Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Apr 10, 2008 21:01:34 GMT 3
Jahm. Uus jutt. Millest? Eks ikka vampiiridest, õige. Saad kümme punkti. *loeb eelmisi ridu kahtleva pilguga* A et siis tutvustus, ma ei viitsi kohe esimest osa ülesse panna
Ühes külas elab mees, kes on pool oma elust pühendanud teatud seeriumi leidmisele. See ei ole sama vajalik kui vähi vastumürk, pigem on see tema enda tarbeks. Aga kõike ei hoia ta siiski ainult endale. Lõpuks see õnnestub tal ja ta muudab sellega end... vampiiriks. Kui aga läheb kaduma Marta, otsustab Susannah asjasse sekkuda ja oma parim sõbranna ülesse otsida. Kodust põgenuna ootab teda ees konarlik otsing. Sel teel tutvub ta aga ühe huvitava inimesega, kes osutub tegelikult isegi hädavajalikuks ja kokkuvõttes üsnagi meeldivaks, kui mõned teatud puudused välja arvata.
Davai, kes viitsib, see kommib, kas huvitab Ma ei teinud just pikka tutvustust =)
|
|
|
Post by Pingu on Apr 10, 2008 22:16:22 GMT 3
|
|
|
Post by Loore on Apr 11, 2008 18:15:22 GMT 3
Lahe:) *ootab*
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Apr 18, 2008 20:27:07 GMT 3
Hm, okei, aga ma pean veel kolme asja teatama 1. ma pole ammu kribanud, s.t et mu kirjutamise tase on kõvasti langenud 2. osad pole enam (õnneks) nii pikad nagu lõpetamata looga 3. nimed on eesti keeles. enamik.
___________________________________________
1. peatükk
Ühel tuulisel õhtul, kui kõik olid kuhugi varjunud, kumas üksikus talumajas nõrk tuli. Hoone oli peaaegu lagunenud ja värvitud kunagi ammu tumepruuniks. Üks korsten oli peaaegu kukkumas, teine seisis veel hädavaevu püsti. Õu oli muutunud aja jooksul metsikuks ja ühel pool laiutas suur kibuvitsapõõsas. Puud vehkisid vihaselt okstega. Selles toas, kus põles see tuli, istus laua taga keegi. Tema tume habe oli minu päeva ajamata, mustjad salkus juuksed langesid talle näole, terav nina oli paberist umbes viie sentimeetri kaugusel, kus hallid silmad uurisid, mida pikad ja peenikesed näpud pastakaga kirjutavad. Prillid lebasid unustatuna räämas voodil, kus polnud keegi ammu maganud. Ning siis äkki see mees kangestus. Ta vahtis numbreid ja mõningaid sõnu paberil, näkku kirjutatud metsik võidurõõm ja jahmatus. „Nüüd..” sosistas ta, hääl vähesest kasutamisest kähe. Ta tormas paberit peos pigistades toast välja, otse keldrisse, kust kostus tasast mulksumist ja nõrku oigeid. See oli suur maa-alune ruum, mida oli silmnähtavalt hiljuti laiendatud. See oli täis asju, mis oleksid pidanud keemialaboris olema, mitte siin. „Vait!” käratas ta, visates pimedusse pätsi leiba, kust heli kosts. Nüüd sai ta oma töö kallale asuda. Möödusid minutid, millest said tunnid. Tuul ulgus aina kõvemini ja ähvardas puud päris maha murda. Käis esimene pikselöök. „VALMIS!” karjus mees ja kargas ringi nagu hull. Tema aastatepikkune vaev oli lõpuks vilja kandnud. Ta tõmbas hardalt süstlasse mingit pärljat vedelikku ja astus nurga juurde. Salamisi haaras ta laualt puust vaia ja torkas kulunud teksade tagatasku. „Ei... palun, ei,” nuttis naine, kes oli ahelatega põrandale pandud ja proovis edutult eemale tõmbuda. Ta ei võinud teada, et temast saab üks paljudest ohvritest. Mees lähenes, hoides süstalt ähvardavalt püsti ja irvitades ebameeldivalt. Ta süstis oma vangi kaela. Aegamisi nuuksel lakkasid ja ohver minestas. Mees oli rahuloleva näoga, kui katsus pulssi. See oli peaaegu olematu, löök iga kolme sekundi tagant. Ta sidus naise tugevamani kinni, täitis süstla uuesti ja vajutas endale kaela. Maailm muutus mustaks ja mees vajus lõputusse pimedusse. Väljas möllav maru hakkas rahunema ja hommikul seisid puud uuesti süütu väljanägemisega paigal. Nende märatsemisest andsid aru ainult väikesed purustused ja murdunud oksad maas.
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Post by Sands on May 4, 2008 18:52:33 GMT 3
Pääris hirmuäratav. Mulle meeldis. : D Ja sa võiksid ikkagi vähemalt natukene pikemalt kirjutada! : D Edasi! [/i]
|
|
|
Post by tzerrikas on May 12, 2008 19:47:30 GMT 3
väga hea kirjuta aga edasi:D
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on May 14, 2008 18:04:40 GMT 3
Oh, kommitud on vahepeal Okei, nüüd tuleb... suht mittemidagi ütlev osa. II Peatükk
Kilomeetreid eemal ärkas kortermajas ülesse üks tüdruk. Esimese asjana, nagu tavaliselt, nägi tavastasseinas endale vastu irvitamas üpriski elutruud Dracula postrit. Mõnusalt haigutades ja ringutades vedas ta end voodist välja ja riietus hooletult. Laupäeva üks boonustest. Ta viskas valge tiigriga sussid jalge otsa ja lonkis sassis juuksepahmakaga kööki. Pärast sööki jõuab välimuse korda teha. Aga selle asemel, et näha köögis ema Janet, kes küpsetab nädalavahetuse pannkooke, isa Andrust, kes loeb lehte ja venda Sandrit, kes mingi suvalise asja pärast vingub, oli ruum mahajäetud, kui just mitte arvestada silti külmkapil, mida valgustas kardinate vahelt sisse tunginud valguskiir. . Sue, läksime hästi korraks vanaema juurde. Ei raatsinud sind ülesse ajada. Pane pitsa mikrosse ja söö kõht täis. -Ema „Okeii,” venitas Susannah kulm kergitades. Kuni pärastlõunani vedeles ta diivani ees ja klõpsutas kanaleid, kuni talle tuli meelde, et saab ju laptoppi minna. Sue poole seljani sirged mustad juuksed olid soetud kõrgesse hobusesabasse, rohekassiniseid silmi kroonisid pikad ripsmed, väiksel ninal puhkasid paksude mustade raamidega prillid. Ta klõbistas hoogsalt arvutis oma hoolikalt maniküüritud näppudega. Seljas oli tal pikk soe karvane rohekas kampsun ja jalas linasest kitsad püksid. Olles oma tavapärased asjad nagu rate ja orkuti ära vaadanud, kortsutas ta ekraani suunas kulmu. MSN’is oli talle kiri ühelt tundmatult kasutajalt desteny_vamp_ Uudishimust hakkas ta just klikkama, kui välisuks pauguga ning kisaga lahti läks, mis tähendas, et vend oli koju jõudnud, ühtlasi ka vanemad. Tegemata välja nende lärmakast sisenemisest, avas Suzi kirja, mis oli lühike. Kui sul tekiks võimalus vampiiriks saada, siis kas Sa oleksid nõus? Susannah muigas ja hakkas siis naerma, kustutades maili oma postkastist. Ta ei viitsinud jamada mingisuguste hullude tüüpidega, kes heas peast rämpsu saadavad. Polnud tema rida. „SUSANNAH, KAS SA EI KUULE?” kriiskas Jane kuskilt. Sue võpatas, sulges kibekähku avatud aknad ja jooksis toast välja. „Jah?” „Sulle. On. Telefon,” pressis ema hammaste tagant välja. Ta oli ilmselt kunagi olnud oma tütre sarnane, aga nüüd olid naise pruuniks värvitud juuksed lühikesed ning lokkis, näkku ilmunud mõned kortsud ja mitte nii peenike nagu Susannah. Suzi haaras toru, samal ajal, kui ema läks vennaga mingit probleemi lahendama, sealjuures päris häälekalt. Ilmselt polnud ta hooldekodus hästi käitunud. „Jah...?” „Kuule, miks sul mobla sees pole? Enivei, kas sa said ka mingi kirja kelleltki Urmaselt?” Marta, Susannahi pärim sõbranna, oli kuskilt lauatelefoni uue numbri välja nuuskinud. „Jah. Mis sa sisust arvad?” „Oh...” hääl teiselpool läks unelevaks,”Ma tahaks küll. Ma kirjutasin kusjuures vastu. Tundub lahe tüüp olevat.” „Ha ha...” Nad arutasid seda küsimust peaaegu veerand tundi, kuni Jane tuli üpriski rahunenult seletama, et tahab ühe kõne võtta ja mingu tema mobiili peale üle. Tüdruk ütles tsau ja läks oma tuppa, hüppas voodisse ja jõllitas Dracula pilti. Vampiiriks ma ei tahaks... siis muututakse, mõtles ta. Pilk endiselt mehel seinal, libistas neiu lauapealt arvuti endale sülle ja hakkas niisama surfama, rääkides mõne inimesega juttu ja arutades tulnud kirja, mis ei saabunud sugugi kõigile. Vahepeal oli ta ka oma mobiili sisse lülitanud, rääkides nüüd handsfreed kasutades Martaga. Suzi ei viitsinud isegi tuld põlema panna, kui pimenema hakkas. Ta käis õhtu saabudes ainult söömas, kuigi lauas oli kurjakuulutav haudvaikus, mida rikkusid ainult mõned kahvli kolksatused. Nähtavasti ei tahetud talle otse öelda, mis oli juhtunud, kuigi eelmisest karjumisest oli küllalt kuulda olnud. Samasuguse rütmiga möödus ka pühapäev. Esmaspäevane varane tõusmine ei meeldi kellelegi, iseäranis 9. klassi õpilastele, kes teavad, et aasta lõpus ootavad eksamid. Sellepärast on vaheajad ideaalsed laisklemiseks. See päev aga ajas ema ta varem ülesse, kui Susannahile oleks meeldinud. Nimelt kell pool viis hommikul. „Emm? Mida värki...” mõmises Sue, kui talt tekk pealt ära tõmmati. „Marta on kadunud eilsest õhtust saati,” naise hääl oli närviline, sest ta oli alati Marta emaga hästi läbi saanud, peaaegu nagu päris sõbrannad. Läks hetk aega, enne kui Susannahi unised ajurakud suutsid selle teave kinni võtta. „Aga ta on ennegi ööseks läinud...”alustas tüdruk kaitsekõnet, lootes samal ajal, et kõik on korras. „... ja ette teatanud oma muretsevale emale. Kuid kiri! Loe.” Talle pisteti nina alla mingi paberitükk. Suzi proovis silmi fookusesse ajada. Sorri, emps, et minema lähen, aga Saatus ootab. Homsest alates olen ma keegi teine, tulen vb mõnikord külla. Sauuuh ^^ :* Marta =) „Ma ei saa pihta...” „Nagu ka meie.” Tuppa astus lühike vanem halli peaga naine, kes näis olevat murest murtud. Hetkel oli tal seljas mingi jubedalt karvane roosa hommikumatnel ja sellega sobivad sussid. Marta ema Tiina. Ta kondised käed pigistasid käekotti ja taskurätti. „Marta siis jooksis kodunt minema?” Ilma minule ütlemata?, lisas ta mõttes. Susannah oli sügavalt nördinud ja oli valmis viskama ühe Hello Kitty’ga ilupadja vastu Draculat. Seal aga tema käsi kangestus, kui meenusid ühed sõnad. Kui sul tekiks võimalus vampiiriks saada, siis kas Sa oleksid nõus? Vampiiriks saada... Marta oli alati väheke segane...Kuid see on puhas lollus, selline asi on võimatu „Sue, kallis? Kõik korras?”kostus tuttav hääl, mis ta mõttetest tagasi kiskus „Jaah. Mida te nüüd teete?” „Ootame ööpäeva möödumist, enne ei võeta kuskil jutule,” ütles Tiina väsinult.”Mul on kahju, et teid ülesse ajasin, aga ma lootsin, et võib-olla te teate midagi.” Ta pöördus minekule, Jane tema järel, püüdes vana naist lohutada. Susannah, kes ei suutnud enam uinuda, kattis end uuesti tekiga ja logis läpakasse sisse, et lugeda Urmase mail uuesti üle. Siis tuli talle meelde, et ta oli selle ära kustutanud. Lisaks hakkas ka veel vihma sadama.
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Post by Sands on May 24, 2008 17:47:54 GMT 3
Ojee, see on vinge. : D Paluun, kirjuta juba edasiiii! : D
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on May 29, 2008 21:13:21 GMT 3
wayy , tegelt edasi siis
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Jun 2, 2008 23:58:47 GMT 3
jep, asjad liiguvad. ja mitte aeglaselt III Peatükk
Naine hakkas koomast väljuma. Seda kinnitasin monitoril tihenevad jooned. Mees ootas, hoides käes klaasi punasekarva vedelikuga, tagatasku endiselt peidetud puust vai. Ta eemaldas juhtmed. Sõrm liikus. Mees hüppas püsti, jälgides ahnelt, kuidas katsealune silmad avab, ülesse tõusis ja pakutud klaasi vastu võttis. Ta jõi mõnuga. Naise suus paistavad pikenenud silmhambad, ka küüned ja sõrmed on veninud ja kui ta silmad uuesti avab, oli sinise asemel punane. „Veel?” küsis naine, hääl meelam kui kunagi varem. Mees tõmbas vaikides kardina eest, paljastades päikeseloojangu, ja naine põrkas eemale pimedusse, hõõrudes põletada saanud kätt. Puust vai lendas läbi toa ja hetke pärast muutus naine tavaliseks. Tema silmad muutusid uuesti siniseks ja paiskusid üllatusest pärani. Hambad kahanesid, samuti ka teised tunnusmärgid. Jäi ainult surnud tavaline inimene. Mees tõmbas ruloo alla, istus tema kõrvale ja vajutas õrnalt hambad kaela. Ta sulges hardusest punaseks muutunud silmad. Ning ühes tolmunud väikesed peeglis peegeldus häguselt veritsev naine. Tunni pärast koputas keegi uksele. Mees oli habeme ära ajanud, juuksed pesnud ja kamminud ning viisakamalt riidesse pannud. Ta läks pikkade sammudega avama. „Tere,” ütles närviline noor hääl. „Ah, Marta, lõpuks!” Urmas naeratas kergelt, vältides oma pikkade hammaste paljastamist. Ta palus punapäise tütarlapse sisse istuma, jagades välja teed. Saabusid ka teised, peamiselt teismelised. Nad istusid kõik suure ümmarguse laua ümber ja jõid vaikides. Urmas haistis õhus uudishimu ja paaril korral kartust. „Ah et te kõik sooviksite saada vampiirideks? Huvitav... huvitav...” alustas Urmas noogutades, kirjutades midagi paberile. Tema meeled olid teravamad, kui ta oleks iial lootnud. „Seljuhul sooviksim ma teiega eraldi vestelda. Palun ilmuga ükshaaval sealt uksest, välja saate teisest. Marta, võib-olla alustaksime sinust?” pakkus Urmas püsti tõustes. Mees haistis hirmu ja pani vastu kiusatusele ka temasse hambad lüüa. Uks nende taga sulgus. „Niisiis. Kõigepealt- miks?” päris Urmas, nõjatudes vastu lauda. Marta istus sügavasse rohelisse tugitooli, samal ajal seletades: „Vampiirid... nad on mind alati köitnud. Nad on tugevad, suudavad kõrgele hüpata, elavad igavesti,” Urmas aimas tema hääles igatsusnooti,”Pluss, nad on kenad.” Urmas esitas veel paar küsimus ja pani lõpuks kausta käest, ohates kergelt. „Hea küll. Seljuhul...” Mees liikus nii kiiresti, et Marta ei näinud teda. Hetkega oli ta tüdruku selja taga, hoidis kätt suu ees ja süstis mingit vedelikku kaela. Urmas viskas lõtvunud kogu ükskõikselt õlale ja kõndis sisse teisest uksest, kus olid valmis pandud mitmed voodid. Ta viskas Marta ühele neist ja kutsus järgmise sisse. Nii kestis see seni, kuni kõik kakskümmend üks olid vooditega toas. Ta sai kokku kümme poissi ja üksteist tüdrukut, kõik vanuses 14- 20. Noored. Urmas lipsas keelt, asetades viimase blondi tüdruku voodisse. Ta oli kõigilt eemaldanud needid ja need lauale pannud, kus asus arvuti, mis saatis automaatselt MSNis kirju. [/i]
|
|
|
Post by Bränduuu. on Jun 3, 2008 9:00:44 GMT 3
jaam. küllaltki äge. x)
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Post by Sands on Jun 3, 2008 20:24:32 GMT 3
Kriipi. Samas, ma tahan edasi! [/i]
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Jun 5, 2008 21:30:45 GMT 3
IV peatükk
Susannah toppis mahukasse seljakotti võimalikult palju vajalikku kraami, aga ikkagi pidi ta midagi maha jätma. Vaikselt ägades vinnas ta koti selga, mis ei erinenud raskuse poolest eriti tema kooli omaga. Tüdruk luges veelkord kirjutatud kirja üle ja vaatas videvikku. Terve päeva oli teda küsitletud, tema vastanud ja vabal ajal asja üle järele mõelnud ning lõpuks oli Suzi otsusele jõudnud. Ainuke võimalus Marta tagasi tuua, oli talle järgi minna sinna, kus ta arvas teda olevat. Susannah asetas kirja padjale ning hiilis majast välja. Teises maja otsas vaatas terve pere Reporteri Dokumentaalfilmi. Uksest välja saanud, tervitas teda soolane merehõng. Tuult polnud peaaegu ollagi, pealegi oli küllaltki soe kevadine ilm. Ta läks vaikselt garaazi, võttis venna rolleri ja vedas selle enam-vähem maja kuuldekaugusest välja. Sue lõi hääled sisse, hüppas peale ja kihutas Tallinna suunas, must pats hoolega lehvimas. Kuigi Susannah veenis ennast, et asi on puhtalt marta tagasi toomises, ei suutnud ta suruda maha elevust, Tüdruku argielu oli igavalt hall, linnast eraldatuna polnud kunagi midagi eriti teha olnud, pealegi kui vanemad sust eriti välja ei tee. Õhtuses liikluses tuli olla tähelepanelik. Susannah hoidis silmas-kõrvad lahti, aga oleks ikkagi peaaegu avarii põhjustanud. Ta oli mitmeid kordi Sandri rolleriga ringi kihutanud, aga mitte kunagi linnas. Noorena tegi ta jalgrattaload ära, aga praeguseks ei mäletanud ta midagi, millest tal kasu oleks olla võinud. Kui ta peaaegu ühe mehe alla oleks ajanud, kirus ta ennast ja proovis kesklinna suuremast möllust välja saada ning keeras mingisse tänavasse, märkamata keelumärki. Susannah oli sattunud ühesuunalisele tänavale, kus tema oli ainus vastassõitja. Autod lasid signaale ja tüdruk läks ähmi täis, keerates järsult kõnnitee poole. Tal jäi kõigest meeter pargitud Opeliga kokkupõrkest puudu, kui äkki muutus kõik ähmaseks.
Susannah hakkas toibuma. Ta polnud kindlasti mitte enam rolleri seljas ja masinad kostusid vaiksemalt, ilmselt oli ta kuskil ruumis. Haiglas? Kuidas asi küll nii viltu sai minna... „Lõpuks ärkvel,” ütles üks hääl. Suzi ehmatas, sest tegu oli mehega. Raskus voodijalutsis andis mõista, et ta istus kuskil sealkandis. Susannah tegi kiiresti silmad lahti ja kissitas valguse tõttu silmi. Tuba polnud kindlasti palat. See oli sisustatud maitsekalt ja küllaltki pillavalt. Maas oli tõenäoliselt Pärsia vaip ja seinu ehtisid süngete teemadega pildid. Mööbel oli hele ning kuigi nad olid magamistoas, ei olnud näha ühtegi peeglit. „Sa oleks peaaegu ühe käru otsa pannud. Pole varem juhtinud?” Mees muigas kergelt ja tõusis püsti, omandades üpriski suure pikkuse. Susannah muutus jäigaks, kuid ei vastanud. Noormehel olid lõuani sirged mustad juuksed, tumerohelised silmad tõsise pilguga, peaaegu valge nahk ja seljas tavalised tumedad teksad punase T- särgiga. „Sul pole mõtet karta. Ma olen Marcus, muide.” „Ma ei kardagi,” valetas Suzi.”Ja minu nimi on Susannah. Mida ma siin teen?” Ta ajas end istukile ja lasi sõrmede vahelt läbi siidist tekikoti. Tal endal olid veel seljas samad riided, millega ta oli põgenenud- khakivärvi püksid ja pikkade varrukatega must pusa. Jope vedeles seljatoel. „Istud, nagu sa isegi tead. Aga siia said sa minuga... sain su enne kokkupõrget kätte.” Marcus istus ühte tugitooli ja kallas omale mingist pudelist punast vedelikku, ilmselt veini. „Ma peaks vist tänama,” pomises neiu väheke häbelikult. „Pole vaja. Vastuteeneks võiksid sa öelda, miks sa kodust jalga lasid,” ütles Marcus irvega. Tema silmhambad olid ebatavaliselt pikad ja nende nägemine Susannahi voodi teise otsa tõmbuma. „Ma- kuidas sa tead... su hambad... sa oled mingi vampiir?” puterdas ta uskumatult, samal ajal, kui nooruki irve veelgi laienes. „Sa nimetad mind vampiiriks, justkui oleks selles midagi halba. Võib-olla vastaksid nüüd minu küsimusele, Susannah?” Tüdruku muutus usaldamatuks. See sama tüüp võiski olla Marta röövinud ja nüüd siia olla kolinud. Seljuhul peaks tema sõbranna kuskil siin olema. Aga sama oli Marcus tema elu päästnud ja polnud teda veel tapnud, nii et mingi värk siin pidi olema. Pärast lühikest sisemist heitlust improviseeris Sue tüüpilise jutu, mis rääkis joodikutest vanematest, kes teda peksid ja vennast, kes narkosõltlane oli. Aga enne, kui ta poole pealegi jõudis, katkestas noormees teda: „Väga huvitav jutt, aga võib-olla räägiksid nüüd tõtt?” Susannah oli hetkes rivist välja löödud ja manas ette haavunud ilme.”Sa ei usu?” „Ei. Mul on ebatavaliselt hea nina valetamise peale.” Suzi tegi näo, nagu ta ei saaks midagi aru. Kui Marcus selja pööras, kompis ta oma püksitaskuid, sest oma mäletamist mööd peitis ta sinna taskunoa. Ta leidis selle, tegi aeglaselt lahti, libistas end voodist välja ja viskas. Nuga vabas Marcuse õlga, kuid nooruk isegi ei võpatanud, vaid ohkas ja võttis ära. „Nii pole üldse tore meie tutvust alustada,” sõnas ta ringi pöörastes.”Sa rikkusid mu uue särgi ära, verd on raske maha saada.” Tegemata välja Susannahi jõllitamisest, tõmbas ta kardinad eest, lastes sisse hõbedased kuukiired.. „Sa oledki vampiir,”ütles Susannah tuhmilt. „Hakkad karjuma?”pakkus Marcus.”Kõik teised oleksid seda juba ammu teinud. Kuigi neil läheb tavaliselt kauem aega mõikamiseks.” Susannah puhles naerma, aga tema sees pesitses ikkagi kahtlus, et see võib see sama mees olla. Kes olid need teised? ”Ma arvan, et unustame hetkeks selle vahejuhtumi.” Ta juhatas ta elutuppa, mis oli samuti rikkalikult sisustatud. Susannah hämmeldus, et miks peaks üks rikas tüüp teda päästma või Marta röövima. „Võib-olla võtaks preili istet? Soovid midagi juua? Mul on kõike.” „Vett, palun,” ütles Suzi, kui ta ühte beezi tugitooli end sisse sättis. Ta mõisis alles nüüd, kui kohutas janus ta on. Marcus läks hetkeks eemale ja tuli tagasi klaasitäie selge vedelikuga, mille Susannah ühe lonksuga ära jõi. Ka nooruk istus. „Sa pole varem rollerit juhtinud, ega? Seda oli su sõidustiilist aru saada. Sa oleksid mu peaaegu alla ajanud.” „Natuke olen ja vabandust. Sul on kena elamine siin, muide. Need maalid on ägedad.”Susannah viipas vaatamata kõige lähimale, mis kujutas kesköist võitlustseeni kuskil sillal. Ta ei vaadanudki nende poole, sest kui tal tõesti õigus oli, nägi ta esimest eksisteerivat vampiiri, kes olemas oli. „Aastate jooksul kogunenud.”kehitas mees õlgu ja vaatas Sued küllaltki ükskõikselt.”Igatahes, ma arvan, et sa peaksid selle öö siin olema ja päeval oma teekonda jätkama, kui sul midagi selle vastu pole...? „Tegelikult on. Kus Marta on?” pahvatas Susannah. Ta ei teadnud, mis ajendas teda otse ründama, aga ta jälgis iga lihast kaaslase näos. Need ei liikunud. „Marta Heirgman? Üks kadunuist? Kust mina peaksin teadma?” Alles nüüd märkas Susannah, et laual lebavad ajalehed, kõige pealmine lahti keeratud kohast, kus oli teks laste äkilisest kadumisest- Ta vaatas seda teatava imestusega ja kortsutas kulmu. „Mis sa sellest värgist arvad?”küsis ta peaga laua poole nõksatades. „Kadumistest? Ei, ei, ei... kes iganes selle taga ka pole, tõmbab ta endale liiga palju tähelepanu. Viga, mida ma olen ka isiklikult kogenud,” pomises ta enda ette viimase lause ja jätkas valjemini:”Pealegi on leitud surnuid. Peamiselt kodutuid, aga see, mis mind murelikuks teeb, ei räägi press. Isiklikust allikast sain teada, et kõigil neil on kaks jälge kaelal.” Tüdruk seedis neid sõnu. Tal oli ilmselt õigus olnud Urmase suhtes. Ta rääkis Marcusele kõigest, mida kahtlustas, sest enam polnud mõtet varjata. Mees kuulas huviga, loksutades käes veinipokaali. „Ah et nii on lood,” sosistas ta, vaadates mõtlikult aknast kesköisesse Tallinna. Nende vahel valitses vaikus, mida kumbki ei osanud hetkel lõhkuda. „Miks sa mu päästsid?”päris Susannah vaikselt. „Mida?” „Kuulsid küll. Sinusugustel on ülihea kuulmine, kui vaja.” Nooruk muigas.”Sa paistab palju teadvat. Aga miks? Tol hetkel tundus see õige tegu. Ma ei viitsi tavaliselt mingit supermani mängida, aga kui lähedusse satun, siis enamasti säästan noori elusid. Kui vana sa oled? 20? „Ei. Kõigest 17,” vastas Suzi.”Ja sa?” „Sa ei taha teada. Sinu jaoks liiga vana,” Susannah turtsatas.”Kaks tuhat aastat?” Ta hakkas end juba vabalt tundma, mis on vampiiriga vesteldes üpriski haruldane asi. Nojah, aga kes olekski sellisega varem rääkinud? „Natuke vähem. Laias laastus poolteist.” Susannah vilistas. See oli tõesti pikk aeg, aga ta ei hakanud rohkem minevikus surkima, kuigi uudishimu oli suur. Nagu saaks suurelt ajalooraamatult vastuseid. Pikka aega oli vaikus, kus Suzi jälgis Marcust, kes aga vahtis õue. „Tead...ma mõtlesin ja mõtlesin välja,” alustas Marcus ja tõusis püsti, hakates mööda tuba käima.”Sa tahad seda Urmase-kutti kätte saada ja oma sõbrannat tagasi saada. Ma ei tea, kas see oleks otseselt võimalik, aga üksi sa seda küll ei suuda.” „Miks mitte?” küsis Susannah väheke solvunult. „Sellepärast, et sa ei mõtle nendega üheselt. Sa ei tea täpselt milleks nad võimelised on. Saad aru, kuhu ma sihin? Ma tulen kaasa. Mulle ei meeldi, et sellele asjale nii palju tähelepanu pööratakse. Sa ütlesid, et ta elab Viljandi lähistel? Mul on auto, millega saaks kiiremini kohale.” Susannah vaatas teda. Nooruk oli uhke hoiakuga, kaval, ta oli tegelikult vampiir, temast oleks selles asjas palju kasu. Võib-olla tahab ta oma pikka surmajärgset elu väheke huvitavamaks muuta. Aga... „Ei. Kahjuks mitte. Ma saan ka üksi hakkma.” Suzi tõusis püsti, kavatsedes minekule pöörduda. Ta oli siia liiga kauaks jäänud ja kindlasti ei kavatsenud ta seda kohtumist niipea unustada. „Kus mu asjad on?” Marcus viipas magamistoa poole, nägu meenutamas maski. Sue käis oma koti järel ja palus mehel end välja juhatada. Ta tahtis midagi öelda, enne kui Marcus uuesti silmist kaob, aga too oli juba ukse kinni pannud. Ohates langes tütarlapse pilk Sandri rollerile, mis väheke mõltkis oli. Ta hüppas sinna peale ja kimas minema.
|
|
|
|
Post by Jezzy on Jun 20, 2008 15:18:33 GMT 3
hullult hea:) aga uuut osa tahaks hästiruttu.
|
|