Post by Jessica on May 9, 2008 23:19:50 GMT 3
Kell oli 05:59 ning hõbedaste litritega äratuskell oli kohe-kohe helisemas. Umbes minuti pärast oli kuulda äratust. Jessica tõstis korraks käe ning asetas selle kellale , et see ei heliseks. Tüdrukul oli alati raske hommikul tõusta, kuid see hommik pidavat eriline olema. Jess`il tuli väsinult silmi hõõrudes meelde, kus ta on ja kuhu ta kohe läheb. Mõeldes , kui suur sündmus täna tuleb ,vupsas ta ruttu üles. Tütarlaps suundus enda uude vannituppa, sisenedes oli talle roosade äärtega peegel otse vastas , kõrval oli ebatavaline helebeež vann , mille ääred sädelesid kaunite kalliskividega. Jessica heitis pilgu peeglisse , sealt nägi ta alles ärganud tüdrukut, kelle juuksed olid veidi sassis ning padjanägu peas. Sellest sõltumata oli ta tol hetkel õnnelik, sest praegust oli ta iseseisvalt ühes Inglismaa peres, suures ilusas toas ning oli kohe minemas esimest korda Inglismaa kooli.
Tütarlaps oli kaugel enda perest ning ta ei kurvastanud sellepärast. Jess`ile meeldis see pere, mis oli nõus teda pärast 9-ndat klassi siia kolme aasta õpingutele võtta. Pere polnud just kõige suurem, see seisnes 2-st seitsmeteist aastatest poistest ning vanematest. Poisid olid kaksikud ning väga energilised, Jessicale meeldisid nad. Võõraste vanemate headus oli tüdruku meelest aga liiga suur ning nad alati muretsesid kõige pärast. Tüdruk ise ei osanud suurepäraselt inglis keele grammatikat , kuid kõnekeeles tuli tal kõik suurepäraselt välja.
Varsti sai Jess omadega valmis. Tema tumepruunid silmad olid piiratud musta piirjoonega ning ripsmed õrnalt värvitud, kahvatul näol lebas viltune pruunikas tukk. Saledal kehal püsis pruunikas pluus, millele oli veel must tagi peale topitud, püksid nägid välja tavaliselt, kitsad ning neile oli sisselõigatud mõningad augud. Jessica`l oli käes valge kott, mustade mummudega ning haaknõeltega, tüdruku küüntel ilutses must lakk. Tütarlapse peas oli üks hall barett. Mõningate meelest riietus ta liiga väljakutsuvalt, kuid ta üritas endale selgeks teha, et teda see ei huvita.
Tütarlaps sammus vaikselt teiselt korruselt esimesele kööki, seal askeldas juba Jane Masonis pannkookidega. Kui proua Masonis oli märganud Jessicat tervitas teda hellalt ning ütles, et too istuks ning sööks paar pannkooke. Peagi oli tütarlaps söönud ning ootas kooliminemist.
„Varsti tuleb Jason ja viib su kaksikutega kooli,“ sõnas proua Masonis rahulikult, kohendades oma suurte maasikatega põlle. Jessica meelest nägi proua äärmiselt naljakas välja, tal olid suured n ö vanaema prillid, jalas ilutses pikk roosade mummudega seelik ning seljas roosa äärepitsiga valge pluus.
Järsku oli kuulda suurt trepiallamineku müra, alla tormasid Jane`i pojad Sam ja Sawyer. Nad istusid üheaegselt laua taha, haarasid mõned pannkoogid ning hakkasid õgima. Alles 5 minuti pärast märkasid poisid Jessica`t.
„Hei Jess !“ tervitasid kaksikud justkui ühest suust.
„Tsau !“ ütles neiu juukseid silides vastu.
„Sa oled naljakas!“ ütlesid Sam ja Sawyer kahtlevalt hindava pilgu saates.
„Ega te paremad pole,“ vastas Jess huumoriga vastu ning naeratas naljakalt.
Sam ja Sawyer sõid samasuguse tempoga ning tegid pidevalt kõike samamoodi. Ja ka välimuski ei erinenud sugugi, mõlemal olid pruunid juuksed ja silmad, helesinised püksid jalas, kuid seljas erinevad sviitrid. Sam`il pruun sviiter, Sawyer`il aga punane – tänu sellele suutis Jess poistel natukenegi vahet teha. Poistel olid skeiditossud ning nende mõlema koolikottidele oli tugevasti kinnitatud rula.
Varsti astus sisse Jason Masonis ning tervitas oma naist tere-hommikust-musiga. Proua Masonis tervitas oma meest lahkelt vastu ning sosistas salapäraselt talle midagi kõrva. Jason noogutas sellepeale ning pööras tähelepanu teismelistele.
„Hommikust Jessica ja SamSawyer* ! Lähme nüüd äkki kooli ?“ rääkis härra Masonis naljakalt ning suundus oma suure Jeep`i poole. Lapsed noogutasid ning sammusid proua Masonis`ile lehvitades Jason`i järgi.
Selgitus : SamSawyer* - kuna kaksikud olid nii sarnased, kutsusid vanemad neid SamSawyer`teks. Vahel oli vanematelgi raske neid eristada.
Liiga palju kirjeldust ?
jätkan või mitte ?
Olen juttude kirjutamises algaja ,niiet .
Tütarlaps oli kaugel enda perest ning ta ei kurvastanud sellepärast. Jess`ile meeldis see pere, mis oli nõus teda pärast 9-ndat klassi siia kolme aasta õpingutele võtta. Pere polnud just kõige suurem, see seisnes 2-st seitsmeteist aastatest poistest ning vanematest. Poisid olid kaksikud ning väga energilised, Jessicale meeldisid nad. Võõraste vanemate headus oli tüdruku meelest aga liiga suur ning nad alati muretsesid kõige pärast. Tüdruk ise ei osanud suurepäraselt inglis keele grammatikat , kuid kõnekeeles tuli tal kõik suurepäraselt välja.
Varsti sai Jess omadega valmis. Tema tumepruunid silmad olid piiratud musta piirjoonega ning ripsmed õrnalt värvitud, kahvatul näol lebas viltune pruunikas tukk. Saledal kehal püsis pruunikas pluus, millele oli veel must tagi peale topitud, püksid nägid välja tavaliselt, kitsad ning neile oli sisselõigatud mõningad augud. Jessica`l oli käes valge kott, mustade mummudega ning haaknõeltega, tüdruku küüntel ilutses must lakk. Tütarlapse peas oli üks hall barett. Mõningate meelest riietus ta liiga väljakutsuvalt, kuid ta üritas endale selgeks teha, et teda see ei huvita.
Tütarlaps sammus vaikselt teiselt korruselt esimesele kööki, seal askeldas juba Jane Masonis pannkookidega. Kui proua Masonis oli märganud Jessicat tervitas teda hellalt ning ütles, et too istuks ning sööks paar pannkooke. Peagi oli tütarlaps söönud ning ootas kooliminemist.
„Varsti tuleb Jason ja viib su kaksikutega kooli,“ sõnas proua Masonis rahulikult, kohendades oma suurte maasikatega põlle. Jessica meelest nägi proua äärmiselt naljakas välja, tal olid suured n ö vanaema prillid, jalas ilutses pikk roosade mummudega seelik ning seljas roosa äärepitsiga valge pluus.
Järsku oli kuulda suurt trepiallamineku müra, alla tormasid Jane`i pojad Sam ja Sawyer. Nad istusid üheaegselt laua taha, haarasid mõned pannkoogid ning hakkasid õgima. Alles 5 minuti pärast märkasid poisid Jessica`t.
„Hei Jess !“ tervitasid kaksikud justkui ühest suust.
„Tsau !“ ütles neiu juukseid silides vastu.
„Sa oled naljakas!“ ütlesid Sam ja Sawyer kahtlevalt hindava pilgu saates.
„Ega te paremad pole,“ vastas Jess huumoriga vastu ning naeratas naljakalt.
Sam ja Sawyer sõid samasuguse tempoga ning tegid pidevalt kõike samamoodi. Ja ka välimuski ei erinenud sugugi, mõlemal olid pruunid juuksed ja silmad, helesinised püksid jalas, kuid seljas erinevad sviitrid. Sam`il pruun sviiter, Sawyer`il aga punane – tänu sellele suutis Jess poistel natukenegi vahet teha. Poistel olid skeiditossud ning nende mõlema koolikottidele oli tugevasti kinnitatud rula.
Varsti astus sisse Jason Masonis ning tervitas oma naist tere-hommikust-musiga. Proua Masonis tervitas oma meest lahkelt vastu ning sosistas salapäraselt talle midagi kõrva. Jason noogutas sellepeale ning pööras tähelepanu teismelistele.
„Hommikust Jessica ja SamSawyer* ! Lähme nüüd äkki kooli ?“ rääkis härra Masonis naljakalt ning suundus oma suure Jeep`i poole. Lapsed noogutasid ning sammusid proua Masonis`ile lehvitades Jason`i järgi.
Selgitus : SamSawyer* - kuna kaksikud olid nii sarnased, kutsusid vanemad neid SamSawyer`teks. Vahel oli vanematelgi raske neid eristada.
Liiga palju kirjeldust ?
jätkan või mitte ?
Olen juttude kirjutamises algaja ,niiet .