Post by Jessica on May 21, 2008 20:36:19 GMT 3
8 aastane
Emme tülitseb issiga. Vaatan, kuidas nad karjuvad teineteisele mulle arusaamatuid sõnu. Miks vanemad teevad nii, kui nad armastavad üksteist ?
Ma kirjutan siia lehele, sest keegi ei taha mind kuulata ega näha. Istun beežis kapis ning näen läbi ukseava toimuvat.
Aga ma olen õnnelik, et vanemad on mul olemas, pole mõtet kurvastada.
9 aastane
Mu emme ja issi on lahutanud. Olen emme kodus. Näen, kuidas emme ameleb võõra issiga. Minu silmist hakkavad voolavama mööda põski pisarad. Hetke tagasi läksin valeissi juurde ja lõin haledalt teda. Löömise eest on mul nüüd kogu keha sinikaid täis. Koolis kõik vihkavad mind minu pekstud välimuse ja kahtlase pere pärast. Täna tulid koolis mulle vastu kaks suurt poissi. Nad kiusasid ja lõid mind. Tulin nutetud silmadega koju. Emme tegi haruldase musi mu niiskele põsele.
Aga ma olen õnnelik, et mul on emme olemas.
10 aastane
Mu emme sai paar kuud tagasi traagiliselt surma. Ma üritan sellest ülevaadata ja olla sellele vaatamata õnnelik. See on pisut raske, sest vahest on tunne , et oleksin justkui vari. Keegi must ei hooli ju, aga ma olen tugev. Ma ei mõista inimesi, kes tapavad end mõne poisi või tüdruku pärast- ehk nende arust armastuse pärast. Ma olen nüüdseks lastekodus. Mu päris-ja võõras issi ei tahtnud mind.
Aga ma olen õnnelik, et mul on koht kus elada.
11 aastane
Koolis on palju raskusi, kõik vihkavad mind veel hullemini. Sain endale uue sõbra. Ta on tüdruk samuti lastekodust. Tema nimeks on Janet. Tunnen esimest korda, pärast emme surma, et olen kellegi jaoks tähtis. Ma peaks olema enda läbielamuste pärast õnnetu.
Aga ma olen õnnelik, et mul on uus sõber.
Leidsin selle väikse päeviku Sun`i taskust pärast tema surma. Ma olen Janet. Teile teadmiseks, et Sun oli äärmiselt ebatavaline ning üllatavalt aruka jutuga tütarlaps. Ta ei teinud enesetappu, seda on ta pidanud alati mõtetuks. Vaid mu sõbranna lihtsalt astus valel ajal vales kohas vale auto ette ja suri. Mäletan kuidas ta lamas seal ning vaatas mind naeratava näoga. Tema silmadest oli näha rõõmu.
"Ma saan emme juurde !" olid tema sõnad. Mina aga vaatasin pisaratega kogunevate silmadega ja ütlesin :
" Palun jää, kullake !" Sun naeratas siiani ning vaevalt sositades sõnas ta oma viimaseid sõnu :
" Ma ei saa, see pole minu otsustada. Ma olen niigi palju elanud. Ma tulen iga õhtu istuma sinu voodi juurde , " seejärel sulgusid ta silmad ja ta lahkus. Märkasin Sun`i põsel helkivat pisarat, mis ei kavatsenud kunagi alla veereda.
Praegu olen ma 18 aastane ja need viimased 5 aastat on ta oma lubadust täitnud. Iga õhtu on sõbranna tulnud minu juurde ja naeratades patjadele toetudes minu voodil istunud. Siiamaani on tal roosal põsel sädelev pisar, mis ei voola kunagi alla.
Küsin endalt, miks just tema ? Ta oli ju nii arukas ja tugev. Olge õnnelikud ja nautige kõike, nagu tema. Ta ei kaotanud oma elust ühtegi sekundit mõtetute asjade jaoks.
vabandan kirja- ja grammatikavigade pärast .
Emme tülitseb issiga. Vaatan, kuidas nad karjuvad teineteisele mulle arusaamatuid sõnu. Miks vanemad teevad nii, kui nad armastavad üksteist ?
Ma kirjutan siia lehele, sest keegi ei taha mind kuulata ega näha. Istun beežis kapis ning näen läbi ukseava toimuvat.
Aga ma olen õnnelik, et vanemad on mul olemas, pole mõtet kurvastada.
9 aastane
Mu emme ja issi on lahutanud. Olen emme kodus. Näen, kuidas emme ameleb võõra issiga. Minu silmist hakkavad voolavama mööda põski pisarad. Hetke tagasi läksin valeissi juurde ja lõin haledalt teda. Löömise eest on mul nüüd kogu keha sinikaid täis. Koolis kõik vihkavad mind minu pekstud välimuse ja kahtlase pere pärast. Täna tulid koolis mulle vastu kaks suurt poissi. Nad kiusasid ja lõid mind. Tulin nutetud silmadega koju. Emme tegi haruldase musi mu niiskele põsele.
Aga ma olen õnnelik, et mul on emme olemas.
10 aastane
Mu emme sai paar kuud tagasi traagiliselt surma. Ma üritan sellest ülevaadata ja olla sellele vaatamata õnnelik. See on pisut raske, sest vahest on tunne , et oleksin justkui vari. Keegi must ei hooli ju, aga ma olen tugev. Ma ei mõista inimesi, kes tapavad end mõne poisi või tüdruku pärast- ehk nende arust armastuse pärast. Ma olen nüüdseks lastekodus. Mu päris-ja võõras issi ei tahtnud mind.
Aga ma olen õnnelik, et mul on koht kus elada.
11 aastane
Koolis on palju raskusi, kõik vihkavad mind veel hullemini. Sain endale uue sõbra. Ta on tüdruk samuti lastekodust. Tema nimeks on Janet. Tunnen esimest korda, pärast emme surma, et olen kellegi jaoks tähtis. Ma peaks olema enda läbielamuste pärast õnnetu.
Aga ma olen õnnelik, et mul on uus sõber.
Leidsin selle väikse päeviku Sun`i taskust pärast tema surma. Ma olen Janet. Teile teadmiseks, et Sun oli äärmiselt ebatavaline ning üllatavalt aruka jutuga tütarlaps. Ta ei teinud enesetappu, seda on ta pidanud alati mõtetuks. Vaid mu sõbranna lihtsalt astus valel ajal vales kohas vale auto ette ja suri. Mäletan kuidas ta lamas seal ning vaatas mind naeratava näoga. Tema silmadest oli näha rõõmu.
"Ma saan emme juurde !" olid tema sõnad. Mina aga vaatasin pisaratega kogunevate silmadega ja ütlesin :
" Palun jää, kullake !" Sun naeratas siiani ning vaevalt sositades sõnas ta oma viimaseid sõnu :
" Ma ei saa, see pole minu otsustada. Ma olen niigi palju elanud. Ma tulen iga õhtu istuma sinu voodi juurde , " seejärel sulgusid ta silmad ja ta lahkus. Märkasin Sun`i põsel helkivat pisarat, mis ei kavatsenud kunagi alla veereda.
Praegu olen ma 18 aastane ja need viimased 5 aastat on ta oma lubadust täitnud. Iga õhtu on sõbranna tulnud minu juurde ja naeratades patjadele toetudes minu voodil istunud. Siiamaani on tal roosal põsel sädelev pisar, mis ei voola kunagi alla.
Küsin endalt, miks just tema ? Ta oli ju nii arukas ja tugev. Olge õnnelikud ja nautige kõike, nagu tema. Ta ei kaotanud oma elust ühtegi sekundit mõtetute asjade jaoks.
vabandan kirja- ja grammatikavigade pärast .