Mhmh, topeltpost (A)
Tegelikult mulle selle jutu mõte iseenesest meeldib, aga teostus annab soovida Ma loll kustutasin kava moblast ära, mille ma rongis kribasin xD
V peatükkTa peatus vaid, et paaki tankida kuskil Rapla kandis bensiinijaamas. Ühtlasi ostis ta ka juua ja nõjatus vähekeseks posti najale, et jalgu sirutada ja mõtted Tallinnas hoida. Pigem küll Marcuse juures, kui vanemate pool. Üsna pea kahetses ta, et oli abipakkumisest keeldunud.
„Tüdruk, on see sinu masin?” kostus Sue kõrvu jäme hääl. Neiu võpatas ja keeras kähku ringi, leides oma ehmatuseks oma ees lühikese, kuid võimsate vuntsidega politseiniku.
„Jah. On sellega mingi probleem?” ta proovis oma häälde viisakust suruda, mis kuigi hästi ei õnnestunud, arvestades mendi kulmukergitust. Tal oli alati nende tüüpide vastu midagi, ilmselt oli see perekonnaviga.
„Dokumendid paluks.”
Susannah neelatas. Õnneks polnud rolleri juhtimiseks lube vaja, sellepärast ta valiski põgenemiseks just selle. Kuid ta oli siiski veel alaealine ja lisaks kell kaks öösel väljas. Ohates koukis ta rahakoti välja ja ulatas ID kaardi mehele.
„Kodust kaugel pole? Ma arvan, et ma võin su sinna viia, sa läksid ju seal suunas, eks? Niisiis, palun auto juurde...”
„Susannah, siin sa oledki. Ma otsisin sind,“ kostus üks hääl ja varjudest ilmus välja vägagi tuttav isik.
„Te tunnete seda tüdrukut?“ küsis politseinik, kes mõõtis tulijat pealaest jalatallani.
„Ta on mu õde, muidugi ma tunnen.“turtsatas ’vend’. Siis tegi kinnipidaja vea ja vaatas vampiirile silma. Marcus hüpnotiseeris teda kuidagi, nii et ment läks tühja pilguga oma autosse ja sõitis kuhugi minema.
„Miks sa seda tegid?“ ründas Susannah, kuigi tegelikult sisimas oli ta tänulik. Praegu häiris teda aga asjade käik.
„Arvasin, et sul võib abi vaja minna,“ kehitas Marcus õlgu,“ Mis sa arvad, kui me tõstaksime su rolleri auto peale ja läheksime edasi?“ Sue pilutas silmi, aga suutis siiski kainelt mõelda. Autoga jõuab kiiremini kohale, sõit on mugavam ja ohutum. Ta kehitas õlgu ja aitas selle Marcusel masinani viia. See oli tumeroheline toyota tundra.
„Ma arvasin, et kastikaga on väheke lihtsam rolleriga jamada,“ seletas Marcus, Susannahi pärimise peale, et miks ta sellise lahmakaga tuli.
Nad istusid sisse ja auto sõitis kohapealt minema. Tee oli üsna hea, Marcus pani taustaks peale mingit muusikat, et nad asjatult vaikima ei peaks. Mehe muusikamaitse üle kurta ei saanud, Sex Pistols on üsna hea bänd.
„Niisiis,“ alustas Susannah,“ räägid mulle äkki vampiiridest seda, mida ma ei tea?“
Marcus kortsutas etke kulmu ja alustas siis:“Esiteks, filmojama võid unustada. Ei mingeid riste, püha vett ega muud jama. See ei mõju, mis peaks üks täie mõistusega isik neid kartma? Muidugi ei muundu me ka loomadeks, see oli peaaegu kõige tobedam asi, mida ma kuulnud olen. Nii, nagu sa juba tookord toas aru said, me ei tunne, kui tavalisi haavu meile lüüakse ja me tunneme valetamise ära, nii et ära proovi kunagi vampiirile valetada. Tõe väänamine on teine asi.“
„Aga millega siis tappa saab?“ küsis Sue.
„Põhimõtteliselt vana värk, vai südamesse, kuigi tegelikult see tapaks igaühe. Nojah, hõbeasjad pole ka meile just kuigi tervislikud, aga pea meeles, rauda osame me enda tarbeks painutada, kasutada, liigutada ja kõike muud teha. Tõenäoliselt on see pesa rauda täis. Muidugi ka päikesevalgus, sellega on filmid täppi pannud. Ja,“ Marcus kõhkles hetke,“ tegelikult ka peeglid. Kui sa ei näe iseenda peegelpilti, võib hulluks minna. Kahe peegli vahel me lihtsalt aurustume.“
Suzi kuulas, suu lahti. Marcus seletas talle, et tagaistmel on varustus, mis ta suutis kokku panna. Susannah pani ühe jämeda hõbeketi kaela. Mõne aja pärast küsis aga Marcus seda, mille peale Susannah just mõtles.
„Mida sa teha kavatsed?“
„Noh“ Tüdruk hamustas huulde, mõte kiiresti käimas.“Lõppeesmärk on kadunud kätte saada. Aga... kas neid surelikeks ei saa tagasi muuta?“
Marcus pigistas natuke kõvemini rooli, jättes sinna õrnad muljumisjäljed.
„Ma ei tea kuidas nendega on, aga üldiselt ei. Me oleme need, kelleks meid loodi.“