Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on Apr 22, 2008 23:58:05 GMT 3
Ma mõtlesin kaua, kas kirjutan või mitte. Mõnes mõttes on tore inimestele ehk näidata, seda mis tähtis on, kuid ma pole just ise kõigeparem kriitik. I don't like m stuff anyway. Kuid ehk kellegile meeldib.
Ma olen ikka ja alati tahtnud olla see keegi, kes kõigile meeldib. ----
Kujutage ette ühte randa. See rand on suur, lained loksuvad vastu muuli ja kõrval ehk kuuleb paadi mootori hääli. Kõrval on sadam ja kajakad. Hallikas-sinine ulgumeri kutsub sind enda juurde vajuma igavesse unne. Kuid oh ei, see pole meri, vaid see on järv. Järv, mida inimesed sageli mereks peavad, sest silmapiiri ei paista ka kõige parema silmade pingutamise peale. See on järv, mis iial ei maga ning võtab endaga kaasa vahest elusid, kes ehk seda väärt pole. Tähtis on see, et ta paneb nad igavesse unne, vesivoodisse, et enam mitte keegi neid ei leiaks, neelab hinged ja kaob. Vaikus. Säärane tasane peegelpind veel, ei usuks, et ta võib teha niipalju head ja niipalju halba, kuid tuleb olla valvas, sest vesi on halastamatu. Kujutle seda ümbrust ja krudisevat kollast liiva oma jalge all. Kuula kuidas kajakad meeleheitlikult hõikavad lainete kohal ning ootavad oma pidusööki. Vaata, kuidas tuul meeleheitlikult su juukseid sasib ja su näole tekitab tunde, nagu sa lendaksid õhus.
Kahjuks sina pole selles jutus seekord, kuid ära heida lootust, sest ka sinust keegi üüratus universumis kirjutab, lihtsalt peab kirjutama.
Tüdruk, kes on teistmoodi. Sa võid talle silma vaadata ja sa saad hetke jooksul tunda sellist piina ja samas sellist rõõmu, et sa ei oska järeldada, kes ta on. Sa esitad endale küsimuse, kuid ei julge sellele vastata. Sa tead, et tema loeb su musti mõtteid ning tunnetab iga sinu liigutust. Tema pilk söövitab sinusse nähtamatu haava, sest temal on valus. Ta on teistsgune ja ta tunneb selle üle muret. Ta nimi on Emilie.
Emilie tuhmblondid juuksed ja sügavsinised silmad võiksid võluda ehk igaüht kuid ta teab, et seda ei juhtu eales. Tema lootus siin ilmas on läinud ja enam too tagasi tulla ei kavatse. Ma ei saaks öelda, et ta ei mõtle oma tulevikule, ega minevikule. Ta mõtleb sellele, mis oli, alatasa. Ta ei suuda oma mõtteid viia kuidagi sellelt ilusalt ja healt. Ta istub rannal pingil ja mõtleb, et homme on parem päev, sest millegi nimel tuleb ju elada.
Emilie poetab paar pisarat ja vannub, et ta enam ei nuta. Tema ei taha olla mingi väike nõrk hing, kes saab haiget igal sammul oma elus. Ta tahab olla tugev nagu kalju ja olla toeks teistele, teha nende elu täisväärtuslikumaks. Tema sõprus on niivõrd väärtuslik, et kui inimesed teaksid selle jõudu, tahaksid kõik omale sellist sõpra. Ometi nad ei tea, kes ta on. Ometi nad kõnnivad temast mööda ja ei õpi teda tundma, sest milleks raista sellist aega? Milleks, elu pidavat niigi lühike olema.
Ta istub sageli rannas, sest seal ei saa keegi temast mööduda ja visata tema suunas jäiseid pilke. Liival istuda on hea ning veekohin ei ole üldsegi segav. Mõtteid mõlgutada on üdini piin ja teeb otsustusvõimetuks. Parem oleks vaja mõtlemine üldse ära keelata, sest tema juba teab, mis on selle mõjud. Kuid aitab sellest, milline ta on? Milleks ta hoopis täna siia tuli? Mis juhtus?
Emilie käib rannas seepärast, et ta loodab, et keegi tuleb ning tema unenäod täituvad. Ta tahab olla see kõikvõimas, kelle unistused täituvad. Ja enda arvates on ta kannatanud piisavalt, et ära teenida üks korralik unistus. Ema rääkis talle ikka, et iga halb asi on millekski hea. Nii ta loodabki. Loodab teha aasta halba ja siis ootab aasta head. Iga nädal ta võtab ühe päeva selleks, et rannas üksinda loota, selleks ta siia täna tuligi. Kuid täna juhtus midagi.
Emilie põrnitses kramplikult paremal pool olevat sõiduteed ja ootas . Ta tõesti tundis täna, et miski on teistmoodi. Miski pidi olema hoopis erinev. Ta tundis seda kogu oma hingega. Ja see tuligi, tuli nagu välk selgest taevast. Tuli ja jäi seisma just Emilie jalgade juures. Vaatas eksleva pilguga tüdrukut ja tahtis jääda. Tahtis korraks jääda ning vaikuses vaadata Emiliet. Täitsa tasa .
Kuid siis hakkas sadama sulgpeent uduvihma...
---
Ma ei taha siin arendada mingit "reidilikku" järjejuttu, niiet kui te otsite seda, siis võibolla see pole siin õige koht. Ma tahan rääkida asjadest, mis ei tundu meile olulised. Ma tahan rääkida detailidest. Detailid teevadki idee rikkamaks. Mõtelge jutuga kaasa, otsige ehk ridade vahelt mingeid märke. Mina ei tea, mis siit otsima peab. Mina ei tea, mis võib juhtuda.
Kuid ma küsin, kas on mõtet kirjutad midagi, mida sa veel ei tea?
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Apr 23, 2008 15:17:35 GMT 3
Väga hea! (Y) Selline omapärane, kerge ja värskendav kirjutamislaad on sul. Mina ootan küll huviga uut.
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on Apr 23, 2008 15:57:00 GMT 3
Kui on vähemalt üks inimene, kes järge tahab, siis kohe kindlasti ma teen seda.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Apr 23, 2008 16:31:46 GMT 3
(H) (: Jään siis ootama.
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on Apr 23, 2008 16:45:07 GMT 3
Teine traagiline osa. Andke andeks kui ma kiiresti edasi ei lähe tegevusega, kuid ma kord olen selline. Kinni ajas, kinni detailides. Mind üldse ei huvita milline meik või riided kellegil seljas on. See pole oluline. Oluline on see, mida tunneb inimene seest.
---
Vihm. Kas te teate, mis tunne on istuda üksi ning tunnetada kuidas külm vihm sulle kaela sajab ning teeb märjaks su riided ja juuksed. Vihmapiisad jooksevad palgeil ning sa ei tea, kas need on pisarad või vihmavesi. Sa tead ainult seda, et nüüd võid sa nutta, sest keegi, mitte kuramuse keegi ei saa seda näha.
Vihma teeb märjaks kõik liivakünkad, pingid ja puulehed. Koos tuulega ta tundub justkui taevas tunneb end täna halvasti. Taevale antakse ka voli nutta ning ta kasutab seda. Kes saakski nii mõelda?
Emilie oli inimlik inimene. Tal olid olemas kõik tunded, emotsioonid ja mõtted, mis inimestel ikka on. Ta tahtis olla tundetu. Ta tahtis olla nüüd täiesti nõrk ning haavatuna varjuda kellegi kaissu. Ta tahtis, et aeg jäeks seisma tundideks ja ta võiks lihtsalt olla ja mitte midagi teha. Ta võis tunda valu, see on loomulik. Kuid kõige enam ta igatses taga vabadust. Vabadust tunda seda, mis tema ise tahab.
Kajakad. Linnud tiirlesid ümber tüdruku pea, üleval taevas. Vihma kallas justkui oavarrest ja tuul ähvardas murda oksi. Lained mühatasid vastu muuli ääri ning paiskusid miljoniks väikseks veepiisaks õhku ning langesid rahena veekokku tagasi. Nad sulasid taaskord üheks. Emilie tahtis olla see veepiisk, kes paiskus õhku, sest tal oli korraks voli tunda vabadust.
Tema. See inimene, kes ei suutnud oma silmi rebida Emilie omadelt tundis end süüdi. Ta andis võibolla oma pilguga asjatult lootust ja tegi ehk haiget. Ta nägi, et kisub tormiks. Ta nägi, et nüüd on viimane aeg lahkuda, kuid ta kartis. Ta kartis, et ta ei saa seda tüdrukut jätta siia üksinda. Ta teadis, et kui ta jätab ta nüüd, ei näe ta enam eales neid siniseid silmi ja märgi juukseid.
Ometi ta oli seest külm, tema süda oli jäätunud ja ta ei hoolinud kellegist karvavõrdki. Teised olid justkui kärbsed, kes ootaid oma kurba saatust. Tema oli aga ükskik ämblik, kes lõksujäänud kärbseid oma võrgust püüdis. Seekord ta tundis halastust. Ta tundis esimest korda elus mingisugust kaastunnet ja hoolivust. Ta oli esimest korda üdini aus. Ta lihtsalt pidi seda olema.
Ei. Hetk hiljem nägi Emilie lahkumas inimest, kes tema vaikust ei soovinud rüüstada. Ta läks, pea longus ning ei vaadanud kordagi tagasi. Ta isegi ei piilunud. Emilie teadis, et nad kohtuvad taas. Saatusel pidi miskit varuks olema tema jaoks. Ta vajus tagasi mõttetesse ning vaikis edasi. Selle pika aja jooksul polnud enam ühtegi hinge, ühtegi hõiget ega sosinat. Polnud kedagi, kes oleks julenud rikkuda pühalikku vaikust. Mitte kedagi.
Kuid siis tuli ähvardav tuul...
---
Mu sõber ütles, et ta ei tahaksi jutule jätku. Kuid ehk sellel on kasu.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Apr 23, 2008 17:05:34 GMT 3
Mina tahan! Hästi huvitav ja omapärane on. (: Need kirjeldused on tõesti head... selline mõnus tunne tekib... Samas ma mõistan su sõpra. See oleks sobiv lõpp, parajalt salapära või midagi jms... Kuid siiski ootan uut osa.
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on Apr 23, 2008 23:13:43 GMT 3
Mul on selline kahtlane tunne, et esimene osa oli kõige parem neist kolmest. Ma pole lihtsalt suuteline tegema midagi võrdselt väga hästi. Laialivalguv on see kõik.
--- Torm, mis võis murda terveid puid, katused maha võtta ja lõhkuda kasvuhoone klaasid. Te teate seda tunnet kui olete üksinda kodus ja äkki tasa ja kikivarvul hiilib taevasse tume pilvedekogu. Alguses arvavad kõik, et see möödub. Nii peakski olema, aga oh ei, ta kogub oma jõudu, et ühel hetkel kõik välja paisata. Siis sa näed ehk välgatust ja vihma tuleb nii, et aknalaudadele tilgub kõik vihmavesi. Ja sa tunned hetkeks, et tahaksid olla kuskil soojas teki all ja , et taevasse ilmuks vikerkaar ning päike naerataks .
Emilie ei näinud ohtu tulevat. Miks peakski? Ta süvenes oma mälestustesse, sest ta teadis, et seal on kõige parem aega veeta. Ta mäletas häbi, siis rõõmu ja järgnevat masendust. Ta mäletas tegelikult ka seda kuidas talle kord nuga selga löödi ja kuidas talt rööviti usaldus. EI, ta ei kandnud kogu maailma muresid enda õlul. Lihtsalt see on nii loomulik, kui inimesel on mälestused. Mälestused, mis ei soovi mälusopist kaduda, ehkki sa tahaksid.
Emilie kaotas korraks end. Teate küll seda tunnet, kui pilt kaob eest. Tal kadus see ja ei tulnud enam tagasi. Ma olen kirjutanud kuidas inimesed surevad ja avastavad end taevase elu keskmes, kuid Emilie pole selline tüdruk, kes vääriks sellist saatust. Te ei tea veel Emiliet. Te ei tea tema tegusid ja tema halbu külgi. Temast ei oodata kunagi midagi, seepärast ta paneb end maksma.
Emilie on teinud vigu. Mul tekib küsimus, kes meist poleks? Ja oma vigu maha laita ning neid muuta õiglasteks pole võimalik. Ta teab ka seda. Kuid ta on nii kuradima külm südamest, et ta ei hooli sellest karvavõrdki, mis ta teeb. Vähemalt ta püüab mitte hoolida, sest tema juba teab mis tähendab pettumine. Emilie on mürk, mis tapab vaikselt ja tasa. Me kõik tahaksime hääbuda ehk vaikselt ja tasa või lasta kukkuda end kuskilt alla. Tema ei tahtnud, sest tema kartis surma. Ta ei võtnud eales seda sõna suhu, sest ta teadis, et juba varsti see tuleb. See tuleb ja röövib kõik.
Emilie oli saatus. Ja ükski saatus ei taha, et see lõppeks.
Ja see nurjatu "tema" , kes ta kord jättis. Ta oleks olnud väärt kõike ja kõige halvemat. Ta oleks olnud väärt piinarikast surma, piinamist ja valu. Kuid ometi Emilie teadis, et ta ei saanud süüdistada oma kunagist hingeröövlit. Viga pidi alati olema Emilies, sest lihtsam on tunnistada oma viga, kui mitte tunnistada, riskida ja siis tagasilööki taluda. Unetud ööd, kunagi ta tegi haiget iseendale, sest see oli ainus, mida ta kontrollida võis. Kuid see oli vaid sellepärast, et ta tundis end mingis mõttes imelikuna. Teistsugusena.
Emilie vajus sügavasse unne ning ärkas juba kuskil mujal. Mujal oli üllatavalt hubane. Selline sume suveöine tuba. Selline ere, samas hääbuv päikesekiir, mis hiilis kikivarvul kardina tagant tuppa ja lõi imelise valguse. Valguse sees võis näha tolmukübemeid ja ehk mõnda kärbest. Tekk, mis teda kattis oli raske ning samas sulgpehme ja õhuline. Teate küll vanaaegseid suletekke, mis on niivõrd head kui toas imelikult külm on. Toas oli niivõrd värske sireliõite lõhn ja Emilite tundis, et ta on leidnud oma taeva. Lõpuks ometi.
Kuid siis karjus keegi . " Ära palun.... "
---
For my demons.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Apr 24, 2008 15:08:04 GMT 3
Ei jätku sõnu... Tõsiselt hea!!! See mõte, mis ridade vahelt külge jääb ning taas see kerge ja lihtne kujutamisviis. Väga meeldib. Ootan uut. (:
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on Apr 24, 2008 23:51:24 GMT 3
Been there done that. Sõbrad arvavad, et ma olen kirjanik. Thank you for your support and everything. Love you guys. Mariuse sõnul ma hävitasin ühe õrna emotüdruku, kuid ma ei hakka seda peatükki muutma. Ma lähen oma teed edasi ja püüan hoida samat stiili ja joont.
---
Maakodud. Paljud meist armastavad üksikuid kodusid kuskil järjvede kaldal ja metsade vahel, mis meid suvel enda juurde kutsuvad. On häid mälestusi, on ka halbu mälestusi ning on selliseid, mida tahaks mäletada, aga ei meenu. Lillepeenart kaunistavad karikakrad ja võõrasemad. Maja ümbrus on ääristatud õrnlilla ja elevandiluu värvusega sirelitega. Maja ümber on suur pruun plankaed ja suured väravad, mis kutsuvad lahkelt külla. Värava juures aiaplangul asub majanumber ja punast värvi postkast. Üle tee on metsmaasika puhmad. Silmapiiril paistab tormitsev järv ja päikese kuumus käsib minna kuhugile varju. Selline on see koht, imeline, eks ole?
" Ära palun aja teda ülesse!" kostis lause ja seejärel vaikus. Sella lause hõikas üks pisut hirmunud noorem tüdruk. Ometi tema palveid kuulda ei võetud. Tema pole siin loos seekord oluline, seepärast ei räägita ka milline ta on.
Tuttav hing vaatas ukselävelt sisse ja märkas nõrka tüdrukut ärkamas. Emilie oli segaduses. Üks silmapilk nende kahe vahel ja polnud vaja sõnu, et kirjeldada tunnet, mis neid valitses. Nad tundsid üksteist koheselt ära.
Kes oli tuttav hing? Ta oli samuti üksik, tundetu. Selliseid sõnu, mis teda kirjeldasid ei ole just palju. Ta oli jäise südamega, nagu eespool mainitud. Kuid, ei usu keegi, et inimesed kohe luuakse jäistena. Nad on kõik alguses soojad ja hoolivad kuni juhtub üks hetk, mis röövib meilt tunded ja südame. Raske on kirjeldada, milline on südametu inimene. Ta ei pruugi olla just kuri või vihane, vaid õige sõna tema kohta on haavunud. Tuttav hing oli haavunud ning ta vajas kedagi, kes ta haavad kinni õmbleks ning armideks muudab. Ta nimetas end Jack'iks.
Kaua kaks inimest üksteist ikka vahivad. Emilie tahtis teada, mis oli juhtunud, sest tema mälu oli justkui kustutatud. Vastus jäi tulematta, sest Jack lahkus taaskord. Läks nagu minejad lähevad, süda püksisäärde vajumas.
Emilie leidis end seda tuba jumaldamast. Ta armastas iga seina, tolmukübet ja põrandaliistu. Talle oli selga sattunud vana maani beež öösärk, millel oli kujutatud vahvaid lillekesi. Ta silmitses iga toanurka tähelepanelikult ning püüdis jätta meelde kõik, mis nägi. Selliseid kohti, kus sa end nii hästi tunned on niivõrd vähe. Kuid Emilie tundis end paremini kui kodus, õige ma unustasin, tal pole enam kodu. Kogu selle loo traagilisus seisneb selles, et ta on kaotanud oma kodu kõige õudsamal moel. Kuid ta ei meenuta seda, sest põle mõtet lahti lõigata vanu haavu. Ometi ta tahtis sellest lahti saada, ta tahtis elada nii nagu teised. Turvaliselt, ilusalt, õnnelikult.
Ta leidis oma vanad riided, ärapestuna toolilt. Riided lõhnasid nagu peen ja kallis roosiõli . Keegi, mitte keegi polnud talle kunagi riided ärapestuna valmis pannud. Talle meenus üks kortsus naise nägu. Meenusid tema kortsus ja samas imepehmed käed. Naisel oli näos kurvavõitu grimass ja ta istus ning ohkas. Emilie võpatas tugevalt aru saades, millest ta mõelnud oli. Unistades kaob täielik reaalsus, kaovad piirid ja kõik on võimalik. Võimatu armastus on võimalik, emaarmastus on võimalik. Tema värisevatelt huultelt kostus üks ainus sõna: "Ema".
Ja siis ta tundis suitsulõhna ja leeke enda ümber...
---
Emadepäev tuleb varsti. Emadele.
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on Apr 25, 2008 6:27:44 GMT 3
Ma ei ole kogenud selliseid traagilisi sündmusi, ehk ma ei tohiksi sellistest asjadest rääkinud, mis ma ise pole tundnud, kuid andestage see. Osad inimesed, paljud mõtted ja olukorrad on tegelikult minu oma enda elust.
Kell on 5.50 hommikul. Jah ma tean, ma olen päris segi omadega, aga täna on unistuste täitumise päev (inside joke).
---
Tol saatuslikul ööl ei aimanud ükski elav hing, et võib juhtuda nii, nagu ta korda läks. Öö oli vaikne ja öökulli huikeid kostis üle kogu metsa. Ometi oli üks hubane majake ära eksinud metsaveerele ning magas magusat und. Süsimustas taevavõlvis võis eralda üksikuid säravaid tähti ja tulukesi. Õrn tuul liigutas tasapisi kasepuu väsinud oksi. Vaikus, mis oli nii siiras ja rikkumatu jätkus...
Üks pisikene prõks elektrisüsteemis ja leegid ümbritsesid kardinaid ja ühte toa seina. Tuli hävitas selle, mida oldi kord armastusega loodud ning halastamatult ta jätkas oma verist teekonda. Edasi süttis ema karmiinpunase kattega diivan ja diivanipadjad. Ema armastas neid ülekõige, sest ta oli teinud need ise oma hoole ja vaevaga. Tuppa paiskus musta paksu suitsu ja oma hävitustööd alustas hääletult läbipaistev vingugaas. Punane kukk levis aegamisi läbi seinte ema tuppa. Ema magas sügavalt, aimamatta oma tulevikku.
Emilie tundis külmavärinaid, mis jällitasid teda mööda ta keha. Ta võpatas ja imestas, et oli meenutanud mälestusi, mis olid kunagi köidetud ühte suurde raamatusse ja ära põletatud. Ta süda kloppis nii tugevalt, et ta pidi võtma kinni ukselingist, et ta ei kukuks maha. Ta tõmbas hinge, kõik meenus taas.
Valu. Ta tundis läbi une, et miski tegi talle ärevust hinges. Miski justkui häiriks teda ja ta avastas hoopis musta suitsu, mis tema tuba ähvardas endasse neelata. Ta ei teadnud mida teha, ta oli segaduses ja noor. Ta ei olnud valmis mõtlema tagajärgedele.
Hetk hiljem astus tuppa üks noor naine ning tundis muret. Emilie oli oma mälestustest saanud sellised emotsioonid, et ta vaevu teadvusel püsis. Naine aitas ta istuma voodiäärele. Emilie vaatas aknast välja ja talle meenus veel miski. Oh ei, ta lihtsalt ei suutnud enam. Ta tundis teravat pitsitust südame kohalt. Need saladused pidid jääma sinna laekasse, kuhu nad lukustatud on. Emilie tõmbas veel paar korda hinge ning viskas end voodisse tagasi pikali, justkui tema ülevalolek oleks olnud nii piinarikas, et ta taaskord langema pidi.
Kell seinal tiksus tunde, minuteid, sekundeid. Tik-tak, tik-tak, tik-tak. Kostusid sammud tuppa. Põrand kriuksus raskete sammude pärast ning inimene, kes neid põhjustas kartis kohutavalt. Emilie ei liigutanud end kordagi, hädaoht oli seekord möödas. Ta istus vaikselt toolile ja vaatas tüdrukut. Jack oli tema, ta tahtis veel kord näha seda kannatanud hinge, mis tekitas temas kord halastust ja kaastunnet. Ta vaatas. Ta märkas. Ta oli.
Soe ja pehme käsi toetas teist kätt voodil. Emilie peaaegu , et tundis seda. Ta teadis, et inimeste käed räägivad palju sellest, milline ta ise on. Ta oli kord tundnud ühtesid käsi, kelle taga seisis kättesaamatu inimene. Inimene, kes röövis talt kõik.
Taas meenus talle tema tuba. Ta oli meeleheitel ning haaras ühest vanast raamatust ning püüdis lüüa puruks oma toa aknaid. Must suits muutus nii väljakannatamatuks, ta tundis, et teda haarab võimust nõrkus. Ta pea keerles ringi kuid ta varus oma viimaseid jõudusid, et pääseda sealt majast. Välja ronides ta haavas oma käsi ja mööda ta näppe tilkus tumepunane veri...
Jack tundis, et tema jõud hakkab kaduma. Emilie oli justkui midagi väga imelikku, mis neelas kogu energia kõrvalolevatelt inimestelt. Samas, ta ei tahtnud veel lasta lahti käest, mis talle tundus kallina. Ta tundis oma näppude all pikka armi. Ta vajus tasapisi mõtesse.
Emilie tahtis hakata jooksma kohe metsa poole kui ta majast välja said, kuid talle meenusid keegid. Ema, isa ja õde. Need kolm kõigest kõige tähtsamad ja väärtuslikumad inimesed oli ta jätnud surema sinna suitsusesse majja. Ta vajus masendusest põlvede peale ja jäi liikumatult nii. Ta ootas ja lootis, et kohe nüüd nad tulevad. Kohe nad lõhuvad akna ja hüppavad välja ning kõik saab korda. Lootus ja põhjatu kurbus valitsesid tema meeles. Punane kukk ulatus katusele ning mõne aja pärast vajus see sisse. Emilie ootas veel ikka maja kõrval ja lootis, et nad nüüd kohe tulevad, aga ei. Nad ei tulnudki. nad surid leekide ja suitsu vahel. Nad olid tuhastunud.
Emilie tahtis teha nüüd silmad lahti, et säästa end sellisest minevikust, kuid ta oli näinud liiga palju. Ta süda purunes tuhandeks killuks ning hingele jäi rõhuma raske kivi, mis süüdistas tüdrukut mõrvas. Ta ei päästnud neid, ta lootis. Ta luges oma palved, kuid neid ei kuulatud. Ta oli üksi, ihuüksi.
Hommikupäike ja varemed...
---
Ma arvan, et ärge tahtke vikerkaart, õnne ja valgust. Vahest peavad jutud olema natuke raskema sisuga. Natuke inimesi mõtlema panema.
Kell on 6.26 ja mu venna äratuskell tiriseb 18 minuti pärast ja ta hakkab sättima end kooli. Ma olen ikka tõesti ebanormaalne
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Apr 25, 2008 9:02:44 GMT 3
Haha. Ma ärkasin mingi pool tundi tagasi... Selline jutt siis, et võid veel mitu osa jutti panna (A) Homme õhtul, kui tulen, siis loen. (A) Tõsiselt hea! Aga selline küsimus, et kas sul endal ka aimu on, kui pikk see tuleb, mida sa sellega inimestele öelda tahad või kuhu jutu sisuga jõuda?
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on Apr 25, 2008 10:52:26 GMT 3
Nooh, ma ei ole just väga osav selle välja mõtlemisega, et aga kui kirjutada, siis ikka kohe palju palju kirjutada . Ma õudsalt vihkan angu lühikesi järjejutte, et tahaks nagu miskit pikemat ja loomulikult on mul midagi öelda, aga mul pole ette planeeritud midagi, ma lihtsalt tulen siia kirjutan jälle osa juurde. Eks kõik kulgeb lõpuni, kõik kulgeb alati lõpuni. Ta on võimalik, et natuke aeglasevõitu tegevusega, aga kui ma kirjutaks umbes nii, et "Tema tgi seda, tema läksin sinna ja näe vot mis sai" siis kaob see selline piltlik effekt. Ennekõike tahan luua nagu filmi peas mängima, et inimene loeb ja siis näeb järjest pilte. Minu moto Idee ei ole sageli huvitav, aga detailid muudavad selle täisväärtuslikuks.
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on Apr 25, 2008 10:56:30 GMT 3
Ma arvan, et ta kindlasti leiab omale taas mingi turvalise koha kus elada ja tema sellised mured ehk lahenevad, aga kindlasti peab sees olema mingi selline traagilisem point ka, et kõik ei saagi lõppeda õnnelikult.
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on Apr 25, 2008 18:04:15 GMT 3
Ma ei tea kuhu suunda liikuda, keegi võiks ettepanekuid selles suhtes teha.
---
Lootus, mis oli tugevam kui kõik tahtejõud kokku arvas siiski veel, et kohe and tulevad. Kohe astuvad välja ema, isa ja õde. Kohe kohe, lihtsalt nad viivtavad natuke. Alateadvus pani Emiliet selesse uskuma. Ta seisis ikka veel põlvedel ja ootas. Majast olid jäänud ainult ärapõlenud varemed ja suits, leegid olid hommikuks vaibunud. Mida pidiga ta enam mõtlema, ta ei teadnud, mis saab edasi...
Emilie avas silmad ja vandus omale, et ta ei meenuta seda enam kunagi. See oli viimne kord ning aeg oli edasi minna mööda saatuse rajatud radu. Aeg on edasi minna ja unustada traagiline minevik. Aeg on unustada. Aeg tiksus vaikselt tema kahjuks.
Emilie märkas Jacki kätt enda omal, aga ta jättis asjad nii nagu nad olid. Mõlemad vaatasid oma pilkudega tühjusesse . Toas oli tunda pinget ja samas nad arvasid, et nii peabki olema. Nii nad istuvad, mõtlematta mis on ja mis saab tulema. Ootavad järgmist sündmust, mis neid mõlemat tabab.
Emilie pööras end Jacki poole ja püüdis luua silmsidet. Tema vastas seisid samuti hallikas-sinised silmad, mis tundusid kurvad. Kõik oli tol hetkel nii selge, et oleks võinud kuulda südametukseid, mis rahutult kloppisid samas rütmis. " Mis minust nüüd saab? " esitas Emilie küsimuse. Talle ei vastatud kohe, Emilie oli kaotamas lootust ning ta tahtis tõusta ja minna oma teed. Ta võttis ära oma hästihoitud käe ja silmitses veel viimast korda seda imelist tuba. Ta ei tundnud pettumust, oh ei. Ta võttis oma kotti vanalt puitkapilt ja hakkas just astuma minema...
Emilie ja Jack olid nagu sukk ja saabas. Nad polnud õde-vend, naine-mees, sõber-sõbranna ega poiss-tüdruk. Nad polnud midagi taolist, nad olid hingesugulased. Nende jäätunuid südameid soojendas see hingesugulus ja nad teadsid, et nad ei saa jääda üksi. " Kõik saab korda." Ta tõusis püsti ja kallistas tüdrukut pikalt, sest see oli ainuke mis neil jäänud oli, mis oli midagi väärt. Nende hingede ühtsed teed.
Naine, kes Emilie ennem voodisse oli aidanud tuli uksele ja taandus siis kikivarvul tagasi. Ta kuulas hetke, kaks. Nad ei rääkinud, nad ei liigutanud, ühtegi heli. Nad olid suletud silmadega üksteise embuses. Naine tundis tungivat soovi siit toast kiiremas korras lahkuda. Ta tundis pettumust ja pisut kurbustki, et teda on nüüd kõrvale jäetud. Tema lugu oli teistsugune, Suze oli kasvanud koos Jackiga ülesse ning nad hoidsid alati kokku. Suze oli alati olemas, nad sammusid koos ühiseid radu. Lõppude lõpuks organiseeris tema ainukesena selle ilusa maja järvekaldal. Ta ei tahtnudki mõista. Ta jooksis tasakesi majast välja.
Emiliele meenus taaskord lapsepõlv, kuid hoopis sellised mälestused, mida ta ei julenud kunagi puutuda. Ta tundis väljas lillede meelast lõhna ja tatsas mööda heinamaad ringi ning tema kannul jooksis väike patsidega tüdruk. Ta oli pisut väiksem Emiliest aga palju julgem. " Ma kardan", ütles pisike tüdruk Emiliele. Ta võttis tüdrukul käest kinni ja viis viljapõllult minema hoovi. Ema küpsetas toas pannkooke ja isa niitis muru. Kõik oli muretu, kaunis. Emilie kinnitas endale, et temal on kõige parem elu ning ta elab õnnelikult elu lõpuni nagu elavad printsessid ja printsid muinasjuttudes.
Emilie mõtles oma lapsepõlve üle samal ajal kui ta uuris aeda, mis oli maakodu kõrval. See sarnanes tema oma koduga. Ta tundis tuska. "Andesta kallis, andesta ", ütles Emilie sosinal, leinates seeläbi oma langenud õde. Mis seal enam kõnelda, las see olla viimane kord kui ta vaevab oma hinge. Ta vajas uut algust. Talle anti võimalus, nüüd on jäänud see omaenda teha.
Uus algus...
---
Siit edasi tuleb nüüd võibolla sisult natuke rohkemat väljendav tegevus ( rohkem tegelasi, rohkem sündmusi), samas ma püüan säilitada emotsioone ja kirjeldusi, sest see on ainuke, mis teeb selle teose eriliseks.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Apr 26, 2008 18:44:40 GMT 3
Vuhuuu., Hea! Ootan kindlasti järge ja loodan, et neid tuleb veel pikalt. Ei saa üle sellest suurepärasest kirjeldusest ja inimeste mõttemaailma vaatamistest, mida ma lugude juures üle kõige armastan!
|
|