Post by Stipsuuu ^^ on Jun 1, 2008 17:55:04 GMT 3
PS: Ma pole just eriti kindel, kas see jutt üldse kõlbab kuhugi.
Lihtsalt tuli korraga mõte midagi sellist kirjutada
___________________________________________________
Lihtsalt tuli korraga mõte midagi sellist kirjutada
___________________________________________________
Tekkis korraga tunne, et elu on liiga raske.
On vaja kohta, kuhu põgeneda.
Põgeneda kõige reaalse eest. Põgeneda murede, kurbuse ja üleüldse elu eest.
Sulgesin hetkeks silmad ja lasin kujutlusvõimel lennata.
Üritasil luua endale kohta, kuhu keegi teine ei pääse. Vähemalt siiani pole pääsenud.
*****
Kujutan ette, et kõnnin mööda kruusateed.
Mõlemal pool teed on valged kased. Päike paistab, linnulaul kostub kõikjalt.
Astun teelt kõrvale ning suundun otse puudevahele.
Kõnnin mõniaeg edasi, jõudes lõpuks ühele väiksemale lagendikule.
Selle ühes servas on kiik. Piisavalt lai, et mahutada endale istuma kaks, heal juhul kolm inimest.
Lagendiku keskel on väiksemat sorti, kividega ümbritsetud, tulease. Sealt tõuseb veel õrna suitsu, just kui oleks keegi seal hiljuti lõket teinud.
Kergel sammul suundun ma otse kiiguni ning võtan sellel istet, ise samas silmi sulgedes ja hoolikalt igale helile keskendudes.
Ma kuulen linnulaulu, puude kohinat, rohu liikumist tuules, kuid mida ma ei kuule, on lähenevad sammud.
Ma ei kuule neid, kuid tean/tajun, kellegi lähenemist.
Ja õige pea. Ma võisin selles kindel olla, kuigi see tundus võimatuna. Õige pea istus keegi minu kõrvale kiigule.
Arvatavasti samuti inimene, kes rahuliku paika, peidupaika otsis.
Kuid see tundus ikkagi võimatuna. See lagendik siin oli minu loodud. Minu fantaasiavili.
Kuidas sai keegi võhivõõras isik lihtsalt tulla ning siia minu kõrvale istuda.
"Ära karda mind." lausub võõras.
Miks ma peaksingi teda kartma? Ta ei ole ju mulle midagi halba teinud.
Kuid samas..
Ei või ju iial teada, et ta seda teha ei kavatse. Ei, ta ei kavatse seda teha. Olen selles kindel.
"Ma ei kardagi." sõnan lõpuks vaiksel, kuid selgel häälel. Tunnetan võõra kergendust.
Kuid miks? Kuidas?
"Kuidas sa siia said?" küsin lõpuks ebakindlalt. See tundus mulle siiani võimatuna, et keegi võiks hetkel siin, kiigel, minu kõrval istuda. Või üleüldse sellel lagendikul viibida. Minu fantaasia. Minu mõtted.
"Sa ise kutsusid mind siia. Sina lubasid mu siia." vastab võõras.
Tunnen, kuidas ta mind vaatab.
Tõstan lõpuks pilgu murult, mida ma nii hoolikalt silmitsenud olin, ning vaatan võõra sinistesse silmadesse.
Kutsusin? Võimatu.. Kuid siiski... Ma ju otsisin seltsi. Kedagi, kes mind mõistaks. Aga kas võõras mõistab?
"Kes sa oled?" on mu järgmiseks küsimuseks.
"Keegi, kes tahab sind aidata." kõlab võõra vastus minu kõrvus.
Mind aidata? Milleks?
Olen siiani lummatud võõra siniste silmade särast.
"Aga sinu nimi?" küsin ma mõne ajapärast.
Miks võõras ennast ise ei tutvustanud?
Näen võõra huuli liikumas, kuid ei kuule vastust. Küllap pole ettenähtud mulle teadmiseks.. Tühi paljas nimi?
"On kõik ikka korras?" küsib võõras äkitselt. Küllap olin ma mõtlema jäänud.
"Jah.. Ei.. Ma ei tea ise ka enam.." pomisen vastuseks.
Mu pilk on taas murule kinnitunud. Kuid samas.. Ma näen seda uduselt.
Tunnen, kuidas pisarad mööda mu põski alla hakkavad veerema.
Võõra pilk on endiselt minul. Ma tean seda.
Hella liigutusega asetab ta oma käe ümber mu õlgade. Soe ja lohutav puudutus.
Sulen silmad, lastes pisaratel voolata. Lastes neil voolata, kuni neid enam pole. Lasen kõikidel mõtetel ja muredel lahkuda. Üritan need lihtsalt unustada, kuni mu pea on tühi..
Võõras vaikib, kuid ma tunnen, nagu tahaks ta midagi öelda, kuid ei julge.
Avan silmad. Mu pilk on taas teise sinistele silmadele kinnitunud.
Võõras naeratab õrnalt, "Tunned ennast paremini?" kõlab ta küsimuseks.
"Jah. Hulganisti." vastan vaikselt.
Alles nüüd mõistan, et võõras tundub kuidagi ähmaselt tuttav.
Kuid kus? Kuidas? Olen taas segaduses.
Nüüd on küll selge, et ma olin ta ise siia lubanud, kuid selgusetu on endiselt võõra isiksus.
Tõusen kerge liigutusega püsti, "Pean minema." sõnan ma vaiksel häälel.
See on tõsi. Tunnetan, kuidas miski mind reaalsusesse tagasi kisub. "Nägemiseni siis." lausub võõras lihtsalt, ise samuti püsti tõustes.
Noogutan kergelt. Tean, olen täiesti kindel, et tulen veel siia lagendikule tagasi.
Ja kui mina siia tulen, ootab võõras mind juba siin. Selleks, et mulle taas lihtsalt lähedust, seltsi ning mõistvat vaikust, vajadusel ka vestluskaaslast, pakkuda.
Liigun kergel, kuid samas ka tõtakal sammul uuesti kaskede vahele.
Õige pea olen tagasi kruusateel.
Tunnen, kuidas linnulaul ja kaskede kohin tuules kaovad.
Istun taas enda maja trepil. Naabrinaise kass minu süles.
Naeratan õrnalt, kui kiisukese nurrumine katkeb ning ta silmad avab ja ringutab. Kassikese kasukas on imekaunis mustas toonis ja tema silmad on säravalt sinised..