Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on May 7, 2008 0:50:46 GMT 3
Mälestus, mis oli rumal.
Kunagi kord sadas külma vihma. Kevad oli imekombel just see, mis külma tegi eksinud hingele. tennisepaelad olid tal punased, lahti ja porised. Vesi tungis läbi tennise ja jalad said märjaks.. Tuul pitsitas pragunenud siniseid huuli ja silmast voolasid just pisarad, sest nii valusalt tuul pitsitas. Ńii palju, nii palju oli veel koduni, jõud oli otsa saamas ja abikätt polnudki. Oota, jookseme koos nüüd õunaaeda ja toome väla vikerkaare, miks see küll unistus saab olla. Näpuotsad on juba külmunud ja kõige naljakam on see, et naerma ajab miski vana ja kulunud, mälestus mis oli nii loll, nii loll. Ei tahakski lahti lasta neist koledatest asjadest, sest need panevad meid ennast muutma, vähemalt ma muutun koguaeg. Täna oli nii aga homme on teisiti. Kuni mõted ära külmund ja läbivettind saavad näen ulatuses koduust. Avades ukse nagu alati, vastu tulevad näod kes sind terve elu on jälgind. Ainuke mis veel tähtis oli, oli kurgipurk mille ma viisin endaga ja tühjaks tegin. Sest kurgid on toredad ja ma kanna toas punast jopet.
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on May 7, 2008 0:52:49 GMT 3
Pisarate raamat.
Ja kui ma sulgesin enda järelt ukse ja saatsin minema näod, kes väitsid, et ma räägin valel toonil ja vingun. Kodu tundus see hetk koht kuhu ma joosta oleks võinud aga ei, kõige suurema soovi juures poleks ma sinna saand ja ma olin hiirelõksus.. Pisaravarusid sai tühjendatud niisama, täiesti niisama ja mitte kunagi ei tühjendata seda mingil kindlal põhjusel, alustades kõige viimasest põhjusest avanevad järgmised minevikust ja stop märki pole. Tuttav koputus uksele oli stop märk, mis päästis tookord, neid on harva. Välkkiirusel tuli vabaneda punasest näost ja vesistest silmadest ja alati on olemas võimalus, et ma haigutasin. Alati ja see ongi nii, ma haigutan mittekunagi ma ei nuta. Ja tõde tead sa siis kui mind tead, ainult siis kui sa tegelt lugeda oskad. Kui sul kunagi aega on, loe raamat läbi ja sa mõistad või satud veel suuremasse segadusse. Kui sa oskad, kirjuta veel midagi juurde, midagi ilusat et raamatulehti võiksid kaunistada päike ja punased moonid, roheline rohi ja vikerkaar. Värvi mahajäetud linn üle ja tee korda kõik mis kunagi katki olnud on. Lase lendu valged tuvid ja ma võin raamatu ära lõpetada. Saad surematu raamatu ilma kaandeta, sest kaaned pean ma kahjuks kaasa võtma, et ma raamatu lõpetada saaks. Ja kaani pole mõtet tagasi tahta või taga nutta, sest need pole midagi väärt, sisu on väärt palju rohkem.
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on May 7, 2008 0:56:45 GMT 3
Paberihaldjate muinasjutud.
Ja see põld oligi täis tumepunaseid moone. Moonid olid nii ilusad, et nutta oleks tahtnud üks väike paberihaldjas, aga ta ei nutnud. Vikatiga niitis maha kogu põllu ja jooksis minema, maa alla. Päike kaotas oma ultraviolet kiired. Vihmapilved kukkusid taevast alla järve. Vihmapisarad kinkis pilveke paberihaldjale, et too endast kiusu välja nutaks. Vikerkaare värvid jooksid minema ja jätsid kaare üksinda, kaare lõpus pidavat olema kullapada ja härjapõlvlane, kuid härjapõlblane sai äikesest surma ja kullapada sai nõia kätte. Kaar kukkus kokku. Inglitiivad muutusid suletuks, suled lendasid taevast alla ja said maapinnal mullaseks. Põrgukatel kees. Paberihaldjas lõikas välja oma südame ja pani selle oma enda hauale, tems selja tagant tuli käsi, mis paitas paberihaldja halliks tuhmunud juukseid. Kõik oli taas värviline, Siiamaani ootab aga üks teine tüdruk oma kätt, oma päästja kätt.
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on May 7, 2008 0:58:22 GMT 3
Segadus.
Üks hommik ta rebis luu kontidelt. Päikesepaisteline hommik oli see. Väljas käisid ringi võltsid näod ja mind ümbritsesid kurjad jõud, neid oli kaks . Üks haaras käest, teine seljast. Üks varastas hiire ja teine karjus. Vihmapisarad kastsid maad, küll olid soolased nad. Lilleõis sai maitsta vihma pisarat ja enam ta ei ärganud, ei eales. Tema aeg oli lõppenud. Silmad haarasid udust kinni ja ei lasknud enam näha. Jalad jäid kinni mulda, küll muld oli külm ja peatas vere. Peatas vere veresoontes ja süda jäi ka äkitselt vait. Südamelöögid asetati ümbrikusse ja peale kleebiti süljega mark. Adresseeritud oli see kaugele, kuhu süda ega keha järgi ei jõua. Näpp lõigati kääridega maha ja verd ei jooksnudki, jooksis rohelist vett, jooksis roosiõli ja jooksis kookosepiima. Ja kunagi kord me unistasime niisama joosta kanepipõldudel, seal nad jooksidki. Mitmekesi, üksinda. See oli nende saladus, räpane saladus.
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on May 7, 2008 0:59:41 GMT 3
Paratamatus.
Päikesekiired jalutasid mööda verandat ja kutsusid kiigule. "Hõissa, kiigule."Kiusatustele alludes suundusid minu sammud sinna ja ilus oli see mis mulle vastu tuli. Jalad kiigutasid mind ise, ma ei pidanud midagi tegema. Päikesekiired tantsisd mu murest surnud naharakkudel ja kõrvas kumas laul. "Ja möödaminnes varastades vihmavarju ta teab et sellega ka vihma kaasa saab." Tuul sasis muretuid juuksesalke ja seelikut, sellele järgnes sageli tüdrukulik kiljak, muretu tüdruk. Pilved hoidsid ümber minu sooja ja katus oli läbipaistev arbuusisuhkrust. Kiik oli tehtud virisikutest ja muretu päikesekiir apelsinikoorest. See hinge näriv lõhn oli murelõhn, tuul viis murelõhna kaugele ja tõi minule apelsinikarva hinge, õnneliku tüdruku. Ja siis " Sandra, tule lähme." ning läinud olid apelsinid, arbuusid ja virsikud. Murelõhn visati labidaga pähe ja "Headaega.
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on May 7, 2008 1:14:55 GMT 3
Palgamõrvar.
Misvahet seal ongi, kellena ta töötab, mõtleb tüdruk. Tähtis, et ta temaga on, ta ei pea oma töökohta eales ütlema. Tüdruku juuksed lehvivad tuules ja külm näpistab. Ta ootab ja ootab. Poiss on juba poolele teel, taskus pilt ja käed just verest puhtaks pestud. Teises tasukus raha ja ta mõtleb juba järgmise ohvri üle. Mobiil heliseb, ta ehmatab. Ekraanil on nimi " Susie". Ta vastab, ta süda läheb korraks helgeks tagasi. Mobiili kõne lõppeb. Süda kivistub taas. Juba jookseb vastu tüdruk, kes nii soojalt kingib kallistuse. Veel üks viga, tüdruk ei saa kuidagi lahti lastud. Mingi liim hoiab teda kinni, nagu ta näeks, et midagi on juhtumas. Nagu keegi kavatseks poisi igaveseks viia. Poiss viib tüdruku kuhugile parki, kedagi pole. Mittekedagi, poiss võtab taskust välja foto, Susie foto. Teises käes püstol. Susie mõistab nüüd, kellena ta töötab. Susie vaatab kaugusesse, Susie kallistab veel kord ja ta kuuleb hääli. Poiss rebib foto pooleks. Viskab minema. Lask. Surnud on poisss
|
|
|
Post by sahhmatt on Jul 13, 2008 0:09:43 GMT 3
Viiiimane oli ideaaalne ! : )
|
|