Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on Apr 26, 2008 20:41:01 GMT 3
Ma ka nagu totaalselt armastan seda, sest see nagu on tegelikult nii huvitav. Ja kirjeldused aitavad seda lugu nagu tõeliseks teha, et see jutt peas nagu film jookseks.
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on Apr 26, 2008 20:42:56 GMT 3
Tahaks ainult rohkem vastukaja ja inimesi, kes seda loeksid.
|
|
|
Post by Pingu on Apr 26, 2008 21:03:08 GMT 3
Mina hakkan seda nüüd lugema (hh) Algus oli paljutõotav xD Modify: OMGENSS! Täiesti uut moodi ja veidram ja sügavam lugu. Ästi hea Korraks kerkis isegi pisar silma Need mõtted on nii... ahvatlevad... Amazing
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on Apr 27, 2008 1:57:15 GMT 3
Mulle anti mõista, et selles jutus om mingi jura. Selge, ma aksepteerin igasugust kriitikat, aga öelge kohe tõsiselt, võtke omale minut ning arutlege ja siis öelge oma aus ja siiras vastu. Kas on mõttet seda edasi kirjutada ja millised parandusi see ehk vajaks? Kas minevikumeenutused Emilial rikuvad ära need osad vahepeal?Palun andke mulle mingid juhised kätte, et ma teaks.
---
Emilie teadis nüüd, et ta võib kellegi najal toetuda ning siis edasi minna. Kahjuks leidis ta endale ka vaenlasi, Suze oli ikka veel õnnetu juhtunu pärast ja ei sekkunud eriti Emilie asjadesse. Seda raevu, mis leegitses tegelikult tema silmades ei näinud keegi. Ta sättis end katkise peegli ees korda ja vaikis päev läbi. Täna oli see päev, kui oli aeg naasta tagasi rutiinsesse kooliellu, sest selle olid nad unustanud täielikult. Suvevaheaeg oli läbi ja sügis tuli vaikselt, hiilis nurga tagant välja ja paiskas kogu vihma ja külmakraadid õuue. Suvi oli möödunud märkamatult.
Jack ja Emilie hoidsid oma suhteid nii nagu nad olid. Ei midagi üleliigset, ega ei midagi puudulikku. Tüdruk ei tundnud armastus, ainult piiritut hingesugulust ja tuge. Nad olid lihtsalt niivõrd sarnased ja lahutumatud, nagu nad oleksid terveks eluks kokku mõeldud. Ometi oli mitmeid arvamusi.
Suze läks tagasi oma pere juurde, Jack jäi koos Emiliega linna ning maakodu hääbus, vähemalt niikauaks kuni seal ei käinud keegi. Algas kool,uued inimesed, erinevad situatsioonid. Uus elu.
Hommik algas vaikselt, kuid õhus oli pinget. Emilie keetis endale kannutäie piparmünditeed. Vastava selle tegemiseks olid nad toonud maalt. Magus lõhn levis üle kogu köögi teisse tuppa. Tüdruk võttis kruusi ja otsis kapipõhjast suhkrut. Te leidis selle ning kolistas natuke lusikaga vastu kruusiserva. Ta jäi mõttesse. Uus kool ja mul on ainult üks inimene. Varem polnud mul mitte kedagi. Ta oli ilmselgelt mures, et ta ei saa olla täiesti kindel. Mis juhtub siis, kui Jack leiab omale elukaaslase? Ega mina siis siin enam jalus ei sa kõndida. Mis saab?
Hetk hiljem ajas ta oma kruusi maha ning tee tilkus Emilie pükstele, ta oli ilmselgelt nördinud. Tüdruk vahetas riided, pani oma 7 asja kokku ning võttis sammud kooli poole ilma, et oleks ülesse äratanud Jacki. Ta läks seekord jalgsi, nagu talle alati meeldinud oli. Suur rodu autosid sõitis alati mööda maanteed. Mõni neist kihutas, mõni neist pidurdas ja mõni neist täna jäi koju. Inimesed tõttasid kiirelt mööda teed kooli, töö või lasteaia poole. Oli täiesti tavaline kiire hommik, selline millest Emilie unistas juba augusti viimastel nädalatel. Ta tahtis mingisugust elu enda ümber keerlema, nii ei saanud lihtsalt jääda.
Samal ajal tirises nende korteris uksekell. Jack vandus ja tõusis uniselt püsti. Ta viskas ruttu hommikumantli selga ja avas ukse. Seal seisis Suze, kes oma pilgu maha suunas. Jack andis käega märguande köögi poole, et ta võib tuppa tulla. Nad istusid. Suze oli vait ja ei osanud kuskilt alustada. Ta nuuksatas, tõmbas hinge ja vaatas Jackile silma sisse, nagu piksenool tabas poissi tema pilk. Ta nägi silmis seda sama raevu ja kannatust. Suze püüdis panna oma käeg Jacki oma peale, kuid poiss tõmbas oma käe koheselt ära. Nad vaatasid kahekesi aknast välja, aimates et nüüd on kõik selge, kuid kõik oli veel rääkimatta. Tüdruk alustas arglikult vestlust, mis muutus vaidluseks.Nad mõlemad ütlesid paar lauset, siis taaskord vaikisid. Kohmetu oli see vestlus, Jack tõstis häält. Hääled jäid vait.Tasa.
" Anna mulle palun andeks!" sositas Suze pisarates. Jack näitas talle käega ust ning lahkus toast. Suze lonkis nördinult uksele, lõi veel viimast korda oma pilgu Jackile ja avas ukse, et minna. Ta teadis, et tal pole enam miskit siit otsida. See rong oli läinud, mis talle õnne tõi. See oli läinud ja Suze oli unustanud osta pileti. Nii ta kõndis, ühe trepiastme haaval, igal astmel erinev mälestus. Ta vaatas korra tagasi, aga ei . Keegi ei tulnud. Kui ta astus välja ei vaadanud Suze enam tagasi. Kõik. Läinud. Ta pühkis näolt laiali läinud ripsmetušši ja kadus kus see ja teine.
Emile jõudis kooli. Ei miskit erilist, vanad värviga ülevõõbatud seinad, kiviplaatidest põrand, katkine aken ja hulk närvilisi töötajaid. Tüüpiline. Väiksed tüdrukud arutasid ühes nurgas, mida nad homme teha võiks. Üks neist oli eriti elevil, kui ta pakkus välja geniaalse pakkumise-ujula. Kaks tšikat istusid toolile ja arutasid murelikult, mida homme peole selga panna. Veel edasi istusid kaks tüdrukut, üks neist oli varjunud oma peaga teise õlale ja tundis kurbust, teine kallistas teda tugevast vastu ja ütles, et kõik saab korda. Vanem poiss arutab närviliselt pisut noorema poisiga, kuna ta suitsupakki poest kätte saab ja ära toob. Õpetaja peatas garderoobist välja jooksnud rutaka poisi. " Ei poja, nii meil siin asjad ei käi!Marss tagasi."
Ta astus oma klassi garderoobi. Tüdrukud olid elevil esimese koolipäeva eel. Kõik rääkisid, mis oli juhtunud suvel. Emiliel polnud midagi rääkida. Võibolla oleks olnud, kui ta oleks tahtnud. Riideruumi ilmus Rob. Pilgud kohtusid korraks ja läinud nad olidki. Tüdruk vaatas talle järele, läbilõikava häälega koolikell äratas ta ülesse. Aeg oli minna klassi.
Jack oli üksi kodus...
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Apr 27, 2008 10:03:36 GMT 3
Mm... Pean nentima, et see osa jäi eelmistele alla... Alguses ma ei saanud pihta, milles asi. Et miks see osa mulle nüüd äkki ei meeldi, etehk sp, kuna palusid kritiseerida. Aga siis ma leidsin, et see osa ongi teistsugune. Siin puudusid kirjeldused. Noh, neid oli, kuid need polnud sellised nagu enne. Siin sa kirjeldasid tegevust, mitte mõtteid ja ilma, selle mõju Emiliele.. või midagi taolist. See nagu... purustas lumma või ma ei tea ka... Tahaks siis tagasi neid mõtteid ja iga pisidetaili kirjeldusi. (: Nt kui Emilie kooli läks. Siis seal oli pmst lihtsalt öeldud, et läks. Aga vanades osades oleks selle juurde kirjeldatud u midagi taolist, et neiu jalge all praksatas oks, kui ta otsustas kõnnitee asemel kõndida läbi salu. Tüdruk nägi seda seda ja seda, hoomas seda, seda ja seda. Tema mõtetest käis läbi see, see ja see. Midagi taolist. (A)
Aga ootan siiski uut! (:
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on Apr 27, 2008 17:29:54 GMT 3
Ma olen pistu kurb, et niiviisi läks. Ma tahtsin hoida seda joont, aga õudsalt raske on nagu detailidena kõik lahti rääkida, Miks? Sellepärast, et jutt venib ja venib ja venib ning tegevus ei lähe kuidagi edasi. Aga ma kindlasti pean seda silmas kui ma järgmist osa kirjutan ( ma kirjutangi seda, ma kindlasti täiendan) ja aitähh, et ütlesid. Ausus on tähtis ning kriitika, sest ma tahan seda parandada. Ma tahaksin selle loo saata kunagi ka kirjastuse "Tämapäev" noorsooromaani võistlusele kui see aasta toimub. Ma pean kindlasti tegema selle loo lugejatele huvitavaks ning ma olen avatud kõikidele mõttetele.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Apr 27, 2008 17:34:18 GMT 3
(: Minu poolest see jutt venigu, sest just need kirjeldused on need, mis teevad jutu heaks!
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on Apr 30, 2008 23:11:37 GMT 3
Minu pisikesele sõbrale Nasicc'ile , minu kõige suuremale fännile.
----
Jack istus üksinda kodus ja mõtles vestluse üle, mida ta läbi viis hetk tagasi. Suze andis mõista, et ta ei taha Emiliet enam kunagi näha või lahkub tema. Suze arvas, et tüdruk oli liiga noor ning Jack on endale kaela võtnud järjekordse murehunniku. Milleks see? Mees murdis pead, et miks ta varem ei näinud Suze'i käitumises midagi veidrat. Suze oli armunud ja see oli kindel. Jack haaras oma lauasahtlis suitsu ja tulemasina ning süütas selle üle pika aja uuesti. Ta tundis äkitselt nii suurt kergendust tühipaljast mahvist. Süda hakkas kiiremini kloppima ja näppe läbis kerge sumin. Ta oli unustanud kui hea see oli. Mõnus suits, mis on tervisele kahjulik. Just seda ta vajas, veel mõni asi, mis rikub ta elu. Teda ei häirinud süütunne või see, et ta niikaua ilma oli vastu pidanud. Ta vajas miskit, mis ta korraks eemale viis. Miskit mis pani keha värisema meeldivusest. Miskit.
Emilie samal ajal istus igavas matemaatika tunnis. Õpetaja oli koolialguses reibas ja rõõmsameelne, miks ta ei peakski olema? See oli esimene tund ja õpilased polnud suutnud teda veel vihale ajada. Ta oli unustanud eelmise aasta raskused ja lootis , et see aasta tuleb palju parem. Lapsed on ju suvega kasvanud ka, aga ta ei teadnud veel, et see on vaid illusioon. Ilus unistus, mis iga õpetaja südames tuksub. Alati jäeb klassi keegi, kes tuju totaalselt ära rikub. Alati. Õpetaja kritseldas midagi tahvlile, inimesed klassis tegelesid rohkem oma asjadega. Mõni vaatas välja, mõni kirjutas sms'i ja mõni laterdas oma pinginaabriga. Emilie silmas aga Rob'i , kes istus temast paar pinki edasi. Nende pilgud kohtusid taas. Emilie tundis, et miski temas sümpatiseerib. Ta ei suutnud otsustada kumb, kas tema põhjatud silmad või kogu tema eluteadlik ilme kokku. Ta tundis, et miski temas korra võpatas, ta kartis, et Rob näeb seda. Rob aga tundis äratundmise rõõmu. Ta nägi selles tüdrukus kõike, elutarkust, tundeid. Nad ei naeratanud, oh ei. See pole mingi teenage story. Nad vaatasid kuni pilgud katkestas taaskord kriiskav koolikell.
Jack läks kööki, tegi omale teed ja vaatas kella. Kell oli kaks, ta mõtles et Emilie peaks juba kodus olema. Kus ta on ? Ta istus köögis terve tund, vaatas aknast välja ja lihtsalt oli. Mõtles, mida ta tunneb , mida ta tahab ja kuidas edasi minna. Uks.
Emilie tundis sellist tõmmet, et ta tahtis Rob'iga rääkida. Niisama rääkida, et järeldada milline inimene ta on. Tal oli piinlik, see oli pisut imelik, et ta lihtsalt läheb ja kutsub Rob'i kuhugile. Ta ootas riideruumis, kuna küll ta tuleb. Ta ootas, ootas, ootas ja siis, ta tuli. Rob istus Emilie kõrvale maha ja hakkas pleieris laulu vahetama ning jopet selga ajama. Emilie ütles endale: " Nüüd või mitte kunagi!" ja ta võttis julguse kokku. Hetk oli pingeline. Ta ei teadnud kuidas alustada, endalegi arusaamatult haaras ta Rob'i käest ja vaatas sügavalt silma. " Tuled?" "Tulen."Vastus oli meeldiv. Emilie südamelt langes justkui kivi. Ta varjas liigset rõõmu. Ta uskus endasse alati. Nad kõndisid koos koju.
Jack avas ukse ja seal nad olid. Kahekesi astusid tuppa ja suundusid otsejoones kööki. Jack oli uudishimulik ning tuli samuti kööki vestlust kaema. Emilie tundis pisut piinlikust ja sellist närvi endas. Ta tahtis ainult rääkida, aga see jobu seisis tema selja taga ja kuulas kõike pealt. " Palun, kas sa saad mu jätta nüüd?" " Selge, eks sa tead..." " Ise tean jah...tean! ". Jack lahkus toast pisut vihasena ja läks rõdule. Süütas oma järjekordse suitsu ning elas end välja.
Nad vaikisid mõned ebamugavad minutid. Rob püüdis alustada. " Miks sa mu siia kutsusid? " Emilie ei teadnudki, mida vastata. Ta suunas pilgu maha ja püüdis oma ajusopis mõnda veenvat lauset kokku seada. See ei õnnestunud. " Sa tundusid väga huvitav inimene, ma tahtsin sind tundma õppida...kui sõpra." Tüdruk mõtles omaette, et ta on täielik läbikukkumine. Kes sellist idiootsust usubki? Ta pööras oma pilgu taas maha ja kihistas naerda oma lolluse üle. "Hahahaa, jäta jutt nüüd. Minu kord on rääkida"
" Ma arvan..."
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 1, 2008 9:29:19 GMT 3
Mm. Võrreldes eelmise osaga on see jälle paremuse poole tüürinud. Aga siiski tundub, et tegevus areneb liiga kiiresti... See Robi ja Emilie värk lõhkus minu lumma, et Jacki ja Emilie vahel on midagi imelisemat. Vbl see rikkus asja ära. Mingi suvakas uustulnuk võtab Emilie Jackilt ära. :/ (Minu mõtted nüüd. ) Aga ma olen meelitatud ka. ... ja ootan põnevusega uut.
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on May 3, 2008 13:22:09 GMT 3
Kuule, aga tead. See peabki niiviisi minema. Mingi jõnks peab sisse tulema. Kõik tahavad, et nad õnnelikult elaksid lõpuni koos, aga miski peab seda õnne rikkuma. Ja ma arvan, et see õnn tuleb tagasi. Nad ju ainult tunnevad üksteist nagu hingesugulasi ega mitte armastatutena. Kuid ehk ma arvan, et tulevikus võib juhtuda muud. Kusjuures ränks raske on angu tegevust aeglaselt edasi kerida. aga ma püüan ikka paremuse poole eks.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 3, 2008 18:23:12 GMT 3
(:
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on May 6, 2008 21:50:33 GMT 3
Natukene midagi, mis ma kirjutasin sõbrale. Natukene.
Susie Sandra . I don't want to world to see me, because I don't think they understand. ütleb: lihtsalt kirjutad ja mõtled välja inimesi ja sündmusi ja sa ei saa arugi, et kikivarvul hiilib hoopis sinu oma elu, sinu omad inimesed ja sinu omad tunded vaikselt teosesse sisse ja sul on nii õudsalt valus, kui keegi ütleb, et selles jutus pole midagi. See on mõttetu, see on 5 aastase oma. Olgu ta kasvõi ma ei tea mis tahes.
Susie Sandra . I don't want to world to see me, because I don't think they understand. ütleb: Ühiskonnas on selline arusaam, et kui sa ei oska mingit ala/tegevust proffesionaalsel tasemel teha, siis sa oled lihtsalt üks läbikukkunud hing. Alati, kohe algusest peale peab kohe oskama nii, et kõik maailmakirjanikud sinu kõrval tuhmistuvad. Tegelikult ei ole ju nii, ei saagi olla nii.
---
Ja nad jäid koos vaikides arvama. Mis neil arvata oligi? Nad kohtusid alles nüüd. Seda tunnet on raske kirjeldada, kui inimene, keda sa esmakordselt näed hakkab tunduma sulle niivõrd tuttavana. Sa lööd oma pilgu maha ja tunned seda valutavat tunnet kõhus. Peas löövad emotsioonid lakke ja sa ei ole harjunud sellega, et võõras inimene tundub sulle rohkemat kui ta väärt ehk olekski. Võõrad on tihtipeale vagurad ja kummalised, tekitavad sinus tahte neid tundma õppida. Iga isiksus, sa tahad tunda erinevaid inimesi. Sa arvad, et nende elude läbi muutub ka sinu elu kirkaks. Kuid see pole nii, nii ütles ta kord mulle ja viskasin ma need sõnad peast. Siiski, silmi kinni pigistades unistan teiste eludest. Nii unistasid ka nemad, kahekesi ja ootasid hetke, mis võiks end välgatada lambivalguses. Nad ootasid hetke, mida võiks mäletada.
Jack ei olnud vihane. Miks inimene peakski oma sisemisi tundeid raiskama tühjade asjade peale, kuid seda teeme me ju koguaeg. Nutame ripsmetušši laiali ja kortsud silmade alla. Ikkagi otsime lohutust oma imalatest pisaratest, mis on sama väärtusega, mis näiteks väike kivitükk liivarannal. Ja me arvame, et need tilgad soolast vett teevad hinge kohe kilo võrra kergemaks ja mure kaob nagu tinatuhka. Oh ei, oh ei. Ja me usume seda lolli vale. Pisarad muudavad kõik . Kuradile need.
Suze, minevikuga aga ilma tulevikuta tüdruk sammus koju. Ta tuli just töölt ja soovis oma vahepausi kodus veeta. Suze, oh kallis tüdruk. Vaeseke pühkis oma mälust vanu tundeid ja mõtteid, arvates et delete nupp muudab tuleviku rohkem talutavamaks. Lihtsam oleks olnud vahetada pead või vahetada hinged ja jätta alles kehad, kuid kes enam tänapäeval sellistesse asjadesse usub. Ta uppus sellesse, et üks hetk keegi on ja teine hetk-läinud. Mõistusega inimesel, kes on kinni oma põhimõttetes tundub see alati arusaamatu, kui kõik kaob käest. Kaovad suhted, kaovad ühised kohad, kaovad sõprus ja viha. Kõik kaob jäljetult ja meil räsitud inimhingedel jäeb üle vaid mõtiskleda. Mis oleks olnud teisiti, kui sa oleks teinud vaid ühe muudatuse minevikus? Mis oleks juhtunud, see painaja äratab meid öösel. See painaja segab meid päeval. See on pidev suutünne ja karistus. Mis oleks olnud teisiti?
Emilie tegi Rob'ile teed. Ta märkas Jacki pooltühja teeklaasi ja jäi äkitselt vait. Rob vaatas tüdrukut ja ei saanud mitte kuskilt vihjeid, mis teda vaikima õis panna. Nii nad , nagu kaks õhuvoolu, kisa ja siis jälle surmvaikus. Nii kuni saabusid hilised öötunnid ja taevas süttisid põlema tähed. Täiskuu seisis kummitusena taevas ja oli, nagu alati oli olnud, kummaline. Ühe tüdruku ja poisi sõbralikud naeratused ja mõnikord kohmetu ja piinlik kõrvalevaade panid toa särama. Õhkkond oli meeldiv, samas tundeküllane ja vaikiv ühest küljest. Just see, mis kõigile meelepärane .
Lahkuminek. Emilie saatis Rob'i uksele ja ta oleks saatnud poisi kasvõi maailma otsa, kui ta oleks seda pidanud tegema. Rob keelas tüdrukul välja kaasa tulla, sest ta kartis siiski öiseid tänavaid. Vähe sõnu lahkuminekul ja ei mingeid emotsioone-sellega oli lõppenud magus-lääge õhtupoolik. Oodates homset sammus poiss pimedusse ja tüdruk ja välisukse ees oleva trepi peale istuma. Ta süütas oma sigaretti. Tunded, mõtted - kõik käis peast läbi nagu välka ja kadus. Jakc süütas samal ajal rõdul oma suitsu. Kahekesi koos, samas olles eraldatud kõigest muust maailmast nautisid nad suitsumahve, mis aeglaselt kopsu jõudsid. Tunne oli vabastav ja hea. Lõpuks ometi, kõik on nüüd läinud.
Hommik.
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on May 7, 2008 22:52:03 GMT 3
Andke mulle kõik andeks , ma ei suuda seda juttu no kohe mitte kuidagi edasi vedada, vähemalt just sellel hetkel mitte. Ma arvan, et ma tegelen mingi teise järjekaga edasi kuni inspiratsioon tagasi tuleb. Ma ei tahaks eriti seda jama siin edasi arendada, saate aru küll. Ma tahaskin ikka kõike head ja paremat kirja panna.
Loodan, et mõistate. Ei tee viimast osa, see peab jätkuma.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 8, 2008 19:31:08 GMT 3
Issand. See on ju nagu super!!! (:
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on May 8, 2008 21:04:42 GMT 3
siis on hästi.
|
|