Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Nov 14, 2007 16:55:52 GMT 3
Hetkel pole aega (AAA) Koolis on suht hull tamp peal... päevas 5 minti netis... Hiljemalt reedel (A) Aga äkki on isegi homme aega... (A)
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Nov 15, 2007 22:53:15 GMT 3
Tunnen, et pole päris see, milleks ma võimeline, kuid siiski Usun, et homme tuleb juba uus osa otsa. Siis peaks aega olema Enivei.
„Claire? Claire?” kõlas justkui läbi udu, kui tüdruk taas teadvusele tuli ning end uimaselt istuli ajas. Neiu pea käis ringi ning ta oleks soovinud oksendada. Vähehaaval hakkas pilk teravnema ning ta oli võimeline eristama George´i murelikke näojooni. „Kõik korras?” küsis vanahärra juba lustlikuma tooniga tüdrukule kätt ulatades ning teda püsti tõmmates. „Jah, jah...” pomises Claire vaba käega kaela mudides ning püsti tõustes. Ümberringi vaadates jõudis neiu alateadvusesse juhtunu – ta oli ajas tagasi rännanud. „Oota, mis aasta praegu õieti on?” küsis neiu end vabaks rapsides ning oma riietust üle vaadates. Nad olid reisinud mingi aasta suvisesse aega. Tüdruk aga kandis talverõvaid. Kottki oli neid täis... „Ma ei tea,” pomises George nende kohvreid võttes ning ringi vaadates. Nad olid sattunud tema maja mitme aasta tagusesse hoovi. Mees oletas, et nooremat teda pole kodus ning tänas õnne. Nad pidid siit võimalikult ruttu kaduma. „Ohhoo,” kõmistas vanake lõbusalt oma lillepeenart vaadates ning naeratades. „Oli ka aeg, kui ma roose kasvatada jõudsin... Nad on nii terved ja elujõulised. Mitte nagu need, mis mul praegu kasvavad. Igavesed närud siukesed...” Vanahärra pilk sattus nüüd majale ning ta hakkas imetlema selle seisukorda. „Ma olen kõik ikka päris käest ära lasknud...” pomises too kurnatult. Claire oli rahutu ning kõikus edasi-tagasi. Teda ei huvitanud, mis kunagi oli. Kas see oli halvemini või paremini... Teda huvitas Mike´i päästmine. „Aga me peame minema,” ütles George kiiresti valvsalt ümber pöördudes ning kohvreid tänavale vedama hakates. Mehe habemes näo tagant oli aga näha igati elurõõmsat ja põnevil nägu. Oma vanuse kohta küllaltki kiiresti edasi liikudes seletas ta neiule: „Ma tahan, et sa mõistaksid: me ei saa jääda elama siia rajooni. Me peame kolima teise linna, kus mineviku meid keegi ei tunne. Me peame alustama otsast peale. Me oleme nagu kaks tolvanit ilma passi ja eluta. Meid aktsepteeritakse aastaid nooremana. Meid ei olegi olemas.” George peatus hetkeks, et hinge tõmmata. „Me peame endale võltsidentiteedi muretsema...” Tema hääl oli muutunud murelikumaks ning tundus, nagu kaaluks ta iga sõna. „Ja siis tuleb otsida korter, mulle töö ja sulle kool... Sest ega me nooremaks ei muutu. See on tiksuv kellavärk. Sa lähed tagasi 20-aastasena, mina 57-aastasena... Kui me üldse sattusime viie aasta tagusesse minevikku...” Vanamees kõndis sirge seljaga edasi, kuid ta enne lustlik nägu oli täis murekortse. Korraga oli talle kohale jõudnud kogu nende teo negatiivne pool. Ta ei andnud välja 52-aastase mõõtu, kuigi oleks pidanud. Ta oleks pidanud selle mõtte maha matma ja sel kõigel minna laskma. Laskma minna Mike Goldwinil, Claire´il... Kõigel. Kuid sellest poleks tulnud vaid kaotusi. Claire oleks oma eluga edasi läinud ja aksepteerinud Mike´i surma... Claire vantsis nördinult mehe kõrval. Kuigi ta tahtis midagi Mike´i jaoks teha, leidis neiu nüüd, et tegu oli ülepeakaela vastu võetud otsusega, millel olid tõsised tagajärjed. Uus isiksus polnud midagi, mis tüdrukut heidutanuks. Teda heidutas tulevikku saabumine aastaid vanemana. Kuidas ta vanemate palge ette astub? Mis saab kõigest, mis talle tähtis ning millest ta on hoolinud? Kas on võimalik, et nad muudavad midagi radikaalset? Hoiavad ära kaksiktornide katastroofi... Neiu turtsatas. Nii võimsad nad polnud. „Praegu on tähtsaim otsustada, kus oleks kõige otstarbekam öö mööda saata,” sõnas George vaikselt. „Arvatavasti peame paar ööd mõnes väiksemas motellis ööbima. Kuskil, kus saaks end sisse kirjutada valenime all ilma, et keegi seda kontrolliks... Selle aja jooksul suudan ma arvatavasti midagi välja mõelda, meile uued isiksused muretseda ning muu taolise. Ei tahaks selle peale praegu mõeldagi...” arutles mees lõpuks rohkem nagu iseendaga. Nad olid jõudnud enda tänava otsa ning vaatasid nüüd ringi. Peale mõningasi arutlusi otsustati takso tellida ning sellega kaduda. „Kus sa elada tahad?” küsis George tasa, kui nad teeserval oma kohvrite otsas istusid ning taksot ootasid. „Mingisuguses väiksemas linnas nagu Rayfax või New Yorgis?” Mees vaatas neiu poole ning ohkas. Tema üüratu ja mõtlematu, egoistlik soov ajamasinat ise katsetada oli osutunud katastroofiks. Miks ta enne ei mõelnud selle kõikvõimalikele tagajärgedele? „Mm...” Calaire vaatas mõtliku ilmega maha. Kus oli Mike elanudki? Enne tema kuulsaks saamist? Manhattanil... New Yorgi rikaste linnaosas. Neiu aga mõistis, et Manhattanile George kindlasti ei koliks. „Ma usun, et mõni väiksem linnake New Yorgi külje all sobiks küll. Näiteks... seda väikest naljaka nimega küla – Grenka tead? Me käisime seal perega ükskord suvel... See oli tore.” Claire vakatas,avastades, et ei näe oma peret nüüd tükk aega. Tema isa ja ema... „Selge,” pomises George. „Seda võime hiljem vaadata, aga hetkel on tähtsam sinu nimi. Ma mõtlesin, et mulle meeldiks James,” mees tegi ühe uhkeldava zesti taeva poole ning ütles ka perekonnanime: „West. See on nii mehine nimi,” itsitas mees. Claire kergitas kulmu, kuid otsustas nime üle mitte vaidlema hakata. „Kes me üksteisele üldse oleme? Me elame ju koos...” küsis tüdruk oma jalgu vaadates. „Mina olen sinu vanaisa ja sina minu kadunud poja tütar,” vastas George reipalt. „Sinu vanemad surid mingisuguses traagilises õnnetuses ja bla-bla-bla... Hiljem on aega mõelda,” seletas mees. „Hästi.” Neiu vaatas hetke kulmu kortsutades enda ette ning sõnas siis: „Sel juhul tahan ma olla Amanda West.” See nimi oli tüdrukule talle eneselegi teadmata põhjusel alati meeldinud. „Selge nagu seebivesi,” ütles George naeratades ja püsti tõustes. „Näe, sealt meie takso tulebki.”
Kriitikat?(A)
|
|
|
Post by Pingu on Nov 15, 2007 22:58:55 GMT 3
jeah Väga meeldib Mulle meeldib ekstra see, et tegelased hakkasid mõtlema Nüüd väike küss Sinule Mis saab mineviku Clairest? Kes peaks nüüüd olema viis aastat noorem Claire? Kas ta haihtub? Või liiguvad ilmas ringi kaks erineva vanusega samat inimest? XD
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Nov 15, 2007 23:09:56 GMT 3
Nii. On kaks Claire´i. Üks on see, milline ta oli viie aasta eest. Ja teine on see, kes minevikku rändas. Tema füüsiline vorm pole muutunud. Ta on täpselt selline nagu lahkudes. Ja kui ta tulevikku tagasi jõuab, siis on ta viie aasta võrra vanem ja see päta-Claire kaob. Arvatavasti. Eks näis, mis kirjutamise käigus otsustan:P Loodan, et said aru Ja tore, et meeldib. Ja tegelased oleksid niikuinii mõtlema hakkama pidanud. Lihtsalt, kui nad varem oleksid mõelnud, siis.. ma ei tea.
|
|
|
Post by Pingu on Nov 15, 2007 23:11:54 GMT 3
Inimene lihtsalt...Kaob? xD Muidu nagu ideel pole viga, aga see kadumise värk on natsa kahtlane (A) Egas mul muud virisemist polegi
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Nov 15, 2007 23:13:09 GMT 3
Kaob jah...ma pole jõudnud veel päris lõpuni seedida asja. Et nagu... ei saa olla ju kahte Claire´i, kes on tegelikult üks Claire. Ah. Misiganes. Eks näis
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Nov 16, 2007 16:48:09 GMT 3
Pingu ja Nasiccu kirjutamiselõuna tulemus siis.
Claire istus rätsepistmes voodil ning vaatas sõnatult enda ette. Toimunud oli nii palju. Tema ja George olid taksojuhi käest teada saanud, et hetkel on 14. juuli ning küsimuse peale, mis aasta hetkel on, oli taksojuht neid nagu alaarenenuid vaadanud. Nad on aastas 2002. See kõik tundus nii veider. Aeg ja selle kulgemine, elu ja asjade areng... George oli välja kaevanud ühe odavamapoolse ja lihtsa motelli, kus nad ühes toas pidid magama. Claire´ile ei teinud muret mehega ühes toas magamine vaid see, kauaks nad sinna jääma pidid. Neil oli vaja isikuid tõendavaid dokumente ja korralikku elamispinda. Neiul ei olnud õrna aimugi, kaua George´il selle organiseerimine aega võtab. Lisandus ka süütunne, et tema aidata ei saanud. Tegelikult oli neiu otsustanud vähemalt suveks leida endale mõne väiksema tööotsa, millega ta nende toimetulekut toetada saab. Pealegi oli mees juba üpris vana ning töö leidmiseks võis kuluda nädalaid. George ise oli väljas. Neiu ei teadnud, kust ja kuidas mees teadis võltsdokumentide tegemisest ning ega see teda eriti huvitanudki. Tüdrukul oli pakilisemaidki asju, mida teha. Või siis mitte... George oli talle endnud sada dollarit ning palunud poest süüa tuua ning endale suveriideid osta. Claire oli võtnud kaasa vaid talveriideid. Nüüd, tagasi mõeldes, tundus see absurdne. George oli talle seletanud, et nad lähevad ajas tagasi aastaid ning peavad järk-järgult need aastad minevikus ka läbi elama. Kahjuks oli neiu siis liiga põnevil olnud, et George´i jutu sügavama tähenduseni jõuda. Claire´i ees lebasid seelikud ja mõned T-särgid ja topid, mille ta leidnud oli. Nad olid väikeses linnas, mille nimi oli „Fairlye”. Siin polnud suuremaid kaubanduskeskuseid ning neiu oli leppinud ühe väiksema vähekasutatud rõivaste peoga. Esialgu oli neil rahaga kitsas käes ja ega see 100$ riiete jaoks palju polnud. Tüdruk ohkas ning surus oma riided kohvrisse tagasi hetkel, kui ukselink alla vajutati ning natukene rõõmsama näoga, kui lahkudes, George sisse astus. Mees jättis oma jalanõud ukse kõrvale ning astus oma rahakotti lehvitades reipalt edasi. Sealt igasuguseid pabereid ning ID-kaarte välja võttes ja öökapile laotades sõnas ta naeruse suuga: „Tere, Amanda.” Mees ulatas Claire´ile tema pildiga ID kaardi ning seletas: „Sa andsid mulle 2007/08 õppeaasta algul, nii et see on suhteliselt värske.” Claire vaatas kaarti ning muigas kohvri poole küünitades ning sealt oma rahakotti võttes. „Sinu uue isikukoodi järgi on sinu sünnipäev 1. detsember. Vabandust, et ma sinult enne ei küsinud, aga ei tulnud selle peale. Kaardid ja paberid vormistati ruttu ning seal ei sallitud venitamist. Mina olen sinu vanaisa James. Kui sind huvitab, on minu sünnipäev 4. mai,” rääkis George muige saatel edasi. „Ülejäänud paberid on meie sünnitunnistused ja kodakondsust tõestavad paberid... Lühidalt on meie jutt selline, et minu poeg ja tema naine – sinu vanemad – hukkusid äsja autoõnnetuses. Mina, kui sinu ainus elus sugulane, hakkasin sind kasvatama. Uue elu alguse puhul kolime Grenkasse.” Mees peatus, et hingata ning ütles siis: „Sealt lubati meile üks korter muretseda. Ma loodan, et sul pole korteri vastu midagi. Me ei saa endale lihtsalt hetkel rohkem lubada...” Claire noogutas ning üritas alla veeretada sügavat süütunnet. George muretses kõik... „Kas ma kuidagi aidata saan?” küsis neiu lõpuks. „Ei, vanadel inimestel on selline kiiks, et nad peavad raha kõrvale panema. Esialgu piisab ja siis ma lähen tööle... Sina pead oma hariduse eest hoolitsema,” sõnas George naeratades. „Selge,” ütles Claire kössi vajudes.
Kriitikat?(A)
|
|
|
Post by Pingu on Nov 16, 2007 16:54:00 GMT 3
väuuuuu Meie kirjutamis hommikud ,lõunad ja õhtud on ÜLEKÕIGE Ja btw AI LAAAAAV IT Kuna nad asja kallale asuvad? : Mingi sada aastat ka ei viitsiks heietada nende elust
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Nov 16, 2007 17:01:03 GMT 3
Mismõttes? Mille kallale asuvad?
|
|
|
Post by Pingu on Nov 16, 2007 17:02:09 GMT 3
Mike elu päästmise kallale ofcoors
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Nov 16, 2007 17:04:26 GMT 3
Ahsee. Esiteks peaks mainima, et Mike suri aastal 2007 ja nemad on aastas 2002... ;D
|
|
|
Post by Pingu on Nov 16, 2007 17:05:26 GMT 3
sõu? (A) Claire võiks ta ära sebida ja siis viis aastat õndsat elu nautida ja siis lõpuks tal selle vea tegemise ära keelata
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Nov 16, 2007 17:06:51 GMT 3
Mis vea? Aga tglt jutu tuum mul lõpuni välja mõeldud. Ja sellelt teelt mind kõrvale ei eksita See jutt arenes üldse ühest teisest, suht lambist sisust edasi... Jutu lõpus tuleta(ge) meelde, et ma räägiksin, mis idee see algselt oli
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Nov 29, 2007 22:11:20 GMT 3
Uus osa siis. Suht... tegevusetu tglt (A)
***
Claire astus üle ukseläve ning lasi kottidel põrandale kukkuda. George oli neile lõpuks ometi sobiva korteri leidnud. See asus kolmandal korrusel ning ümbrus oli kena. Maja lähedal oli väike järv ning üleüldse oli ümbruskond hoolitsetud. Tänavatel mängivad lapsed olid vaiksed ning polnud märgata kaklemist ja võimujanu. Maja ise oli vaikne ning rahulik koht töötamiseks. Nende korter oli küll natuke korrast ära, kuid George seletas terve tee, kuidas nad veedavad suurepäraselt aega seinu, aknaid ja muid asju üle värvides. Kuigi neiule toaline ajaveetmine ei meeldinud, võlgnes ta seda mehele. Niisiis oli ta teeselnud vaimustust. Mõne hetke pärast leidis tüdruk end oma uuest toast. Ruum oli küllaltki avar, kuid kasina mööbli ning korrast ära väljanägemisega. Aknad olid puust ning värv oli koorunud, kuid vaade oli ilus. Maja taga laius väike tükk aiamaad ning selle taga oli paks kuusik. Claire oli kuulnud, et mööda väikest jalgrada võib jõuda ühe väikese metsa sees peituva järve juurde. Neiu ohkas ning libistas pilgu taas üle toa. Ta istus vanamoodsal voodil, mille peats ja jaluts olid metallist. Voodi kõrval oli väikene öökapp, mille kõrval oli riidekapp. Teises seinas kõrgus raamaturiiul, mille kõrval asetses vanamoodne ja tuhmunud peegel. Peagi ilmus ukse vahele George´i särav pea. Mehe muretust olekust oletas Claire, et too oli juba sisse elanud. „Amanda – me peame üksteist uute nimede järgi kutsuma, et ära harjuda – ma teen ruttu meile mõned võileivad. Sa võid end nii kaua sisse seada. Tänase õhtu võid veeta ümbruskonnaga tutvumiseks. Ma muretsen homseks remondiks vajalikud asjad ning siis tuleb paar tegusat päeva.” George tõmbas oma pea silma tehes ära ning neiu kuulis tema sammude kaja eemaldumas. Korter ise oli tegelikult päris suur, kuid armetu olek oli selle odavaks teinud. Seal oli neli tuba – söögituba, mis oli tegelikult üpris väike; elutuba ning George´i ja Claire´i magamistuba. Köök, vannituba ja tualett olid oma olemuselt tagasihoidlikud, kuid Claire oli kindel, et kui tema ja George on asja kallale asunud, näeb kogu kupatus välja nagu kuuluks see rikkuritele. Lõunasöök söödud ja George´ilt mõned juhtnöörid saanud, valmistus tüdruk välja minema. Tal oli kindel plaan see järv üles otsida ning enne, kui ta aru saigi, oli ta taas lõõskava päikese käes ning suundus peenarde vahelt metsa poole. Tüdrukul oli igaks juhuks kaasas rätik ning riiete alla oli ta pannud ujumisriided. Claire liikus mööda peenikest jalgrada ning sisenes metsa. Neiu surus maha judinad – metsas oli palju külmem – ning kõndis mööda rada edasi. Peagi kuulis tüdruk vaikseid hääli ning tema uudishimu kasvas. Kas need on esimesed inimesed, kellega ta tutvub? Neiu kõndis vargsi edasi, kuni leidis keset metsa asetseva lagendiku. Keskel pärlendas päikese käes väike järv, mille kaldad olid huvitaval moel liivaga kaetud. Neiu muigas ning astus edasi. Järve ääres oli perekond. Väike tüdruk paterdas koos ema ja isaga vees ning kaldal lamas üks Claire´i-vanune tumeda peaga nooruk ning võttis päikest. Kuulnud samme, avas too silmad ning vaatas silmi kissitades Claire´i poole. Neiu vaatas vastu ning sõnas aeglaselt: „Cla- Amanda West.” „Mike Goldwin,” kõlas reibas vastus.
|
|
|
Post by Pingu on Nov 29, 2007 22:29:35 GMT 3
a - ainulaadne r - rikkadonneedtüübidseal ;D m - maailmaparim a - armas s - SeeOnMinuLemmikHetkel t - totaalselt kohe.^^ a - ahahahhhaaa. Jälle aa. Armastan noh n - nparim Igat pidi parim
|
|