ütlus: Ükski inimene ei sure enne, kui maailmas sureb viimane inimene, kes temast kasvõi natukene hoolis. Elyon vaatas õe hauale pandud roose ning muigas. Alati polegi sõnu vaja.
|
|
|
Post by Loore on Jul 19, 2007 23:19:42 GMT 3
oii, siia on natuke osasi tekkinud:D lõpp ei olnud enam nagu SN aga siiski:D lahe peaaegu happy ending:D:)
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jul 20, 2007 19:35:56 GMT 3
|
|
|
Post by Pingu on Aug 1, 2007 22:39:15 GMT 3
(YYYY) always ;D
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Aug 1, 2007 23:01:38 GMT 3
=)
|
|