Post by prast on May 14, 2008 14:33:12 GMT 3
Väärkohtleja ja ohver.. kamoon, inimesed, ütlesin mõttes enda ees seisvale psühholoogile. Muruniitja ja kärbes ei taha neile nimeks panna? On lahedad, ja on peded. Isegi kui pede pole pede, siis teatud ringkonnas ta on pede ja practically jääb pedeks. "Mis te arvate, kuidas võib ohver ennast tunda, kui teda kiusatakse, narritakse? Halvasti, või mis?" küsis too oma tädiliku moega. Ohver ei tunne midagi. Need kes ennast halvasti tunnevad, on ajutise languse läbi teinud lahedad. Neil pole viga midagi. Pede ei tunne enam midagi.. Tema sisemus on juba välja rebitud, taas sissepekstud, ning veelkord välja tiritud, hulgaliste reetmistega pulbriks muudetud. Ta ei usalda enam kedagi. Ta ei saa aru headest sõnadest, mis talle öeldakse. Ta kas ei kuule neid, või võtab neid sarkasmina. Ta ei teagi, mis tunne oleks teistsugusel positsioonil olla. Ta on kogu oma elu selline olnud. Mõtleb, et, poh ju kui nad kõik mu sõbrad oleks. Ongi ju pohhui, kui sa neid vihkad. Aga kui sa ükskord tõusu läbi teed, mida enamuste pededega ei juhtu, siis sa alles taipad, et nad on toredad inimesed, kes on ka võimelised head sõbrad olema, armastama ja nalja tegema. Ma saatsin psühhile põlgliku pilgu ning jätkasin oma mõttelõnga. Nad ei oska arvatagi, mis oleks, kui oleks teisiti. Nad suhtlevad teatud ringkonnas vabalt, neil on oma sõbrad, kellele nad sellest midagi ei usalda, mis mujal toimub. Kodus ei räägi nad vanematele sellest mitte midagi. Neid ei huvitagi, mis neile öeldakse, mis nendega tehakse. Mõte ringleb headel sõpradel, koduloomadel, perekonnal, tüdruk/poiss-sõbral. Laulu vahelt kuulsin kuidas psühh rääkis midagi sellest, et nendest peaks aru saama, nendelgi on ju raskusi. Screw you, mõtlesin taas. Tagasi teemasse.. Saate aru rahvas, sellest piisab kui te nad rahule jätate. Neid narritakse riiete, maja, hääle, vanemate, sõprade ja muusikamaitse pärast. "Kuulge, pliis, just šat ap," ütlesin ma mutile rahulikult. Teised ei proovindki muiet alla suruda. Taas muusika käima pannud, hakkasin mõtlema endale.. Mis olin mina vanasti valesti teinud, et ma kümme aastat seda kannatama pidin? Mitte midagi.., sain endalt alati vastuseks, kui sellele mõtlesin. Ükski normaalne inimene pole seda ära teeninud. Ma tõusin, kuigi loeng polnud veel läbi. Jalutasin teiste sõnu kuulmata välja. Tryin' to love sombody.. Just wanna love sombody.. laulis vana semu Robbie mulle veel kõrva, kui ma taskust telefoni võtsin ja oma õele sõnumi saatsin. Ta oli alati mu kõrval seisnud, ja tegi seda ka nüüd. Tema pärast polnud ma vangis. Lihtsalt.. tahtsin endas hoitud mõtted lõpuks välja öelda. Love, and only love will set you free... Ah, f**k it, jõudsin mõelda veel enne, kui mu pea vastu kaljuseina lömastus ning mina mingi panga all, pooleldi vees, surnult lamasin.