Post by lecho on Dec 12, 2007 19:26:41 GMT 3
Wilsford oli väike kolkalinnake Kanada lõunaosas. Seal elas umbes 2000 inimest, sealhulgas ka neljaliikmeline perekond , kuhu kuulusid: Tom Brown – pereisa, Cathleen Brown – pereema ning lapsed Joe Brown ja Thomas Brown. Viimane oli adopteeritud. Aga kuigi tema soontes ei voolanud Brownide veri, hoiti teda kui oma poega. Thomas lapsendati kuus aastat tagasi. See juhtus siis, kui Brownide enda pisitütar vanni ära uppus. Cathleen ja teised olid väga kurvad ja otsustati minna lastekodusse, et adopteerida üks laps, kes leevendaks kaotusvalu. Thomas ja Joe said juba algusest peale hästi läbi ja nad olid väga suured sõbrad.
Algas suvevaheaeg ja poisid olid enamus aega õues. Nad olid tihti Joe puuonnis, kus nad mängisid igasuguseid sõjamänge, mis eriti Joele meeldisid. Ühel lõunapoolikul, kui poisid jälle puuonnis istusid, ütles Joe salapärase häälega Thomasele: “Tead ma tahan sulle midagi näidata.” Thomas läks väga elevile ja ootas vaikselt niikaua kuni Joe oma salakapi juurde läks. Seda ei lubanud ta kunagi teistel avada ja sisse vaatamisest ei tasunud rääkidagi. Joe võttis kapist välja ühe püssi ja tuli Thomase poole ja küsis: “Tead, mis see on?” Thomas vaatas ja lausus: “See on nagu vintpüssi moodi, aga ma ei usu …” Joe segas ruttu vahele: “Muidugi on see vintpüss, lähme proovime seda õues.” “Aga, kust sa selle said?” päris Thomas.” Pole tähtis, lähme nüüd,” kiirustas Joe Thomast tagant ja nad läksidki välja. Õue minnes märkas Thomas mingit märkmikku maas vedelevat ja see oli Joe salakapi juures. Thomas oli aus poiss ja proovis Joele märkmiku kätte anda, aga ta oli juba välja läinud. Poiss otsustas selle kaasa võtta ja Joele edasi anda. Õues olles läks Thomasel märkmik täiesti meelest ja ta hakkas Joe vintpüssi uurima. Viimane demonstreeris oma laskmisoskusi. Ta nägi oravat jooksmas ning lasi tule tema peale lahti ning orav langes surnult maha. “Miks sa seda tegid?” päris Thomas ehmunult. “Niisama, tahtsin proovida, kas sihik on töökorras,” vastas Joe.
Joe proovis veel oma vintpüssi puude peal, aga siis said tal kuulid otsa ja poisid jätsid asja sinnapaika ning suundusid kodupoole.
Õhtul, kui teised olid magama jäänud, mõtles Thomas veel lõunapoolikust – oravast ja vintpüssist. Äkki aga torkas talle pähe üks asi. Tal tuli meelde, et oli Joe onnist midagi leidnud. Joe aga juba magas ja tavaliselt oli ta väga pahane, kui teda tühise asja pärast üles aeti. Thomas otsustas magama jääda ja hommikul märkmiku Joe kätte anda. Kuid ta ei saanud und, kuna ta mõtles sellest, mis seal märkmikus olla võis ja, miks see pidi olema seal salakapis. Poiss otsustas siiski märkmikku ühe pilgu heita. Kuid see, mis ta seal nägi hirmutas teda väga ja ta ei saanud enam üldse magama jääda. Märkmikus oli nimekiri sellest, keda ja, kuidas oli ta mõrvanud. Seal oli üksikasjaline kirjeldus, kuidas seda oli tehtud. Thomas märkas, et seal oli ka pisitütre nimi, kes oli vanni ära uppunud. Ja oli ka nimekiri, kellele ta järgmisena otsa peale teeb. Ehmatuseks olid seal ka tema vanemate nimed ja lõpu poole oli tema enda nimi.
Hommikul, kui Joe ärkas, läks ta kohe Thomase juurde ja märkas, et poisil oli väga väsinud ja hirmunud nägu. Joe küsis seepeale: “Mis sul viga on?” Thomas tegi veidi parema näo ja ütles: “Ma tunnen end halvasti ja ei saanud öösel eriti magada.” Joe vaatas kurva pilguga Thomast ja lausus: “Mul olid sinuga just täna nii head plaanid ees.” Seejärel läks ta nördinult üksi oma onni. Thomasel aga ei tulnud pähegi, et Joe oli eile ju ühe orava maha lasknud ja ta tahab ju ka tema oma märkmikusse üles märkida. Ta mõtles ainult, kuidas enda ja oma vanemate elusid päästa.
Veerand tunni pärast tuli Joe tagasi ja tormas ruttu Thomase tuppa. Ta karjus raevunult: “Kus see on?” Thomas oli väga ehmunud ja nähvas Joele vastu: “Tahad oravat ka sisse märkida jah? Ma tean jah kõike ja ei kavatsegi lasta sul seda asja jätkata. Ma lähen vanemate juurde ja räägin neile kõik ära. Ja siis viiakse sind vaimuhaiglasse ja seal ravitakse sind. Ja siis saab kõik korda.” “ Eks sa siis mine. Vaevalt sinagi enam, midagi teha saad.” Thomas kargas jahmunult voodist üles ja tormas alla Tomi ja Cathleeni magamistuppa. Seal nad olidki. Nad mõlemad lebasid voodis. Ja pealt ei paistnud, et midagi viga oleks olnud. Thomase südamelt langes kohe kivi. Ta läks neid äratama. Raputas ja sikutas, kuid üles nad ei ärganud. Thomas jättis selle järgi ja taipas, et neid enam elavate kirjas pole. Ta hakkas ahastusest nutma ja küsis karjudes Joelt: “Mida sa nendega teinud oled ja, miks sa seda tegid?” Joe vastas rahulolevalt: “Nad on alati sind rohkem hoidnud, kuigi mina olin nende lihane poeg. Ja nüüd tuli neil selle eest maksta. Ja sa küsisid vist veel, kuidas? Mäletad eile serveerisin mina õhtusöögi…” Thomas ei osanud enam midagi teha ja ta hüppas aknast välja ning jooksis metsa poole. Ta jõudis ühe suure kaljunuki juurde ja sealt ta edasi ei jõudnudki. Thomas kartis väga kõrgust ja jäi kaljuservale liikumatult seisma ja alla vahtima. Selle aja jooksul aga jõudis Joe ka pärale ja ta tõukas Thomast. Viimane kaotas tasakaalu ja lendas üle kaljuserva, kuid sai siiski ühest oksast kinni haarata. Joe jäi üle ääre vahtima ja võttis välja oma vintpüssi. Ta laadis selle ja siis tegi lasu otse Thomase näkku ning poiss lasi valuhoobist ehmununa oksast lahti ja kukkus karjete saatel alla. Joe võttis taskust oma märkmiku ja kirjutas juhtunu üles ja tõmbas Thomase nimekirjast välja. Üks poiss oli aga seda pealt näinud ja rääkis sellest teistelegi ja kuna Wilsford oli väike linn, said sellest kõik haisu ninna. Ka politsei.
Joed ei nähtud seal kandis enam kunagi. Kuid jutud käisid, et Joe käib ringi ja saadab korda oma mõrvu, et neid oma märkmikku üles märkida ja keegi ei tea, kuna tuleb tema kord.
Algas suvevaheaeg ja poisid olid enamus aega õues. Nad olid tihti Joe puuonnis, kus nad mängisid igasuguseid sõjamänge, mis eriti Joele meeldisid. Ühel lõunapoolikul, kui poisid jälle puuonnis istusid, ütles Joe salapärase häälega Thomasele: “Tead ma tahan sulle midagi näidata.” Thomas läks väga elevile ja ootas vaikselt niikaua kuni Joe oma salakapi juurde läks. Seda ei lubanud ta kunagi teistel avada ja sisse vaatamisest ei tasunud rääkidagi. Joe võttis kapist välja ühe püssi ja tuli Thomase poole ja küsis: “Tead, mis see on?” Thomas vaatas ja lausus: “See on nagu vintpüssi moodi, aga ma ei usu …” Joe segas ruttu vahele: “Muidugi on see vintpüss, lähme proovime seda õues.” “Aga, kust sa selle said?” päris Thomas.” Pole tähtis, lähme nüüd,” kiirustas Joe Thomast tagant ja nad läksidki välja. Õue minnes märkas Thomas mingit märkmikku maas vedelevat ja see oli Joe salakapi juures. Thomas oli aus poiss ja proovis Joele märkmiku kätte anda, aga ta oli juba välja läinud. Poiss otsustas selle kaasa võtta ja Joele edasi anda. Õues olles läks Thomasel märkmik täiesti meelest ja ta hakkas Joe vintpüssi uurima. Viimane demonstreeris oma laskmisoskusi. Ta nägi oravat jooksmas ning lasi tule tema peale lahti ning orav langes surnult maha. “Miks sa seda tegid?” päris Thomas ehmunult. “Niisama, tahtsin proovida, kas sihik on töökorras,” vastas Joe.
Joe proovis veel oma vintpüssi puude peal, aga siis said tal kuulid otsa ja poisid jätsid asja sinnapaika ning suundusid kodupoole.
Õhtul, kui teised olid magama jäänud, mõtles Thomas veel lõunapoolikust – oravast ja vintpüssist. Äkki aga torkas talle pähe üks asi. Tal tuli meelde, et oli Joe onnist midagi leidnud. Joe aga juba magas ja tavaliselt oli ta väga pahane, kui teda tühise asja pärast üles aeti. Thomas otsustas magama jääda ja hommikul märkmiku Joe kätte anda. Kuid ta ei saanud und, kuna ta mõtles sellest, mis seal märkmikus olla võis ja, miks see pidi olema seal salakapis. Poiss otsustas siiski märkmikku ühe pilgu heita. Kuid see, mis ta seal nägi hirmutas teda väga ja ta ei saanud enam üldse magama jääda. Märkmikus oli nimekiri sellest, keda ja, kuidas oli ta mõrvanud. Seal oli üksikasjaline kirjeldus, kuidas seda oli tehtud. Thomas märkas, et seal oli ka pisitütre nimi, kes oli vanni ära uppunud. Ja oli ka nimekiri, kellele ta järgmisena otsa peale teeb. Ehmatuseks olid seal ka tema vanemate nimed ja lõpu poole oli tema enda nimi.
Hommikul, kui Joe ärkas, läks ta kohe Thomase juurde ja märkas, et poisil oli väga väsinud ja hirmunud nägu. Joe küsis seepeale: “Mis sul viga on?” Thomas tegi veidi parema näo ja ütles: “Ma tunnen end halvasti ja ei saanud öösel eriti magada.” Joe vaatas kurva pilguga Thomast ja lausus: “Mul olid sinuga just täna nii head plaanid ees.” Seejärel läks ta nördinult üksi oma onni. Thomasel aga ei tulnud pähegi, et Joe oli eile ju ühe orava maha lasknud ja ta tahab ju ka tema oma märkmikusse üles märkida. Ta mõtles ainult, kuidas enda ja oma vanemate elusid päästa.
Veerand tunni pärast tuli Joe tagasi ja tormas ruttu Thomase tuppa. Ta karjus raevunult: “Kus see on?” Thomas oli väga ehmunud ja nähvas Joele vastu: “Tahad oravat ka sisse märkida jah? Ma tean jah kõike ja ei kavatsegi lasta sul seda asja jätkata. Ma lähen vanemate juurde ja räägin neile kõik ära. Ja siis viiakse sind vaimuhaiglasse ja seal ravitakse sind. Ja siis saab kõik korda.” “ Eks sa siis mine. Vaevalt sinagi enam, midagi teha saad.” Thomas kargas jahmunult voodist üles ja tormas alla Tomi ja Cathleeni magamistuppa. Seal nad olidki. Nad mõlemad lebasid voodis. Ja pealt ei paistnud, et midagi viga oleks olnud. Thomase südamelt langes kohe kivi. Ta läks neid äratama. Raputas ja sikutas, kuid üles nad ei ärganud. Thomas jättis selle järgi ja taipas, et neid enam elavate kirjas pole. Ta hakkas ahastusest nutma ja küsis karjudes Joelt: “Mida sa nendega teinud oled ja, miks sa seda tegid?” Joe vastas rahulolevalt: “Nad on alati sind rohkem hoidnud, kuigi mina olin nende lihane poeg. Ja nüüd tuli neil selle eest maksta. Ja sa küsisid vist veel, kuidas? Mäletad eile serveerisin mina õhtusöögi…” Thomas ei osanud enam midagi teha ja ta hüppas aknast välja ning jooksis metsa poole. Ta jõudis ühe suure kaljunuki juurde ja sealt ta edasi ei jõudnudki. Thomas kartis väga kõrgust ja jäi kaljuservale liikumatult seisma ja alla vahtima. Selle aja jooksul aga jõudis Joe ka pärale ja ta tõukas Thomast. Viimane kaotas tasakaalu ja lendas üle kaljuserva, kuid sai siiski ühest oksast kinni haarata. Joe jäi üle ääre vahtima ja võttis välja oma vintpüssi. Ta laadis selle ja siis tegi lasu otse Thomase näkku ning poiss lasi valuhoobist ehmununa oksast lahti ja kukkus karjete saatel alla. Joe võttis taskust oma märkmiku ja kirjutas juhtunu üles ja tõmbas Thomase nimekirjast välja. Üks poiss oli aga seda pealt näinud ja rääkis sellest teistelegi ja kuna Wilsford oli väike linn, said sellest kõik haisu ninna. Ka politsei.
Joed ei nähtud seal kandis enam kunagi. Kuid jutud käisid, et Joe käib ringi ja saadab korda oma mõrvu, et neid oma märkmikku üles märkida ja keegi ei tea, kuna tuleb tema kord.