Post by Brituu. on Jan 6, 2008 14:28:43 GMT 3
See jutt on mul rates ka üleval aga ma mõtlesin, et siia ma panen selle siia üles. Et sellesmõttes rates ma olen juba üsna palju kriitikat saanud, aga siin tahaks ka kriitikat, aga asjatundjate kriitikat, kes ikka oskavad kritiseerida Ja see algus on jamhh kahtlane, annate andeks eksju
Kertu ja Martin istusid kahekesi tüdruku toas aknalaual ja mängisid kaarte. „Haa, valetad!“ Lausus Martin Kertule naerdes ja tüdruk pidi kaardid üles korjama. „Barbara tuleb.“ Lausus tüdruk mõne hetke pärast nordinult ning pani uuesti kaardid lauale.
Mõlema lapse pead pöördusid toa ukse poole, kui sealt nende kasuema sisse astus. „Nii, teie kaks lähete aastaks pärnusse.“ Lausus naine õel irve näos. Martin vaatas segasel ilmel Kertut ning vaatas siis uuesti naist. „Mis asja, mu isa ei ole sellega nõus!“ ütles poiss ning vaatas veel korraks Kertule otsa. Kertul oli veel segadust tekitavam nägu näos ja tal oli selle õela bitchi peale vihane. „Muidugi on teie isa nõus, et te lähete pärnusse vahetusõpilasteks. Kuidas ta saakski midagi sellist keelata. Homme sõidate ära.“ Kertu jõllitas Barbarat ning näitas talle siis vihaselt keelt.“Ongi parem saabki sinust si*ast lahti.“ ütles ta ning naeratas Martinile. „Teil veab et isa kodus pole. Ja elama hakkate ühes majas kus elab vist üks mingi mõttetu noortebändi liige. Bedwetters oli vist selle nimi.“ Hakkas naine justkui endaga rääkima. Ta saatis veel viimase õela pilgu lastele ja astus toast välja.
„Bedwetters?!“ Kiljus Kertu kui uks oli sulgenud. „Me läheme bedwettersi ühe liikme majja elama?“ küsis ta enda voodil hüpates. „Kertu ära hüppa oma voodil ja seal majas elab see tüüp ka kes seal superstaaris oli , see kes kõigile meeldis!“ karjus Barbara alt korruselt ning naeratus Kertu näol suurenes. Ta oli õnnelik et ta sai majast, Tallinnast ja sellest jubedast klassist minema aastaks. Aga muidugi sõpradest on kahju. Ühte ma tean pärnust, hästi tore tüdruk on ja vend on tal ka. Martin saab temaga suht hästi läbi, niikuinii ei taha ta nende bedwettersi tüüpidega tegemist teha. Mõtles Kertu ning logis ennast kiiresti msni.
„Okei, ma lähen pakin asjad kokku ja helistan sellele Henrile“ Ütles Martin ning naeratas. „Okei.“ vastasin vennale ja otsisin Viki msnist üles.
Kertuu| ppärnnuu says: Vikii (L) ma pärnu aastaks (H)
Viki/// m, (L) says: ;D miks siis ?
Kertuu| ppärnnuu says: Barbara saadab vahetusõpilaseks, ;D arva ära kelle juures ma Martiniga elama hakkan?
Viki/// m, (L) says: äm, meiega? ;D
Kertuu| ppärnnuu says: mkm :/ Bedwettersi Karla majas ;D
Viki/// m, (L) says: Mine , mine kanni eks
Kertuu| ppärnnuu says: mkm ;D aga seal saame kokku eks ?
Viki/// m, (L) says: loogish ju. Ma tahan Martinit ka ju näha
Kertuu| ppärnnuu says: Isver, siiamaani ajad teda taga?
Viki/// m, (L) says: m, mul on vahepeal ikka kõvasti olnud neid kutte Aga Martin on lihtsalt mingi eriti sõbralik ka ju ;D
Kertuu| ppärnnuu says: mnjaa, kuule ma lähen kotti pakkima.
Viki/// m, (L) says: Tsauu (L)
Kertuu| ppärnnuu says: (L)
Kertu pani arvutist bedwettersi reidilaxu mängima ja pakkis kotti ning ümises kaasa seda laulu. Tra, keegi mu sõpradest ei teagi ju et ma lähen sinna.. tuli Kertule mõtesse ning ta saatis oma parimale sõbrale Gretele sõnumi. Grete saab ju igalajal pärnu tulla, ja ma saan nädalavahetustel Tallinna ka nii et väga kaua ei peagi eemal olema. Aga kõik need viru tšillid ja muud tegemised jäävad kahjuks järgmisse aastasse. Mõtles tüdruk kurvalt ning viskas oma pakitud koti nurka ja läks Martini tuppa. „Ma saan juba homme Henriga kokku.“ Lausus Martin ning naeratas. „Ma saan Vikiga ka millalgi.“ ütles tüdruk ning hakkas naerma ja vaatas oma telefonilt kella. „Palju kell on?“ küsis Martin. „Seitse, paps peaks juba kodus olema.“ Ütles Kertu mõtlikult kui tema telefonile sõnum tuli. „Gretelt.“ pomises ta vaevukuuldavalt ning luges endale sõnumi ette.
Tibuuu
Viimast korda skeidis siis,
kutsu Martin ka ja ma kutsun kõik teised.
Kahekümne minuti pärast. (L)
Kertu pani telefoni taskusse tagasi ning vaatas Martinit. „Viimast korda Tallinna skeiti?“ küsis ta kutsikasilmi tehes ning naeratades. „Mhm, lähme.“ Ütles Martin ning jooksis alla korrusele Kertu tema järel. Nad panid oma papud jalga ja mõlemad võtsid esikust seina äärest oma rulad ning kobisid skeitti.
„Tibuu!“ hüüdis Grete juba kaugelt ning jooksis Kertut kallistama. Kertu naeratas ning vaatas kõiki oma sõpru kes Tallinnasse jääma pidid. Oss, Kevin, Mann, kätlin, Merka, Kiks, need olid kõik kes selle aja jooksul olid viitsinud ennast kohale ajada. Kertu naeratas neile kõigile ning läks siis Rambile trikitama.
Hiljem istusid kõik pinkidel, naersid ja jutustasid igasugustest asjadest. Neil oli väga tore ning Kertu nautis oma viimast õhtut Tallinnas.
Kui kell hakkas kaksteist saama otsustas Kertu koju minna. „Okei tibud kunagi näeme siis.“ Ütles Kertu ning kallistas kõikidega. Martin kallistas ainult tüdrukuid ning nad läksid koju, pesema ja magama.
„Tõuse üles. Me hakkame minema!“ karjus Barbara oma jubeda kriiskava häälega ning tagus Kertu toa uksele. Kertu tõusis üles, pesi ennast ning toppis riidesse. Võttis toa nurgast koti ja viskas sinna veel viimased asjad sisse ning komberdas selle üli suure kotiga alla korrusele. Martin oli juba seal ning pani oma jalanõusid jalga. Kertu käis veel enne kõik teised toad läbi ja toppis endalegi papud jalga ning võttis seina äärest rula.
Nad panid oma asjad autosse ning alustasid sõitu Pärnu poole. „Noh, nädalavahetustel hakkate Tallinnas käima?“ küsis isa. „Vaatab.“ Laususid Martin ja Kertu ühest suust ning hakkasid naerma.
Paari tunni pärast olid nad Pärnus ja isa peatas varsti oma auto. “Nii see peaks õige maja olema.“ Lausus ta ning vaatas maja.
Kertu ja Martin läksid autost välja ja võtsid pagasnikust oma kotid. „Isa tuled räägid ka äkki pereemaga paar sõna?“ Küsis Martin ning hakkas narerma. Isa tuli autost välja ja hakkas maja poole kõndima. Varsti koputas ta uksele ja ukse avas mustajuukseline noormees. „Ema, need saabusid!“ Karjus Rivo ning hetke pärast oli tüübi ema uksel. „Noh, tulge sisse. Te ei ole ju hetkel vastu kui te peate samas toas olema?“ küsis naine sõbralikul toonil ning naeratas. Kertu vaatas altkulmu pilguga korraks oma venda ning pööras siis ennast naise poole. „Ei ole.“ ütles ta naeratades.
Pereema hakkas üles tubade poole liikuma ning andis peaga mõista et noored talle järgneksid. „Eks me siis kunagi näeme!“ Hüüdis isa ning sõitis minema. Martin ja Kertu astusid ühte tuppa sisse kus oli just alles koristatud. Kõik lõhnas pesuvahendi järele. „Ma jätan teid nüüd siia. Kohe saab süüa, ma kutsun siis teid.“ Ütles ta sõbralikult ning läks alla korrusele.
„Päris norm.“ Lausus Martin ning naeratas. „Mhm, millalgi läheme kooliasju ostma. Nädala pärast hakkab kool ju.“ Ütles Kertu ning viskas ennast voodile pikali. „Sööma!“ Kostus alt ning tüdruk ajas ennast voodist püsti. „See käis küll kähku.“ ütles ta lõbusalt ning astus uksest välja ja põrkas Karlaga kokku...
Kertu ja Martin istusid kahekesi tüdruku toas aknalaual ja mängisid kaarte. „Haa, valetad!“ Lausus Martin Kertule naerdes ja tüdruk pidi kaardid üles korjama. „Barbara tuleb.“ Lausus tüdruk mõne hetke pärast nordinult ning pani uuesti kaardid lauale.
Mõlema lapse pead pöördusid toa ukse poole, kui sealt nende kasuema sisse astus. „Nii, teie kaks lähete aastaks pärnusse.“ Lausus naine õel irve näos. Martin vaatas segasel ilmel Kertut ning vaatas siis uuesti naist. „Mis asja, mu isa ei ole sellega nõus!“ ütles poiss ning vaatas veel korraks Kertule otsa. Kertul oli veel segadust tekitavam nägu näos ja tal oli selle õela bitchi peale vihane. „Muidugi on teie isa nõus, et te lähete pärnusse vahetusõpilasteks. Kuidas ta saakski midagi sellist keelata. Homme sõidate ära.“ Kertu jõllitas Barbarat ning näitas talle siis vihaselt keelt.“Ongi parem saabki sinust si*ast lahti.“ ütles ta ning naeratas Martinile. „Teil veab et isa kodus pole. Ja elama hakkate ühes majas kus elab vist üks mingi mõttetu noortebändi liige. Bedwetters oli vist selle nimi.“ Hakkas naine justkui endaga rääkima. Ta saatis veel viimase õela pilgu lastele ja astus toast välja.
„Bedwetters?!“ Kiljus Kertu kui uks oli sulgenud. „Me läheme bedwettersi ühe liikme majja elama?“ küsis ta enda voodil hüpates. „Kertu ära hüppa oma voodil ja seal majas elab see tüüp ka kes seal superstaaris oli , see kes kõigile meeldis!“ karjus Barbara alt korruselt ning naeratus Kertu näol suurenes. Ta oli õnnelik et ta sai majast, Tallinnast ja sellest jubedast klassist minema aastaks. Aga muidugi sõpradest on kahju. Ühte ma tean pärnust, hästi tore tüdruk on ja vend on tal ka. Martin saab temaga suht hästi läbi, niikuinii ei taha ta nende bedwettersi tüüpidega tegemist teha. Mõtles Kertu ning logis ennast kiiresti msni.
„Okei, ma lähen pakin asjad kokku ja helistan sellele Henrile“ Ütles Martin ning naeratas. „Okei.“ vastasin vennale ja otsisin Viki msnist üles.
Kertuu| ppärnnuu says: Vikii (L) ma pärnu aastaks (H)
Viki/// m, (L) says: ;D miks siis ?
Kertuu| ppärnnuu says: Barbara saadab vahetusõpilaseks, ;D arva ära kelle juures ma Martiniga elama hakkan?
Viki/// m, (L) says: äm, meiega? ;D
Kertuu| ppärnnuu says: mkm :/ Bedwettersi Karla majas ;D
Viki/// m, (L) says: Mine , mine kanni eks
Kertuu| ppärnnuu says: mkm ;D aga seal saame kokku eks ?
Viki/// m, (L) says: loogish ju. Ma tahan Martinit ka ju näha
Kertuu| ppärnnuu says: Isver, siiamaani ajad teda taga?
Viki/// m, (L) says: m, mul on vahepeal ikka kõvasti olnud neid kutte Aga Martin on lihtsalt mingi eriti sõbralik ka ju ;D
Kertuu| ppärnnuu says: mnjaa, kuule ma lähen kotti pakkima.
Viki/// m, (L) says: Tsauu (L)
Kertuu| ppärnnuu says: (L)
Kertu pani arvutist bedwettersi reidilaxu mängima ja pakkis kotti ning ümises kaasa seda laulu. Tra, keegi mu sõpradest ei teagi ju et ma lähen sinna.. tuli Kertule mõtesse ning ta saatis oma parimale sõbrale Gretele sõnumi. Grete saab ju igalajal pärnu tulla, ja ma saan nädalavahetustel Tallinna ka nii et väga kaua ei peagi eemal olema. Aga kõik need viru tšillid ja muud tegemised jäävad kahjuks järgmisse aastasse. Mõtles tüdruk kurvalt ning viskas oma pakitud koti nurka ja läks Martini tuppa. „Ma saan juba homme Henriga kokku.“ Lausus Martin ning naeratas. „Ma saan Vikiga ka millalgi.“ ütles tüdruk ning hakkas naerma ja vaatas oma telefonilt kella. „Palju kell on?“ küsis Martin. „Seitse, paps peaks juba kodus olema.“ Ütles Kertu mõtlikult kui tema telefonile sõnum tuli. „Gretelt.“ pomises ta vaevukuuldavalt ning luges endale sõnumi ette.
Tibuuu
Viimast korda skeidis siis,
kutsu Martin ka ja ma kutsun kõik teised.
Kahekümne minuti pärast. (L)
Kertu pani telefoni taskusse tagasi ning vaatas Martinit. „Viimast korda Tallinna skeiti?“ küsis ta kutsikasilmi tehes ning naeratades. „Mhm, lähme.“ Ütles Martin ning jooksis alla korrusele Kertu tema järel. Nad panid oma papud jalga ja mõlemad võtsid esikust seina äärest oma rulad ning kobisid skeitti.
„Tibuu!“ hüüdis Grete juba kaugelt ning jooksis Kertut kallistama. Kertu naeratas ning vaatas kõiki oma sõpru kes Tallinnasse jääma pidid. Oss, Kevin, Mann, kätlin, Merka, Kiks, need olid kõik kes selle aja jooksul olid viitsinud ennast kohale ajada. Kertu naeratas neile kõigile ning läks siis Rambile trikitama.
Hiljem istusid kõik pinkidel, naersid ja jutustasid igasugustest asjadest. Neil oli väga tore ning Kertu nautis oma viimast õhtut Tallinnas.
Kui kell hakkas kaksteist saama otsustas Kertu koju minna. „Okei tibud kunagi näeme siis.“ Ütles Kertu ning kallistas kõikidega. Martin kallistas ainult tüdrukuid ning nad läksid koju, pesema ja magama.
„Tõuse üles. Me hakkame minema!“ karjus Barbara oma jubeda kriiskava häälega ning tagus Kertu toa uksele. Kertu tõusis üles, pesi ennast ning toppis riidesse. Võttis toa nurgast koti ja viskas sinna veel viimased asjad sisse ning komberdas selle üli suure kotiga alla korrusele. Martin oli juba seal ning pani oma jalanõusid jalga. Kertu käis veel enne kõik teised toad läbi ja toppis endalegi papud jalga ning võttis seina äärest rula.
Nad panid oma asjad autosse ning alustasid sõitu Pärnu poole. „Noh, nädalavahetustel hakkate Tallinnas käima?“ küsis isa. „Vaatab.“ Laususid Martin ja Kertu ühest suust ning hakkasid naerma.
Paari tunni pärast olid nad Pärnus ja isa peatas varsti oma auto. “Nii see peaks õige maja olema.“ Lausus ta ning vaatas maja.
Kertu ja Martin läksid autost välja ja võtsid pagasnikust oma kotid. „Isa tuled räägid ka äkki pereemaga paar sõna?“ Küsis Martin ning hakkas narerma. Isa tuli autost välja ja hakkas maja poole kõndima. Varsti koputas ta uksele ja ukse avas mustajuukseline noormees. „Ema, need saabusid!“ Karjus Rivo ning hetke pärast oli tüübi ema uksel. „Noh, tulge sisse. Te ei ole ju hetkel vastu kui te peate samas toas olema?“ küsis naine sõbralikul toonil ning naeratas. Kertu vaatas altkulmu pilguga korraks oma venda ning pööras siis ennast naise poole. „Ei ole.“ ütles ta naeratades.
Pereema hakkas üles tubade poole liikuma ning andis peaga mõista et noored talle järgneksid. „Eks me siis kunagi näeme!“ Hüüdis isa ning sõitis minema. Martin ja Kertu astusid ühte tuppa sisse kus oli just alles koristatud. Kõik lõhnas pesuvahendi järele. „Ma jätan teid nüüd siia. Kohe saab süüa, ma kutsun siis teid.“ Ütles ta sõbralikult ning läks alla korrusele.
„Päris norm.“ Lausus Martin ning naeratas. „Mhm, millalgi läheme kooliasju ostma. Nädala pärast hakkab kool ju.“ Ütles Kertu ning viskas ennast voodile pikali. „Sööma!“ Kostus alt ning tüdruk ajas ennast voodist püsti. „See käis küll kähku.“ ütles ta lõbusalt ning astus uksest välja ja põrkas Karlaga kokku...