|
Post by Prince Kirameki on Apr 8, 2008 14:45:43 GMT 3
Ok, see on siis minu huumorijutt. Ma üritasin sellest alguses draamakat teha, kuid asi kiskus liiga naljakaks. Ma loodan, et keegi midagi aru ka saab, sest esimene osa on suhteliselt segane *** 14.märts Öeldakse, et kui hommikul vasaku jalaga voodist välja astuda, läheb hiljem sitasti. Noh, minul läkski. Ma ei vihja sellele, et ma oleksin pidanud üldse teki alla jääma. Viimane koolipäev enne kevadvaheaega, mis selle pärast ikka põdeda, eriti seetõttu, et 10.klass pole eriti raske. Lisaks sellele oli ilm ilus ja väljas oli soe. Võrreldes eilsega, mil päeval miinuskraadid olid, oli see vägagi tervitatav. Seda, et ma hommikul üles tõusin, ma ei kahetse. Küll aga peaksid seda kahetsema mõned teised. Teate, ma lihtsalt mõtlesin, et mul tuleb tore koolivaheaeg. Ma lootsin seda kogu oma maksa ja põrnaga, ja üürikesteks hetkedeks tundus, et mu soov läheb täide. Ja siis helises uksekell. Ma sain peaaegu südamerabanduse, kui nägin, kes ukse taga seisis: Karlis Krauklis, minu ema poolse suguvõsa sitaratas, kes on ühtlasi ka minu tädipoeg. „Teeeere, Christoph!“ tervitas ta mind rõõmsalt ja uuris mind oma läbitungiva pilguga. „Sa oled kõvasti muutunud sellest ajast, kui ma sind viimati nägin. Kas sa oled mõne kilokese juurde võtnud?“ Ma soovisin sügavalt, et Jumal talle sellise ebaviisaka märkuse eest telliskivi pähe pillaks, kuid loomulikult seda ei juhtunud. Just siis, kui vaja, pole Jumalat, Jeesust ja tema haigeid apostleid kuskil. „Mu nimi ei ole Christoph, see on KRISTER,“ seletasin ma juba mingit kuradi sajandat korda, üritades mitte maksimaalse helitugevusega karjuda, „ja ma ei ole juurde võtnud. Mul on lihtsalt uus soeng!“ Karlis kehitas õlgu, nagu ei oleks ta minu mustaks värvitud juukseid üldse tähele pannud. „Ja kena väike ujumisrõngas ümber kõhu.“ Mida mul loomulikult ei ole. „Karlis, mida sa tahad?“ küsisin ma ja needsin salamisi Schengeni lepingut, mis piiriületust lihtsustas. Mõned inimesed peaksid Eestist saja miljoni kilomeetri kaugele hoidma ja Karlis on üks neist. Isegi Kapimaa ei oleks piisavalt kaugel, et sellest idioodist rahu saada, mis siis veel Lätist rääkida? Siis märkasin ma ta suurt ääreni täis topitud seljakotti ja mulle jõudis kohale. „Palun ära ütle, et sa kavatsed siia jääda!“ halasin ma. Karlis puuris mind oma siniste silmadega ja noogutas oma blondi ja tõenäoliselt ka ajuvaba peaga. „Loomulikult jään ma siia. Kas sa arvad tõesti, et ma istusin Riia bussijaamast bussi peale ja loksusin selles kuus tundi ainult selleks, et sa mulle ära ütleksid?“ Kuna ma ei olnud ust õigel ajal kinni löönud, trügis ta minust julmalt mööda ja viskas oma koti trepile. „Ja kus mu tuba on?“ Idioot. Idioot. Idioot. „Sa magad külalistetoas," seletasin ma. Karlis noogutas ja naeratas nii jubedalt, et ta suutis mulle külmavärinad tekitada. „Kas su vanemad teavad, et sa siin oled?“ uurisin ma ettevaatlikult, sest no kuulge, see ei ole just tavaline, et ta lihtsalt niimoodi mulle koju sisse sajab. Kui ma teda viimati nägin, oli ta kümneaastane ja just välja roninud kuivanud kaevust, kuhu ma ta kinni panin. Ma mäletan väga hästi, kuidas ta ühel hetkel oma ohjeldamatu pillimise pooleli jättis ja mulle keskmist sõrme näitas, mis oli ühe kümneaastase kohta väga julge tegu. Ta tõotas pühalikult, et ta ei tule enam kunagi siia. Ja nüüd, nagu välk selgest taevast, oli ta siin. „Muidugi teavad,“ vastas Karlis. „Ja sinu kergenduseks võin ma öelda, et mul lubati terveks vaheajaks siia jääda.“ Heh, kergenduseks my as*! Ma ei suuda uskuda, kuidas asjad võivad nii valesti minna. „Terveks vaheajaks?“ küsisin ma uuesti, lihtsalt lootuses, et mu kõrvad mind petsid. „Muidugi terveks vaheajaks,“ irvitas Karlis rõõmsalt. „Ära loodagi, et sa minust nii kiiresti lahti saad, Christoph!“ Mõni mees on liiga palju Karupoeg Puhhi lugenud, no tõesti. Kui ta mind veel Christopher Robiniks kutsuma hakkab, löön ma tal pea otsast. Karlis põrnitses mind tükk aega, marssis seejärel trepist üles ja hüüdis: „Ma armastan sind ka!“ Mis pani mind teda veel rohkem vihkama. Minu ülejäänud pere muidugi minu „Karlisevaimustust“ ei jaga, pigem on nad temast sisse võetud. Mu mitte sugugi armas kolmeteistkümneaastane õde Mink, kellest ma tõsiselt kahtlustasin, et ta on armunud hobusesse, on endale pähe võtnud, et Karlis on see ja Karlis on too ja Karlis on ja on ja on... „Krister, kas sa teadsid, et Karlis on...?“ küsis ta minult paar minutit tagasi, kui ta ilma koputamata(nagu tavaliselt)mu tuppa sisse marssis. „Muidugi tean!“ käratasin ma talle, mis siis, et mul polnud aimugi, mida ta öelda tahtis. Ma tahtsin temast ainult lahti saada, jumala eest. Ta tõmbus selle peale üsna mossi, sest kohe kindlasti ei kannata ta seda, et ma juba tean, millest ta mulle rääkida tahab, ning lasi jalga. Ma kuulsin, kuidas ta mu empsi koridoris kinni püüdis ja Karlisest ketrama hakkas, nagu katkine plaat. Mis kõige hullem, mu ema ei pannud seda sugugi pahaks ja arvatavasti räägivad nad ikka veel, kui üks nendest ei ole kogemata ära surnud. Mina oleksin. Ma tean, et oleksin. Oh, ja siis veel mu superisa. Niipea, kui ma Minkist lahti olin saanud, tuli ta mu tuppa(samuti koputamata, nagu meie vana hea "perekonnatraditsioon" ette näeb), ja teatas mulle, et ma pean Karlisele oma voodi loovutama ja ise külalistetoas magama. „Ta on meie külaline,“ ütles mu paps mulle, nagu ma oleksin mingi debiilik, kes sellistest asjadest aru ei saa, „ning me peame temasse aupaklikult suhtuma.“ No muidugi. Mida veel? Ma ei suutnud uskuda, et mu vanemad mind nii kohtlevad. Vaatame tõele näkku: mina olen nende poeg ja Karlis on kõigest mingi kuradima teise järgu sugulane! Alates tänasest vihkan ma ametlikult kõiki reedeid ja kogu Läti Vabariiki. Ja muidugi ka oma põrunud peret.
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Apr 8, 2008 18:02:36 GMT 3
Heh. Hea ^^ Need äkitselt ilmunud sugulased on jah kõige tüütumad -.- Uut tahaks
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Apr 10, 2008 18:00:47 GMT 3
15.märts
„Sul on sugulastega vedanud,“ mainis Alex, kui me minu toas voodil istusime ja ühe kooliprojektiga tegelesime. Jah, ma peaaegu ise ka ei usu, et ma vaheajal, eriti veel laupäeval, koolitööga tegelen, kuid ütleme nii, et vahel lihtsalt ei vea. Mitte et see ülesanne, mille me Alexiga saime, väga „raske“ oleks. Me peame lihtsalt kirjutama 10-lehekülje pikkuse referaadi Moliere’ elu ja loomingu kohta. 10-lehekülje! Keegi koolis kardab tõesti, et õpilastel on vaheajal liiga palju vaba aega ja nad arvavad , et meile vaheajaks lisatöö kaela sokutamine takistab meil end surnuks joomast. Mis Alexisse puutub, siis ta on minu parim sõber igavesest ajast igavesti. Ta ei räägi just eriti palju. Ei, ta ei ole vaimse puudega. Ta lihtsalt ei sega ennast asjadesse, mis tema jaoks mõttetud tunduvad, ning ta ei räägi asjadest, millest ta midagi ei tea. Ta on üks klassi kõige vaiksemaid inimesi üldse. Vahel isegi liiga vaikne, aga sellega harjub ära. See, kellega ma never-ever ära ei harju, on Karlis. „Üüüüüüü, Christophil on tüdruk!“ hüüdis ta mu tuppa sisse tormates. Ma tahtsin soovitada tal end põlema panna, sest Alex ei ole tüdruk ja ta ei näe tüdruku moodi väljagi, kuid otsustasin siiski, et parem mitte. Vaesel Karlisekesekesel on lihtsalt silmadega probleeme. Kuidas muidu võiks ta arvata, et ma tüsedusele kaldun? Kui kedagi huvitab, siis olen ma nii kõhn, et mahun vabalt oma kolm aastat noorema õe teksadesse ära. Ja mitte lihtsalt ei mahu: ma näen nendes pagana hea välja. Niisiis, ei mingit üleliigset rasvkudet, isegi mitte vasaku kanni peal, nagu paljudel teistel mu perekonda kuuluvatel isikutel. „Kes oleks võinud arvata, et keegi kunagi su kummirõnga vastu huvi võib tunda?“ küsis Karlis lõbusalt, pannes mind kiiresti enesevalitsust kaotama. „Mida sa tahad?“ küsisin ma, üritades võimalikult vähe nägusid teha, sest ma ei taha endale miimilisi kortse saada. „Raha,“ ütles Karlis lihtsalt ja selgelt. Ja ta tuli seda minu käest küsima? Come on, kas ma olen mingi pere rahalehm? Et raputad sarvedest ja raha tuleb? „Kas sa arvad, et mul kukub raha lihtsalt niisama persest välja?“ küsisin ma kulmu kortsutades. „Ja milleks sulle üldse raha?“ „Ma tahan sinna...Viiru keskusesse minna,“ ütles Karlis. Viiru keskusesse. Viiru keskusesse?! Tegelikult plaanisime me Alexiga ka ise sinna minna. Ei, me ei ole virukad. Lihtsalt, oleks tahtnud natuke emosid mõnitada. Ratatatataaa, Viru katusel tõmbab neid ju piisavalt palju ringi. Või, vabandust, Viiru katusel, nagu Karlisele öelda meeldib. „Biedri!*“ hüüatas Karlis, loomulikult mõistmata, et tema vastas istuvad inimesed läti keelt ei oska. Hetkeks tahtsin ma talt küsida, kas ta ise ka aru sai, mida ta just ütles, kuid leidsin siis, et sellel pole mõtet. Ma mõtlen, küsida lätlaselt, kas ta oma emakeelest aru saab, on umbes sama nutikas, kui küsida koeralt, kas ta teab, mitu jalga tal on, või ehk küsida venelaselt, kust kondoomi osta saab. „Biedrita palju tahad, aga mul ei ole raha,“ seletasin ma. „Vähemalt mitte sinu jaoks. Mine tüüta parem Minki, ma vean kihla, et ta on nõus oma hobusehaisusest rahakotist sulle paar sitast krooni viskama.“ Ma olen täiesti kindel, et kuulsin lahkuvat Karlist valjusti ropendamas. Mida ta ütles, sellest ei saanud ma kahjuks aru. Oleks olnud tore saada. Ma oleksin seda lauset hiljem kellegi teise vastu kasutada saanud. Koolis on küllaga neid inimesi, kelle puhul ma seda rõõmuga teeksin, kodust rääkimata. „Lätakad,“ naeris Alex ja ma tegin endale mõttes märkuse, et kutsun võimalikult ruttu Lukuexperdi ja lasen oma toa ukseluku korda teha. Isegi kui ma olen ööseks oma mugavast voodist välja tõrjutud ja pean magama külalistetoas vanal diivanil, mis on kõvasti koitanud ja tolmu täis, on mu tuba päeval siiski minu käsutuses ja ma kavatsen Karlist sellest võimalikult palju eemal hoida. Seda, et ta mu asjades sorima hakkab, ei ole mul vaja. Mul on voodi all üks üsna kena ajakirjade kogu, mida keegi näha ei tohi. Moliere, kodanikunimega Jean-Baptiste Poquelin, sündis Pariisis kuningliku tapetsiiri pojana... Nii palju siis meie referaadist.
*Biedri - seltsimehed
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Apr 10, 2008 20:54:47 GMT 3
Meeldib ^^ Õigekirja suht ei viitsinud vaadata, ma ei jõua iga kord seda vahtida Igatahes, uut tahaks (Y)
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Apr 15, 2008 18:59:24 GMT 3
Õigekiri pole võib-olla tõesti super, aga ma üritan 18.märts Tegelikult on just teisipäevad need kõige sinisemad. Esmaspäevadel pole vigagi, eriti kui arvestada, et suurema osa neist magan ma lihtsalt oma toas maha. Hetkel ei kavatse ma kellelegi oma nädalavahetustest rääkida, sest mu pea valutab selleks endiselt liiga palju. Ma võin vihjata, et minu nädalavahetus sisaldas Alexit, tema pooldõde Kadrit, viskipudelit ja twisterilauda...kuid ärge nüüd vasakule mõelge. Ma ei ole tüüp, kellele meeldiks kadriorgiaid pidada, ja grupiseksi ma ka ei harrasta. Kuigi tuleb tunnistada, et swingerite klubiga võiks liituda küll... Alates pühapäevast olen ma elanud Alexi pool ja pressinud end tema pooleteiseinimesevoodi kitsasse nurka. Seal on TÕESTI kitsas, kuid ometi on see etem, kui kodus magamine. Ausõna, kui ma mõtlen selle peale, et ma pean veetma veel ühe öö külalistetoas voodil, mis lõhnab nii, nagu keegi oleks madratsi vahele kahekümne aastase kassi roiskuvad jäänused peitnud, siis lähen ma hulluks. Elu ei ole lill. Kuigi ma tõotasin endale pühalikult, et ma ei tõsta oma jalga oma koju enne, kui Karlis läinud on, pidin ma seda lubadust rikkuma, sest raha hakkas otsa saama, samuti ka puhtad riided ning isegi Alexi külmkapp oli tühi, mis tähendas loomulikult seda, et ma pidin minema seda kõike juurde hankima. Ma ootasin koju sisse põigates, et keegi mind vähemalt tervitab, kuid kus sa sellega. Papsi polnud kodus, nagu alati, ning emps istus köögis ja suitsetas ühe pläru teise järel, teeseldes, nagu mind poleks olemas. Ainus, kes mind märkas, oli Mink. Kahjuks. Ta jooksis trepist alla nagu haavatud shimpans ja hakkas mu ees ühe seelikuga vehkima. „Kuidas ma sinu arust välja näeksin?“ küsis ta, ja mul ei jäänud muud üle, kui seelikule pilk peale heita. See oli täiesti tavaline seelik, lilleline ja igav, nagu iga tüdruk kevadhooajal kannab. „Üks seelik ei suuda parandada seda, mida isegi ilukirurgia korda teha ei suuda,“ laususin ma õelalt irvitades, mille peale Mink mossi tõmbus. „Pede,“ turtsatas ta ja tormas tuldud teed trepist üles, et endale midagi muud selga otsida. „Milleks sulle üldse seelik?“ hüüdsin ma talle järele. „Ma arvasin, et sinusugune kärefeminist lastakse maha, kui ta end ilma püksteta tänaval näitab!“ „Karlis kutsus mu kohvikusse,“ hõikas ta mulle vastuseks, kui oma riidekappi pahupidi pöörama asus. Ma ei suutnud seda uskuda. Karlis, ja kutsus mu õe välja? Ma kinnitasin endale, et muretsemiseks pole põhjust, kuid otsustasin Karlise siiski ette võtta. Ma leidsin ta oma toas voodi pealt istumas ja sirvimas ühte minu teatud ajakirja, mida ma enda mäletamist mööda tal käppida keelasin. Ma tirisin selle ta käest ära, haarasin ta särgikraest ning surusin ta vastu seina. „Miks sa Mingi kohtama kutsusid?“ nõudsin ma. „Kohtama?“ küsis Karlis, püüdes maksimaalselt cool olla. „Ei midagi sellist. Ma palusin tal lihtsalt endaga aega veeta. Sina seda ju ei tee.“ Ma rahunesin pisut maha ja lasin oma totaka sugulase lahti. Kõik oli korras, ta vajas lihtsalt pisut seltskonda. Vaene väärastunud tegelane, keda keegi enda lähedale ei taha. Ja ikkagi löön ma ta maha, kui ta mu õde oma halvasti sissepakitud Läti vorstikesega puutuma peaks, või veel hullem, süüdistan teda intsestis ja kaeban ta kohtusse. Eluaegne sissesõidukeeld ei teeks talle üldse mitte paha. „Pede,“ pomises Karlis mulle, kui ma ta lahti lasin, ja naeris. Selle peale soovitasin ma tal paremini seltskonda valida, sest kui mu õde ta paari päevaga tüdrukute kombel ropendama õpetab, siis kardan ma, et Karlis saab lihtsalt Pärnu maantee ja Kiisa tänava nurgal peksa... ...mis poleks ime, arvestades seda, et ta soeng on nii üheksakümnendatest, et lausa karjub: tule koopast välja! Ja sinised silmad on samuti ammu moest läinud.
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Apr 24, 2008 12:56:12 GMT 3
(Y) Lõpp oli hea
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Apr 28, 2008 17:04:48 GMT 3
19.märts
Ma sain täna palju targemaks ja tahan oma värsket tarkust kellegagi jagada. Ärge kunagi küsige „kuidas kube kärab“ inimeselt, kes on äsja androloogi juures käinud. Ma tegin oma vana hea klassivenna Mikuga sellise vea ja vastutasuks paigaldas ta oma raudterava põlve otse mu käraja peale, mis nüüd enam kuigi hästi EI kära.
20.märts
Inimesed, kurat, ikka peavad ära surema. Mitte et mul sellest midagi oleks. Mind ei huvita sugugi, kas keegi mu tundmatutest sugulastest on elus või mitte. Kuidas saakski mind kottida keegi, keda ma nägin viimati oma viiendal sünnipäeval või siis, kui ma alles mähkmetesse sittusin? Suremine kui selline ei loksuta mind samuti. Me kõik sureme kunagi, nii et miks oma pead sellega enne vaevata, kui see hetk käes on? Jah, ma võtsin end täna kokku, et lõpuks koju minna. Kuigi Alexiga on lahe koos elada, ei saa ma ta õe kohta sama öelda. Viimased kaks päeva üritas Kadri end mulle külge kleepida nagu kärbsepaber ja ma tulin tulema, enne kui asjad käest ära oleks läinud...teate küll, mida ma sellega mõtlen. Olgu, võib-olla ei tea ka, sest erinevalt teie fantaasiast on minu fantaasias ainult kaks positsiooni: eest ja tagant. Kui ma uksest sisse sain, leidsin ma oma õe elutoa diivanilt vesistamast. See on tema puhul tavaline, arvestades seda, et ta ütleb tihti teistele inimestele õelaid ja haiget tegevaid asju, mille eest talle kuhjaga tasutakse. Seekord oli aga midagi teistmoodi, sest ta ei kavatsenudki lõpetada. „Ja kes kurat sulle ära pani?“ küsisin ma rõõmsalt, mille peale mu õde veel rohkem vinguma hakkas. „Türa sa paugud siin!“ puristas ta ja nuuskas oma nina hiiglaslikku lillelisse taskurätikusse, mille ta eelmisel aastal käsitöö tunnis valmis õmbles. „Kas keegi on surnud?“ küsisin kahtlustavalt, sest erinevalt minust, on mu ülejäänud perekonnal alati kombeks kellegi surma puhul stseene korraldada. Ja paramparamparam, ma ei pannudki mööda. „On küll,“ nuuksus Mink. „Memm on surnud.“ Memm on - oih, vabandust, oli - mu emapoolne vanaema, ja nagu kõik mu emapoolsed sugulased, oli ka tema kerge kiiksuga. Mõned kutsusid seda seniilsuseks, aga minu meelest oli ta lihtsalt peast põrunud. Ta vihkas mind. Kord pillasin ma ta kristallvaasi tükkideks ja ta tagus mu oma kepiga sinise –ja kollasekirjuks. Nagu te isegi aru saate, mind enam peale seda tema juurde külla ei kutsutud ja taskuraha ma enam tema käest ka ei saanud. Mink sai, ja ma ei imestagi, et ta nii väga pillima kukkus. Vaeseke. Mis temast küll saab, kui keegi talle enam sünnipäevaks viiesajaseid ei kingi? „Ahsoo,“ oli kõik, mida ma oskasin selle mõneti meeldiva uudise peale kosta. Mikrosekund hiljem virutas Mink mulle oma rusikaga näkku, nii et ma tundsin, kuidas mu pea kaela otsas terve tiiru tegi. „Tõbras!“ kisendas ta. „Memm on surnud ja sina suudad nii rahulik olla?“ „Accidents happen,“ vastasin ma ja asetasin oma näole jääkoti, et mu õe rusikast mitte mingil juhul sinikat ei jääks. „Mis rahulikkuses halba on? Kas ma peaksin sinu meelest ringi tormama nagu mingi, anna andeks, adrenaliini poolt persest hammustatud pubekas?“ „Jää vait!“ röökis ta edasi. „Memm on surnud ja sina...“ „Memm on surnud?“ oli mu paps järgmine, kes saabastega elutuppa tormas ja hädaldama hakkas. Ei noh, tema muidugi võib, ta on ju autoriteet, aga kui keegi teine, eriti mina, siis oi-oi-oi... Tehniliselt võttes olingi ma tossudega vaiba peal, ja mu paps ei jätnud juhust kasutamata. „Kuidas sa julged!“ karjus ta, nii et ma tundsin, kuidas mu trumminahad plahvatavad. „Ja vaata, mis sul seljas on! Sa oled riietatud nagu sunniidi enesetaputerrorist!“ Ma ei hakanud temaga vaidlema. Kuidas sa ikka poole ajuga inimesele seletad, et islami värv on roheline, mitte must? Ma isegi ei tea, millest minu isa musta värvi vastasus tuleb, eriti veel kui mina seda kannan. Ta ehk leiab, et ma olen liiga valge, sest enda musti pükse pole ta kunagi kartnud, või arvab, et must värv kuulub emokultuuri juurde ja mind musta kandmast keelamine takistab mind end lõikamast. Vaene paps, ta ei aimagi, et enda nööpnõeltega torkimine on peaaegu sama lõbus. „Ma leinan,“ laususin ma lühidalt ja kadusin oma tuppa, kust leidsin oma voodi peal istuva Karlise. Ma seletasin talle kiiresti olukorda. „Inimene on elu parim aeg,“ ohkas Karlis oma "väga viis" eesti keeles ja jooksis alla mu papsi ja hullu babysistah’it lohutama. Nad olid selle üle kindlasti rõõmsad. Ma olen küll Karlise siinviibimise jooksul ainult mõned üksikud hetked kodus viibinud, aga jääb mulje, et temal nad küll kogu aeg kõris kinni ei ole. Ja mis mu õe leinamisse puutub, siis kaldun ma arvama, et ta on selle juba ammu unustanud. Ma olin just endale jäätise põske pistnud ja otsustasin, et on aeg head vanemat venda mängida ja teda lohutada, kui tema telefonikõnet pealt juhtusin kuulma, ja leinamisega sellel küll mingit pistmist ei olnud. See kõlas umbes nii: „Nii lõtva lohvi pole ma ammu näinud. Uskumatu, et ta ei suutnud sellele isegi kummi peale tõmmata...“ „Nii et keegi ikkagi pani sulle ära,“ märkisin ma tabavalt ja ampsasin jäätist. „Ole vait!“ röökis ta keset kõnet. „Vähemalt ei ime ma oma jäätist nii, nagu see oleks türa!“ Vahel ütleb mu väikeõde tõepoolest nii hirmsaid asju, et mul tekib tahtmine igavesti süütuks jääda, ja seekord ka mõneks ajaks jäätisesöömisest loobuda. Aga ðokolaadi Regatt on ju nii hea...
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Apr 29, 2008 20:52:45 GMT 3
*vaatab pulgajäätist oma käes* Deem, sa ajasid mu peaaegu isu ära XD
Seekord ma avastasin paar üksikut viga ka, aga täiseti elab üle =) Hea ^^
|
|
|
Post by Prince Kirameki on May 15, 2008 20:09:56 GMT 3
Ma üritan vigadest üle käia, kui mulle kunagi meenub ;D 24.märts Ma olen väsinud, pahur ja näljane. Väsinud selle pärast, et ma pean endiselt külalistetoas magama, pahur selle pärast, et ma ei saanud lahti inimesest, kelle pärast ma külalistetoas pean magama, ja näljane selle pärast, et inimene, kelle pärast ma külalistetoas pean magama ja kellest ma lahti ei saanud, sõi ära võileiva, mille ma lauale unustasin. Ei, Karlis ei läinud Lätti tagasi. Ta teatas seda eile õhtusöögilauas, kui terve mu pere koos oli. Pühapäevaõhtutel koos söömine on mu perekonna üks jubedamaid traditsioone. Tavaliselt seisneb see üle laua üksteisele „if looks could kill“ pilguga otsa põrnitsemises ja söömine ei ole sealjuures üldse nii oluline. Praegu ma muidugi vilistan sellele, sest nagu ma juba mainisin, on mul nälg. „Muide, ma jään veel nädalaks,“ teatas Karlis ja pani mu lämbuma. Olgu, mitte isliklikult. Tegelikult pani mind lämbuma kirsstomat, mille ma Karlise ootamatu uudise peale kurku tõmbasin. „Ai türa, aga su koolivaheaeg!“ olin ma imestunud ning sain oma armsatelt vanematelt, kes kindlasti sünnist saadik „kordagi ropendanud ei ole “, halvakspaneva pilgu. „Mis su türaga juhtus?“ küsis Karlis ja tema ropu suuvärgi koha pealt pigistasid mu vanemad koheselt silmad kinni. Loomulikult pole see esimene kord, kui nad seda teevad, mu õe puhul toimivad nad alati samamoodi. Kui Mink mõne ebanaiseliku sõna üle oma kitsaste liiga roosaks võõbatud huulte laseb, ei tee vanemad seda märkamagi või annavad talle koguni nõu stiilis „parem ütle lits raisk, tütreke “. Aga nüüd tagasi minu...hmmm...jah. „Mis sellega juhtuma oleks pidanud?“ käratasin ma vihaselt. „Sa mainisid, et...“ üritas Karlis öelda, aga ma ei lasknud tal lõpetada. „Jutt käib su koolivaheajast, mitte minu varustusest. Ma küsin, kuidas saad sa Eestisse jääda, kui su koolivaheaeg ära lõppeb.“ Karlis kortsutas kulmu, nagu oleksin ma kõige suurem idioot maailmas, ja lausus: „Kui sa veel ei tea, siis lahedatel inimestel kestab koolivaheaeg kaks nädalat.“ Põrgutki. Läti peerudel kestab koolivaheaeg sama kaua kui eestlastelgi ja Karlis teab, et ma seda tean. Ma kaalusin hetkeks tema vale oma vanematele paljastamist, kuid otsustasin seda mitte teha. Mul on alati võimalus Karlise kooli helistada ja tema õpetajaid tema põhjuseta puudumistest informeerida, et ta e-kooli kena hulga p-tähti saaks...kuigi vaevalt et sõnapaar „põhjuseta puudumine“ Lätis p-tähega algab. Nagu sellest veel vähe oleks, et ma Karlist oma kodus kannatama pean, ei olnud mul täna(ja kardetavasti ei ole ka ülejäänud neljal neetud argipäeval)ka väljaspool kodu temast mingit pääsu. Ma üritasin küll hommikul tema eest põgeneda ja väljusin akna kaudu, kuid ta ootas mind juba õues ning tolknes minuga kooli kaasa. Karlis on tõeline tibimagnet: sellest aru saamiseks piisas juba esimesest kahest minutist, sest niipea kui me klassi sisse astusime, koondus tema ümber blondide austajannade(ja austajate) ring, kes kõik temast tükikest saada tahtsid. Olgu, ma liialdan pisut, kuid võib öelda, et tüdrukuid langes tõepoolest loogu, kui ta neist möödus ja neile naeratas. Üks, kes temast kõige rohkem sisse võetud oli, on loomulikult Kadri. Lausa jube, kui ruttu tema kiindumus minu vastu haiglaseks karlisearmastuseks muutus. Mitte et mul sellest sooja või külma oleks, aga ma mõtlen juba praegu oma tulevikule ja kui nad kunagi Karlisega abielluma peaksid, ei saaks ma Karlisest kunagi lahti, mis oleks tema iseloomu arvestades üsna õudne, vahest isegi hullem, kui öö surnuaias. Aga nagu juba mainitud, polnud Kadri ainus, kes mu sellest, oh, kohutavalt võluvast sugulasest sisse oli võetud: pooled tüdrukud mu klassis, paralleelklassi omi mainimata, rääkisid pidevalt temast. Enamustele, kes tema kohta küsisid, ütlesin ma, et ta on Vitun Tuholainen, Soome vahetusõpilane, kes tuli siia oma suguhaigust ravima. Paraku ei jäänud keegi uskuma, sest Karlis käis mööda klassi ringi ja tutvustas end kõigile, kes talle ette jäid. Peale seda, kui ta end Alexile juba kolm korda tutvustanud oli, tabas viimast depressioon, mistõttu ta pani endale kõrvaklapid pähe ja keeldus terve ülejäänud päeva rääkimast. Ka minuga. Arvatavasti süüdistab ta mind Karlise nimelise katku maale toomises, kuid andke andeks, see nüüd küll minu süü ei olnud. Või oli? Vaevalt. „Tere, minu nimi on Karlis ja minu hobiks on...“ tutvustas Karlis end Kadrile. „...naisteküttimine,“ lõpetasin ma Karlise lause ja pöördusin Kadri poole. „Loe end hoiatatuks.“ Karlis tegi mulle grimassi ning tiris Kadri kättpidi klassist välja. Esimese hooga arvasin ma, et nad läksid kappi keppima, aga siis kuulsin ma, kuidas Karlis mööda koridori kaugenedes mainis: „Tallinn on nii ilus linn, aga ma tunnen end siin alati nagu turist...“ Mida ta, vana idioot, ju ongi. Aga siis jõudis mulle kohale. Nad panid koolist pausi ja läksid hoopis vanalinna jalutama. Ja võib-olla ka keppima. Miljonipeldikusse näiteks. Peaks vist Karlisele aegsasti pereplaneerimiskeskusesse aja kinni panema - mida varem, seda parem
|
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on May 28, 2008 13:06:26 GMT 3
„Tere, minu nimi on Karlis ja minu hobiks on...“ tutvustas Karlis end Kadrile. „...naisteküttimine,“ lõpetasin ma Karlise lause ja pöördusin Kadri poole. „Loe end hoiatatuks.“ Karlis tegi mulle grimassi ning tiris Kadri kättpidi klassist välja. Esimese hooga arvasin ma, et nad läksid kappi keppima, aga siis kuulsin ma, kuidas Karlis mööda koridori kaugenedes mainis: „Tallinn on nii ilus linn, aga ma tunnen end siin alati nagu turist...“ Mida ta, vana idioot, ju ongi. ( L ) .
Veits Berti Päevikute laadi, aga mulle meeldib, eriti see osa xd^^
edasi kindlasti !
|
|
|
Post by Black,. on May 28, 2008 13:26:27 GMT 3
Väga Hea Uut!
|
|
|
Post by Prince Kirameki on May 29, 2008 21:38:29 GMT 3
See osa on natuke lühike ja ajuvaba, aga millal enne on mu jutu osad mõttekad olnud? 24, või tehniliselt võttes juba 25. märts Karlis tuli peale jalutuskäiku koju ja ei ütleks, et tal eriline ma sain just keppi-nägu peas oleks olnud. Ei, ta ilme oli igav ja mittemidagiütlev nagu alati(välja arvatud korrad, kui tal on tema totakas lätlasenaeratus näole kleebitud).Kurat võtaks, ainult mina tohin sellise ilmega ringi käia. Kas kuulsite? Ainult mina! Vastupidiselt sellele, mis teile tunduda võib, kinnitan ma, et mind ei huvita tegelikult sugugi, kuidas Karlis ja Kadri omavahel aega veedavad. Lõppude lõpuks on nad kaks kõige tüütumat inimest tervel viiel mandril(Euraasia, Ameerika, Aafrika...rohkem mulle praegu ei meenu) ja mul on täiesti ükskõik, millega nad tegelevad, senikaua kuni nad end minust eemale hoiavad. Olgu, vahele jäin. Muidugi ma valetan. Just praegu laman ma siin voodil...või pigem haisval madratsil, nagu ma teile juba korduvalt maininud olen, põrnitsen oma ärritavat kella, mis näitab juba ammu üle südaöö, ning juurdlen selle üle, kas ma olen ehk haige. Ma kardan südamest, et mind on tabanud põletikuline meningiit, mis muudab mu aju tarretiseks, või varajases faasis hullulehmatõbi. Mis muu võiks olla selle põhjuseks, et ma olen terve tänase õhtu tavatult palju Karlisele ja Kadrile mõelnud? Eriti just Kadrile. Karlisest mõtlen ma niigi, kuna ta on üks tüütu ora mu perses. Iga kord, kui ma teda näen, tahaksin ma hea meelega oma jala talle perse surada ja panna ta karjuma nagu väikese sea. Sadistlikke kalduvusi, muide, on minu peres varemgi esinenud. On üsna selge, et mu isa suhtub minusse umbes samamoodi nagu mina Karlisesse, ainult et tema mõistus haarab arvatavasti kahte jalga ühe asemel. Nii on ju valusam. Kadri on tüdruk. Olgu, sellest saite te vist juba isegi aru. See, et ta on tüdruk ja lisaks sellele veel mu parima sõbra õde, tähendab automaatselt seda, et ta on tüütu. Tüdrukud on ju tüütud, eriti veel kui nad juhtuvad olema su sõprade õed. See on kirjutamata reegel. Lisaks kõigele ei ole Kadri ka eriti ilus. Kui tüdrukud juhtuvad olema su sõprade õed, on kindel laks, et nad ei ole eriti ilusad. Ka see on kirjutamata reegel. Ja ikkagi ei saa ma teda peast välja. Kas pole õudne? Ma kardan isegi magama jääda, sest mulle ei meeldi väljavaade näha oma haiglasliku seisundi tõttu unes midagi erut...ee, häirivat. Ma arvan, et kõige mõistlikum on, kui ma kobin kööki ja keedan endale ühe mõnusalt aurava tassitäie sooja piima meega, ning vaatan hoolikalt, et ma sealjuures Kadri...KARLISEGA kokku ei põrkaks. Ma ei taha teda surnuks ehmatada. Nimelt on ta praegu majas ainuke inimene, kes veel pole mind kammimata pea ja unise näoga näinud. Kui palju maksab unenäopüüdja? Kui ma tänase öö jooksul üksiku ja hüljatuna oma salapärasesse haigusesse ei sure, torman ma homme kindlasti poodi seda ostma. Parem see, kui uus aluspesu.
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on May 30, 2008 10:06:51 GMT 3
wayy , luvthisstory ^ Tee ruttu edasi
|
|
|