Post by Prince Kirameki on May 17, 2008 20:24:14 GMT 3
Ma kahtlen, kas see ikka on päris õudusjutt, aga ma ei oska sellega ühtegi teist teemat reostada. Algus ehk ei ole eriti jube, kuid ma luban(või vähemalt üritan lubada)et varsti läheb asi karmimaks. Ja kui kuskil mingeid vigu on, siis palun parandage mind
1.
„Ma ei suuda uskuda, et sa kutsusid kaks täiesti suvalist tüdrukut meie puhkusele kaasa!“ vingus Ken pahuralt oma kaksikvennale Karlile otsa vaadates ja püüdis oma reisikotti pakkida. „Nad ei ole mingid suvalised tüdrukud,“ ütles Karl, proovides kogu oma varustust liiga väikesesse seljakotti mahutada. „Nad on mu sõbrad.“ „Ühegi tüdrukuga ei saa liiga kaua sõber olla, sa ju tead seda isegi. See on meie viimane suvi enne gümnaasiumi lõpetamist! Meil pidi tulema hea ja rahulik puhkus, aga sa suutsid selle juba enne algust ära rikkuda.“ „Mind ei huvitagi, mida sa mõtled, sest kui sa neid näed, mõtled sa kindlasti ümber. Nad ei ole sellised tüdrukud, kellega sina tavaliselt ringi hängid.“ „Ja mis nad siis nii eriliseks teeb? Kas neil on äkki kolm nibu?“ muigas Ken. „Seda sa tahaksid,“ ütles Karl ja viis oma värskelt pakitud kotid autosse. Ken tegi sama. „Luba mul juhtida!“ palus Ken oma vennalt. „Unista edasi. Ma mäletan küll, kuhu sa oma auto eelmine nädal juhtisid,“ meenutas Karl talle. „See post ronis mulle ise ette!“ protesteeris Ken. „Jääb ära. Võtmed on minul ja sina ei saa neid isegi mitte puudutada,“ oli Karli otsus lõplik. Keni nurinast hoolimata istus ta rooli taha ja nad asusid teele Getsi poole, kes oli üks Karli kahest sõbrannast ja kellel vastupidiselt Keni ootustele ei olnud kolme nibu.
„Tunnista parem kohe üles, et sa oled lihtsalt kade, et ma tüdrukutega paremini läbi saan kui sina!“ irvitas Karl ja lülitas automaki sisse. „Unista edasi,“ vastas Ken. „Miks peaksin ma tunnistama midagi, mis ei ole tõsi? Meil ei ole ju ometigi tegu keskaegse nõiaprotsessiga.“ Ta põrnitses tuimalt aknast välja ja kohendas oma nokkmütsi, mille ta oma blondide kergelt lokkis juuste peale oli surunud. „Ja pealegi...mis kasu on tüdrukutega hästi läbi saamisest, kui sa ei taha nendelt muud kui sõprust?“ „Aga see, mu vend, on juba sinu probleem,“ sõnas Karl ja lasi enda ees liiga aeglaselt sõitvale palgiveokile signaali.
„Ma hoiatan sind: ole viisakas,“ asus Karl kohe õpetussõnu jagama, kui auto Getsi maja ees seisma jäi. „Gets ja Helx on mu sõbrad ning ma ei lase sul neile midagi solvavat öelda.“ „Kas ma pean sellest järeldama, et nad on täielikud peldikud?“ ei saanud Ken aru. „Sest sa ju tead, et ma ei solva ilusaid tüdrukuid...“
„Lahe käru, Karl!“ kostus eemalt mitte üks, vaid lausa kaks häält, ning hetk hiljem seisid Gets ja Helx Karli ees. „Ma ei teadnudki, et sa millegi sellisega sõidad!“ hüüdis Helx ja patsutas auto kapotti. „Mis sajandist see Cadillac ongi?“ „Viieteistkümnendast,“ pomises Ken ja istus auto tagaistmele, olek täis trotsi. „Su vend ei ole just eriti suhtlemisaldis,“ pomises Helx Karlile. Viimane noogutas mornilt. „See on minu süü. Ma teavitasin teda teie tulekust liiga hilja...“ „See on sinu puhul tüüpiline,“ irvitas Gets, toppis enda ja Helxi kotid pagasnikusse ning prantsatas süüdimatult Keni kõrvale istuma. „Sa oled Karli vend, või kuidas?“ küsis ta. Ken noogutas. „Kas sa näed seal mingit teist võimalust?“ „Arvatavasti mitte,“ lausus Gets ja näkitses oma juukseotsa. „Muidugi võinuks sa ka lihtsalt kloonfriik olla...“ Selle peale heitis Ken Karlile pilgu, mis ütles kõige otsesemalt: Muidugi ei ole nad sellised, nagu tüdrukud, kellega ma tavaliselt ringi hängin. Neil pole raasugi tervet mõistust!
„Karl, ma tahan seda autot juhtida,“ hakkas Helx Karli meelitama. „Sa oled ju nõus, eks?“ „Jumala eest, ei! See on enesetapp!“ halas Gets. „Karl, kas meil läheb veel kaua?“ küsis Ken närviliselt ning Karl raputas pead. „Ei, ei lähe. Me hakkame kohe sõitma.“ „Kas sa pead nii pinges olema?“ küsis Gets. „Mina ja pinges?“ imestas Ken. „Loomulikult. Vaata, kuidas su kaelalihased tõmblevad!“ Kui Kenil oleks eneseuhkusest puudu jäänud, oleks ta selle märkuse peale kohe kindlasti karjunud.
Peale pikka ja piinarikast vaidlust otsustati siiski, et autot juhib Karl. Helx oli kade, et talle võimalust ei antud,aga sellest polnud midagi, sest esiiste oli talle vaba.
Teele asumisest oli möödas juba 2 tundi ning Gets ja Ken olid hullumas, sest Helx ja Karl olid juba viimased tund aega vaielnud selle üle, kes loeb kaarti ja kuidas loeb kaarti.“ „Ma ütlen sulle juba sajandat korda, et sul on kaart tagurpidi ees!“ kõrgendas Helx häält. Karl ei jäänud võlgu ja nii läks vaidlus täie hooga edasi. Tegelikult tundus, et kumbki ei tea asjast midagi, vaid nad tahtsid lihtsalt üksteist üle trumbata.Gets ei kannatanud seda enam välja. Ta surus käed kõrvadele, kuid isegi see ei suutnud Karli ja Helxi hääli summutada, ning Gets palus meeleheitlikult jumalat, et juhtuks ime, mis selle möla lõpetaks.
„Jääge juba vait!“ röögatas Ken ning virutas nii Helxile kui Karlile oma mütsiga vastu pead.
Karl ja Helx võpatasid ja vähemalt kaheks sekundiks õnnestus Kenil saavutada soovitud tulemus.
„Kas mina olen süüdi, et Karl ei oska kaarti lugeda?“ tahtis Helx teada. „Tema oskuste juures jõuame me sinna telklaagrisse vastavalt selleks ajaks, kui järgmine jääaeg algab.“ Ken võttis kaardi Karlilt ära ja uuris seda. „Helxil on õigus. Me oleme juba korralikult vales suunas sõitnud. Me oleksime pidanud juba...oh, ma ei viitsi peast arvutada...juba tükk aega tagasi vasakule keerama.“ Helx noogutas võidukalt. „Seda ma ju rääkisingi, aga keegi ei kuulanud mind.“ „Helx, kui sa nii väga oma tarkust tahad näidata, siis palun otsi sellelt kaardilt mõni otsetee, mis meid kohale viiks,“ pakkus Gets.
Helx , kes ei kuulunud samuti kaardilugemise kuningate hulka, heitis sellele kiire pilgu ja lausus seejärel: „Otseteed ei ole olemas, aga kui me mööda seda rada läheme,“ osutas ta ühele katkendlikule joonele,“saame me sinna üsna lähedale.“ „Hakkame siis minema,“ ütles Karl ja tegi nii rabava vasakpöörde, et Ken ja Gets kukkusid üksteisele otsa. „Jeesus, sa sõidad veel hullemini kui Helx!“ vingus Gets. „Vabandust! Sa ju tead, et ma pole harjunud mööda pori ja kive sõitma!“ vabandas Karl. Nad kimasid edasi, kuni tee kaheks lahknes ja pöörasid siis paremale, peateelt kõrvale kitsavõitu metsarajale.
„Me oleme eksinud, ma tunnen seda,“ ütles Ken. „Öelge ausalt välja, et teil pole aimugi, kuhu me sõidame.“ „Kui see sind õnnelikuks teeb,“ ütles Karl ja keeras jälle jubedalt rooli. Täiesti ootamatult oli väljas juba pimedaks läinud ja Karl ei näinud enam, kuhu ta sõidab.
„Meil ei ole mõtet siin metsas ukerdada, kui me isegi teed ei tunne,“ avaldas Gets lõpuks arvamust. „Pöörame vasakule,“ ütles Ken väikesele rajajupile osutades, „äkki saame siit maanteele tagasi.“ Karl nõustus ja keeras rajalt kõrvale, kuid auto jäi pori sisse kinni. „Vajuta gaasi ja kõvasti!“ õpetas Ken. Karl pressis gaasi põhja ja sai auto porist välja, kuid hoog oli nii suur, et ta ei suutnud rooli kontrollida ja kõigi õuduseks põrutas auto täiskiirusel ootamatult ilmunud mäest alla.
„Mida sa teed! Pane pidurit!“ ehmatas Helx. „Ma ei saa! Need ei tööta!“ läks Karl närvi. Ta vajutas täiest jõust pedaalile, kuid sellest polnud kasu. „Me saame surma!“ hüüdis Gets ja haaras Kenist kinni, kui auto mäest alla kihutas. „Vaata ette, Karl!“ karjus Helx. „Ma ei saa!“ röökis Karl ja vajutas hirmust veel rohkem gaasi. Auto läks ümber, veeres paar korda üle katuse ja põrkas siis vastu väravaposti.
„Püha püss!“ ägas Helx ja hõõrus oma haiget saanud pead, mis vastu armatuurlauda oli paiskunud. „Kas te olete kõik terved?“ „Mu käsi...mu käsi jookseb verd...“ lausus karl väriseval häälel ja tal oli õigus: ta käsi oli läbi klaasi tunginud ja veritses päris hullusti. „Ken, Gets, kuidas teiega on?“ hüüdis Helx. „Kõigi suureks kurvastuseks oleme me veel elus,“ sõnas Ken, kes oli koos Getsiga auto põrandale kukkunud, ning üritas end püsti ajada. „Ainult mu selg sai natuke haiget, muud ei midagi...“
„Vabandust, et midagi nii rumalat küsin, aga kus me oleme?“ küsis Helx, olles auto ukse suure vaevaga lahti teinud ning välja astunud.
Nende ees seisis suur roostetanud värav, mille taga oli suur sammastega ääristatud valge maja.
1.
„Ma ei suuda uskuda, et sa kutsusid kaks täiesti suvalist tüdrukut meie puhkusele kaasa!“ vingus Ken pahuralt oma kaksikvennale Karlile otsa vaadates ja püüdis oma reisikotti pakkida. „Nad ei ole mingid suvalised tüdrukud,“ ütles Karl, proovides kogu oma varustust liiga väikesesse seljakotti mahutada. „Nad on mu sõbrad.“ „Ühegi tüdrukuga ei saa liiga kaua sõber olla, sa ju tead seda isegi. See on meie viimane suvi enne gümnaasiumi lõpetamist! Meil pidi tulema hea ja rahulik puhkus, aga sa suutsid selle juba enne algust ära rikkuda.“ „Mind ei huvitagi, mida sa mõtled, sest kui sa neid näed, mõtled sa kindlasti ümber. Nad ei ole sellised tüdrukud, kellega sina tavaliselt ringi hängid.“ „Ja mis nad siis nii eriliseks teeb? Kas neil on äkki kolm nibu?“ muigas Ken. „Seda sa tahaksid,“ ütles Karl ja viis oma värskelt pakitud kotid autosse. Ken tegi sama. „Luba mul juhtida!“ palus Ken oma vennalt. „Unista edasi. Ma mäletan küll, kuhu sa oma auto eelmine nädal juhtisid,“ meenutas Karl talle. „See post ronis mulle ise ette!“ protesteeris Ken. „Jääb ära. Võtmed on minul ja sina ei saa neid isegi mitte puudutada,“ oli Karli otsus lõplik. Keni nurinast hoolimata istus ta rooli taha ja nad asusid teele Getsi poole, kes oli üks Karli kahest sõbrannast ja kellel vastupidiselt Keni ootustele ei olnud kolme nibu.
„Tunnista parem kohe üles, et sa oled lihtsalt kade, et ma tüdrukutega paremini läbi saan kui sina!“ irvitas Karl ja lülitas automaki sisse. „Unista edasi,“ vastas Ken. „Miks peaksin ma tunnistama midagi, mis ei ole tõsi? Meil ei ole ju ometigi tegu keskaegse nõiaprotsessiga.“ Ta põrnitses tuimalt aknast välja ja kohendas oma nokkmütsi, mille ta oma blondide kergelt lokkis juuste peale oli surunud. „Ja pealegi...mis kasu on tüdrukutega hästi läbi saamisest, kui sa ei taha nendelt muud kui sõprust?“ „Aga see, mu vend, on juba sinu probleem,“ sõnas Karl ja lasi enda ees liiga aeglaselt sõitvale palgiveokile signaali.
„Ma hoiatan sind: ole viisakas,“ asus Karl kohe õpetussõnu jagama, kui auto Getsi maja ees seisma jäi. „Gets ja Helx on mu sõbrad ning ma ei lase sul neile midagi solvavat öelda.“ „Kas ma pean sellest järeldama, et nad on täielikud peldikud?“ ei saanud Ken aru. „Sest sa ju tead, et ma ei solva ilusaid tüdrukuid...“
„Lahe käru, Karl!“ kostus eemalt mitte üks, vaid lausa kaks häält, ning hetk hiljem seisid Gets ja Helx Karli ees. „Ma ei teadnudki, et sa millegi sellisega sõidad!“ hüüdis Helx ja patsutas auto kapotti. „Mis sajandist see Cadillac ongi?“ „Viieteistkümnendast,“ pomises Ken ja istus auto tagaistmele, olek täis trotsi. „Su vend ei ole just eriti suhtlemisaldis,“ pomises Helx Karlile. Viimane noogutas mornilt. „See on minu süü. Ma teavitasin teda teie tulekust liiga hilja...“ „See on sinu puhul tüüpiline,“ irvitas Gets, toppis enda ja Helxi kotid pagasnikusse ning prantsatas süüdimatult Keni kõrvale istuma. „Sa oled Karli vend, või kuidas?“ küsis ta. Ken noogutas. „Kas sa näed seal mingit teist võimalust?“ „Arvatavasti mitte,“ lausus Gets ja näkitses oma juukseotsa. „Muidugi võinuks sa ka lihtsalt kloonfriik olla...“ Selle peale heitis Ken Karlile pilgu, mis ütles kõige otsesemalt: Muidugi ei ole nad sellised, nagu tüdrukud, kellega ma tavaliselt ringi hängin. Neil pole raasugi tervet mõistust!
„Karl, ma tahan seda autot juhtida,“ hakkas Helx Karli meelitama. „Sa oled ju nõus, eks?“ „Jumala eest, ei! See on enesetapp!“ halas Gets. „Karl, kas meil läheb veel kaua?“ küsis Ken närviliselt ning Karl raputas pead. „Ei, ei lähe. Me hakkame kohe sõitma.“ „Kas sa pead nii pinges olema?“ küsis Gets. „Mina ja pinges?“ imestas Ken. „Loomulikult. Vaata, kuidas su kaelalihased tõmblevad!“ Kui Kenil oleks eneseuhkusest puudu jäänud, oleks ta selle märkuse peale kohe kindlasti karjunud.
Peale pikka ja piinarikast vaidlust otsustati siiski, et autot juhib Karl. Helx oli kade, et talle võimalust ei antud,aga sellest polnud midagi, sest esiiste oli talle vaba.
Teele asumisest oli möödas juba 2 tundi ning Gets ja Ken olid hullumas, sest Helx ja Karl olid juba viimased tund aega vaielnud selle üle, kes loeb kaarti ja kuidas loeb kaarti.“ „Ma ütlen sulle juba sajandat korda, et sul on kaart tagurpidi ees!“ kõrgendas Helx häält. Karl ei jäänud võlgu ja nii läks vaidlus täie hooga edasi. Tegelikult tundus, et kumbki ei tea asjast midagi, vaid nad tahtsid lihtsalt üksteist üle trumbata.Gets ei kannatanud seda enam välja. Ta surus käed kõrvadele, kuid isegi see ei suutnud Karli ja Helxi hääli summutada, ning Gets palus meeleheitlikult jumalat, et juhtuks ime, mis selle möla lõpetaks.
„Jääge juba vait!“ röögatas Ken ning virutas nii Helxile kui Karlile oma mütsiga vastu pead.
Karl ja Helx võpatasid ja vähemalt kaheks sekundiks õnnestus Kenil saavutada soovitud tulemus.
„Kas mina olen süüdi, et Karl ei oska kaarti lugeda?“ tahtis Helx teada. „Tema oskuste juures jõuame me sinna telklaagrisse vastavalt selleks ajaks, kui järgmine jääaeg algab.“ Ken võttis kaardi Karlilt ära ja uuris seda. „Helxil on õigus. Me oleme juba korralikult vales suunas sõitnud. Me oleksime pidanud juba...oh, ma ei viitsi peast arvutada...juba tükk aega tagasi vasakule keerama.“ Helx noogutas võidukalt. „Seda ma ju rääkisingi, aga keegi ei kuulanud mind.“ „Helx, kui sa nii väga oma tarkust tahad näidata, siis palun otsi sellelt kaardilt mõni otsetee, mis meid kohale viiks,“ pakkus Gets.
Helx , kes ei kuulunud samuti kaardilugemise kuningate hulka, heitis sellele kiire pilgu ja lausus seejärel: „Otseteed ei ole olemas, aga kui me mööda seda rada läheme,“ osutas ta ühele katkendlikule joonele,“saame me sinna üsna lähedale.“ „Hakkame siis minema,“ ütles Karl ja tegi nii rabava vasakpöörde, et Ken ja Gets kukkusid üksteisele otsa. „Jeesus, sa sõidad veel hullemini kui Helx!“ vingus Gets. „Vabandust! Sa ju tead, et ma pole harjunud mööda pori ja kive sõitma!“ vabandas Karl. Nad kimasid edasi, kuni tee kaheks lahknes ja pöörasid siis paremale, peateelt kõrvale kitsavõitu metsarajale.
„Me oleme eksinud, ma tunnen seda,“ ütles Ken. „Öelge ausalt välja, et teil pole aimugi, kuhu me sõidame.“ „Kui see sind õnnelikuks teeb,“ ütles Karl ja keeras jälle jubedalt rooli. Täiesti ootamatult oli väljas juba pimedaks läinud ja Karl ei näinud enam, kuhu ta sõidab.
„Meil ei ole mõtet siin metsas ukerdada, kui me isegi teed ei tunne,“ avaldas Gets lõpuks arvamust. „Pöörame vasakule,“ ütles Ken väikesele rajajupile osutades, „äkki saame siit maanteele tagasi.“ Karl nõustus ja keeras rajalt kõrvale, kuid auto jäi pori sisse kinni. „Vajuta gaasi ja kõvasti!“ õpetas Ken. Karl pressis gaasi põhja ja sai auto porist välja, kuid hoog oli nii suur, et ta ei suutnud rooli kontrollida ja kõigi õuduseks põrutas auto täiskiirusel ootamatult ilmunud mäest alla.
„Mida sa teed! Pane pidurit!“ ehmatas Helx. „Ma ei saa! Need ei tööta!“ läks Karl närvi. Ta vajutas täiest jõust pedaalile, kuid sellest polnud kasu. „Me saame surma!“ hüüdis Gets ja haaras Kenist kinni, kui auto mäest alla kihutas. „Vaata ette, Karl!“ karjus Helx. „Ma ei saa!“ röökis Karl ja vajutas hirmust veel rohkem gaasi. Auto läks ümber, veeres paar korda üle katuse ja põrkas siis vastu väravaposti.
„Püha püss!“ ägas Helx ja hõõrus oma haiget saanud pead, mis vastu armatuurlauda oli paiskunud. „Kas te olete kõik terved?“ „Mu käsi...mu käsi jookseb verd...“ lausus karl väriseval häälel ja tal oli õigus: ta käsi oli läbi klaasi tunginud ja veritses päris hullusti. „Ken, Gets, kuidas teiega on?“ hüüdis Helx. „Kõigi suureks kurvastuseks oleme me veel elus,“ sõnas Ken, kes oli koos Getsiga auto põrandale kukkunud, ning üritas end püsti ajada. „Ainult mu selg sai natuke haiget, muud ei midagi...“
„Vabandust, et midagi nii rumalat küsin, aga kus me oleme?“ küsis Helx, olles auto ukse suure vaevaga lahti teinud ning välja astunud.
Nende ees seisis suur roostetanud värav, mille taga oli suur sammastega ääristatud valge maja.