|
Post by hanna on Jun 9, 2007 23:16:57 GMT 3
Hea.
|
|
|
Post by Loore on Jun 11, 2007 11:17:09 GMT 3
irw:D SN;D lahe:)
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jun 11, 2007 11:17:45 GMT 3
Aaaaarrrrggghhh. Sina ja sinu irw:D. (A) Tore, kui lahe .
|
|
|
Post by Loore on Jun 11, 2007 11:18:45 GMT 3
ikka(A) kõik on irw ju:D teised nutavad mina ikka irwan:D
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jun 11, 2007 11:19:30 GMT 3
Jaaaa... Mul endal sama asi... ükskord oli mingi dire mälestamine ja mina... naersin. Tahaks äsada endale, aga elu armas Teemast kõrvale .
|
|
|
Post by Loore on Jun 11, 2007 11:20:40 GMT 3
irw:D(A) a lahe:D ikka veel:D
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jun 11, 2007 22:51:38 GMT 3
Uuus osa
***
3. PTK.
Elyon seisis, läikivad mustad juuksed tuules lehvimas Alyssa haua ääres ning silmitses seda nukral pilgul. Tüdruku silmad olid täis ahastust ja hirmu. Ta libistas pilgu üle ohtrate lillede, mis tema õe lauale oli toodud ning kuidas päikese kuldne sära nende kastemärjadelt õitelt tagasi peegeldub. Neiu kükitas oma musta seelikut natukene kergitades kalmu kõrvale ning vaatas hellalt pilti, mis sinna oli pandud. Alyssa oli seal oma mustade, kohevate juustega, vaatas lustliku pilguga fotokaamerasse ning naeratas nii, et tema natukene puseriti piimahambad paistsid. Pildil kandis tüdruk väikest rohelist kampsunit ning tema kaelas rippus sulgedega kaelakee. Elyon oli teda sellegi kandmise eest töganud, kuid see oli olnud mõlemale lõbus, kui Alyssa õe kummalisi harjumusi vastu tögas. See kõik tundus nii kauge õnnena. Justkui läbi udu, kostus Elyoni kõrvu ta õe naer, kui tal oli lõbus... Alles oli jäänud vaid mälestus kahvatust Alyssast, kes lihtsalt lamas. Elyon naeratas kurvalt ning avas suu, justkui tahaks midagi öelda, kuid miski röövis tema kõnevõime. Tundes, kuidas pisar tema põsele veereb ning aeg peale surub, võttis tüdruk end kokku. „Tead, sinu minekust on küll kuu, kuid ma tunnen sinust nii väga puudust ja hakkan veelgi rohkem puudust tundma. Ma ei andesta endale kunagi seda õhtut, mil, mil...” Elyon vaikis, et end veel natukene koguda, kuid jätkas peagi kõvera muigega: „Tead küll. Vahepeal on palju juhtunud. Tead, et me kolime ära? Jaa... Kolimegi. Ema leidis, et ei suuda siin enam elada. Muidugi on meil kahju, et sa siia jääd... Aga me tuleme sind vaatama,” piiksatas Elyon nüüd juba allasurutud nutust vappudes. „Tead, meil on nüüd hästi ilus korter Londonis. See on selline avar, kolme toaga. Minu tuba on natukene väike... olen ju suurema alaga harjunud. Aga see on juba sisustatud... punased seinad, mahagonist kirjutuslaud ja tool. Ema-isa ostsid mulle läpaka ka... Eks meil jäi ju maja müügist natukene üle... Me müüsime suurema osa sisustusega... Vaid üksikud asjad, nagu sinu ahv,” neiu naeratas nõrgalt. „Tead, ta on mulle meeldima hakanud. Lebab nüüd voodil... Kindlasti tahad teada, mis veel on juhtunud? Ema tuli üks päev minu tuppa ja nägi mu voodil suurt vereplekki.” Elyon turtsatas. „See oli sellest jakist... ütlesin, et PMS. Ma ei usu, et ema seda uskus, sest see nii jalutsis... aga see selleks. Sa ju ei teagi, mis see on... Ma ei oskagi muud rääkida... kui me Iirimaale satume, ja seda juhtub kindlasti tihti, siis räägin, kuidas mul uues koolis läheb ja... kuidas meil läheb. Aga nüüd me hakkame sõitma... Varsti hakkab ju kool... Nägemiseni!” Neiu silmad olid tõustes taas pisarais. Tüdruk nägi vaevu, kuhu astub või mida teeb. Paar minutit enne ootavate vanemateni jõudmist pööras Elyon taas hauaplatsi poole ning sosistas vaikselt, justkui vaid endale: „Ja ma luban, et ma leian selle poltergeisti ja tapan ta. Kasvõi enda elu hinnaga.” Ta pöördus oma vanemate poole ning astus neile pilkugi heitmata autosse. Neiu lihtsalt ei tahtnud näha ema ära nutetud nägu ning isa alatasa punetavaid silmi. Veelgi enam, kui tema oli selle põhjuseks. Tüdruku suureks õnneks oli politsei leidnud, et noal polnud käejälgi ning tavainimene ei oleks suutnud nuga nii täpselt rihtida. Kuigi Elyoni huvitas, kuidas temast polnud mingitki märki maha jäänud, oli tüdruk selle mõtte maha surunud ning keskendunud tähtsamatele asjadele. Kui auto sõitma hakkas, valitses seal pinev vaikus. Keegi ei tahtnud rääkida, et mitte näidata tugevat värinat ja valu oma hääles. Elyon sobras oma seljakotis ning võttis sealt välja väikese, kulunud ning nahkköites märkmiku, mille tüdruk viivitamatult lahti lõi. Viimastel nädalatel oli ta märkmikku hoolega uurinud, üritanud aru saada selle vihjetest ning õppida ühtteist kasulikku, mida tal vaja läheks. Väikest, kaldus kirjas ´Agatha Carter´ vaadates läks tüdrukul siiski südame alt veidi külmaks. Oli ju ka tema vanaema veidikese aja eest surnud... Märkmikku lehitsedes leidis tüdruk kiiresti ülesse teema, mida ikka üle ja üle luges. Häda oli selles, et teema jääks justkui pooleli. ´Poltergeistideks nimetatakse üldjuhul siitilmast lahkunud hingede jäänuseid. Kummitustest eristab neid selgelt üks tunnus: nad suudavad materjaliseeruda ja paksu pahandust korraldada. Lahkunud hingede jäänused jäävad tavaliselt ´maa peale´ siis, kui neil jäi siin midagi pooleli. Sageli on selle põhjuseks see, et inimene on mõrvatud. Sellisel juhul ei jää poltergeist enne rahule, kui on teda tapnud isiku omaksetele võimalikult palju valu põhjustanud ning ka lõpuks tema omaksed tapnud. Muidugi on ka juhtumeid, kus hinged on maa peale jäänud sooviga oma tegu heastada või on inimese elutahe olnud niivõrd suur, et teispoolsus ei saanud seda surmana aksepteerida. Halvale teele läinud poltergeistide tapmiseks on kaks võimalust. Esimene on see, et inimene, kellega seoses hing maa peale on jäänud, sureb ning teise õpetuse järgi tuleb poltergeistile lükata südamesse pühitsetud veest läbi käinud vai. Samamoodi saab ka jagu vampiiridest, kuid seegi on juba omaette kunst (mis nurga all ning kui sügavale, kuid poltergeisti puhul on tähtis vaid süda, mis teda siia jääma sundis). Seepärast ei sobi ka igasugused asendused.´ Tüdruk oli kindel, et jutt läheb edasi, räägib pikemalt asendustest ja nende mõjudest, kuid järgmisel leheküljel räägiti juba Saatanast. Elyon ei saanud aru, kas lehekülg oli vahelt tõmmatud, käristatud või lõigatud nii, et seda polnud aru saada, kuid ta jäi endale kindlaks. Neiul oli kogu tekst poltergeistide kohta juba ammu pähe kulunud ning ta pani märkmiku tagasi kotti, huvitumata teistest teemadest. Eemalt hakkasid juba paistma heledad lennujaama tuled, mis õhtuses hämaruses hiilgasid ning nende tulede ümber näis koonduvat sadu lennukeid, mis olid rõõmuga valmis inimeste teenistusse astuma. Endalegi üllatuseks leidis Elyon end näivalt paari sekundi pärast auto ees, kotid seljas ja käes seisvat ning isa ja ema vahel lennujaama kõndivat.
|
|
|
Post by Pingu on Jun 13, 2007 22:33:56 GMT 3
oh UUIUUUUUUT! hurriup!
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jun 13, 2007 22:42:18 GMT 3
Eks ma hakkan vist tegema siis
|
|
|
Post by Loore on Jun 14, 2007 23:42:58 GMT 3
nii laheee. aga ei tohi panna siis kui mina ei näe et sa paned uue osa:D igatahes see mingi segu sinust, SN-ist ja väljamõeldud värgendusest? õde, ahv nahkköitega pereliikme märkmik mingite selliste nähtuste peale, kättemaks pereliikme surma pärast, kurjad elukad. millal peeglid mängu tulevad? Agatha? päris ebatavaline nimi. eriti kui ma tean kelle raamatut sa viimati lugesid ja seda laavima hakkasid:D
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jun 15, 2007 23:18:27 GMT 3
Haaah. Tegelikult need osad asjad nagu kättemaks tulid mul täiesti automaatselt... kirjutasin. Muidu jaah... tunned mind liigagi hästi Tnx. uus siis. *** 4. PTK Elyon vaatas kurvalt oma uues toas ringi. Ruum oli sisustatud süngemalt, kui tüdruku eelmises kodus. Seinad olid sügavlillad ning need olid kaetud kõikvõimalike postrite ja plakatitega. Üksikutesse kohtadesse oli jäetud tühja ruumi ning need olid enamasti täidetud perefotodega. Ühel neist olid nad neljakesi rannas. Ujumine oli õdedele alati meeldinud. Toas oli üks kirjutuslaud mugava tooliga ning suur voodi, millel lebas Alyssa vana ahv. Ahvi kõrval oli suletud valge sülearvuti, mis tuppa natukene helgust tõi. Ühte seina oli asetatud pruuni värvi kapp, mille ustel oli täispikkuses peegel. Laes olid väikesed sisseehitatud lambid, mis süttisid ja kustusid plaksutamise peale ning toa nurgas oli telekas koos DVD ja VHS mängijatega. Kahes ruumi nurgas olid mustad kõlarid, mis kõigele justkui ülbelt ülalt alla vaatasid. Elyon ohkas ning vajus voodile. Järgmine päev pidi ta minema oma uude kooli. Tüdruk polnud õues käinud ega kellegagi kohtunud vaid toas konutanud ning telekast masendavaid filme vaadanud. Seega ei teadnud Elyon, millega järgmine päev tegemist võib tulla. Tüdrukule oli ükskõik, mis ta homme selga paneb või millise mulje jätab. Viimasel ajal oli ta olnud nagu tühi kest. Sellal, kui tundus, nagu hakkaksid vanemad juba oma eluga edasi minna, Elyon ikka veel tagurdas ning elas mõtteis üha uuestiläbi stseene, kus nad õega koos olid ning nalja said. Vahetevahel ilmus nende hulka ka Alyssa surnukeha ning seejärel Elyon lihtsalt veeretas päeva kuidagi õhtusse. Ükskõik, kuidas ta ka ei proovinud, ei saanud ta oma õe surmast üle ning alati oli see näriv kahtlus, et teda sellega varem või hiljem kuidagi seostatakse. Tüdruku mõtisklused peatas ema, kes uksele oli ilmunud ning uuris, kuidas Elyon on homseks valmistunud. Agaralt läks naine tütre riidekapi juurde ning vaatas selle sisu hindavalt. Elyon imetles oma ema võimet juhtunuga toime tulla. Naine kandis nüüd taas meiki ja rõõmsavärvilisi riideid. Pealtnäha oli kõik korras, aga kas ka seest? Kui oldi välja valitud ühed mustad kulunud välimusega teksad ja poolpikkade varrukatega õhuke kampsun, kallistas Emily Elyoni tugevalt ning palus tüdrukul end hoida. Sel hetkel otsustas Elyon, et emaga ei ole kõik korras. Natukene nukrama ema oma toast välja saatnud viskus tüdruk niiskete silmadega voodile ning avas sülearvuti. Nägu väänates logis ta appear offline´ina MSNi ning vaatas oma vanade tuttavate nimesid. Peaaegu kõik sisaldasid närtsinud lille või soove, et Carterite pere oma leinast üle saaks ja edasi elaks. Väikese iiveldustundega pani tüdruk arvuti kinni ning vaatas voodile istuli tõustes tuimalt enda ette. Elyon ei suutnud viimasel ajal enam millelegi keskenduda rohkem, kui paar sekundit. Tüdrukust oli saamas vana rahutus ise. Juba mõne hetke pärast oli tüdruk taas pikali ja magas. See oli asi, mida ta sai teha ümber mõtlemata. *** Elyon sisenes oma uude klassiruumi ning vaatas seal ringi. Kõrge lagi, valged seinad ja ärevil õpilased. Omaette õlgu kehitades kõndis ta piki pingiridasid, kuni jõudis ühe tühja lauani, kuhu ta ka istus. Ümberringi olid kõik inimesed oma tähelepanu jäägitult temale koondanud. Elyon mõistis ehk liiga hilja, et oli siia seltskonda vähe sobimatu. Mitte kellelgi klassist polnud musti juukseid, ckui üks tüdruk eespingis välja arvata, kuid tema oli nähtavasti üritanud muljet pehmendada, juustesse valgeid salke tehes. Tema mustad teksad olid kulunud ning tüdruk oli arvanud, et see on normaalne, kuid kõik tüdrukud kandsid seelikuid. Tema kampsun oli küll natukene pidulik, kuid samas ka veidi õpilaslik ning tüdruku meelest kindlasti esimeseks koolipäevaks sobiv, kuid kõik teised kandsid valgeid pluusesid. Kõikidel asjadel olid kõvad firmamärgid ning polnud arvatavasti tüdrukut, kellel poleks Prada kotti. Kõige krooniks kandis Elyon ainsana kogu ruumis kaelas risti. Kuigi see polnud esmapilgul midagi erilist, mõistis Elyon õhkkonnast, et on siin soovimatu. Soovimata end rohkem nende pisiasjadega tüüdata, suunas ta kogu oma tähelepanu tema ees olevale lauale, kuhu oli juba jäädvustatud parajal hulgal nilbusi. Näost kergelt õhetama hakates pööras tüdruk nüüd pilgu klassi ette. Aina kasvava ebamugavustundega tajus tüdruk endal mitmeid pilke ning nägi enda ees istuvat pikkade heledate juustega tüdrukut pöördumas. „Tere,” alustas too juttu, oma briljantseid valgeid hambaid demonstreerides. Tüdruku hammastel olid kalliskivid ning tema nägu nii perfektselt meigitud, et Elyoni võttis see hetkel pahviks. Tema oli hommikul vaid oma ripsmeid tooninud. „Tere,” vastas tüdruk, ikka veel blondiini silmitsedes. „Mina olen Jessica Stiles, mis sinu nimi on?” küsis too ülbelt. „Elyon Carter.” Kogu klass tõi kuuldavale naerupahvaka. Isegi Jessica nägi vaeva, et oma nägu normaalsena hoida. „Nii et sa oled uus, jah?” küsis too vastust ootamata ning edasi pärides: „Miks su juuksed mustad on? Ja miks sa end nii vähe meigid? Tead, sa oleksid poole kenam, kui sa riietuda oskaksid. Pealegi, firma on see, mis loeb. Ja kui rääkida juba riietusest... aksessuaarid peaksid ka olema... sobilikumad,” lõpetas Jessica ülbelt Elyoni risti silmitsedes. Elyon vaatas näost kaameks tõmbudes ringi. Tüdruk tajus, et Jessica küsimused olid vaid väike ettekujutlus sellest, kuhu ta sattunud olid. Kõik inimesed ümberringi olid nähtavasti rikkad ja väga uhked, valmis klatðima ja põranda alla tampima igaüht, kes nende moodi polnud, kuid õnneks päästis tüdruku vastamisest klassi saabunud õpetaja. Sügavale oma pinki vajudes vaatas tüdruk, kuidas Prl. Lynd teda lühidalt tutvustab, pistes oma juttu ühe terava märkuse noorte daamide eeskujulikust käitumisest, mille hulka ei kuuluvat kohe kindlasti pingis lõsutamine. Elyon ei teinud naisest väljagi. Isegi õpetajad vihkavad mind... Küll tahaks, et Alyssa siin oleks... Oma viie eluaasta kohta oli tüdruk küllatlki nutikas olnud ning osanud alati vastikutest olukordadest auga välja tulla.
|
|
|
Post by Loore on Jun 15, 2007 23:37:02 GMT 3
ohh jhh. peegel. valge sülearvuti. seda ei tahnud kirjeldada et seal peal õun on? igatahes laheee. eriti tibid tibid aga siiski:D uut!
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jun 15, 2007 23:39:25 GMT 3
Mis peegliga oli? (Ma kirjutasin selle osa üleeile. ei lugend läbi praegu ) Ja mai saa midagi paraa, et mulle valged sülearvutid meeldivad . Ja kes ütleds, et seal õun peal? Ma olen õunata kaa näind . Uut kirjutan Ei tea, millal üles
|
|
|
Post by Loore on Jun 15, 2007 23:42:27 GMT 3
oli mingi peegel alguse poole:D aga ikkagi. ma vin kihla vedada et valge sülearvuti mõte tuli sul sellest.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jun 20, 2007 0:01:32 GMT 3
Peegel oli lihtsalt toa sisustuse kirjeldamises. ära kujuta asju ette ;D. Uuus osa ;D. Loodan, et naudite, kuigi minu arust jääb see eelmistele natukene alla...
5. PTK
Elyon jalutas ükskõikselt juuksesalku näo pealt ära puhudes kodu poole. Tüdruku nägu oli muserdatum, kui siis, mil ta õde suri, kui see üldse võimalik oli. Neiu esimene päev uues koolis oli osutunud totaalseks õudusunenäoks: teda vihkasid vist absoluutselt kõik klassis olnud, õpetaja oli tropp, sellel lollakal maal olid juba esimesel päeval tunnid, Jessical õnnestus teda ühe päeva jooksul lausa viis korda alandada ning tüdruk oli hilinenud prantsuse keelde, mis tõi kaasa märkuse. Esimesel päeval! Neiu ohkas raskelt ning sulges justkui kannatust paludes silmad. Kui Jumal teda armastaks, oleks ta õde elus ning kõik oleks endine. Omaette mõtiskledes pööras tüdruk ühele kõrvaltänavale lootusega, et lõigates jõuab ta rutem koju, muidugi juhul, kui ta ära ei eksi. Tänav oli räämas ning täis kodutuid. Iga maja nurga peal või prügikasti juures oli keegi mustade riiete ning näruse olekuga neiult raha nuiamas.Kuskilt visati ämbritäis solki alla ning Elyon krimpsutas haisu pärast nägu. Otsustades, et peatänavatel on ohutum käia, pöördus ta ringi, valmis oma endist marsruuti jätkama, kuid ilmnes üks ´väike´ probleem maast mõnekümne sentimeetri kõrgusel hõljuvate, veriste noorte poltergeistide näol. Neiu nägu muutus murelikuks ning ta taganes mõne sammu võrra. Tüdruk oleks võinud oma pea anda, et mõne hetke eest olid poltergeistid olnud ühed maas lebavaist ning almust kerjavaist inimestest. Niisiis manas Elyon oma näole äärmiselt pingutatud naeratuse ning üritas nendest mööda kõndida, kuid noormeeste näod andsid julgelt mõista, et kui tüdruk seda üritab, kirjutab ta oma surmalepingule alla. „Niisiis, mida te tahate?” küsis tüdruk alistunult ühele räpasele toolile istudes ning poltergeiste ettevaatlikult silmitsedes. „Oeh, lihtsalt rääkida,” vastas üks lüheldasem ja paksem poiss magusalt. Silma järgi vaadates võis too olla surres kõige rohkem 15-aastane. Tema, koos kahe teise poltergeistiga hõljusid neiule natukene lähemale ning vaatasid küsivalt üksteisele otsa, kuni lõpuks avas nähtavasti kõige vanem neist suu: „Sa ei küsigi, kuidas me surime?” „Kuidas te surite?” küsis Elyoni tüdinud hääl. „Meid mõrvati.” Tüdrukul oli sügav tahtmine lihtsalt ´ahsoo´ öelda ning minema jalutada, kuid oht, et poltergeistid vihastuvad, oli liiga suur. Niisiis jäi tüdruk oma kohale ning vahtis neid kergitatud kulmudega. „Ahh, oli üks kamp – täpsemalt kolme-pealine kamp, märatsevaid poltergeiste. Ega meie tollal muidugi teadnud,” jätkas keskmine allapoole, Elyoni näo juurde kummardudes. Tüdruk tundis poisi suust hõljuvat pahaks läinud vorstide lõhna ning mõtles tahtmatult, kas poltergeistid peaks lõhnama? „Oh jah... too kamp oli jube. Me ei tea siiamaani, miks nad meid tapsid. Üks hetk olime rõõmsalt koju minemas, kuid järgmisel hetkel tulid kõik pamm ja pimm ja põmm!” rääkis too edasi, kätega ilmekaid zeste tehes ning häält hirmuäratavaks tehes. Hetkeks jäi tüdrukule mulje, nagu poiss naudiks seda: et ta oli surnud ja sai nüüd oma lugu ilmekalt, nagu lastelastele, keda tal kunagi olema ei saa, edasi rääkida. Õudusega märkas Elyon, et on juba päris pimeda peale jäänud. „Kas sa ei tahagi teada, miks me seda sulle räägime?” küsis väikseim irvitades. Too hoidis nüüd oma pontsakate sõrmede vahel mingit paberitükki ning imetles seda. Elyon raputas pead. „Noooh, asi on selles, eeeeet,” venitas vanim ümber tüdruku hõljudes. „Lühidalt öeldes tahame, et sa ta edasi saadaksid. Põrgusse või kuhu ta ka ei peaks minema... meil endal osutuks see veidi raskeks, kui aus olla...” „Ja miks ma seda tegema peaksin?” küsis Elyon juba ärritudes. Poltergeistid võiksid teda rünnata, ta saaks nad nüüd temaga igal pool kaasas oleva vaiaga teise ilma saata, oma kättemaksuiha rahuldada ning voila. Kõik oleksid õnnelikumad. „Oh, sest sina tahad sama, mida meie,” lausus üks poistest kergelt. „Asi on selles, et ta tappis ka sinu õe...” Neiu vaatas ülesse, silmad põlemas. Tüdruk ei osanud kuidagi oma tundeid seletada. Need olid ühteaegu nii tormakad ja äkilised, et ta oleks tahtnud midagi lõhkuda, kuid teisest küljest oli ta rahulik: ta oli just seesama oma kättemaksu täideviimisele sammu lähemale astunud. Elyon upitas end püsti, olles nüüd keskmise vaimuga ühepikkune. Nood jõllitasid üksteist pingeliselt, kuni tüdruk vaikuse lõhkus: „Noh?” „Mis noh?” kostus kooris. „Kust ma ta leian? Mis ta nimi on? Kuidas teda tappa? Kuidas te seda teate?” kriiskas tüdruk keskmise poisi pluusest kinni haarates ning teda raputades, pisarad silmis. Tüdruk oli suutnud hetkeks unustada oma õe, kuidas Alyssat enam pole ja kui kõle kõik on. „Meie seda ei tea, kust sa ta leiad ja kuidas teda tappa. Seepärast me sinu abi soovimegi. Vaata, me teame su vanaemast...” lausus noorim kindlal häälel. „Aga nii palju, kui meie oleme kindlaks teinud, oli ta nimi, kui ta veel elas, muidugi, Grace Water.” Elyoni silme ette kangestus vana, pakse ja soolatüükaid täis naise nägu, mis teda hetk enne kadumist jõllitas. Tüdrukul hakkas kõhe. „Aga selle mehe ja ta poja nime me ei tea.” „Aga... miks ta... mis te... Misasja?” oli tüdruk segaduses. „Misasi see sul käes on?” küsis neiu mõne hetke pärast noorimalt, et oma kohmetust varjata. „Oh, üks paberilipakas,” vastas too kergelt, ikka veel seda käes keerutades ning uurides. „Asendused on vaid ajutised lahendused, mis suudavad heal juhul tekitada poltergeistile põrgupiina, kuid ei suuda teda hävitada. Selle – Oih,” lõpetas noormees lugemise, kui tabas vendade pilgu. „Anna see mulle!” lausus Elyon söakalt ette astudes ning kätt paberilipaka poole sirutades, kuid poiss pani selle kärme liigutusega taskusse. „Kust sa-? Anna siia!” käskis tüdruk, kuna ta arvas end teadvalt, kus on puuduv lehekülg. „Kõik omal ajal,” laususid vennad kooris ning enne, kui Elyon midagi öelda jõudis, olid nood valju praksatuse saatel kadunud. Tüdruk lasi käe pisarateni pettunult alla ning surus pükste taskusse. Tänaval ringi vaadates polnud keegi nende väikest intsidenti tähele pannud. Kõik tegelesid oma asjadega: kes magas, kes kudus, kes jõi... Kuid ümber pöörates, et koju minna, leidis Elyon end tõtt vahtimas umbes enda vanuse poisiga, kes teda uskumatusega vaatas. Keegi vist ikkagi nägi, mis toimus...
|
|