Post by lyana on May 21, 2008 17:03:20 GMT 3
Naila ja Terrance olid paar. Naila oli 16 aastane ja Terrance 17. Saabuski see päev, kui nad pidid minema ühte maamajja kohtingule ja pidzaamapeole. Naila pani oma pikad heledad juuksed patsi, selga pikkade varrukatega roosa pluusi, lühikese seeliku ja kõrgete kontsadega kingad. Terrance sõitis oma punase sportautoga Naila maja ette. Tüdruk jooksis ruttu autosse. Nad sõitsid tund aega mööda maanteed ja keerasid siis ühele erateele. Erateel sõitsid nad veel nelikümmend minutit. Seejärel hakkas maamaja paistma. Kohale jõudes ronisid nad autost välja ja hakkasid maja uurima. Maja oli kahe korruseline. Esimesel korrusel oli köök, söögituba, elutuba ja wc. Teisel korrusel oli kaks magamistuba, koridor ja üks tühi tuba. Naila hakkas ühel hetkel kiljuma. „Mis juhtus?” küsis Terrance. „Ma nägin mingit valget kogu liikumas,” vastas tüdruk. „Ah, sa nägid valesti,” ütles Terrance ja hakkas naerma. „Kuule, siin ruumis on ilus peegel,” imestas Naila, „ja veel nii puhas ning selge.” Naila hakkas jälle kisama. „Mis jälle juhtus?” küsis Terrance. „Ma nägin peeglis mingit halli kogu,” kogeles Naila, „Ma keerasin järsult ümber, kui seda nägin, aga siis oli see juba läinud.” „Kuule lähme pööningule,” tegi Terrance ettepaneku. „Nojah,” oli Naila ebakindel. „Appi,” sosistas tüdruk,” ma nägin jälle seda halli asja. Ja nüüd jälle. Lähme palun koju.” „Ei lähe veel, just läheb põnvaks,” ütles Terrance põnevalt. „Mina pole veel midagi näinud,” lisas ta. „Ma loodan, et see, mida ma nägin oli healoomuline,” ütles Naila veidikene kartlikult. „Ahh, mina ei usu, et sa midagi nägid,” vaidles Terrance vastu. Nad otsustasid õue minna. Kohe maja lähedal oli mets. Nad läksid metsa jalutama. Metsas laulsid linnud. Kell oli umbes 13.00. Äkki kuulsid nad jubedat häält. Naila ja Terrance kükitasid maha, põõsa alla. Nad nägid jalgu. Jalad tulid aina neile lähemale. Seal oli üks näost täiesti valge mees. „Minge siit minema, kui veel suudate!” sisistas ta läbi hammaste. „Ma ärkasin ülesse, kui keegi ütles mulle, et sa magad selle koha peal, kus ma surin!” värises mees. Noored lahkusid metsast ja istusid maamaja ees olevale trepile. „See mida sina nägid, oli kõigest valguse mäng,” lohutas Terrance Nailat. „Mis see mees seal metsas tegi?” küsis Naila. „Luges puid,” vastas Terrance. „Ei tea küll miks,” oli Naila imestunud. „Ei tea. Aga rendiks selle maja näiteks nädalaks ?” tegi Terrance ettepaneku. „Kui sa midagi üleloomulikku tahad kohata, siis mine pigem metsa telgiga,” naljatas Naila. „Ma pole kunagi midagi sellist näinud ja vaevalt...” alustas Terrance. „Aga mäletad sa seda, kui ma nägin ükskord lapsena esikus kahte energiakogumit? Või seda, kui ma kuulsin nimede hüüdmist? Või aknale koputusi?” katkestas Naila teda. „See on lihtsalt sinu fantaasia. Eks järgmine kord filmi, siis äkki keegi usub kah!” muutus Terrance ülbeks, „Kui näeks midagi, siis hakkaks kah uskuma, praegu kuulaks nagu muinasjuttu!” „Noh kui sa näed on sul ainult 2 võimalust: kas saad laheda kogemuse või käid 10 aastat psühholoogi juures haavu ravimas,” naljatas Naila. „Aga kui selle mehe juurde tagasi tulla, siis ei tea, mitu puud ta on juba ära lugenud?” küsis Terrance. „Ei tea, aga päris hirmus oli see küll,” vastas Naila. „Ah, kõikidel asjadel on loogiline seletus,” rahustas Terrance jälle oma pruuti. „Kas sa mäletad, kui mul veel koer oli? Siis ta tihtipeale haukus tühja kohta. Äkki tema nägi midagi, mida meie ei näe?” küsis tüdruk poisilt. „Ahh, siin on päris palju puid,” kaldus poiss kummaliselt teemast kõrvale. „Eem, ma küsisin nagu midagi muud,” oli Naila üllatunud. „Ma arvan, et ta haukus mõne linnu peale äkki,” vastas Terrance metsa vaadates. „Aga koerad pidavat ju vaime nägema...” rääkis Naila veidikene vaiksemalt. „Ei, koerad kuulevad lihtsalt teisi helisid,” üritas Terrance jälle väidet ümber lükata. „Me oleme juba tund aega siin trepil istunud,” ütles Terrance. „Läheks koju,” mangus Naila. „Okeei,” venitas Terrance. „Ma lähen toon toast oma koti,” ütles Naila ja läks tuppa. Järsku kuulis Terrance aknal koputust. „Lase mind välja, see ei ole naljakas,” kostis summutatult Naila hüüe. Terrance tahtis tuppa minna, aga uks oli lukus ja võti väljapool. Ta keeras ukse ruttu lahti. Naila pahandas Terrancega: „See ei olnud üldsegi naljakas!” „Vaata, seal on mingi valge asi!” ütles Naila leebelt. „Misasja?” oli poiss segaduses. „Seal oli mingi kujutis. Ahh, unusta ära,” ütles Naila. „Sa muudad kõik lihtsalt hullemaks, kui need tegelikult on,” lohutas Terrance teda jälle, „Need on lihtsalt tuttavate õudusjutud.”
Kas kirjutan edasi?
Kas kirjutan edasi?