Post by Sands on Jun 2, 2008 13:54:02 GMT 3
Oeeh, mulle endale esimene osa meeldib. Tegelikult esimesed kolm osa, pärast läheb haledamaks. : D
I
"Nojah, vähemalt selle on nad suutnud korda ajada," hüüdis Karl, kui ta motorratast veel ümber viimase nurga juhtis. Tema taga istuja naeris kuid klammerdus endiselt kätega poisi ümber.
"Seda küll jah," hõikas tütarlaps vastu ning tundis paratamatut kergendust, et kohe oma maja ette jõudis. Karl peatas ratta ning lasi pinges olnud lihased lõdvaks. Poiss keeras pead küljelt küljele ning ootas, et Melia maha roniks.
Tüdruk sai sellega üsna lõdvalt hakkama, kuna oli rattaga juba mitu korda sõitnud, olgugi et ta polnud hirmust päris lahti saanud. Melia võttis kiivri peast ning andis selle Karli kätte. Ta vaatas kella ning võpatas sisimas. Kell oli pool kaks öösel.
"Okei, ma lähen," ütles ta kiirelt ning oli juba paar sammu enda aiavärava suunas teinud, kui Karl ta musta nahktagi äärest kinni võtma upitas. Melia keeras pead ning kergitas kulmu. "Sa homme Oliveri juurde tuled?" tahtis ta teada ning vaatas tüdrukut pisut igavleva pilguga.
Melia köhatas kergelt ning oli juba valmis põhjalikult seletama, mis tal ees on, kuid sai viimasel momendil veel sõnasabast kinni ja noogutas. "Loogis," venitas ta ning lasi välja teda juba kaua piidanud haigutuse.
Karl naeris, viipas korra käega ning käivitas ratta. Pilkugi enam tüdruku poole heitmata sõitis ta endisest palju kiiremini minema.
Melia, nüüd juba kergelt närvis, sammus väravast sisse ja kirustas väisukseni. "Raisk," pomises ta, kui avastas, et oli oma võtmed kuskile maha jätnud. Lubades mõttes homme need kindlasti üles otsida, andis ta uksekella ning tammus jalalt jalale.
Ukse avas Melia väike õde, Carmel. "Hei tibu, miks sa ei maga?" sosistas suurem tüdruk Carmelile pai tehes ning ukseavast kiirelt sisse kobides. Carmel vaatas õde suurte silmadega. Nojah, Melial ei olnud ka tema tavalised riided seljas. Tüdruk kandis asju, mida ta kasutas vaid siis, kui kuhugi välja läks - suured tanksaapad, mustad teksapüksid, must T-särk ja nahktagi.
"Nonoh, üks hulkur ka koju jõudnud," kuulis Melia ema häält suurest toast. Ta oleks meeleldi saabastega trepist üles jooksnud, riided vahetanud ning siis alla tulnud, kuid Carmel seisis tal ees. Ema jõudis koridori ukse peale, suu üllatuses paokil. "Ja mis need on?" küsis ta üllatunult, Melia riideid vaadates.
Tüdruk pööritas silmi ning vaatas hoopis uuesti õe poole. "Miks Carmel ei maga?" tahtis ta teada.
"Magas. Aga sina tulid ja andsid uksekella," lausus naine, palged kergelt õhetamas. "Kellega sa tulid üldse? Ma kuulsin mootori häält."
"Klassivennaga... olgu, sõbraga noh," lausus Melia ning istus jalanõukapile. Ta hakkas saapaid võimalikult aeglaselt lahti nöörima, kuid peaaegu tundis, millise pilguga teised teda vaatavad.
"Mis ajast sinul sellised sõbrad on, noor daam? Ja mis ajast tullakse neljapäeva õhtul kella kahest koju?" nõudis ema samal toonil, nagu varem. Ometi tundis Melia, et sinna oli lisandunud mingisugune murelik hoolimine.
"Ammu. Või vähemalt noh.. nii ammu kui saab. Sellest ajast peale suht, kui me kolisime siia," pomises Melia vaikselt ning ei söendanud pilku tõsta. Tüdruk ei teadnud, mis teda vastama sundis kuid ema lihtsalt teadmatusse jätta ka ei kõlvanud. "Ja sorri noh, ma ei vaadanud kella," lisas ta mõne aja pärast.
Kerttu - mis oli Melia ema nimi - vangutas pead. "Sa ei istu enam selle ratta selga," lausus ta raudsel häälel ning võttis siis Carmelil käest kinni.
Melia tõstis pilgu ning vaatas suurte silmadega naist. "Miks mitte?" päris ta teeseldud arusaamatul toonil, endal süda peksmas. "Ma ei teinud midagi noh, ainult sõitsin. Ei joonud ega suitsetanud ega..." seletas ta, kuid Kerttu ei pööranud sellele enam tähelepanu. "Okei siis," pomises tüdruk vaikides ning viskas saapad ühte nurka. Tavaliselt oleks ta need oma tuppa viinud, sinna kus ta neid hoidis, kuid praegu oli tal kõigest ükskõik.
Haigutades jõudis noorik viimaks oma tuppa ning vahetas riided, pannes selga äsja pesust tulnud valge öösärgi. Pisut nukralt ennast peeglist vaadates pesi ta näo ära ning suundus seejärel tagasi oma tuppa, voodisse. Paari minuti pärast ta juba magas, olles unustanud hommikuks äratuskella panna.
I
"Nojah, vähemalt selle on nad suutnud korda ajada," hüüdis Karl, kui ta motorratast veel ümber viimase nurga juhtis. Tema taga istuja naeris kuid klammerdus endiselt kätega poisi ümber.
"Seda küll jah," hõikas tütarlaps vastu ning tundis paratamatut kergendust, et kohe oma maja ette jõudis. Karl peatas ratta ning lasi pinges olnud lihased lõdvaks. Poiss keeras pead küljelt küljele ning ootas, et Melia maha roniks.
Tüdruk sai sellega üsna lõdvalt hakkama, kuna oli rattaga juba mitu korda sõitnud, olgugi et ta polnud hirmust päris lahti saanud. Melia võttis kiivri peast ning andis selle Karli kätte. Ta vaatas kella ning võpatas sisimas. Kell oli pool kaks öösel.
"Okei, ma lähen," ütles ta kiirelt ning oli juba paar sammu enda aiavärava suunas teinud, kui Karl ta musta nahktagi äärest kinni võtma upitas. Melia keeras pead ning kergitas kulmu. "Sa homme Oliveri juurde tuled?" tahtis ta teada ning vaatas tüdrukut pisut igavleva pilguga.
Melia köhatas kergelt ning oli juba valmis põhjalikult seletama, mis tal ees on, kuid sai viimasel momendil veel sõnasabast kinni ja noogutas. "Loogis," venitas ta ning lasi välja teda juba kaua piidanud haigutuse.
Karl naeris, viipas korra käega ning käivitas ratta. Pilkugi enam tüdruku poole heitmata sõitis ta endisest palju kiiremini minema.
Melia, nüüd juba kergelt närvis, sammus väravast sisse ja kirustas väisukseni. "Raisk," pomises ta, kui avastas, et oli oma võtmed kuskile maha jätnud. Lubades mõttes homme need kindlasti üles otsida, andis ta uksekella ning tammus jalalt jalale.
Ukse avas Melia väike õde, Carmel. "Hei tibu, miks sa ei maga?" sosistas suurem tüdruk Carmelile pai tehes ning ukseavast kiirelt sisse kobides. Carmel vaatas õde suurte silmadega. Nojah, Melial ei olnud ka tema tavalised riided seljas. Tüdruk kandis asju, mida ta kasutas vaid siis, kui kuhugi välja läks - suured tanksaapad, mustad teksapüksid, must T-särk ja nahktagi.
"Nonoh, üks hulkur ka koju jõudnud," kuulis Melia ema häält suurest toast. Ta oleks meeleldi saabastega trepist üles jooksnud, riided vahetanud ning siis alla tulnud, kuid Carmel seisis tal ees. Ema jõudis koridori ukse peale, suu üllatuses paokil. "Ja mis need on?" küsis ta üllatunult, Melia riideid vaadates.
Tüdruk pööritas silmi ning vaatas hoopis uuesti õe poole. "Miks Carmel ei maga?" tahtis ta teada.
"Magas. Aga sina tulid ja andsid uksekella," lausus naine, palged kergelt õhetamas. "Kellega sa tulid üldse? Ma kuulsin mootori häält."
"Klassivennaga... olgu, sõbraga noh," lausus Melia ning istus jalanõukapile. Ta hakkas saapaid võimalikult aeglaselt lahti nöörima, kuid peaaegu tundis, millise pilguga teised teda vaatavad.
"Mis ajast sinul sellised sõbrad on, noor daam? Ja mis ajast tullakse neljapäeva õhtul kella kahest koju?" nõudis ema samal toonil, nagu varem. Ometi tundis Melia, et sinna oli lisandunud mingisugune murelik hoolimine.
"Ammu. Või vähemalt noh.. nii ammu kui saab. Sellest ajast peale suht, kui me kolisime siia," pomises Melia vaikselt ning ei söendanud pilku tõsta. Tüdruk ei teadnud, mis teda vastama sundis kuid ema lihtsalt teadmatusse jätta ka ei kõlvanud. "Ja sorri noh, ma ei vaadanud kella," lisas ta mõne aja pärast.
Kerttu - mis oli Melia ema nimi - vangutas pead. "Sa ei istu enam selle ratta selga," lausus ta raudsel häälel ning võttis siis Carmelil käest kinni.
Melia tõstis pilgu ning vaatas suurte silmadega naist. "Miks mitte?" päris ta teeseldud arusaamatul toonil, endal süda peksmas. "Ma ei teinud midagi noh, ainult sõitsin. Ei joonud ega suitsetanud ega..." seletas ta, kuid Kerttu ei pööranud sellele enam tähelepanu. "Okei siis," pomises tüdruk vaikides ning viskas saapad ühte nurka. Tavaliselt oleks ta need oma tuppa viinud, sinna kus ta neid hoidis, kuid praegu oli tal kõigest ükskõik.
Haigutades jõudis noorik viimaks oma tuppa ning vahetas riided, pannes selga äsja pesust tulnud valge öösärgi. Pisut nukralt ennast peeglist vaadates pesi ta näo ära ning suundus seejärel tagasi oma tuppa, voodisse. Paari minuti pärast ta juba magas, olles unustanud hommikuks äratuskella panna.