Post by aku21 on Apr 20, 2008 1:10:14 GMT 3
Üks mu esimesi katsetusi, ka ainus, mida ma ära ei kustutanud. Paluks palju julma kriitikat!
Torm
Torm oli alanud pärastlõunal - tavaline meretorm, mida siinsetel sügavatel lahtedel tuleb tihti ette. Olime sõitnud küll avamerele, kuid karta polnud midagi, sest rannajoon oli selgelt näha. Tormi oli näha juba hommikust saati, kuid me ei randunud, sest iga meremees on talunud ka palju hullemat kui seda, mida kauged pilved silmapiiril meile tõotasid.
Umbes lõunast hakkas hämarduma - see polnud ööpimedus, vaid pilved lihtsalt varjutasid päikest. Tõusis tugev tuul ja lained kasvasid paari hetkega kümne meetri kõrgusteks. Liiga hilja taipasime oma viga, kuid randuda enam ei saanud. Kui oleksime seda praegu proovinud, oleks laev vist löödud vastu karisid, mis ääristasid vahimeestena seda metsikut ja imeilusat rannajoont. Käsutasin kõik mehed tekile ja panin tööle. Saatsin tüürimehe minema ja haarasin ise tüürist. Kuigi see oli ohtlik ei lasknud ma ennast sinna isegi kinni siduda - kindlameelne ja julge kapten julgustab mehi. Kuid ma olin hirmunud. Sellised torme olin näinud rohkem kui kord, aga kunagi varem polnud laeva kaotamine tähendanud mulle nii palju. Regina ei osanud ujuda.
Torm ei kogunud jõudu vaid jätkas lihtsalt endise visadusega. Mulle tundus, et see kestis tunde. Kõik purjed olid maas, me ei proovinud isegi tormipurjega tuult püüda. Tuul oli endiselt tugev. Palusin tüürimehel rooli hoida ja läksin Reginat vaatama. Ta istus mu voodil, käed ümber põlvede ja värises, ronkmustad juuksed varjamas ta tütarlapselikku valget kleidikest ja säravaid lapsesilmi. Kui ma sisse astusin, hüüdis ta hirmunud häälel: "Isa!" ja pani oma tillukesed lapsekäed mu kaela ümber. Vaikselt silitasin Regina juukseid ja palusin tal kajutisse jääda. Tirts tegi pahase näo pähe, ajades huuled prunti ja pannes käed vaheti nagu ta ema tegi, kui rääkisin talle, et midagi on liiga ohtlik, et ta kaasa saaks tulla. Ohkasin, vaadates tüdrukut. Olin kaotanud oma naise liigse muretsemise pärast, ma ei kavatsenud kaotata oma tütart. "Olgu!" sosistasin talle. "Aga ma seon su kinni." Regina naeris oma lapsehäälega ja hüüdis: "Näed, ma olen peaaegu meremees!"
Regina ilmumine tekile andis meremeestele uut lootust juurde. Kõik teadsid, et ma ei seaks oma tütart kunagi ohtu ja seega võtsid nad seda, et lubasin teda tekile kui kindlat tõendit, et ohtu pole. Kuid ilm oli ikka veel hirmuäratav. Süsimustad äikesepilved moodustasid jubedaid süsimusti kujusid, tinakarva lained hüplesid ringi nagu hullud, kõik oli pime, ainsaks valgusallikaks olid vahepeal ärkav äike. Sähvatuste järgi teadsin, kus on kallas, et sellest eemale hoida. Müristamisest ja tugevast vihmasabinast, mis raevukalt laevatekki ja merd peksis ei kostnud üle pea ükski heli. Hoidsin tüüri ja Regina oli seotud minu kõrvale. Iga kord, kui müristamine natukenegi vaibus kuulsin segast lapsenaeru.
Äkitselt jäi kõik vait. Tuul ja vihm rauges hetkega. Lained paistsid tarduvat ja siis alla sadavat. Sekunditega oli meri peegelsile. Päike poetas end pilvepiiri tagant väja. Kõik ahmisid õhku, nähes seda ilu, mis nüüd meile avanes. Meri oli rohekashall ja taevas roosakassinine. Igal pool olid valguse ja varju mustrid. Olime arvanud, et juba on öö, kuid päike alles loojus. Selle värvid maalisid süsimustad äikesepilved erinevatesse toonidesse, alates purpurpunasest ja lõpetades rohekasvalgega. Lumivalged kaljud kaldal paistsid peegeldavat tagasi kõiki neid toone. Selgelt oli näha smaragdroheline muru kaljupealsel ja valge liiv rannas enne järsakut. Veest väja ulatuvad karid tundusid olevat tehtud rubiinidest, smaragdidest, safiiridest, kullast ja hõbedast. Märjad kaljud läikisid nagu kristall. Vee peal hõljusid väikesed vahutordid. Ma ei olnud kunagi elus midagi nii ilusat näinud. Paistis, nagu paluks jumal sellega meilt andeks tormi pärast, mis oli hetk tagasi merd tuuseldanud. Aeglaselt sirutusid taevast alla mustad sõrmed. Paistis, nagu toimuks kõik aegluubis - me vaid vaatasime, kuidas igal pool üle mere kasvasid ja laienesid mitukümmend väänlevat musta toru, liikudes peaaegu hiilides. Ei kostnud ühtegi heli. Ma ei märganud, kuidas Regina ennast lahti sidus ja laeva vööri poole sammus, et paremini näha. Hingasin sügavalt sisse - midagi sellist polnud ükski mees enne näinud. Järgmine hetk puudutasid kõik torud merepinda. Me saime teada, mis need on - need olid keeristormid. Kiiresti tõusis jälle tuul, ähvardades laeva kummuli lüüa. Lained kasvasid kaks korda nii kõrgeks kui enne, tundus, nagu puhuks tuul kõigist suundadest korraga. Laev mäsles nagu keti otsa pandud lõvi. Äike lõi nii tihti, et pea kogu aeg oli valge, müristamisest ähvardasid trummikiled lõhkeda. Olin tõeliselt imestunud, et välk polnud veel kordagi laeva tabanud, sest see oli vist tabanud merd igal pool meie ümber. Kõik värvid olid kadunud, hiiglaslike lainete tõttu ei näinud kordagi kallast. Keeristormid taevas ja keerised vees müristasid ja lõõtsutasid hirmsa häälega. Nägin midagi, mida polnud oma pika meremeheelu jooksul veel kordagi näinud - vesipüksi ja veekeerise ühinemist. Tundus, nagu peaks kaks merekoletist võitlust. Nad möirgasid hirmsa häälega ja õhku paiskus nii palju vett, et see oleks laeva peaaegu ära uputanud. Kõik, mis polnud kuhugi kinni seotud või ei hoidnud elu eest kinni lendas üle parda, nende seas Regina.
Karjatasin hirmunult ja lasin tüürist lahti. Tüürimees, kes oli õnneks lähedal, haaras sellest. Kiiresti sidusin endale köie ümber vöökoha ja järgmine laine viis mind kaasa. Madrused tahtsin mind välja tõmmata, et ma ära ei upuks, kuid ma ei lasknud. Sukeldusin ja nägin Reginat. Paari tõmbega olin tüdruku kõrval ja põimisin oma käed tugevalt selle hapra lapse ümber. Äikesega vees olles võisime mõlemad kohe surra. Tõmbasin ta ühe suure lauatüki peale, mis oli meie laevast kukkunud. Kuid siis märkasin, et köis oli katkenud. Hirmuga võtsin tüdrukult ümbert kinni, oodates äikest. Hiiglaslik laine võttis meid kaasa ja paiskas eemale. Lauatükk, millel istusime paiskus vastu kallast ja purunes. Meie Reginaga jäime hingetult rannale lebama.
Tõstsin pea. Ma ei tea, kaua olin seal lamanud, see võis olla pool tundi või viis päeav. Torm oli vaibunud. Enam polnud näha äikesepilvi, meri oli rahunenud, vaid õrn tuul lõi randa vahuseid laineid. Päike oli äsja silmapiiri taha vajunud, õhk oli selge ja soe. Läänetaevas kumas punaselt, idas süttisid esimesed tähed. Selle rahuliku tuulega pandi purjed üles ja rahulikult liikus laev meie poole. Paarikümne minuti pärast oli see randunud. Mehed laskusid põlvili ja tänasid jumalat, kuid mitte mina. Mu tänu polnud sõnades väljendatav.
Mehed vaatasid laeva üle ja rõõmustasid. Ma märkasin kedagi üleval kaldajärsakul seismas. See oli üks naine, arvatavasti noor tüdruk mõnest lähedalasuvast talust. Pilku kaljule heites nägin, et sellest sai hõpsasti üles. Kellelegi sõna lausumata hakkasin ronima. See naine oli väga ilus. Tal olid laines kastanpruunid juuksed ja pruunid silmad nagu olid olnud mu naisel. Tütarlaps naeratas. Vaatasin talle vastu naeratades otsa. Siis ronis Rob, üks mu madrustest üles ja lausus: "Oo, mis kena preili te olete leidnud, kapten. Kas temast saab ehk printsessi uus emme?" Robile pilkugi heitmata küsisin naiselt: "Ega te ei tea, kus me saaks oma laeva parandada ja varusid täiendada. Nagu ehk aru saate jäime tormi kätte." Tütarlaps vastas naerdes kohalikus murdes, et järgmise neeme taga on kaluriküla. Ta paistis nii lapselik ja süütu, et polnud muud võimalust; ta lihtsalt pidi mulle meeldima. Palusin tal Regina eest hoolt kanda, kuni ma seal olen. Neiu vastas, et ta teeb seda rõõmuga. Regina ja teised meremehed tulid samuti üles, tehes samasuguseid märkusi nagu Rob. Regina jooksis mu käte vahele. Kükitasin ja seletasin talle olukorda. Jälle ajas tüdruk huuled prunti ja pani käed vaheti, nähes väja nii pahane ja armas, kuid see kord ta käitumine mu otsust ei muutnud. Tüdruk mossitas kuidas jaksas, kui me end minema sättisime.
Lahkudes seisin laeva ahtris ja vaatsin kaldajärsakul seisvat paari. Naine meenutas mulle nii väga mu armastust, Regina ema, et ma ei kartnud oma silmarõõmu tema hoolde jätta. Lehvitasin neile, kui nad üha kaugemale jäid. Me polnud veel täiesti avamerele jõudnud, kui kuulsin üle vee kaikuvat naise häält: "Hüvasti! Ma ütleks, et sa kohtad oma tütart taevas, Edward, kuid vaevalt et ta minu kasvatuse all sinna sattub." Naise hääl ei kõlanud enam armsalt, see oli julm ja kalk, ta rääkis selgelt, ilma mingi murdeta. Kaldalt nägin nüüd, et ta välimuski oli muutund - üle kõige meenutas ta mulle mõnda deemonit lasteraamatutest. "Pöörake laev ümber! Sõitke tagasi! Kohe! Ma ütlen, pöörake laev ümber!" karjusin. Kuulsin verdtarretamapanevat naeru. Naerdes tõstis naine käed. Taevasse hakkas kiiresti moodustuma hiiglaslik keeristorm, täpselt meie kohale. Kiiresti kogus see jõudu, valmis iga hetk laeva oma möirgavasse kurku tõmbama. Viimane asi, mida ma siin maa peal nägin, oli Regina - ta hirmunud ilusat lapsenägu, mida ümbritsesid kardinatena ronkmustad sirged juuksed, ta justkui palves kokkusurutud käsi ja ta pisarmärgu pruune silmi, milles peegeldus pilk, et ma olen ta maha jätnud.
Torm
Torm oli alanud pärastlõunal - tavaline meretorm, mida siinsetel sügavatel lahtedel tuleb tihti ette. Olime sõitnud küll avamerele, kuid karta polnud midagi, sest rannajoon oli selgelt näha. Tormi oli näha juba hommikust saati, kuid me ei randunud, sest iga meremees on talunud ka palju hullemat kui seda, mida kauged pilved silmapiiril meile tõotasid.
Umbes lõunast hakkas hämarduma - see polnud ööpimedus, vaid pilved lihtsalt varjutasid päikest. Tõusis tugev tuul ja lained kasvasid paari hetkega kümne meetri kõrgusteks. Liiga hilja taipasime oma viga, kuid randuda enam ei saanud. Kui oleksime seda praegu proovinud, oleks laev vist löödud vastu karisid, mis ääristasid vahimeestena seda metsikut ja imeilusat rannajoont. Käsutasin kõik mehed tekile ja panin tööle. Saatsin tüürimehe minema ja haarasin ise tüürist. Kuigi see oli ohtlik ei lasknud ma ennast sinna isegi kinni siduda - kindlameelne ja julge kapten julgustab mehi. Kuid ma olin hirmunud. Sellised torme olin näinud rohkem kui kord, aga kunagi varem polnud laeva kaotamine tähendanud mulle nii palju. Regina ei osanud ujuda.
Torm ei kogunud jõudu vaid jätkas lihtsalt endise visadusega. Mulle tundus, et see kestis tunde. Kõik purjed olid maas, me ei proovinud isegi tormipurjega tuult püüda. Tuul oli endiselt tugev. Palusin tüürimehel rooli hoida ja läksin Reginat vaatama. Ta istus mu voodil, käed ümber põlvede ja värises, ronkmustad juuksed varjamas ta tütarlapselikku valget kleidikest ja säravaid lapsesilmi. Kui ma sisse astusin, hüüdis ta hirmunud häälel: "Isa!" ja pani oma tillukesed lapsekäed mu kaela ümber. Vaikselt silitasin Regina juukseid ja palusin tal kajutisse jääda. Tirts tegi pahase näo pähe, ajades huuled prunti ja pannes käed vaheti nagu ta ema tegi, kui rääkisin talle, et midagi on liiga ohtlik, et ta kaasa saaks tulla. Ohkasin, vaadates tüdrukut. Olin kaotanud oma naise liigse muretsemise pärast, ma ei kavatsenud kaotata oma tütart. "Olgu!" sosistasin talle. "Aga ma seon su kinni." Regina naeris oma lapsehäälega ja hüüdis: "Näed, ma olen peaaegu meremees!"
Regina ilmumine tekile andis meremeestele uut lootust juurde. Kõik teadsid, et ma ei seaks oma tütart kunagi ohtu ja seega võtsid nad seda, et lubasin teda tekile kui kindlat tõendit, et ohtu pole. Kuid ilm oli ikka veel hirmuäratav. Süsimustad äikesepilved moodustasid jubedaid süsimusti kujusid, tinakarva lained hüplesid ringi nagu hullud, kõik oli pime, ainsaks valgusallikaks olid vahepeal ärkav äike. Sähvatuste järgi teadsin, kus on kallas, et sellest eemale hoida. Müristamisest ja tugevast vihmasabinast, mis raevukalt laevatekki ja merd peksis ei kostnud üle pea ükski heli. Hoidsin tüüri ja Regina oli seotud minu kõrvale. Iga kord, kui müristamine natukenegi vaibus kuulsin segast lapsenaeru.
Äkitselt jäi kõik vait. Tuul ja vihm rauges hetkega. Lained paistsid tarduvat ja siis alla sadavat. Sekunditega oli meri peegelsile. Päike poetas end pilvepiiri tagant väja. Kõik ahmisid õhku, nähes seda ilu, mis nüüd meile avanes. Meri oli rohekashall ja taevas roosakassinine. Igal pool olid valguse ja varju mustrid. Olime arvanud, et juba on öö, kuid päike alles loojus. Selle värvid maalisid süsimustad äikesepilved erinevatesse toonidesse, alates purpurpunasest ja lõpetades rohekasvalgega. Lumivalged kaljud kaldal paistsid peegeldavat tagasi kõiki neid toone. Selgelt oli näha smaragdroheline muru kaljupealsel ja valge liiv rannas enne järsakut. Veest väja ulatuvad karid tundusid olevat tehtud rubiinidest, smaragdidest, safiiridest, kullast ja hõbedast. Märjad kaljud läikisid nagu kristall. Vee peal hõljusid väikesed vahutordid. Ma ei olnud kunagi elus midagi nii ilusat näinud. Paistis, nagu paluks jumal sellega meilt andeks tormi pärast, mis oli hetk tagasi merd tuuseldanud. Aeglaselt sirutusid taevast alla mustad sõrmed. Paistis, nagu toimuks kõik aegluubis - me vaid vaatasime, kuidas igal pool üle mere kasvasid ja laienesid mitukümmend väänlevat musta toru, liikudes peaaegu hiilides. Ei kostnud ühtegi heli. Ma ei märganud, kuidas Regina ennast lahti sidus ja laeva vööri poole sammus, et paremini näha. Hingasin sügavalt sisse - midagi sellist polnud ükski mees enne näinud. Järgmine hetk puudutasid kõik torud merepinda. Me saime teada, mis need on - need olid keeristormid. Kiiresti tõusis jälle tuul, ähvardades laeva kummuli lüüa. Lained kasvasid kaks korda nii kõrgeks kui enne, tundus, nagu puhuks tuul kõigist suundadest korraga. Laev mäsles nagu keti otsa pandud lõvi. Äike lõi nii tihti, et pea kogu aeg oli valge, müristamisest ähvardasid trummikiled lõhkeda. Olin tõeliselt imestunud, et välk polnud veel kordagi laeva tabanud, sest see oli vist tabanud merd igal pool meie ümber. Kõik värvid olid kadunud, hiiglaslike lainete tõttu ei näinud kordagi kallast. Keeristormid taevas ja keerised vees müristasid ja lõõtsutasid hirmsa häälega. Nägin midagi, mida polnud oma pika meremeheelu jooksul veel kordagi näinud - vesipüksi ja veekeerise ühinemist. Tundus, nagu peaks kaks merekoletist võitlust. Nad möirgasid hirmsa häälega ja õhku paiskus nii palju vett, et see oleks laeva peaaegu ära uputanud. Kõik, mis polnud kuhugi kinni seotud või ei hoidnud elu eest kinni lendas üle parda, nende seas Regina.
Karjatasin hirmunult ja lasin tüürist lahti. Tüürimees, kes oli õnneks lähedal, haaras sellest. Kiiresti sidusin endale köie ümber vöökoha ja järgmine laine viis mind kaasa. Madrused tahtsin mind välja tõmmata, et ma ära ei upuks, kuid ma ei lasknud. Sukeldusin ja nägin Reginat. Paari tõmbega olin tüdruku kõrval ja põimisin oma käed tugevalt selle hapra lapse ümber. Äikesega vees olles võisime mõlemad kohe surra. Tõmbasin ta ühe suure lauatüki peale, mis oli meie laevast kukkunud. Kuid siis märkasin, et köis oli katkenud. Hirmuga võtsin tüdrukult ümbert kinni, oodates äikest. Hiiglaslik laine võttis meid kaasa ja paiskas eemale. Lauatükk, millel istusime paiskus vastu kallast ja purunes. Meie Reginaga jäime hingetult rannale lebama.
Tõstsin pea. Ma ei tea, kaua olin seal lamanud, see võis olla pool tundi või viis päeav. Torm oli vaibunud. Enam polnud näha äikesepilvi, meri oli rahunenud, vaid õrn tuul lõi randa vahuseid laineid. Päike oli äsja silmapiiri taha vajunud, õhk oli selge ja soe. Läänetaevas kumas punaselt, idas süttisid esimesed tähed. Selle rahuliku tuulega pandi purjed üles ja rahulikult liikus laev meie poole. Paarikümne minuti pärast oli see randunud. Mehed laskusid põlvili ja tänasid jumalat, kuid mitte mina. Mu tänu polnud sõnades väljendatav.
Mehed vaatasid laeva üle ja rõõmustasid. Ma märkasin kedagi üleval kaldajärsakul seismas. See oli üks naine, arvatavasti noor tüdruk mõnest lähedalasuvast talust. Pilku kaljule heites nägin, et sellest sai hõpsasti üles. Kellelegi sõna lausumata hakkasin ronima. See naine oli väga ilus. Tal olid laines kastanpruunid juuksed ja pruunid silmad nagu olid olnud mu naisel. Tütarlaps naeratas. Vaatasin talle vastu naeratades otsa. Siis ronis Rob, üks mu madrustest üles ja lausus: "Oo, mis kena preili te olete leidnud, kapten. Kas temast saab ehk printsessi uus emme?" Robile pilkugi heitmata küsisin naiselt: "Ega te ei tea, kus me saaks oma laeva parandada ja varusid täiendada. Nagu ehk aru saate jäime tormi kätte." Tütarlaps vastas naerdes kohalikus murdes, et järgmise neeme taga on kaluriküla. Ta paistis nii lapselik ja süütu, et polnud muud võimalust; ta lihtsalt pidi mulle meeldima. Palusin tal Regina eest hoolt kanda, kuni ma seal olen. Neiu vastas, et ta teeb seda rõõmuga. Regina ja teised meremehed tulid samuti üles, tehes samasuguseid märkusi nagu Rob. Regina jooksis mu käte vahele. Kükitasin ja seletasin talle olukorda. Jälle ajas tüdruk huuled prunti ja pani käed vaheti, nähes väja nii pahane ja armas, kuid see kord ta käitumine mu otsust ei muutnud. Tüdruk mossitas kuidas jaksas, kui me end minema sättisime.
Lahkudes seisin laeva ahtris ja vaatsin kaldajärsakul seisvat paari. Naine meenutas mulle nii väga mu armastust, Regina ema, et ma ei kartnud oma silmarõõmu tema hoolde jätta. Lehvitasin neile, kui nad üha kaugemale jäid. Me polnud veel täiesti avamerele jõudnud, kui kuulsin üle vee kaikuvat naise häält: "Hüvasti! Ma ütleks, et sa kohtad oma tütart taevas, Edward, kuid vaevalt et ta minu kasvatuse all sinna sattub." Naise hääl ei kõlanud enam armsalt, see oli julm ja kalk, ta rääkis selgelt, ilma mingi murdeta. Kaldalt nägin nüüd, et ta välimuski oli muutund - üle kõige meenutas ta mulle mõnda deemonit lasteraamatutest. "Pöörake laev ümber! Sõitke tagasi! Kohe! Ma ütlen, pöörake laev ümber!" karjusin. Kuulsin verdtarretamapanevat naeru. Naerdes tõstis naine käed. Taevasse hakkas kiiresti moodustuma hiiglaslik keeristorm, täpselt meie kohale. Kiiresti kogus see jõudu, valmis iga hetk laeva oma möirgavasse kurku tõmbama. Viimane asi, mida ma siin maa peal nägin, oli Regina - ta hirmunud ilusat lapsenägu, mida ümbritsesid kardinatena ronkmustad sirged juuksed, ta justkui palves kokkusurutud käsi ja ta pisarmärgu pruune silmi, milles peegeldus pilk, et ma olen ta maha jätnud.