Post by aku21 on Apr 16, 2008 19:57:57 GMT 3
Asi, mida ma üritan siin nüüd arendada, on niiöelda jutu mäng. Värk käib nii, et keegi (antud juhul mina) alustab juttu ja teised võivad jätkata. Igaüks võib suvalt kirjutada, mida tahab. Jutt on fantaasia (Sõrmuste Isanda) stiilis, kuid pisut originaalsust võiks samuti olla. Ei tohi ainult:
1. Tappa peategelast, kes on loodud esimeses lõigus
2. Kirjutada asju, mis ei seostu eelmiste postitustega ja üldse teemaga.
3. Juttu lõpetada
4. Kirjutada alla 15 rea ja üle 45 rea.
5. Kirjutada rõvedusi ja mõttetut värki
6. Liikuda ajas liiga palju edasi nt. paari nädala pärast nad... vms.
Kuna see asi nõuab natuke aktiivset kirjutamist, siis kõik on kutsutud. (Selles jutus olete teie pisijumalused, mina olen allmigthy, nii et ma kustutan postitused, mis reeglitest kinni ei pea, seega ei soovita kirjutada, kui näete, et eelmine postitus midagi rikub)
Tähed, iidvanad tähed, mis olid säranud kauem, kui keegi mäletas, olid ainsad säilinud valgusallikad. Tuli oli kustunud. Vasthävitatud linna varemed lebasid Talarani jõe ääres, uhked marmorsambad tahmast mustad. Külaelanike hala täitis õhu, mis virmendas kuumusest kaugel merel. Riismed, mis olid alles nii ilusast linnast, olid tulest veel soojad ning kurbusest tilkuvad. Häbi ellujäämise pärast uhtus üle Modani - ta oli terve enda elu õppinud sõdima, lootes, et tuleb võimalus end tõestada. Võimalus oli tulnud ja läinud, võttes kaasa mehe kodulinna, isa, õe, õemehe, ema põrmu ning noore tütarlapse, keda Modan oli silmanud paar nädalat tagasi turuplatsil ja teda sellest alates otsinud. Alles olid jäänud vaid tema ja tuhk, täis süüdistusi ja leina. Mälestuspildid jooksid läbi noormehe pea - tema, ta isa ja isa nõunik seismas vahitorni terassil, vaadates imestusega lähenevat halli triipu, mille järel tuli öö. Ebareaalsel kaugusel oli see peatunud, hallist massist polnud veel miski eristatav, kuid kõrge kaarega lendas linna poole midagi. Alles siis, kui asi oli vaid umbes veeradi miili kaugusel, saadi aru, mis see on - põlev kivipall kiviheitemasinast. Modan oli jooksnud häirekella lööma, seejärel oma mõõka võtma. Ta mäletas, et oli veel mõelnud, et millised raisad - ründavad ilma hoiatuseta, lihtsalt tulevad ja hakkavad linna pihta kive loopima. Kuid kui ta minut hiljem vahitorni tagasi jõudis, sai ta aru, et hoiatamine poleks muutnud midagi - sõjavägi, mis nüüd kiiresti arusaadavaks hakkas muutuma, oli suurem, kui miski, mida Modan oli eales näinud. Kiviheitemasinad, millele oli pea võimatu nende kauguse tõttu ligi pääseda, tegid pool linna maatasa enne, kui hiiglaslikud ratsanikehordid pärale jõudsid. Modan oli väesalga eesotsas linnast välja sööstnud ja nad olid astunud vastu mustas raudrüüs varjatud nägudega meestele, keda oli kümme ühe vastu. Viis tuhat sõdalast, laastades vaid paari tunniga täielikult ühe linna, ühe suure ja uhke linna, kus luuletajaid oli rohkem kui valvureid, ning läinud. Modan oli sattunud linna põlemise ajaks sellest piisavalt kaugele, kuid jäänud vastaste silmade ja jalgade eest kõrvale. Ta oli peitnud end kaljurünka taha, kui oli selge, et võitlus on kaotatud. Kuid nüüd oli kohal süütunne. Jäänud oli vaid üks eesmärk - kättemaks.
1. Tappa peategelast, kes on loodud esimeses lõigus
2. Kirjutada asju, mis ei seostu eelmiste postitustega ja üldse teemaga.
3. Juttu lõpetada
4. Kirjutada alla 15 rea ja üle 45 rea.
5. Kirjutada rõvedusi ja mõttetut värki
6. Liikuda ajas liiga palju edasi nt. paari nädala pärast nad... vms.
Kuna see asi nõuab natuke aktiivset kirjutamist, siis kõik on kutsutud. (Selles jutus olete teie pisijumalused, mina olen allmigthy, nii et ma kustutan postitused, mis reeglitest kinni ei pea, seega ei soovita kirjutada, kui näete, et eelmine postitus midagi rikub)
Tähed, iidvanad tähed, mis olid säranud kauem, kui keegi mäletas, olid ainsad säilinud valgusallikad. Tuli oli kustunud. Vasthävitatud linna varemed lebasid Talarani jõe ääres, uhked marmorsambad tahmast mustad. Külaelanike hala täitis õhu, mis virmendas kuumusest kaugel merel. Riismed, mis olid alles nii ilusast linnast, olid tulest veel soojad ning kurbusest tilkuvad. Häbi ellujäämise pärast uhtus üle Modani - ta oli terve enda elu õppinud sõdima, lootes, et tuleb võimalus end tõestada. Võimalus oli tulnud ja läinud, võttes kaasa mehe kodulinna, isa, õe, õemehe, ema põrmu ning noore tütarlapse, keda Modan oli silmanud paar nädalat tagasi turuplatsil ja teda sellest alates otsinud. Alles olid jäänud vaid tema ja tuhk, täis süüdistusi ja leina. Mälestuspildid jooksid läbi noormehe pea - tema, ta isa ja isa nõunik seismas vahitorni terassil, vaadates imestusega lähenevat halli triipu, mille järel tuli öö. Ebareaalsel kaugusel oli see peatunud, hallist massist polnud veel miski eristatav, kuid kõrge kaarega lendas linna poole midagi. Alles siis, kui asi oli vaid umbes veeradi miili kaugusel, saadi aru, mis see on - põlev kivipall kiviheitemasinast. Modan oli jooksnud häirekella lööma, seejärel oma mõõka võtma. Ta mäletas, et oli veel mõelnud, et millised raisad - ründavad ilma hoiatuseta, lihtsalt tulevad ja hakkavad linna pihta kive loopima. Kuid kui ta minut hiljem vahitorni tagasi jõudis, sai ta aru, et hoiatamine poleks muutnud midagi - sõjavägi, mis nüüd kiiresti arusaadavaks hakkas muutuma, oli suurem, kui miski, mida Modan oli eales näinud. Kiviheitemasinad, millele oli pea võimatu nende kauguse tõttu ligi pääseda, tegid pool linna maatasa enne, kui hiiglaslikud ratsanikehordid pärale jõudsid. Modan oli väesalga eesotsas linnast välja sööstnud ja nad olid astunud vastu mustas raudrüüs varjatud nägudega meestele, keda oli kümme ühe vastu. Viis tuhat sõdalast, laastades vaid paari tunniga täielikult ühe linna, ühe suure ja uhke linna, kus luuletajaid oli rohkem kui valvureid, ning läinud. Modan oli sattunud linna põlemise ajaks sellest piisavalt kaugele, kuid jäänud vastaste silmade ja jalgade eest kõrvale. Ta oli peitnud end kaljurünka taha, kui oli selge, et võitlus on kaotatud. Kuid nüüd oli kohal süütunne. Jäänud oli vaid üks eesmärk - kättemaks.