Post by Susie on May 7, 2008 1:03:02 GMT 3
Sellel oli nii õnnestunud algus, et ma võibolla arendan seda edasi. Leidsin selle kirjatüki oma blogist.
---
"Ema , ma lähen", karjus Susannah ust kinni paugutades. Susannah jooksis välja ja otse bussi peale. Ta istus maha ning sules korra silmad, väsimus oli see. Hetk hiljem küsis hääl :" Suze, tohin ma istuda?" Susannah hing jäi vist tol hetkel kinni, ta teadis küll kes see on. See on Henry. Henry kamp oli Susannah't kiusanud tihti, kuid Henry polnud kunagi midagi öelnud. Susannah noogutas, "jah" sõna ta ei julenud öelda, arvatavasti ta hääl värises. Henry vahtis korra veel Susannah nägu ja hakkas naerma, Susannah hakkas kohutavalt punastama. Me keegi ei tea miks. Buss seiskus, bussijaam. Henry tõusis püsti ja hakkas minema, kuid oot. Susannah oli nii hingetu veel, et ei suutnud realiseerida, et kool on siinsamas. Henry võttis Susannah käest kinni ja tõmbas ta istmelt püsti. "Suze, kool on, heh". Ta hoidis käevarrest niikaua kuni nad bussist välja said, siis tuli vastu Henry kamp ja ta lasi lahti. Susannah jalutas kooli, üksi nagu alati.
[...]
Tunnid olid lõppenud, Susannah istus bussijaamas ootas bussi loomulikult. Henry tuli jälle ilma oma bandeta seekord. "Tsau Suze." Just sel hetkel helises mobiil. Susannah'le helistas ema.
" Suze, kallis ma pean täna minema ära välismaale. Äkki sa saaks mõne öö veeta oma sõbranna juures või kuskil?"
" Sa ju tead, et mul pole ühtegi ju."
" see pole nii. helista mulle, kui ei leia kedagi.tsau."
Henry jagas ära: "Ema jah?". "Jah, ütles et sõitis välismaale ja ma leiaksin sõbranna kelle poole ööseks. Mul pole ühtegi, ma ei tea kus ma omast arust ööbima pean. Ah okei, tsauk, ma seekord ei tule bussiga, lähen vaatan kas mu tädi poole saab."
" Sa võid minupoole ka tulla, kui häda suur. " Susannah ei suutnud ei aa'd ega oo'd öelda. Kõige naljakam oli see, et ta nõustus. Nad läksid bussi peale...
---
"Ema , ma lähen", karjus Susannah ust kinni paugutades. Susannah jooksis välja ja otse bussi peale. Ta istus maha ning sules korra silmad, väsimus oli see. Hetk hiljem küsis hääl :" Suze, tohin ma istuda?" Susannah hing jäi vist tol hetkel kinni, ta teadis küll kes see on. See on Henry. Henry kamp oli Susannah't kiusanud tihti, kuid Henry polnud kunagi midagi öelnud. Susannah noogutas, "jah" sõna ta ei julenud öelda, arvatavasti ta hääl värises. Henry vahtis korra veel Susannah nägu ja hakkas naerma, Susannah hakkas kohutavalt punastama. Me keegi ei tea miks. Buss seiskus, bussijaam. Henry tõusis püsti ja hakkas minema, kuid oot. Susannah oli nii hingetu veel, et ei suutnud realiseerida, et kool on siinsamas. Henry võttis Susannah käest kinni ja tõmbas ta istmelt püsti. "Suze, kool on, heh". Ta hoidis käevarrest niikaua kuni nad bussist välja said, siis tuli vastu Henry kamp ja ta lasi lahti. Susannah jalutas kooli, üksi nagu alati.
[...]
Tunnid olid lõppenud, Susannah istus bussijaamas ootas bussi loomulikult. Henry tuli jälle ilma oma bandeta seekord. "Tsau Suze." Just sel hetkel helises mobiil. Susannah'le helistas ema.
" Suze, kallis ma pean täna minema ära välismaale. Äkki sa saaks mõne öö veeta oma sõbranna juures või kuskil?"
" Sa ju tead, et mul pole ühtegi ju."
" see pole nii. helista mulle, kui ei leia kedagi.tsau."
Henry jagas ära: "Ema jah?". "Jah, ütles et sõitis välismaale ja ma leiaksin sõbranna kelle poole ööseks. Mul pole ühtegi, ma ei tea kus ma omast arust ööbima pean. Ah okei, tsauk, ma seekord ei tule bussiga, lähen vaatan kas mu tädi poole saab."
" Sa võid minupoole ka tulla, kui häda suur. " Susannah ei suutnud ei aa'd ega oo'd öelda. Kõige naljakam oli see, et ta nõustus. Nad läksid bussi peale...