Post by Susie on May 7, 2008 0:37:14 GMT 3
Ma tegin selle järjeka nagu long long time ago. See on selline tüüpiline "reidika" stiilis, ilma täieliku sisuta ja üldse olustikuta järjekas. Aga ma tahtsin selle siiski siia lisada ja ehkma suudan sellest midagi mõistlikku arendada. Aga ma lihtsalt tahan, et te näeksite seda vahet. Praeguse ja kunagise vahel. Isegi sõnavara on nagu mingi " pubekas blondiin viriseb" no ausõna, ma ei tea mis mul siis viga oli. Ja ärge öelge jumala pärast, et see veel hea ka on.
---
Tähesadu. vol 1.
" Ja kas sa tõesti lootsid, et ma viin su täna ära kooli?"
" Ei ema. Andesta, et ma küsisin."
" Sa tead, et ma ei taha pool tundi varem töö juurde jõuda ja jalutamine ei tule sulle kahjuks. "
" Ma lähen juba."
Jõudes majanurgale ma süütasin oma suitsu. Midagi nii head, samas patulikku. Mingid tattid käisid minu taga, jumala eest et nad pole naabrilapsed. Kõik oleks täitsa pees. Ja just kui ma lumehange koperdasin sõitis politsei minust mööda. Kergendus, poole kaheksane politseiauto on läinud, ma võin rahus nautida suitsu. Schoolhouse, nii nummi. Ma vihkan seda maja, tema seinu ja inimesi kes seal õppivad.
Astun koolimajja kiire sammuga, et lõpuks ometi teiste pilkude alt ära saada. Kiire jalatsivahetus riideruumis ja olengi valmis. Klassi lähen pikemat aga tühjemat teed pidi. Jeh, tunnini on veel 20 minti, niiet teemat jätkub. Tänane teema on, et miks ma nii paha olen.
" Kuule Elaisa, miks peaksid sa suitsu tegema, see on nii paha sinu tervisele."
" Jeh? Tead ma ütlen ise mis mulle paha tervisele on. Aitähh Lindsey. By By . "
" Nii kurb, et sa tõesti niiviisi arvad."
" Aga elu ongi karmid ja inimesed ebaõiglased. "
" Nojah, aga."
" EI ole mingit aga. On üks suur rasvane punkt. "
" Okei siis."
Tund hakkas, miskine vaimustus haaras mind hetkeks, ma ei kujuta ette mis? Aga aknast välja vaadates nägin vaabdust, ma tahan minema. Päike siiralt paistis taevavõlvil ja soe oli. Ma tahan minema.
Tund lõppes ja ma sättisin end riideruumi poole, Lindsey jooksis mulle kaasa ja oli õudsalt mureliku näoga. Ma eipannud teda tähele ja hakkasin juba välja astuma, kui
" Elaisa, kuhu sa lähed, kool on ju?"
" Ma ei suuda siin istuda enam, vaata milline ilm väljas on. "
" Aga kool, ma olen sinu eest kogu oma elu seisnud ja sina lased lihtsalt minema?"
" Ah, ära pabla. Ma saan enesega ise hakkama."
" No okei siis, ise tead."
" Tean ja paremini kui sina."
Lindsey tundis ennast nii puudutatuna ja ta tahtis nutta, kuna minu peale nii palju vaeva raisanud. Egas ma talle muud võimalust ka andnud kui edasi minna oa eluga. Kaua ta jändab minu kallal.
Igatahes 30 minti hiljem olin ma bussijaamas koos raha ja asjadega. Kuhu täna buss mind viib pole veel teada. Lootsin midagi huvitavat, mhmm sõbrannad? Aga kõigil on kool ju. EGas siis pole midagi, kui jännata kuskil. No jõudsin linna siis. Rahvast oli suhteliselt vähe, oligi hea, sain niiöelda tarka nägu teha ja mõelda mis kõik äkki juhtunud on. Ega midagi polnudki mäda, lihtsalt kiireks läks. Ahh, ahastuses ma vaatasin mingit kõnniteed ja äkki tuli üks mees, jeh noormees. Vaatasin tähelepanelikult, ta sammus minu poole. Karta või mitte karta? Egas vahet pole vist. Nagunii lõppeb kõik meil ühte sama teed pidi.
" Tere tütarlaps."
" Tere, tere. Kas tänapäeval pöördutatekski nii ametlikult?"
" Noored inimesed eriti ei pöördu."
" Nojah sa oled raudselt mingi haritud ja vana."
" EI ole, ma võin olla sinu eakaaslane."
" EI usu."
" Olen olen. "
Kogu selle tralli käigus süütasin ma suitsu, sest tunda oli juba kuida hingamine raskeks läheb ja näpud värisevad. Jeh, sõltlased.
" Ja sa siis suitsetad ka, ega sa liiga noor pole?"
" Täpselt sama nagu sina."
" Misasja?"
"Ma näen ju, et sul pakk taskus. Ja sa ei pea mingit mister niceguy'd siin mängima."
" No hästi, et sa selle vähemalt ära märkasid. "
" Ära teeskle, nii on parem."
Ja vaikuses me tegime oma suitsusid ja olime lihtsalt õnnelikud, et kõik nii on nagu olema peab. Ma nautisin vaikust ja kelelgi kõrvalolekut, selline kindel tunne oli justkui, kuni telefon helises. Lindsey.
" Õpetaja ütles, et ta saab väga vihaseks, kuna sa olevat talle mingi töö võlgu."
" Ah, eks ma toon selle ära. "
" Mida sa teed muidu?"
" Olen linnas, istun pargis, räägin juttu.
" Kellega?"
" Inimesega."
" Peika jah? Hehehehehe, seda ma arvasingi. Sul peab mingi põhimõte olema. "
" In your dreams. "
" Häh, no tsau siis. "
" Tsau."
Aga ma tundsin tänase päeva jooksul juba teist korda, et mingi ärevus valdab mu sees. Ma uurisin salamisi tema nägu, tema käsi. Ta tundis arvatavasti mu pilku, mis põletas läbi igast ta kondist, mis otsis ...
to be continued...
Tähesadu vol. 2
Otsis inimlikkust, armastust ja elu. Kuid täna ma ei leidnud veel midagi. Täna leidsin ainult inimese, laiba kes mulle mitte midagi ei tähenda, kes mitte kunagi ei saa minu silmis surra, kes jääb laibaks mulle.
" Su pilk sööb, sa tead seda ?"
" Tean. "
" Mul on aeg minema hakata."
" Jah? Ma tahaks öelda, et jää veel aga ma ei ütle seda."
" Miks mitte?"
" Ma ei tea."
" ütle siis."
" Ma juba ütlesin."
Jah, võhivõõras tuli minu teele ette ja ta tahab minuga koos edasi sammuda. Ma oleks istunud seal veel tunde, kuni öökuma minu palgeile ulatub aga ei. Ma tundsin et miski kutsub mind koju. See pole see õige tunne, miskit on halba. Miskit on väga valesti. Ma pean jooksma , ma pean päästma selle mis päästa annab. Andesta tundmatu ma lähen nüüd, kuigi sa mulle nii heaks oled saanud.
" Ma pean jooksma nüüd."
" Ära mine veel."
" Ma näen sind veel. "
" Ära midagi rumalat tee."
" Ei tee."
Ja ma kallistasin teda sellesk, et näidata mu kiindumust. Ta ei üllatunud, ta teadis. Ma jooksin ruttu bussi peale ja sõitsin koju. Kodutee tundus pikk. Nagu sada km lõpmatusse. Ometi oli olnud see lühem. Koju sammusin ma kiiremini kui tavaliselt. Ma ei näinud vastutulijaid, ma nägin vaid abivajajat. Ma avasin ukse ja minule vastu haigutas üks suur kaos. Ema nuttis köögis ja kedagi ma rohkem ei näinud. Aga kus on mu vend? Ma käisin toad läbi ja polnud kedagi. Ma pöördusin ema juurde.
" Kus Jack on?"
" Ta polnudki sinuga jah. Kuidas sa võisid ta niiviisi jätta."
" Ta on minust mitu aastat vanem, ta on täiskasvanud. Kas ma pean tema järgi käima või?Kus ta on, ütle kohe?"
" Teda ei ole ja asjad on kapist ära võetud. "
" Jack läks minema?"
" Helista talle, minu kõnesid ta avstu ei võta."
" Ei helista."
Ma jooksin Jacki tuppa, tõsi tas asjad olid läinud. Ta rääkis mulle, et varsti on aeg elada üksi, alustada oma elu. Vaevalt ta selleks võimeline oli arvasin mina aga jah, ta tegi seda. Vahet pole, las elab omaette, ongi parem. Kuigi ta oli kuradima hea inimene ja toetaja. Ma pidin siiski telefoni toru haarama.
" Jah."
" Miks sa läksid, ema on paanikas?"
" Ah ta hommikul jälle juras seda teemat, et kuna ma oma enda raha peal elama hakkan ja värki. No türa, kaua ma jaman seal, saan rahus elada. "
" No jah. Ise külvad ise lõikad kah. Ma ei saa aru miks ta siis paanitseb, kuigi teadis et sa ära lähed. "
" Ta tahab näidata seda, et tema pole süüdi."
" Kahju on."
" Kellest?"
" Sinust."
" Miks?"
" Sa läksid ära, nüüd olen ma täiestiüksi siin majas. Keegi ei kaitse ega anna nõu."
" Ah varsti sa räägid vastupidist, hakakd sebima värki-särki. "
" Jah, arvad sa? Vale arvamus siis."
" Tead ma leidsin sulle kellegi linnast. Ma tutvustan sulle teda varsti."
" Ära hakka nüüd mingi kosjamooritamist. No kuule."
" Sõpra on alati vaja."
" No okei, ma chekkin ta üle siis."
" Miks sa täna koolis polnud?"
" Kust sa seda tead?"
" Lindsey helistas."
" Hea pask. Mul polnud tuju, mõttetu. Ma käisin linnas istusin pargis pingi peal ja kurtsin oma muret."
" Kellele?"
" Võhivõõrale. "
" Ära enam tee nii, sa pead hästi õppima."
" Ma proovin."
Ja ma kadusin peale seda õue. Lindsey tahtis mind nii õudsalt näha, pealegi suitsu oli vaja . Miskit tuli välja mõelda.. .
Tähesadu vol. 3
" Tsau Elaisa."
" No räägi kiiresti, ma tahan poes ära käia ja alles siis sinuga edasi vestelda."
" Äh. Miks sa niiviisi räägid minuga?"
" Anna andeks . Ma tõesti tõesti tahan suitsu."
" Okei, okei. Jookse kiiresti."
Ma jooksin võluväel poodi ja mis imet uksel seisis mu oma vend. Ma vaatasin teda, mhmm mingi tšikk? Einojah. Karvane tunne oli, et täna ei tule vist midagi välja aga ma siiski jooksin letti, ta vist märkas mind aga ei lähenenud. Võibolla on häbi?
" Palun üks pakk kuldset marbsi."
" Oled sa ikka täisealine?"
" Kas ma tuleks ostma, kui ma ei oleks?"
" Näita dokumenti ka siis."
" Ma tulin ju korraks ja ruttu, et see pakk ära osta. Kogu aeg olen siit ostnud no mis jama täna siis on."
" No siis ei müü sulle."
" No äitähh, pask."
Kurvalt ja nördinult ma sättisin ennast ruttu poe uksest välja aga miski jäi mulle väga ette ja ei lasknud mind uksest välja. Lähema vaatamise korral avastasin, et see on Jack. Aaaaah, jälle need venna moraalid.
" Tule mu autosse."
" Mida sa tahad minu käest?"
Ta tiris mu kättpidi poeuksest välja ja tassis oma auto juurde. Tema autost paistis mingi naine ja mingit kuttid. Väga tore oli küll seal auto ees karjuda onju.
" Miks sa siin kondad ja mingit suitsu nurud?"
" No lõpeta ära noh, ise teed kah. "
" Ma ei taha et sa ema veel rohkem närvi ajaksid. No palun."
" No kurat, midagi ma ei tohi eales teha. No mis kuramuse jama see on."
" Ma lähen ja ostan sulle ära suitsu, rahune maha. Sa nagunii teed juba väga kaua aega."
" No enamvähem."
" No oled ikka õetirts, alles mängisid mängukastis kühvlitega."
" Jah, on palju mida sina veel ei tea ja ma vaatan, et ma ei tea sind kah . Kes see tüdruk on? Oled minu maha jätnud nüüd. ? "
" Oh sind küll, loomulikult mitte. Tema on mu uus tüdruk. "
" Vot, uus kohe jah? "
" Jah, ma elan koos temaga nüüd."
" Ma muutun kadedaks varsti. "
" Pole põhjust, sina jääd alati esikohale. Sa tead seda väga hästi. Okei ma käin ära, ma pean minema varsti."
Ta läks poodi ja samal ajal tema auto uksed avanesid ja tüdruk kutsus mind enda juurde. Ma püüdsin tunduda viisakas ja tavaline.
" Tere. Kes sina oled, ma vaatan et teil väga soojad suhted."
" Tema eks . "
" Mida ? Miks sa tal järel jõlgud, lita selline."
" No eks ma meenutan talle järgmine kord seda, kui ma oma vennaga jälle juttu ajan."
" Sa oled ta õde? Kao meie suhetest välja, ta koguaeg ainult räägib sinust. Sina oled tema esikohal aga mina tahan seal olla."
" Jah, taha edasi. "
" Kao minema, värdjas-poolearuline. Bitch!"
Mu vend just astus poeuksest välja ja kuulis kõike, mis ta tüdruk ütles. Ta nägu oli vihane, ma kartsin et mina saan riielda aga oh ei, hoopis ta tüdruk sai . Ma kallistasin oma venda hüvastijätuks ja vaatasin hästi mõrvarliku pilguga tüdrukule otsa. Paras talle, las piinleb...
Tähesadu vol. 4
Mul tuli äkitselt meelde, et Lindsey on pargis. Damit, ma unustasin tema. Ma jooksin ruttu parki, ta õnneks oli veel seal. Ma vabandasin ennast õudsalt välja.
" Tsau Lindsey, anna andeks, et ma kiiremini ei teinud. "
" Mida sa niikaua taidlesid?"
" Mu vend, sa tead küll."
" Nojah, siis ma saana aru küll."
" Räägi mis teeme?"
" Sõidaks linna, siin on nii igav?"
" Maitea, mul ema eriti ei lubanud nagu."
" Ah, ta ei saagi teada."
" Saab küll."
" Lõpeta ära Linsey, kaua sa istud siin puu taga."
" Mmm, maitea ikka."
" Kurat Lindsey, oled sa sõber või ei ole?"
" Okei noh. "
" Davai too oma asjad kodust ja homme kooli ei lähe."
" Mida ? EIii, ma ei tule."
" Lindsey, ma kordan, oled sa sõber või ei ole?"
" No ma tulen juba. "
Okei, jooksime siis ruttu koju ja tassisime omale asjad kaasa. Buss oli juba ees, niiet pidime veel krod elueest jooksma. Linna jõudes läksime jalutama sinna samma kohta, kus ma eelmine kord üksi olin. Ja keda ma nägin? Oma sõbrannat, ta lehvitas meile.
" Tsau . Mis teid siia toob?"
" Teeks midagi? Maitea, nagu täitsa masendav on see olukord hetkel. "
" Lähme ostame veini?"
" Maeitea, Lindsey ei joo nagu. Kuhu me ööbima saaks?"
" Ma tean, ma tean. Mu sõbrannal on garaaz. "
" Seal on külm juuuu."
" No aga võtame tekid ja värgid?"
" Kuule Elaisa, sul on vend jah?
" Jah?"
" Kus ta elab?"
" Oh ma helistan talle siis."
Helistasin oma vennale ja ta võttis suht kohe vastu ka. Ta ütles, et ta elabki linnas nüüd aga jah ma tahangi tema juurde minna, ta rääkis veel et täna on mingi möll kah ja ta tahab mulle kedagi tutvustada. Jeh, tore küll.
" Kuule aga Lindsey lähme tema möllule siis?"
" No, kui sa tahad."
"Ah ära põe, midagi ei juhtu ju."
" Okei."
Me jalutasime siis mu venna kodu juurde, ma sain adre teada. Ma eiteadnud mida oodata, mis tänasest saab. Ema arvatavasti helistab varsti ja hakkab paanitsema. Mul on täiesti ükskõik hetkel, nagunii miski paremaks muutuda ei saa. Olingi jõudnud kogu selle mõtlemise juures venna korteri ukse ette. Koputasin viisakalt, ei hakanud kohe sisse astuma. Keegi teine tegi ukse lahti, mitte mu vend. Mulle meenus äkitselt, see võõras pargist. Tema avaski ukse. Me pilgud kohtusid hetkeks ja ma teadsin, et ta tunneb mu ära. Lindsey jälgis hoolega toimuvat, ta sammus natuke edasi kuna märkas ka oma enda venda . Mina aga ei liikunud sammugi, sest ma teadsin minuti päelt kõike.
" Mu vend tahtis sind mulle tutuvustada, onju?"
" Arvatavasti. "
" Kus ta leidis sinu?"
" Ma olen ta vana sõber väga ammustest aegadest."
" Hea kui sõbrad mäletavad."
" On."
Meie vestlus oli täiesti mõttetu, lihtsalt oli vaja näidata, et me suudame rääkida ja üllatust polegi. Ma jätsin ta sinnapaika ja läksin oma venda otsima. Tema "naine" istus ka diivanil. Ma korraks silmitsesin teda. Ei midagi, külm . Ma ei loodagi sõprust. Las ta kerib põrgu. Mu venda polnud kuskil, ma kontrollisin veel rõdu ja seal ma teda nägin. Ta nägu oli külm ja kurb.
" Mis on?"
" Oh tsau, sina ka siin."
Ta tegi närviliselt oma suitsu edasi ja vältis minu pilku. Ma olin murest murtud, mis on.
" Ma näen ju seda, mis on?"
" Mu üks sõber sooritas enesetapu."
" Jack, kes ?"
" David. "
" Aga miks, see pole võimalik. "
" On Elaisa, kõik on võimalik. Ma ise mõtlen, et kuidas kurat? Kuidas võis nii rõõmsameelne inimene endale nii teha, ma ei andesta talle kunagi. Just praegu oli tal vaja lahkuda. "
Ta vajus kokku enamvähem. Tal polnud mingit tuju ja ta poetas vahepeal ühe ainsa pisara. Tundamtu tuli ka rõdule . Jack tegi rõõmsat nägu korraks, et ei pea mulle rohkem seletama , ta tutvustas mulle tunmatut.
" Ja Elaisa, see ongi see tüüp, keda ma sulle tutvustada tahtsin. "
" Mhmm, hiljaks jäid kahjuks."
" Ta nimi on Henry, miks hiljaks?"
" Noo, ma tean su õde juba."
" Ma ei mõista, kus sa teda näha jõudsid. "
" Ikka juhtuvad inimesed kogematta käimas parkides, kus mina eksisteerin. "
" Elaisa, kuna sa jälle kooli ajast pargis käisid?"
" No too päev käisin. "
" AH tehke mida tahate, ma lähen."
Ta läks. Pikad vaikuseminutid lahutasid meid. Ma ei osanud midagi talle öelda, las teeb mis tahab. Nagu sõna otseses mõttes. Kuni ta alustas suhtlemist.
---
Tähesadu. vol 1.
" Ja kas sa tõesti lootsid, et ma viin su täna ära kooli?"
" Ei ema. Andesta, et ma küsisin."
" Sa tead, et ma ei taha pool tundi varem töö juurde jõuda ja jalutamine ei tule sulle kahjuks. "
" Ma lähen juba."
Jõudes majanurgale ma süütasin oma suitsu. Midagi nii head, samas patulikku. Mingid tattid käisid minu taga, jumala eest et nad pole naabrilapsed. Kõik oleks täitsa pees. Ja just kui ma lumehange koperdasin sõitis politsei minust mööda. Kergendus, poole kaheksane politseiauto on läinud, ma võin rahus nautida suitsu. Schoolhouse, nii nummi. Ma vihkan seda maja, tema seinu ja inimesi kes seal õppivad.
Astun koolimajja kiire sammuga, et lõpuks ometi teiste pilkude alt ära saada. Kiire jalatsivahetus riideruumis ja olengi valmis. Klassi lähen pikemat aga tühjemat teed pidi. Jeh, tunnini on veel 20 minti, niiet teemat jätkub. Tänane teema on, et miks ma nii paha olen.
" Kuule Elaisa, miks peaksid sa suitsu tegema, see on nii paha sinu tervisele."
" Jeh? Tead ma ütlen ise mis mulle paha tervisele on. Aitähh Lindsey. By By . "
" Nii kurb, et sa tõesti niiviisi arvad."
" Aga elu ongi karmid ja inimesed ebaõiglased. "
" Nojah, aga."
" EI ole mingit aga. On üks suur rasvane punkt. "
" Okei siis."
Tund hakkas, miskine vaimustus haaras mind hetkeks, ma ei kujuta ette mis? Aga aknast välja vaadates nägin vaabdust, ma tahan minema. Päike siiralt paistis taevavõlvil ja soe oli. Ma tahan minema.
Tund lõppes ja ma sättisin end riideruumi poole, Lindsey jooksis mulle kaasa ja oli õudsalt mureliku näoga. Ma eipannud teda tähele ja hakkasin juba välja astuma, kui
" Elaisa, kuhu sa lähed, kool on ju?"
" Ma ei suuda siin istuda enam, vaata milline ilm väljas on. "
" Aga kool, ma olen sinu eest kogu oma elu seisnud ja sina lased lihtsalt minema?"
" Ah, ära pabla. Ma saan enesega ise hakkama."
" No okei siis, ise tead."
" Tean ja paremini kui sina."
Lindsey tundis ennast nii puudutatuna ja ta tahtis nutta, kuna minu peale nii palju vaeva raisanud. Egas ma talle muud võimalust ka andnud kui edasi minna oa eluga. Kaua ta jändab minu kallal.
Igatahes 30 minti hiljem olin ma bussijaamas koos raha ja asjadega. Kuhu täna buss mind viib pole veel teada. Lootsin midagi huvitavat, mhmm sõbrannad? Aga kõigil on kool ju. EGas siis pole midagi, kui jännata kuskil. No jõudsin linna siis. Rahvast oli suhteliselt vähe, oligi hea, sain niiöelda tarka nägu teha ja mõelda mis kõik äkki juhtunud on. Ega midagi polnudki mäda, lihtsalt kiireks läks. Ahh, ahastuses ma vaatasin mingit kõnniteed ja äkki tuli üks mees, jeh noormees. Vaatasin tähelepanelikult, ta sammus minu poole. Karta või mitte karta? Egas vahet pole vist. Nagunii lõppeb kõik meil ühte sama teed pidi.
" Tere tütarlaps."
" Tere, tere. Kas tänapäeval pöördutatekski nii ametlikult?"
" Noored inimesed eriti ei pöördu."
" Nojah sa oled raudselt mingi haritud ja vana."
" EI ole, ma võin olla sinu eakaaslane."
" EI usu."
" Olen olen. "
Kogu selle tralli käigus süütasin ma suitsu, sest tunda oli juba kuida hingamine raskeks läheb ja näpud värisevad. Jeh, sõltlased.
" Ja sa siis suitsetad ka, ega sa liiga noor pole?"
" Täpselt sama nagu sina."
" Misasja?"
"Ma näen ju, et sul pakk taskus. Ja sa ei pea mingit mister niceguy'd siin mängima."
" No hästi, et sa selle vähemalt ära märkasid. "
" Ära teeskle, nii on parem."
Ja vaikuses me tegime oma suitsusid ja olime lihtsalt õnnelikud, et kõik nii on nagu olema peab. Ma nautisin vaikust ja kelelgi kõrvalolekut, selline kindel tunne oli justkui, kuni telefon helises. Lindsey.
" Õpetaja ütles, et ta saab väga vihaseks, kuna sa olevat talle mingi töö võlgu."
" Ah, eks ma toon selle ära. "
" Mida sa teed muidu?"
" Olen linnas, istun pargis, räägin juttu.
" Kellega?"
" Inimesega."
" Peika jah? Hehehehehe, seda ma arvasingi. Sul peab mingi põhimõte olema. "
" In your dreams. "
" Häh, no tsau siis. "
" Tsau."
Aga ma tundsin tänase päeva jooksul juba teist korda, et mingi ärevus valdab mu sees. Ma uurisin salamisi tema nägu, tema käsi. Ta tundis arvatavasti mu pilku, mis põletas läbi igast ta kondist, mis otsis ...
to be continued...
Tähesadu vol. 2
Otsis inimlikkust, armastust ja elu. Kuid täna ma ei leidnud veel midagi. Täna leidsin ainult inimese, laiba kes mulle mitte midagi ei tähenda, kes mitte kunagi ei saa minu silmis surra, kes jääb laibaks mulle.
" Su pilk sööb, sa tead seda ?"
" Tean. "
" Mul on aeg minema hakata."
" Jah? Ma tahaks öelda, et jää veel aga ma ei ütle seda."
" Miks mitte?"
" Ma ei tea."
" ütle siis."
" Ma juba ütlesin."
Jah, võhivõõras tuli minu teele ette ja ta tahab minuga koos edasi sammuda. Ma oleks istunud seal veel tunde, kuni öökuma minu palgeile ulatub aga ei. Ma tundsin et miski kutsub mind koju. See pole see õige tunne, miskit on halba. Miskit on väga valesti. Ma pean jooksma , ma pean päästma selle mis päästa annab. Andesta tundmatu ma lähen nüüd, kuigi sa mulle nii heaks oled saanud.
" Ma pean jooksma nüüd."
" Ära mine veel."
" Ma näen sind veel. "
" Ära midagi rumalat tee."
" Ei tee."
Ja ma kallistasin teda sellesk, et näidata mu kiindumust. Ta ei üllatunud, ta teadis. Ma jooksin ruttu bussi peale ja sõitsin koju. Kodutee tundus pikk. Nagu sada km lõpmatusse. Ometi oli olnud see lühem. Koju sammusin ma kiiremini kui tavaliselt. Ma ei näinud vastutulijaid, ma nägin vaid abivajajat. Ma avasin ukse ja minule vastu haigutas üks suur kaos. Ema nuttis köögis ja kedagi ma rohkem ei näinud. Aga kus on mu vend? Ma käisin toad läbi ja polnud kedagi. Ma pöördusin ema juurde.
" Kus Jack on?"
" Ta polnudki sinuga jah. Kuidas sa võisid ta niiviisi jätta."
" Ta on minust mitu aastat vanem, ta on täiskasvanud. Kas ma pean tema järgi käima või?Kus ta on, ütle kohe?"
" Teda ei ole ja asjad on kapist ära võetud. "
" Jack läks minema?"
" Helista talle, minu kõnesid ta avstu ei võta."
" Ei helista."
Ma jooksin Jacki tuppa, tõsi tas asjad olid läinud. Ta rääkis mulle, et varsti on aeg elada üksi, alustada oma elu. Vaevalt ta selleks võimeline oli arvasin mina aga jah, ta tegi seda. Vahet pole, las elab omaette, ongi parem. Kuigi ta oli kuradima hea inimene ja toetaja. Ma pidin siiski telefoni toru haarama.
" Jah."
" Miks sa läksid, ema on paanikas?"
" Ah ta hommikul jälle juras seda teemat, et kuna ma oma enda raha peal elama hakkan ja värki. No türa, kaua ma jaman seal, saan rahus elada. "
" No jah. Ise külvad ise lõikad kah. Ma ei saa aru miks ta siis paanitseb, kuigi teadis et sa ära lähed. "
" Ta tahab näidata seda, et tema pole süüdi."
" Kahju on."
" Kellest?"
" Sinust."
" Miks?"
" Sa läksid ära, nüüd olen ma täiestiüksi siin majas. Keegi ei kaitse ega anna nõu."
" Ah varsti sa räägid vastupidist, hakakd sebima värki-särki. "
" Jah, arvad sa? Vale arvamus siis."
" Tead ma leidsin sulle kellegi linnast. Ma tutvustan sulle teda varsti."
" Ära hakka nüüd mingi kosjamooritamist. No kuule."
" Sõpra on alati vaja."
" No okei, ma chekkin ta üle siis."
" Miks sa täna koolis polnud?"
" Kust sa seda tead?"
" Lindsey helistas."
" Hea pask. Mul polnud tuju, mõttetu. Ma käisin linnas istusin pargis pingi peal ja kurtsin oma muret."
" Kellele?"
" Võhivõõrale. "
" Ära enam tee nii, sa pead hästi õppima."
" Ma proovin."
Ja ma kadusin peale seda õue. Lindsey tahtis mind nii õudsalt näha, pealegi suitsu oli vaja . Miskit tuli välja mõelda.. .
Tähesadu vol. 3
" Tsau Elaisa."
" No räägi kiiresti, ma tahan poes ära käia ja alles siis sinuga edasi vestelda."
" Äh. Miks sa niiviisi räägid minuga?"
" Anna andeks . Ma tõesti tõesti tahan suitsu."
" Okei, okei. Jookse kiiresti."
Ma jooksin võluväel poodi ja mis imet uksel seisis mu oma vend. Ma vaatasin teda, mhmm mingi tšikk? Einojah. Karvane tunne oli, et täna ei tule vist midagi välja aga ma siiski jooksin letti, ta vist märkas mind aga ei lähenenud. Võibolla on häbi?
" Palun üks pakk kuldset marbsi."
" Oled sa ikka täisealine?"
" Kas ma tuleks ostma, kui ma ei oleks?"
" Näita dokumenti ka siis."
" Ma tulin ju korraks ja ruttu, et see pakk ära osta. Kogu aeg olen siit ostnud no mis jama täna siis on."
" No siis ei müü sulle."
" No äitähh, pask."
Kurvalt ja nördinult ma sättisin ennast ruttu poe uksest välja aga miski jäi mulle väga ette ja ei lasknud mind uksest välja. Lähema vaatamise korral avastasin, et see on Jack. Aaaaah, jälle need venna moraalid.
" Tule mu autosse."
" Mida sa tahad minu käest?"
Ta tiris mu kättpidi poeuksest välja ja tassis oma auto juurde. Tema autost paistis mingi naine ja mingit kuttid. Väga tore oli küll seal auto ees karjuda onju.
" Miks sa siin kondad ja mingit suitsu nurud?"
" No lõpeta ära noh, ise teed kah. "
" Ma ei taha et sa ema veel rohkem närvi ajaksid. No palun."
" No kurat, midagi ma ei tohi eales teha. No mis kuramuse jama see on."
" Ma lähen ja ostan sulle ära suitsu, rahune maha. Sa nagunii teed juba väga kaua aega."
" No enamvähem."
" No oled ikka õetirts, alles mängisid mängukastis kühvlitega."
" Jah, on palju mida sina veel ei tea ja ma vaatan, et ma ei tea sind kah . Kes see tüdruk on? Oled minu maha jätnud nüüd. ? "
" Oh sind küll, loomulikult mitte. Tema on mu uus tüdruk. "
" Vot, uus kohe jah? "
" Jah, ma elan koos temaga nüüd."
" Ma muutun kadedaks varsti. "
" Pole põhjust, sina jääd alati esikohale. Sa tead seda väga hästi. Okei ma käin ära, ma pean minema varsti."
Ta läks poodi ja samal ajal tema auto uksed avanesid ja tüdruk kutsus mind enda juurde. Ma püüdsin tunduda viisakas ja tavaline.
" Tere. Kes sina oled, ma vaatan et teil väga soojad suhted."
" Tema eks . "
" Mida ? Miks sa tal järel jõlgud, lita selline."
" No eks ma meenutan talle järgmine kord seda, kui ma oma vennaga jälle juttu ajan."
" Sa oled ta õde? Kao meie suhetest välja, ta koguaeg ainult räägib sinust. Sina oled tema esikohal aga mina tahan seal olla."
" Jah, taha edasi. "
" Kao minema, värdjas-poolearuline. Bitch!"
Mu vend just astus poeuksest välja ja kuulis kõike, mis ta tüdruk ütles. Ta nägu oli vihane, ma kartsin et mina saan riielda aga oh ei, hoopis ta tüdruk sai . Ma kallistasin oma venda hüvastijätuks ja vaatasin hästi mõrvarliku pilguga tüdrukule otsa. Paras talle, las piinleb...
Tähesadu vol. 4
Mul tuli äkitselt meelde, et Lindsey on pargis. Damit, ma unustasin tema. Ma jooksin ruttu parki, ta õnneks oli veel seal. Ma vabandasin ennast õudsalt välja.
" Tsau Lindsey, anna andeks, et ma kiiremini ei teinud. "
" Mida sa niikaua taidlesid?"
" Mu vend, sa tead küll."
" Nojah, siis ma saana aru küll."
" Räägi mis teeme?"
" Sõidaks linna, siin on nii igav?"
" Maitea, mul ema eriti ei lubanud nagu."
" Ah, ta ei saagi teada."
" Saab küll."
" Lõpeta ära Linsey, kaua sa istud siin puu taga."
" Mmm, maitea ikka."
" Kurat Lindsey, oled sa sõber või ei ole?"
" Okei noh. "
" Davai too oma asjad kodust ja homme kooli ei lähe."
" Mida ? EIii, ma ei tule."
" Lindsey, ma kordan, oled sa sõber või ei ole?"
" No ma tulen juba. "
Okei, jooksime siis ruttu koju ja tassisime omale asjad kaasa. Buss oli juba ees, niiet pidime veel krod elueest jooksma. Linna jõudes läksime jalutama sinna samma kohta, kus ma eelmine kord üksi olin. Ja keda ma nägin? Oma sõbrannat, ta lehvitas meile.
" Tsau . Mis teid siia toob?"
" Teeks midagi? Maitea, nagu täitsa masendav on see olukord hetkel. "
" Lähme ostame veini?"
" Maeitea, Lindsey ei joo nagu. Kuhu me ööbima saaks?"
" Ma tean, ma tean. Mu sõbrannal on garaaz. "
" Seal on külm juuuu."
" No aga võtame tekid ja värgid?"
" Kuule Elaisa, sul on vend jah?
" Jah?"
" Kus ta elab?"
" Oh ma helistan talle siis."
Helistasin oma vennale ja ta võttis suht kohe vastu ka. Ta ütles, et ta elabki linnas nüüd aga jah ma tahangi tema juurde minna, ta rääkis veel et täna on mingi möll kah ja ta tahab mulle kedagi tutvustada. Jeh, tore küll.
" Kuule aga Lindsey lähme tema möllule siis?"
" No, kui sa tahad."
"Ah ära põe, midagi ei juhtu ju."
" Okei."
Me jalutasime siis mu venna kodu juurde, ma sain adre teada. Ma eiteadnud mida oodata, mis tänasest saab. Ema arvatavasti helistab varsti ja hakkab paanitsema. Mul on täiesti ükskõik hetkel, nagunii miski paremaks muutuda ei saa. Olingi jõudnud kogu selle mõtlemise juures venna korteri ukse ette. Koputasin viisakalt, ei hakanud kohe sisse astuma. Keegi teine tegi ukse lahti, mitte mu vend. Mulle meenus äkitselt, see võõras pargist. Tema avaski ukse. Me pilgud kohtusid hetkeks ja ma teadsin, et ta tunneb mu ära. Lindsey jälgis hoolega toimuvat, ta sammus natuke edasi kuna märkas ka oma enda venda . Mina aga ei liikunud sammugi, sest ma teadsin minuti päelt kõike.
" Mu vend tahtis sind mulle tutuvustada, onju?"
" Arvatavasti. "
" Kus ta leidis sinu?"
" Ma olen ta vana sõber väga ammustest aegadest."
" Hea kui sõbrad mäletavad."
" On."
Meie vestlus oli täiesti mõttetu, lihtsalt oli vaja näidata, et me suudame rääkida ja üllatust polegi. Ma jätsin ta sinnapaika ja läksin oma venda otsima. Tema "naine" istus ka diivanil. Ma korraks silmitsesin teda. Ei midagi, külm . Ma ei loodagi sõprust. Las ta kerib põrgu. Mu venda polnud kuskil, ma kontrollisin veel rõdu ja seal ma teda nägin. Ta nägu oli külm ja kurb.
" Mis on?"
" Oh tsau, sina ka siin."
Ta tegi närviliselt oma suitsu edasi ja vältis minu pilku. Ma olin murest murtud, mis on.
" Ma näen ju seda, mis on?"
" Mu üks sõber sooritas enesetapu."
" Jack, kes ?"
" David. "
" Aga miks, see pole võimalik. "
" On Elaisa, kõik on võimalik. Ma ise mõtlen, et kuidas kurat? Kuidas võis nii rõõmsameelne inimene endale nii teha, ma ei andesta talle kunagi. Just praegu oli tal vaja lahkuda. "
Ta vajus kokku enamvähem. Tal polnud mingit tuju ja ta poetas vahepeal ühe ainsa pisara. Tundamtu tuli ka rõdule . Jack tegi rõõmsat nägu korraks, et ei pea mulle rohkem seletama , ta tutvustas mulle tunmatut.
" Ja Elaisa, see ongi see tüüp, keda ma sulle tutvustada tahtsin. "
" Mhmm, hiljaks jäid kahjuks."
" Ta nimi on Henry, miks hiljaks?"
" Noo, ma tean su õde juba."
" Ma ei mõista, kus sa teda näha jõudsid. "
" Ikka juhtuvad inimesed kogematta käimas parkides, kus mina eksisteerin. "
" Elaisa, kuna sa jälle kooli ajast pargis käisid?"
" No too päev käisin. "
" AH tehke mida tahate, ma lähen."
Ta läks. Pikad vaikuseminutid lahutasid meid. Ma ei osanud midagi talle öelda, las teeb mis tahab. Nagu sõna otseses mõttes. Kuni ta alustas suhtlemist.