Post by Bränduuu. on May 2, 2008 21:28:36 GMT 3
etsiisjahh.. xp
jutt iseeneset on.. pikk. jah, ja ma loodan, et ma ei teinud nüüd seda saatuslikku viga, pannes jutu internetti juba siis, kui see alles pooleli on. ma tõesti loodan, et ma suudan selle lõpetada, sest.. see jutt on mulle meeldima hakanud. mitte nii, nagu mingisugused profides jutud, aga tore on seda kirjutada. (:
vabandused nende ees, kes ei leia ühtegi oma mitmetest foorumitegelastest jutus.. neid on tõesti palju ja mul ei ole nii palju mõtteid, et neid kõiki omavahel siduda. mõndasid võib-olla mainitakse ainult paar korda paaris kohas, aga hea seegi. ja ma üritan, tõesti üritan võimalikult paljusid lahedikke siin kasutada. (;
aga edu lugemises, loodan, et meeldib. ja palun, palun, ärge postitage lihtsalt 'hea, järge'. kirjutage ka, mis teile ei meeldinud, et ma saaksin ennast paremaks teha. ehk siis: kriitikat. (: uskuge mind, ma ei hakka selle pärast nutma. võib-olla natuke olen pahane, aga ma tean, et see tuleb ainult kasuks ja et ka mina võin eksida. xp (mina võin näiteks öelda, et mulle ei meeldi, et mul nii palju otsekõnet on. ma ei tea miks, aga enda juttude juures see häirib mind..)
loodetavasti meeldib.. (vabandused, et ma igal pool samat teksti panen. )
I osa
Oli ilus sügishommik. Päike paistis kõrgel taevas, tuues lootust ka imekaunile päevale. Taevas oli helesinine ning selge ja selles liiklesid valged pilvetompsud, mis tõid inimeste näole naeratuse.
Käes oli esmene september ja massiliselt rahvast kogunes King’s Crossi jaama, hoolimata sellest, et kool oleks pidanud juba ammu alanud olema. Pooltele inimestele märkamatult kadus perekond perekonna järel läbi kiviseina üheksanda ja kümnenda platvormi vahel. Teisel pool barjääri oli aga hoopis teine meeleolu - plats oli täis lapsi, kes jätsid hüvasti oma vanematega ja kiirustasid sarlakpunase rongi peale.
Üks blondide juustega tütarlaps seisis keset saginat ja vaatas ilmselgelt pahase ilmega inimmassis ringi. Neiu asetas käed rinnale risti ja kergitas vildakalt kulme, tehes mõttes märkusi sellest, et seal oli rahvast liiga palju.
Neiu karjatas, kui keegi äkitselt teda selja tagant tõukas.
“Mida kur-” alustas ta juba karjumist, kuid lõpetas selle kiirelt, kui märkas togijat.
“Vabandust,” sõnas pruunide pikkade juustega noormees, keda Ann teadis Hufflepuffi koolivanem olevat.
“P-pole mi-midagi,” vastas viiendik kiirelt ja surus näole väikse naeratuse. Michael Tyson noogutas kergelt ning kõndis eemale, kadudes noore neiu silmist peagi. Hoolimata sellest jäi Fabia koha peale seisma ja kaugusse jõllitama.
“Ann Fabia Waterball! Võiks arvata, et te olete kõik oma kombed suvega unustanud. Kas te tõesti ei mõista, et te takistate liiklust?”
Allasurutud irvitusega hääl tungis hufflepufflase mõttemaailma ja neiu võpatas märgatavalt.
“Mh?” reageeris ta esmalt, mõtlemata üldse, kui palju nalja see teistele võib pakkuda. Kolm tüdrukut, kes neiu juures seisid, hakkasidki kõva häälega naerma. Ann mõistis alles siis, kui mõtlematult ta käitunud oli.
"Õhh! Lõpetage ära, siin pole midagi naljakat," sõnas ta pahaselt ja pööras kannapealt ringi, trügides läbi inimsumma rongi.
Masinasse jõudes kiirustas neiu esimesse kupesse, vaatamata üldse, kas seal keegi sees on ja mõtlemata, et ta peaks siis sisenemise jaoks luba küsima.
"Võiks nagu küsida ka, kas siia võib istuda," lausus noormees, keda Fabia märganud polnud, ja kergitas pahaselt kulme.
"Ah? Aa, sorri. Emm. Ma võin kohe ära ka minna. Head aega siis."
Ann hüppas kiirelt püsti ja avas kupeeukse, kuid põrkus selle juurest järgmisel hetkel tagasi.
"Nii et sa siiski ei suutnud minust eemale minna," nentis võõras poiss irooniliselt ja tema poole pöördudes nägi Ann, kuidas too silmi pööritas.
"Emn, jah. Ma jään natukeseks veel siia," vastas hufflepufflane, suutmata oma segaduse pärast ära tabada noormehe irooniat. Mõttes needis neiu ennast mõtlematuse pärast - kes oli käskinud tal esimesse kupeesse sisse vaatamata tormata?!
"Ann Fabia Waterball, Hufflepuff," sõnas neidis lõpuks, otsustades, et suudab käituda nii, nagu poleks mitte midagi ebatavalist teoksil.
"Joseph G. Zabini, Slytherini koolivanem."
Ann oli hetkeks mõelnud juba irvitades küsida, et kas see 'G' on mingi tiitlinimetus, kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni. Pöördudes ukse vaatamiselt noormehe poole, kergitas ta veid**e hirmunult kulme.
"Slytherini.. koolivanem?" piiksatas ta, unustades kogu oma julguse. Kuuldavalt neelatades jälgis hufflepufflane koolivenna noogutust.
Järgmisel hetkel avanes aga uks ja sisse lipsasid kolm slytherinlast, keda Ann juba küllaltki hästi teadis. Kõik kolm irvitasid kõva häälega ja räägisid omal teemal, millest Fabia midagi aru ei saanud. Seekord needis ta ennast juba sosinal.
"Hei, Jossu!" hüüatas üks tüdrukutest ning pilgutas silmi. Naeratades võttis ta koolivanema vastas istet ja vaatas seejärel naerdes aknast välja ja asetas käed kukla taha, et mugavalt istuda.
"Ära kutsu mind nii, Miseria," vastas koolivanem ja saatis oma majakaaslasele kulmukortsutuse.
"Tsau, musi," sõnas teine tüdruk, tegemata väljagi poisi pahasest toonist. Magusalt naeratades suudles ta noormeest ning võttis istet tema kõrval.
"Tere, kullake."
Josephi hääl oli nüüd hoopis teistsugusem kui Anni või Miseriaga rääkides. Sealt võis välja lugeda kiindumust ja isegi mingisugust moodust armastusest. Gregor, kolmas siseneja, vahetas majakaaslasega vaid kerge peanoogutuse ning võttis oma vanema õe kõrval istet, jäädes niimoodi ka Anni kõrvale istuma.
"Oi, Jossu! Mis ajast sina pufflastega suhtled?" hüüatas Miseria järsult ja vaatas kulmukergitusega Fabia poole, kes oli üritanud ennast võimalikult väikseks ja nähtamatuks teha. Kuna Ann ja Gregor olid klassikaaslased, teadis Fabia vägagi hästi, et Miseria oli üks igavesti tüütu kuju. Ja ka hirmuäratav. Seepärast ohkas tüdruk kuuldamatult ja surus näole kiirelt naeratuse. "Poleks pidanud siia tulema. Ma olen ikka nii loll," sõnas ta endale mõttes, raputades nüüd märkamatult pead.
"Ma ei suhtlegi. See ise tuli siia," vastas Joseph ja pööritas taas silmi. Anni arust oli see muutumas juba mingisuguseks poisi harjumuseks.
"Tegelikult ma juba lähen. Nägemist," sõnas hufflepufflane kiirelt, tõusis ja kadus koheselt, tegemata välja teda saatvast naerust. Fabia ohkas vihaselt ning jalutas mööda rongi edasi, püüdes leida enda sõbrannasid, kelle eest ta enne põgenenud oli.
Esimene kupee, kuhu ta sisse vaatas, osutus taas slyterinlaste omaks. Nelly Porter, Mia Walker ja nende sõbrad istusid ennast mugavalt tundes toolidel ja naersid täiest kõrist. Fabia turtsatas ja kõndis edasi. Järgmine kupee kuulus juba sõbralikematele inimestele. Potterid ja kaks Weasleyt istusid seal. Ann tervitas neid kerge peanoogutasega ja liikus edasi, olles mõttes juba meelt heitmas.
"Ann! Tule nüüd ometi. Me kartsime, et sa ei tulegi kohale," hüüdis Hanna, kes oli oma pea ülejärgmisest kupeest välja pistnud. Fabia naeratas kergendatult ning kiirustas majakaaslaste kupeesse.
"Kus sa siis olid nii kaua?" uuris Lyanna, kes istus akna all ja vaatas itsitades saabunud sõbrannat, kelle näol oli aimatav kergendustunne.
"Ah, tead. Peitsin ennast natuke mõne inimese juures," vastas neidis ükskõikselt ja võttis ukse kõrval istet, lootes, et nii jääb talle kõige kiirem põgenemistee.
"Kelle juures? Kes oli niivõrd tore, et võttis sind enda tiiva alla?" küsis Hanna, vaadates suurte silmadega oma parimat sõbrannat. Fabia turtsatas neiu hääletooni peale, kuid ei vastanud midagi.
"Ära nüüd ütle, et sa oled Michaeli minevikku jätnud ja uue noormehe leidnud?!" sekkus ka Daisy vestlusesse, vaadates lõbususega majakaaslast.
"Kas prefektitel on lubatud niimoodi kiusata?" torises Ann, vaadates ilmselge pettumusega klassiõde. "Michaelit ei unusta ma kunagi." Neiu lõug tõusis kõrgemale ja ta vaatas sihikindlalt teisi.
"Okei-okei. Aga kellega sa koos hängisid ikkagist?" ei jätnud Hufflepuffi prefekt järele. Fabia turtsatas, kuid ohkas seejärel.
"Josephiga. Slytherini koolivanem. Ja arvake ära, kes veel sinna tulid?!"
Lyanna jättis koheselt naermise ja jõllitas nüüd suu ammuli majakaaslast. Ka Daisy ja Hanna olid vait jäänud ning uurisid uudishimulikult sõbrannat.
"Mis te passite? Saate aru. et sinna kupeesse tulid kõik kolm Malfoyd! See oli jumalasta vastik vaatepilt, kui Joseph ja Marilyn suudlesid seal. Nagu, õõh!"
Kui enne olid hufflepufflaste näod olnud üllatunud, siis nüüd võis sealt lugeda välja imestust ja uskumatust.
"Sa nägid, kuidas Marilyn ja Joseph suudlesid? Ja sa olid nendega samas kupees?" küsis Mia, vaadates sõbrannat suu lahti.
"Ee, jah," vastas Ann kahtlevalt. Neiu tõmbas sõrmedega läbi juuste ja sättis enda peavõru paremini.
"No ma ei saa aru," pomises Hanna, "kuidas sina alati sellistesse kohtadesse satud?"
"Arvatavasti on tal rohkem sellist õnne, mida sul pole," vastas Ly Anni eest ning naeris valjult. Järgmisel hetkel varjus ta kinga eest, mis tema poole lendas.
Naerdes algas kupees sõda, milles loobiti kõikvõimalikke asju.
***
Ann astus rongist välja, naeratades õnnelikult kohale jõudmise pärast. Vaadates taha, et näha, kas ta sõbrannad juba tulevad, jõudis neiu vaid sammu astuda, kui ta kellelegi otsa kõndis.
"Vabandust," sõnas ta automaadselt ning märkas alles siis, et oli kokku põrganud taas Michaeliga. "Kurat, ma pean hoolikam olema," sõnas hufflepufflane endale mõttes, loendades kordi, mil ta hooletuse tõttu selle päeva jooksul ennast neednud oli. Seekord oli poiss see, kes naeratas.
"Jälitad sa mind?" küsis ta muiates, mille peale Ann näost punaseks läks. Korraga oli kogu ta julgus jälle läinud.
"Ee-ei, t-tegelikult mitte," pomises hufflepufflane, kui koolivanem esimesse vabasse tõlda ronis.
"Tuled ka?" uuris noormees nüüd Anni käest. Neiu vaatas kergelt paanitseva ilmega ringi, märgates eemal oma sõbrannasid lehvitades ja Hannat pöidlad püsti üles-alla hüppamas. Ann noogutas veidi närviliselt ja ronis Michaeli kõrvale, kes teda siiani naeratades vaatas.
"Viies aasta koolis, jah?" küsis ta. Ann noogutas ebakindlalt. "Kahju, et mul juba viimane on," lisas poiss hetke pärast. Neiu noogutas uuesti. "Miks sa nii vaikne oled?"
"Aa.. ee.. ma, ei ma, no niisama." Michael hakkas naerma ning Fabia muutus veel tooni võrra punasemaks.
"Sorri, ma ei mõelnud halba, sa olid lihtsalt naljakas."
Ka Ann naeratas ebakindlalt. Saades tagasi natuke oma julgusest möönis ta: "Seda tuleb ette."
Noorte vahel tekkis vaikus, mida kumbki ei tihanud lõhkuda.
"Sa nüüd järgmisel nädalavahetusel siganurme lähed?" küsis noormees, suutmata enam vait püsida. "Võiks kunagi koos minna?"
Ann pilgutas paar korda silmi, suutmata oma kõrvu uskuda. "Kutt, kes mulle aastaid meeldib, kutsub mu nüüd niisama välja?"
"Pole midagi, kui sa ei saa..." jätkas Michael majakaasle ilme peale, kuid Ann peatas ta naeratusega.
"Võib kah."
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------
jutt iseeneset on.. pikk. jah, ja ma loodan, et ma ei teinud nüüd seda saatuslikku viga, pannes jutu internetti juba siis, kui see alles pooleli on. ma tõesti loodan, et ma suudan selle lõpetada, sest.. see jutt on mulle meeldima hakanud. mitte nii, nagu mingisugused profides jutud, aga tore on seda kirjutada. (:
vabandused nende ees, kes ei leia ühtegi oma mitmetest foorumitegelastest jutus.. neid on tõesti palju ja mul ei ole nii palju mõtteid, et neid kõiki omavahel siduda. mõndasid võib-olla mainitakse ainult paar korda paaris kohas, aga hea seegi. ja ma üritan, tõesti üritan võimalikult paljusid lahedikke siin kasutada. (;
aga edu lugemises, loodan, et meeldib. ja palun, palun, ärge postitage lihtsalt 'hea, järge'. kirjutage ka, mis teile ei meeldinud, et ma saaksin ennast paremaks teha. ehk siis: kriitikat. (: uskuge mind, ma ei hakka selle pärast nutma. võib-olla natuke olen pahane, aga ma tean, et see tuleb ainult kasuks ja et ka mina võin eksida. xp (mina võin näiteks öelda, et mulle ei meeldi, et mul nii palju otsekõnet on. ma ei tea miks, aga enda juttude juures see häirib mind..)
loodetavasti meeldib.. (vabandused, et ma igal pool samat teksti panen. )
I osa
Oli ilus sügishommik. Päike paistis kõrgel taevas, tuues lootust ka imekaunile päevale. Taevas oli helesinine ning selge ja selles liiklesid valged pilvetompsud, mis tõid inimeste näole naeratuse.
Käes oli esmene september ja massiliselt rahvast kogunes King’s Crossi jaama, hoolimata sellest, et kool oleks pidanud juba ammu alanud olema. Pooltele inimestele märkamatult kadus perekond perekonna järel läbi kiviseina üheksanda ja kümnenda platvormi vahel. Teisel pool barjääri oli aga hoopis teine meeleolu - plats oli täis lapsi, kes jätsid hüvasti oma vanematega ja kiirustasid sarlakpunase rongi peale.
Üks blondide juustega tütarlaps seisis keset saginat ja vaatas ilmselgelt pahase ilmega inimmassis ringi. Neiu asetas käed rinnale risti ja kergitas vildakalt kulme, tehes mõttes märkusi sellest, et seal oli rahvast liiga palju.
Neiu karjatas, kui keegi äkitselt teda selja tagant tõukas.
“Mida kur-” alustas ta juba karjumist, kuid lõpetas selle kiirelt, kui märkas togijat.
“Vabandust,” sõnas pruunide pikkade juustega noormees, keda Ann teadis Hufflepuffi koolivanem olevat.
“P-pole mi-midagi,” vastas viiendik kiirelt ja surus näole väikse naeratuse. Michael Tyson noogutas kergelt ning kõndis eemale, kadudes noore neiu silmist peagi. Hoolimata sellest jäi Fabia koha peale seisma ja kaugusse jõllitama.
“Ann Fabia Waterball! Võiks arvata, et te olete kõik oma kombed suvega unustanud. Kas te tõesti ei mõista, et te takistate liiklust?”
Allasurutud irvitusega hääl tungis hufflepufflase mõttemaailma ja neiu võpatas märgatavalt.
“Mh?” reageeris ta esmalt, mõtlemata üldse, kui palju nalja see teistele võib pakkuda. Kolm tüdrukut, kes neiu juures seisid, hakkasidki kõva häälega naerma. Ann mõistis alles siis, kui mõtlematult ta käitunud oli.
"Õhh! Lõpetage ära, siin pole midagi naljakat," sõnas ta pahaselt ja pööras kannapealt ringi, trügides läbi inimsumma rongi.
Masinasse jõudes kiirustas neiu esimesse kupesse, vaatamata üldse, kas seal keegi sees on ja mõtlemata, et ta peaks siis sisenemise jaoks luba küsima.
"Võiks nagu küsida ka, kas siia võib istuda," lausus noormees, keda Fabia märganud polnud, ja kergitas pahaselt kulme.
"Ah? Aa, sorri. Emm. Ma võin kohe ära ka minna. Head aega siis."
Ann hüppas kiirelt püsti ja avas kupeeukse, kuid põrkus selle juurest järgmisel hetkel tagasi.
"Nii et sa siiski ei suutnud minust eemale minna," nentis võõras poiss irooniliselt ja tema poole pöördudes nägi Ann, kuidas too silmi pööritas.
"Emn, jah. Ma jään natukeseks veel siia," vastas hufflepufflane, suutmata oma segaduse pärast ära tabada noormehe irooniat. Mõttes needis neiu ennast mõtlematuse pärast - kes oli käskinud tal esimesse kupeesse sisse vaatamata tormata?!
"Ann Fabia Waterball, Hufflepuff," sõnas neidis lõpuks, otsustades, et suudab käituda nii, nagu poleks mitte midagi ebatavalist teoksil.
"Joseph G. Zabini, Slytherini koolivanem."
Ann oli hetkeks mõelnud juba irvitades küsida, et kas see 'G' on mingi tiitlinimetus, kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni. Pöördudes ukse vaatamiselt noormehe poole, kergitas ta veid**e hirmunult kulme.
"Slytherini.. koolivanem?" piiksatas ta, unustades kogu oma julguse. Kuuldavalt neelatades jälgis hufflepufflane koolivenna noogutust.
Järgmisel hetkel avanes aga uks ja sisse lipsasid kolm slytherinlast, keda Ann juba küllaltki hästi teadis. Kõik kolm irvitasid kõva häälega ja räägisid omal teemal, millest Fabia midagi aru ei saanud. Seekord needis ta ennast juba sosinal.
"Hei, Jossu!" hüüatas üks tüdrukutest ning pilgutas silmi. Naeratades võttis ta koolivanema vastas istet ja vaatas seejärel naerdes aknast välja ja asetas käed kukla taha, et mugavalt istuda.
"Ära kutsu mind nii, Miseria," vastas koolivanem ja saatis oma majakaaslasele kulmukortsutuse.
"Tsau, musi," sõnas teine tüdruk, tegemata väljagi poisi pahasest toonist. Magusalt naeratades suudles ta noormeest ning võttis istet tema kõrval.
"Tere, kullake."
Josephi hääl oli nüüd hoopis teistsugusem kui Anni või Miseriaga rääkides. Sealt võis välja lugeda kiindumust ja isegi mingisugust moodust armastusest. Gregor, kolmas siseneja, vahetas majakaaslasega vaid kerge peanoogutuse ning võttis oma vanema õe kõrval istet, jäädes niimoodi ka Anni kõrvale istuma.
"Oi, Jossu! Mis ajast sina pufflastega suhtled?" hüüatas Miseria järsult ja vaatas kulmukergitusega Fabia poole, kes oli üritanud ennast võimalikult väikseks ja nähtamatuks teha. Kuna Ann ja Gregor olid klassikaaslased, teadis Fabia vägagi hästi, et Miseria oli üks igavesti tüütu kuju. Ja ka hirmuäratav. Seepärast ohkas tüdruk kuuldamatult ja surus näole kiirelt naeratuse. "Poleks pidanud siia tulema. Ma olen ikka nii loll," sõnas ta endale mõttes, raputades nüüd märkamatult pead.
"Ma ei suhtlegi. See ise tuli siia," vastas Joseph ja pööritas taas silmi. Anni arust oli see muutumas juba mingisuguseks poisi harjumuseks.
"Tegelikult ma juba lähen. Nägemist," sõnas hufflepufflane kiirelt, tõusis ja kadus koheselt, tegemata välja teda saatvast naerust. Fabia ohkas vihaselt ning jalutas mööda rongi edasi, püüdes leida enda sõbrannasid, kelle eest ta enne põgenenud oli.
Esimene kupee, kuhu ta sisse vaatas, osutus taas slyterinlaste omaks. Nelly Porter, Mia Walker ja nende sõbrad istusid ennast mugavalt tundes toolidel ja naersid täiest kõrist. Fabia turtsatas ja kõndis edasi. Järgmine kupee kuulus juba sõbralikematele inimestele. Potterid ja kaks Weasleyt istusid seal. Ann tervitas neid kerge peanoogutasega ja liikus edasi, olles mõttes juba meelt heitmas.
"Ann! Tule nüüd ometi. Me kartsime, et sa ei tulegi kohale," hüüdis Hanna, kes oli oma pea ülejärgmisest kupeest välja pistnud. Fabia naeratas kergendatult ning kiirustas majakaaslaste kupeesse.
"Kus sa siis olid nii kaua?" uuris Lyanna, kes istus akna all ja vaatas itsitades saabunud sõbrannat, kelle näol oli aimatav kergendustunne.
"Ah, tead. Peitsin ennast natuke mõne inimese juures," vastas neidis ükskõikselt ja võttis ukse kõrval istet, lootes, et nii jääb talle kõige kiirem põgenemistee.
"Kelle juures? Kes oli niivõrd tore, et võttis sind enda tiiva alla?" küsis Hanna, vaadates suurte silmadega oma parimat sõbrannat. Fabia turtsatas neiu hääletooni peale, kuid ei vastanud midagi.
"Ära nüüd ütle, et sa oled Michaeli minevikku jätnud ja uue noormehe leidnud?!" sekkus ka Daisy vestlusesse, vaadates lõbususega majakaaslast.
"Kas prefektitel on lubatud niimoodi kiusata?" torises Ann, vaadates ilmselge pettumusega klassiõde. "Michaelit ei unusta ma kunagi." Neiu lõug tõusis kõrgemale ja ta vaatas sihikindlalt teisi.
"Okei-okei. Aga kellega sa koos hängisid ikkagist?" ei jätnud Hufflepuffi prefekt järele. Fabia turtsatas, kuid ohkas seejärel.
"Josephiga. Slytherini koolivanem. Ja arvake ära, kes veel sinna tulid?!"
Lyanna jättis koheselt naermise ja jõllitas nüüd suu ammuli majakaaslast. Ka Daisy ja Hanna olid vait jäänud ning uurisid uudishimulikult sõbrannat.
"Mis te passite? Saate aru. et sinna kupeesse tulid kõik kolm Malfoyd! See oli jumalasta vastik vaatepilt, kui Joseph ja Marilyn suudlesid seal. Nagu, õõh!"
Kui enne olid hufflepufflaste näod olnud üllatunud, siis nüüd võis sealt lugeda välja imestust ja uskumatust.
"Sa nägid, kuidas Marilyn ja Joseph suudlesid? Ja sa olid nendega samas kupees?" küsis Mia, vaadates sõbrannat suu lahti.
"Ee, jah," vastas Ann kahtlevalt. Neiu tõmbas sõrmedega läbi juuste ja sättis enda peavõru paremini.
"No ma ei saa aru," pomises Hanna, "kuidas sina alati sellistesse kohtadesse satud?"
"Arvatavasti on tal rohkem sellist õnne, mida sul pole," vastas Ly Anni eest ning naeris valjult. Järgmisel hetkel varjus ta kinga eest, mis tema poole lendas.
Naerdes algas kupees sõda, milles loobiti kõikvõimalikke asju.
***
Ann astus rongist välja, naeratades õnnelikult kohale jõudmise pärast. Vaadates taha, et näha, kas ta sõbrannad juba tulevad, jõudis neiu vaid sammu astuda, kui ta kellelegi otsa kõndis.
"Vabandust," sõnas ta automaadselt ning märkas alles siis, et oli kokku põrganud taas Michaeliga. "Kurat, ma pean hoolikam olema," sõnas hufflepufflane endale mõttes, loendades kordi, mil ta hooletuse tõttu selle päeva jooksul ennast neednud oli. Seekord oli poiss see, kes naeratas.
"Jälitad sa mind?" küsis ta muiates, mille peale Ann näost punaseks läks. Korraga oli kogu ta julgus jälle läinud.
"Ee-ei, t-tegelikult mitte," pomises hufflepufflane, kui koolivanem esimesse vabasse tõlda ronis.
"Tuled ka?" uuris noormees nüüd Anni käest. Neiu vaatas kergelt paanitseva ilmega ringi, märgates eemal oma sõbrannasid lehvitades ja Hannat pöidlad püsti üles-alla hüppamas. Ann noogutas veidi närviliselt ja ronis Michaeli kõrvale, kes teda siiani naeratades vaatas.
"Viies aasta koolis, jah?" küsis ta. Ann noogutas ebakindlalt. "Kahju, et mul juba viimane on," lisas poiss hetke pärast. Neiu noogutas uuesti. "Miks sa nii vaikne oled?"
"Aa.. ee.. ma, ei ma, no niisama." Michael hakkas naerma ning Fabia muutus veel tooni võrra punasemaks.
"Sorri, ma ei mõelnud halba, sa olid lihtsalt naljakas."
Ka Ann naeratas ebakindlalt. Saades tagasi natuke oma julgusest möönis ta: "Seda tuleb ette."
Noorte vahel tekkis vaikus, mida kumbki ei tihanud lõhkuda.
"Sa nüüd järgmisel nädalavahetusel siganurme lähed?" küsis noormees, suutmata enam vait püsida. "Võiks kunagi koos minna?"
Ann pilgutas paar korda silmi, suutmata oma kõrvu uskuda. "Kutt, kes mulle aastaid meeldib, kutsub mu nüüd niisama välja?"
"Pole midagi, kui sa ei saa..." jätkas Michael majakaasle ilme peale, kuid Ann peatas ta naeratusega.
"Võib kah."
---------------------------------------------------------------------------------------------------------------