Post by Brituu. on Jan 6, 2008 17:08:19 GMT 3
„Me oleme kohal preili.“ sõnas Fred ja vaatas siis taha pingile, kus istus Meribel, ülbe nägu peas. „Kas sa palun aitaksid mind, mu kohvritega?“ küsis tüdruk ise aknast välja vaadates. Hetke pärast avas ta auto ukse ning vaatas internaati, kuhu tema vanemad ta pannud olid. Kas nad tahavad et ma jääksin siia? Küsis tüdruk endalt ning tõusis siis istmelt püsti ja läks auto tagaosa poole. Fred avas tagaluugi ja Meribel hakkas oma kohvreid sealt välja võtma. Üks suurem kui teine.“Kas sa aitad siis mind`?“ küsis tüdruk ning vahtis autojuhti. Mees vaatas korraks tüdrukut ning võttis kaks kohvrit käeotsa. „Kolmandat tassid ise.“ lausus ta ning hakkas kooli poole kõndima. Meribel ainult ohkas ning järgnes mehele. Ta pilk oli suunatud sellele jubedale lossile, kus asus internaat. „Sulle hakkab siin meeldima.“ lausus mees lohutavalt. „Ja-jah kindlasti. Lausus tüdruk tüdinult ning sisenes lossi sisse. Sees polnudgi nii jube kui tüdruk oli arvanud, aga siiski oli kõik külm ja kõhe ning tüdrukule ei meeldinud siin.
Fred kõndis oma rahulikul sammul laua poole, kus istus üks naine. „Tere, Meribel Water saabus.“ lausus mees naisele. Naine hakkas kohe oma paberites tuhnima ja lõpuks leidis ühe paberi mida ta otsis. „Meribel Water, tuba viisada seitse. Viiendal korrusel.“ lausus naine ning ulatas neile toa võtme ja vaatas siis Meribeli ja neid kolme kohvrit. „Lihvt asub sealpool.“ lausus naine ning näitas käega suunda.
Fred hakkas liftide poole suunduma ning Meribel kõndis talle järgi. „Kui sa koju jõuad siis sa võid emale öelda, et ma vihkan teda.“ lausus Meribel lihvtis. „Ja mis ma isale ütlen?“ küsis mees tüdrukut silmitsedes. „Isale pole vaja midagi öelda. Ema on selles süüdi, et ma siin olen. Ta istub ju isale pähe.“ lausus Meribel hetke pärast ning naeratas siis Fredile.
Nad jõudsid viiendale korrusele ja astusid liftist välja. Meribel asus otsima tuba kuhu ta pidi sisse kolima. Läks umbes viis minutit, kui tüdruk märkas ust, millel olid kuldsete tähtedega kirjas 507. Fred ulatas tüdrukule toa võtme ning Meribel keeras ukse lahti ja viis oma kohvri sisse. Fred järgnes talle ning pani kohvrid ühe voodi ette. „Polegi hull.“ lausus mees ning jäi siis Meribeli vahtima. „m, ütleks jahh, et kodust ära kolimine mingisse nõmedasse internaati polegi hull!?“ küsis tüdruk kõval hääletoonil ning jäi Fredi jõllitama. „Ja jätta kõik mu sõbrad ja tulla siia, kus ma isegi ei tea kedagi!“ lausus tüdruk uuesti. „Sa leiad endale siit uued sõbrad.“ ütles mees ja hakkas ukse poole minema. „Ma lähen nüüd.“ lausus ta ning astus uksest välja ja sulges siis selle. Meribel jooksis ukse juurde ja avas selle. „Ära unusta mu sõnumit emale üle anda!“ hüüdis tüdruk veel tagant järgi. „Ei unusta!“ kostus veel kaugelt, enne kui meest enam üldse näha ei olnud.
Loodan et meeldis ;D
Fred kõndis oma rahulikul sammul laua poole, kus istus üks naine. „Tere, Meribel Water saabus.“ lausus mees naisele. Naine hakkas kohe oma paberites tuhnima ja lõpuks leidis ühe paberi mida ta otsis. „Meribel Water, tuba viisada seitse. Viiendal korrusel.“ lausus naine ning ulatas neile toa võtme ja vaatas siis Meribeli ja neid kolme kohvrit. „Lihvt asub sealpool.“ lausus naine ning näitas käega suunda.
Fred hakkas liftide poole suunduma ning Meribel kõndis talle järgi. „Kui sa koju jõuad siis sa võid emale öelda, et ma vihkan teda.“ lausus Meribel lihvtis. „Ja mis ma isale ütlen?“ küsis mees tüdrukut silmitsedes. „Isale pole vaja midagi öelda. Ema on selles süüdi, et ma siin olen. Ta istub ju isale pähe.“ lausus Meribel hetke pärast ning naeratas siis Fredile.
Nad jõudsid viiendale korrusele ja astusid liftist välja. Meribel asus otsima tuba kuhu ta pidi sisse kolima. Läks umbes viis minutit, kui tüdruk märkas ust, millel olid kuldsete tähtedega kirjas 507. Fred ulatas tüdrukule toa võtme ning Meribel keeras ukse lahti ja viis oma kohvri sisse. Fred järgnes talle ning pani kohvrid ühe voodi ette. „Polegi hull.“ lausus mees ning jäi siis Meribeli vahtima. „m, ütleks jahh, et kodust ära kolimine mingisse nõmedasse internaati polegi hull!?“ küsis tüdruk kõval hääletoonil ning jäi Fredi jõllitama. „Ja jätta kõik mu sõbrad ja tulla siia, kus ma isegi ei tea kedagi!“ lausus tüdruk uuesti. „Sa leiad endale siit uued sõbrad.“ ütles mees ja hakkas ukse poole minema. „Ma lähen nüüd.“ lausus ta ning astus uksest välja ja sulges siis selle. Meribel jooksis ukse juurde ja avas selle. „Ära unusta mu sõnumit emale üle anda!“ hüüdis tüdruk veel tagant järgi. „Ei unusta!“ kostus veel kaugelt, enne kui meest enam üldse näha ei olnud.
Loodan et meeldis ;D