Post by gaffuolen on Mar 20, 2008 23:20:22 GMT 3
uus jutt. Kriitikat palun...
Külm talveõhtu. Maa oli kaetud paksu lumekihiga, lund sadas aina juurde ning kraadid vajusid juba -30 poole. Tänu ootamatult suurele külmale saime koolivaba nädala. Koolis oleks niikuinii vähe rahvast olnud, kuna kõik on ju haiged. Nii imelik, kui see ka pole, ei jää ma üldse kergelt haigeks. Vanaema ikka rääkis, et pärisin talt hea tervise ja tugeva organismi. Päris kahju, et ta juba ise nii nõrgaks on jäänud, et too haiglas. Ega tal vist enam eriti palju aega polegi. Ema tahab teda täna vaatama minna, kuid enne peame ootama, kuni mu väike venna üles ärkab.
Otsisin kapist välja paksemad riided ja muidugi ka vanaema kootud villased sokid, minu lemmikud. Viisin kompsud koridorri, et end enne minekut soojalt sisse mässida. “Marie! Pane telekas kinni ja hakka riidesse panama,” kostus minuni ema hüüe “Mikk ärkas.” lisas ta veel. Otsisin üles televiisori puldi ja lülitasin suure virvendava kasti välja. Veidi aega ja olimegi mineku valmis. Uks oli kinni kiilunud “Ei noh tere tore.” Sõnasin, tahtes uksele tema teenitud hoopi anda. Ema pani Miku sahtlite otsa istuma ja veskis käega, et ma ukse eest ära tuleks. Miku vaatas mulle otsa ja hakkas naerma. Ta near teeb alati mu tuju heaks. Selline eputav naer. Miku ronis sahtlite pealt maha ja jooksis suure toa poole. “Miku, kus sa lähed? Emme, tee midagi uksega.” Pisipõnn itsitas ja jooksis edasi. Jooksin talle järgi, püüdsin ta kinni ja vaatasin ta suurtesse sinistesse silmadesse. “Kas lähme?”küsis ema. Ta oli kuidagi ukse juba lahti saanud. Istusin autosse. Mikk hüppas mulle sülle. Haiglasse sõit võis alata.
Ei läinud isegi poolt tundi, kui jõudsime haigla ette. Võtsime kastist sinised pealissussid ja panime nad jalga. Mikule olid nad suured ning talle keerasime sussid kaks korda umber saabaste.Sõitsime liftiga viiendale korrusele. Jõudes vanaema palatisse suudeti meid pahviks lüüa. Ehmatus missugune. Vanaema istub laua taga, teised palatikaaslastest mutid kõrval ja nemad mängivad karate. Ise on nii haige, et anna olla. Vähemalt võtab midagi ka lõbusalt. Meid nähes kiirustas ta oma voodi poole. See kiirustamine ei olnud enam kiire. Oli näha, et ta on ikka nüüd nii vana, et üks samm võtab peaaegu sama palju aega kui Mikul püreest üks amps. Lõpuks, kui vanaema voodini jõudis, hakkas ta oma kõrvalt kapist midagi otsima. “Marie, vaata, see mis ma sulle nüüd annan pole mänguasi. Kanna seda alati endaga kaasas. Ära teda lõhu ega kaota.” Köhis vanaema sõnu välja. Ta haaras oma värisevate kätega mu sõrmedest ja pani mu peole kaelakee. See paistis kuidagi väga suur, et olla kaelakee. Hõbedast suhteliselt raske orav kaelakee otsas.“Miks sa selle mulle annad?” küsisin ma talle sügavalt silmisse vaadates. Nägin, kuidas ta silmad märjemaks läksid. Ta haaras minust tugevalt kinni ja kallistas. Vähemalt oli tal vägagi soe ja tugev kalli. “Ma näen sind arvatavasti viimast korda.” Sõnas pisaraid pühkiv vanaema. “Ah, mis sa nüüd,” üritasin ta tuju parandada “me tuleme sulle home ja ülejäänud ajal ka külla.”
Ajasime vanaema kõrval ligi neli tundi juttu. Me oleks veel rääkinud kui meid hooldaja poleks takistanud. Tuli ja ütles et kõigil on uneaeg. Vanaema näitas näpuga kapi poole. “Seal on ümbrik. Marie võta see kiri ja ava see alles homme kodus. Suudad?” “Ma luban.” Sõnasin kaks, kuid kõige sügavaima tähendusega sõna.
Loodame et ei ole siis hulle kirjavigu...
Külm talveõhtu. Maa oli kaetud paksu lumekihiga, lund sadas aina juurde ning kraadid vajusid juba -30 poole. Tänu ootamatult suurele külmale saime koolivaba nädala. Koolis oleks niikuinii vähe rahvast olnud, kuna kõik on ju haiged. Nii imelik, kui see ka pole, ei jää ma üldse kergelt haigeks. Vanaema ikka rääkis, et pärisin talt hea tervise ja tugeva organismi. Päris kahju, et ta juba ise nii nõrgaks on jäänud, et too haiglas. Ega tal vist enam eriti palju aega polegi. Ema tahab teda täna vaatama minna, kuid enne peame ootama, kuni mu väike venna üles ärkab.
Otsisin kapist välja paksemad riided ja muidugi ka vanaema kootud villased sokid, minu lemmikud. Viisin kompsud koridorri, et end enne minekut soojalt sisse mässida. “Marie! Pane telekas kinni ja hakka riidesse panama,” kostus minuni ema hüüe “Mikk ärkas.” lisas ta veel. Otsisin üles televiisori puldi ja lülitasin suure virvendava kasti välja. Veidi aega ja olimegi mineku valmis. Uks oli kinni kiilunud “Ei noh tere tore.” Sõnasin, tahtes uksele tema teenitud hoopi anda. Ema pani Miku sahtlite otsa istuma ja veskis käega, et ma ukse eest ära tuleks. Miku vaatas mulle otsa ja hakkas naerma. Ta near teeb alati mu tuju heaks. Selline eputav naer. Miku ronis sahtlite pealt maha ja jooksis suure toa poole. “Miku, kus sa lähed? Emme, tee midagi uksega.” Pisipõnn itsitas ja jooksis edasi. Jooksin talle järgi, püüdsin ta kinni ja vaatasin ta suurtesse sinistesse silmadesse. “Kas lähme?”küsis ema. Ta oli kuidagi ukse juba lahti saanud. Istusin autosse. Mikk hüppas mulle sülle. Haiglasse sõit võis alata.
Ei läinud isegi poolt tundi, kui jõudsime haigla ette. Võtsime kastist sinised pealissussid ja panime nad jalga. Mikule olid nad suured ning talle keerasime sussid kaks korda umber saabaste.Sõitsime liftiga viiendale korrusele. Jõudes vanaema palatisse suudeti meid pahviks lüüa. Ehmatus missugune. Vanaema istub laua taga, teised palatikaaslastest mutid kõrval ja nemad mängivad karate. Ise on nii haige, et anna olla. Vähemalt võtab midagi ka lõbusalt. Meid nähes kiirustas ta oma voodi poole. See kiirustamine ei olnud enam kiire. Oli näha, et ta on ikka nüüd nii vana, et üks samm võtab peaaegu sama palju aega kui Mikul püreest üks amps. Lõpuks, kui vanaema voodini jõudis, hakkas ta oma kõrvalt kapist midagi otsima. “Marie, vaata, see mis ma sulle nüüd annan pole mänguasi. Kanna seda alati endaga kaasas. Ära teda lõhu ega kaota.” Köhis vanaema sõnu välja. Ta haaras oma värisevate kätega mu sõrmedest ja pani mu peole kaelakee. See paistis kuidagi väga suur, et olla kaelakee. Hõbedast suhteliselt raske orav kaelakee otsas.“Miks sa selle mulle annad?” küsisin ma talle sügavalt silmisse vaadates. Nägin, kuidas ta silmad märjemaks läksid. Ta haaras minust tugevalt kinni ja kallistas. Vähemalt oli tal vägagi soe ja tugev kalli. “Ma näen sind arvatavasti viimast korda.” Sõnas pisaraid pühkiv vanaema. “Ah, mis sa nüüd,” üritasin ta tuju parandada “me tuleme sulle home ja ülejäänud ajal ka külla.”
Ajasime vanaema kõrval ligi neli tundi juttu. Me oleks veel rääkinud kui meid hooldaja poleks takistanud. Tuli ja ütles et kõigil on uneaeg. Vanaema näitas näpuga kapi poole. “Seal on ümbrik. Marie võta see kiri ja ava see alles homme kodus. Suudad?” “Ma luban.” Sõnasin kaks, kuid kõige sügavaima tähendusega sõna.