Post by Jessica on May 9, 2008 22:04:43 GMT 3
Kirjutasin selle jutu sügava põhimõttega, näitamaks kuivõrd vanemad hoolivad meist.
Ma mäletan seda õhtut selgelt. Kooli kõige kenam poiss kutsus mind peole, see oli ainulaadne võimalus temaga lähemalt tutvust teha. Ma olin kohutavalt rõõmus, olin kindel et saan sinna minna. Paraku kõik polnud nii ideaalne, mu isa pööras kõik teistpidi. Mäletan selgelt tema karmi häält: „ Ei, sa ei tohi kuhugi pidudele minna. Kes teab mida seal tehakse, ma ei taha, et sinust mingi narkomaan saaks.“
„Aga isa,“ ma lihtsalt nii tahtsin peole minna, tol hetkel ei mõistnud ma, miks mu isa nii teeb.
„EI ! Ja kõik,“ isa on olnud mul alati enda arvamuses kindel, täpselt nagu minagi. Me olime isaga väga sarnased iseloomu poolest.
„Ma vihkan sind,“ ütles tol hetkel mina, nüüd kahetsen ma öeldut kõvasti. Tahaks lihtsalt aega tagasi kerida.
Pärast isaga vestlust jooksin enda tuppa. Ma ei kavatsenud alla anda ning ma lihtsalt pidin peole saama. Võtsin enda roosast kapist punased kingad ning eriti lühikese miniseeliku. Minu näol oli paks meigikiht, ma olin siis alles 13. Ma ei osanud normaalselt riietuda ja meikida. Nägin tõeliselt lits välja. Kuna minu tuba asus esimesel korrusel, sain ma põgeneda läbi akna. Lõpuks olin jõudnud sinna peole, kuhu olin soovinud tulla. Ümberringi olid kõik minust vanemad ning nad oli tõsiselt täis. Mina aga otsisin mind kutsunud poissi. Mu isa helistas mulle, kuid katkestasin kõne. Vanemad olid märganud, et mind pole oma toas. Nägin järsult seda ilusat poissi, sammusin tema juurde. Ilus poiss tervitas mind kirgliku kallistusega, mis oli üpris ootamatu. Ta pidevalt naeratas, me rääkisime palju. Poiss tegi ootamatu liigutuse ning kummardus mu suu juurde. Ta oli valmis mind suudlema, kuid järsult helises jällegi mu mobiil, seekord polnud see mu isa. Number oli mulle tundmatu. Poiss soovitas mul telefoni ära panna ja seda tegingi. Nüüd kummardus ta juba teist korda, et mind suudelda. Ja jällegi rikkus telefonihelin kõik ära. Mobiili ekraanil välkus sama number, mis enne. Poiss üritas jällegi mind takistada, kuid see ei õnnestunud tal.
„Tere, kas teie olete Mary Same ?“ küsis üks inimene mult teiselt poolt toru otsas.
„Jah,“ ma ei aimanud midagi halba ning olin täiesti rahulik.
„Me peame teie kurvastuseks teatama, et teie isa Jackson Same hukkus just liiklusõnnetuses,“ seda kuuldes pillasin ma mobiili käest ja ütlesin kuuldud poisile. Poiss vahtis mind arusaamatu näoga otsa ning tema vastuseks oli vaid ja siis? Nüüd sain aru ta tegelikku olemusest. Järsult hoidis ta mind kätega ümbert kinni ning oli ilmselge, et ta ei tahtnud mind lahti lasta. Vaevalt hammustades ja kriimustades sain temast lahti, seejärel jooksin nii kiiresti kui võimalik koju. Nutetud silmadega astusin uksest sisse, seal seisis samuti märgade silmadega mu emme. Me vaatasime korraks teineteisele otsa ning kallistasime. Kurvalt otsisin kinnitust juhtunule: „ See on siis tõsi?“ Emme ei suutnud midagi öelda ja noogutas ainult. Ma mõistsin, et see oli minu pärast. Sest isa oli tulnud autoga mind otsima, kui järsult üks joodik sõitis talle otsa. See oli minu viga ja süü.
Ma pole siiani suutnud seda endale andestada, sellest on nüüdseks 10 aastat möödas. Minu viimased sõnad olid talle ma vihkan sind .Kuigi see ei ole nii, ma ju armastan teda kogu südamest. Ma teeks kõik, et seda poleks juhtunud. Nüüd istun tihti tema haual ning korrutan, et armastan teda. Nüüd mõistan, miks ta nii tol hetkel tegi, ta lihtsalt armastas mind kogu südamest. Minu viga oli see, et ma polnud ära tundnud tegelikku ja puhast armastust väärast pettusest, mis oli tingitud poisi kenast välimusest. Ja mis üldse välimus, olgu ta siis milline tahes, armastuse kõrval? Mitte midagi! kahju ainult, et ma seda liiga hilja taipasin - siis, kui kõik oli juba läbi.
Ma mäletan seda õhtut selgelt. Kooli kõige kenam poiss kutsus mind peole, see oli ainulaadne võimalus temaga lähemalt tutvust teha. Ma olin kohutavalt rõõmus, olin kindel et saan sinna minna. Paraku kõik polnud nii ideaalne, mu isa pööras kõik teistpidi. Mäletan selgelt tema karmi häält: „ Ei, sa ei tohi kuhugi pidudele minna. Kes teab mida seal tehakse, ma ei taha, et sinust mingi narkomaan saaks.“
„Aga isa,“ ma lihtsalt nii tahtsin peole minna, tol hetkel ei mõistnud ma, miks mu isa nii teeb.
„EI ! Ja kõik,“ isa on olnud mul alati enda arvamuses kindel, täpselt nagu minagi. Me olime isaga väga sarnased iseloomu poolest.
„Ma vihkan sind,“ ütles tol hetkel mina, nüüd kahetsen ma öeldut kõvasti. Tahaks lihtsalt aega tagasi kerida.
Pärast isaga vestlust jooksin enda tuppa. Ma ei kavatsenud alla anda ning ma lihtsalt pidin peole saama. Võtsin enda roosast kapist punased kingad ning eriti lühikese miniseeliku. Minu näol oli paks meigikiht, ma olin siis alles 13. Ma ei osanud normaalselt riietuda ja meikida. Nägin tõeliselt lits välja. Kuna minu tuba asus esimesel korrusel, sain ma põgeneda läbi akna. Lõpuks olin jõudnud sinna peole, kuhu olin soovinud tulla. Ümberringi olid kõik minust vanemad ning nad oli tõsiselt täis. Mina aga otsisin mind kutsunud poissi. Mu isa helistas mulle, kuid katkestasin kõne. Vanemad olid märganud, et mind pole oma toas. Nägin järsult seda ilusat poissi, sammusin tema juurde. Ilus poiss tervitas mind kirgliku kallistusega, mis oli üpris ootamatu. Ta pidevalt naeratas, me rääkisime palju. Poiss tegi ootamatu liigutuse ning kummardus mu suu juurde. Ta oli valmis mind suudlema, kuid järsult helises jällegi mu mobiil, seekord polnud see mu isa. Number oli mulle tundmatu. Poiss soovitas mul telefoni ära panna ja seda tegingi. Nüüd kummardus ta juba teist korda, et mind suudelda. Ja jällegi rikkus telefonihelin kõik ära. Mobiili ekraanil välkus sama number, mis enne. Poiss üritas jällegi mind takistada, kuid see ei õnnestunud tal.
„Tere, kas teie olete Mary Same ?“ küsis üks inimene mult teiselt poolt toru otsas.
„Jah,“ ma ei aimanud midagi halba ning olin täiesti rahulik.
„Me peame teie kurvastuseks teatama, et teie isa Jackson Same hukkus just liiklusõnnetuses,“ seda kuuldes pillasin ma mobiili käest ja ütlesin kuuldud poisile. Poiss vahtis mind arusaamatu näoga otsa ning tema vastuseks oli vaid ja siis? Nüüd sain aru ta tegelikku olemusest. Järsult hoidis ta mind kätega ümbert kinni ning oli ilmselge, et ta ei tahtnud mind lahti lasta. Vaevalt hammustades ja kriimustades sain temast lahti, seejärel jooksin nii kiiresti kui võimalik koju. Nutetud silmadega astusin uksest sisse, seal seisis samuti märgade silmadega mu emme. Me vaatasime korraks teineteisele otsa ning kallistasime. Kurvalt otsisin kinnitust juhtunule: „ See on siis tõsi?“ Emme ei suutnud midagi öelda ja noogutas ainult. Ma mõistsin, et see oli minu pärast. Sest isa oli tulnud autoga mind otsima, kui järsult üks joodik sõitis talle otsa. See oli minu viga ja süü.
Ma pole siiani suutnud seda endale andestada, sellest on nüüdseks 10 aastat möödas. Minu viimased sõnad olid talle ma vihkan sind .Kuigi see ei ole nii, ma ju armastan teda kogu südamest. Ma teeks kõik, et seda poleks juhtunud. Nüüd istun tihti tema haual ning korrutan, et armastan teda. Nüüd mõistan, miks ta nii tol hetkel tegi, ta lihtsalt armastas mind kogu südamest. Minu viga oli see, et ma polnud ära tundnud tegelikku ja puhast armastust väärast pettusest, mis oli tingitud poisi kenast välimusest. Ja mis üldse välimus, olgu ta siis milline tahes, armastuse kõrval? Mitte midagi! kahju ainult, et ma seda liiga hilja taipasin - siis, kui kõik oli juba läbi.