Post by Loore on Jun 10, 2008 1:17:32 GMT 3
Oki ma tegin mingi uue järjeka:D mingi suht kahtlane on esimene osa ja lühike aga noh loodetavasti tulevad järgmised osad veidi paremad:D
Tegelikus ei ole muinasjutt...
1
„No tule nüüd ma ei saa ju ometi üksi alla minna,“ lausus neiu naeratus näol. Ta võttis noormehe käest kinni ja tõmbas teda õrnalt.
Poiss liikus tüdrukule lähemale ning ütles siis muigega: „Miks me peame üldse minema?“
„Aga mõtle, kui tore on olla märg,“ lausu neiu ning liikus noormehe vastu pannes käed talle ümber kaela.
„Ega ka kaldal viga pole ka siin saab igasuguseid aju teha“ vastas poiss ja suudles neiut.
„Nojaa nüüd said sina ka märjaks“ lausus tüdruk muigega ning asutus siis eemale. Ääre peal olles vaatas ta korraks tagasi ning hüppas siis vette.
Kostus neiu rõõmukisa ja seejärel sulpsatus.
Mõne hetke pärast ilmus ta veepinnale ja naeratas. Noormees muigas ning hüppas siis tüdrukule järgi.
Jälle kostus sulpsatus ning tüdruk jäi ootama, et ta vee peale ilmus. Kui se kohe ei juhtunud sõnas ta naerdes: „Ära nüüd tee nalja tule siia.“
Kuid midagi ei muutunud. Oodanud veel natuke lausus ta: „See ei ole enam naljakas, tule välja.“
Mingit muutust ei toimunud. Neiu ootas veel umbes minuti ja karjus siis paaniliselt: „JOOOONAS ! KUS SA OLED? JOONAS!“
Kui ka peale seda muutust ei toimunud hakkas tüdruk abi kutsuma. Peale mõnda hetke karjumist oli vetelpääste kohal ja üritas teada saada, mis juhtus. Ta ujus kiiresti silla juurde ning läks selle peale. Ta seletas päästjatele paaniliselt, et ta poiss hüppas ja vee peale pole tulnud.
Nad läksid vette lootes, et noormees on veel kusagil elus.
Neiu liikus kaldale ja istus siis liivale. Ta tõmbas ennast kägarasse istuma ja vaatas lootusega vetelpäästjaid.
Mõne aja pärast olid ta ümber sõbrad, kes üritasid teda lohutada ja täpselt teada saada, mis juhtus. Tüdruk ei suutnud kellegile midagi öelda.
Vetelpääste oli juba lõpetanud, kuid Joonast ei olnud ikka leitud.
Nüüd sebisid seal ringi juba kiirabi ja politsei. Järve otsiti nüüd põhjalikult läbi aga ta lihtsalt istus seal kogu selle sebimise keskel, põsed pisaratest märjad. Ta toetas pea kätele ja sulges silmad suutmata mõelda millsetki muust, kui sellest, et se oli tema süü.
Varsti tulid paar meest neiu juurde. „Vabandust, kas teie olete Kristi?“ küsisid nad neiult.
Ta tõstis pea ja vastas jaatavalt.
„Palun järgnege meile“ laususid mehed ja hakkasid siis liikuma.
Tüdruk tõusis püsti ja läks neile järgi. Nad viisid ta autode vahele, eemale rahvamassist.
„Meil on vaja, et te surnukeha tuvastaks“ sõnasid mehed ja juhatasid siis Kristi edasi.
Pisar silmas noogutas ta neile ja läks siis edasi ühte varjatud kohta, kus kanderaami peal oli kott. Väga suur kott. Inimese suurune kott.
Neiu vaatas seda ja pisar voolas üle ta põse.
Mehed läksid teisele poole laibakotti ja avasid luku.
Kristi vaatas seda ja veel paar pisarat kukkusid asfaldile. Ta noogutas ja ütles siis vaikselt: „See on tema.“
Noormehe silmad olid elutud, ta blondid juuksed olid ikka veel märjad ja ta nahk oli muutumas hallikaks.
Tüdruk vaatas natuke aega laipa, kuid ei suutnud siis enam ja jooksis ära.
Ta läks tagasi kohta, kus ta enne oli olnud ja istus jälle maha. Neiu sõbrad hakkasid talle kohe küsimusi esitama, kuid Kristi ignoreeris neid. Järsku tõusis ta püsti ja karjatas: „Jätke mind rahule!“
Ta hakkas aeglaselt järvest eemale kõndima, kuid kuulis enda tagant samme. Ta pööras tagasi ja nähes oma sõpru talle järgi tulemas ütles ta vaikselt: „Palun lihtsalt jätke mind praegu rahule.
Seejärel jätkas ta oma teed teades et seekord talle keegi järgi ei tule.
Tüdruk kõndis sihitult linnatänavatel. Oli juba hämar ning eriti inimesi ringi ei liikunud aga need, kes neiule vastu tulid vaatasid teda kaastundega ja see oli pilk, mida Kristi ei sallinud.
Ta jõudis pargi serva ja istus esimesele pingile, mis ette juhtus hoolimata noormehest, kes seal istus.
Tüdruk tõmbas ennast kägarasse ja vaatas tühja pilguga kaugusesse, pisarad üle põskede jooksmas.
Tegelikus ei ole muinasjutt...
1
„No tule nüüd ma ei saa ju ometi üksi alla minna,“ lausus neiu naeratus näol. Ta võttis noormehe käest kinni ja tõmbas teda õrnalt.
Poiss liikus tüdrukule lähemale ning ütles siis muigega: „Miks me peame üldse minema?“
„Aga mõtle, kui tore on olla märg,“ lausu neiu ning liikus noormehe vastu pannes käed talle ümber kaela.
„Ega ka kaldal viga pole ka siin saab igasuguseid aju teha“ vastas poiss ja suudles neiut.
„Nojaa nüüd said sina ka märjaks“ lausus tüdruk muigega ning asutus siis eemale. Ääre peal olles vaatas ta korraks tagasi ning hüppas siis vette.
Kostus neiu rõõmukisa ja seejärel sulpsatus.
Mõne hetke pärast ilmus ta veepinnale ja naeratas. Noormees muigas ning hüppas siis tüdrukule järgi.
Jälle kostus sulpsatus ning tüdruk jäi ootama, et ta vee peale ilmus. Kui se kohe ei juhtunud sõnas ta naerdes: „Ära nüüd tee nalja tule siia.“
Kuid midagi ei muutunud. Oodanud veel natuke lausus ta: „See ei ole enam naljakas, tule välja.“
Mingit muutust ei toimunud. Neiu ootas veel umbes minuti ja karjus siis paaniliselt: „JOOOONAS ! KUS SA OLED? JOONAS!“
Kui ka peale seda muutust ei toimunud hakkas tüdruk abi kutsuma. Peale mõnda hetke karjumist oli vetelpääste kohal ja üritas teada saada, mis juhtus. Ta ujus kiiresti silla juurde ning läks selle peale. Ta seletas päästjatele paaniliselt, et ta poiss hüppas ja vee peale pole tulnud.
Nad läksid vette lootes, et noormees on veel kusagil elus.
Neiu liikus kaldale ja istus siis liivale. Ta tõmbas ennast kägarasse istuma ja vaatas lootusega vetelpäästjaid.
Mõne aja pärast olid ta ümber sõbrad, kes üritasid teda lohutada ja täpselt teada saada, mis juhtus. Tüdruk ei suutnud kellegile midagi öelda.
Vetelpääste oli juba lõpetanud, kuid Joonast ei olnud ikka leitud.
Nüüd sebisid seal ringi juba kiirabi ja politsei. Järve otsiti nüüd põhjalikult läbi aga ta lihtsalt istus seal kogu selle sebimise keskel, põsed pisaratest märjad. Ta toetas pea kätele ja sulges silmad suutmata mõelda millsetki muust, kui sellest, et se oli tema süü.
Varsti tulid paar meest neiu juurde. „Vabandust, kas teie olete Kristi?“ küsisid nad neiult.
Ta tõstis pea ja vastas jaatavalt.
„Palun järgnege meile“ laususid mehed ja hakkasid siis liikuma.
Tüdruk tõusis püsti ja läks neile järgi. Nad viisid ta autode vahele, eemale rahvamassist.
„Meil on vaja, et te surnukeha tuvastaks“ sõnasid mehed ja juhatasid siis Kristi edasi.
Pisar silmas noogutas ta neile ja läks siis edasi ühte varjatud kohta, kus kanderaami peal oli kott. Väga suur kott. Inimese suurune kott.
Neiu vaatas seda ja pisar voolas üle ta põse.
Mehed läksid teisele poole laibakotti ja avasid luku.
Kristi vaatas seda ja veel paar pisarat kukkusid asfaldile. Ta noogutas ja ütles siis vaikselt: „See on tema.“
Noormehe silmad olid elutud, ta blondid juuksed olid ikka veel märjad ja ta nahk oli muutumas hallikaks.
Tüdruk vaatas natuke aega laipa, kuid ei suutnud siis enam ja jooksis ära.
Ta läks tagasi kohta, kus ta enne oli olnud ja istus jälle maha. Neiu sõbrad hakkasid talle kohe küsimusi esitama, kuid Kristi ignoreeris neid. Järsku tõusis ta püsti ja karjatas: „Jätke mind rahule!“
Ta hakkas aeglaselt järvest eemale kõndima, kuid kuulis enda tagant samme. Ta pööras tagasi ja nähes oma sõpru talle järgi tulemas ütles ta vaikselt: „Palun lihtsalt jätke mind praegu rahule.
Seejärel jätkas ta oma teed teades et seekord talle keegi järgi ei tule.
Tüdruk kõndis sihitult linnatänavatel. Oli juba hämar ning eriti inimesi ringi ei liikunud aga need, kes neiule vastu tulid vaatasid teda kaastundega ja see oli pilk, mida Kristi ei sallinud.
Ta jõudis pargi serva ja istus esimesele pingile, mis ette juhtus hoolimata noormehest, kes seal istus.
Tüdruk tõmbas ennast kägarasse ja vaatas tühja pilguga kaugusesse, pisarad üle põskede jooksmas.